Iraani konverents

 16. oktoobril 2021 Alexela Kontserdimajas festivali "Kuldne Mask Eestis" raames

Foto: Ira Poljarnaja

Käes on oktoobri keskpaik ja see tähendab muuhulgas seda, et käimas on teatrifestival Kuldne Mask Eestis. Kuigi festival toob Eestisse Venemaa parimad teatrilavastused, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et festival on suunatud ainult vene keelt rääkivale elanikkonnale. Tõele au andes peab tõdema, et suurem enamus külastajatest on siiski vene keelt rääkivad inimesed ja siis satub nende vahele mõni inimene, kes vene keelt täielikult ei valda. Nagu näiteks mina. Aga pole hullu, sest festivali etendustel on sünkroontõlge eesti keelde ja nii saavad ka minusugused meie suure naabri teatri parimatest lavastustest osa.

Ma korraks pidasin endaga siseheitlust, et äkki ma olen nii kõva tegija, et sünkroontõlke jaoks kõrvaklappe ei võta ja vaatan etendust vene keeles. Sest noh, ma ju olen koolis vene keelt õppinud ja kui subtiitritega asju olen vaadanud, siis tundub, et subtiitreid väga vaatama ei peagi ja saan nagu kõigest enam-vähem aru. Õnneks soovitati mul siiski klapid võtta ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tegemist oli vägagi filosoofilisi ja eksistentsiaalseid teemasid käsitleva lavastusega. Ma ei saanud sünkroontõlkegagi kõigest aru, sest tõlk ei suutnud kõiki sõnu eesti keelde ära tõlkida. Nagu lavastuse pealkirjast on aru saada, siis toimub tegevus konverentsil, mis käsitleb Iraani teemasid. Ja kus selline konverents toimuda võiks? Loogiline oleks, et tegevus toimub Venemaal, sest teksti autoriks on tunnustatud Vene näitekirjanik Ivan Võrõpajev, aga tegelikkuses peetakse Iraani konverents maha hoopis Taanis. Olete üllatunud? Mina küll ei ole, sest Taanist räägitakse väga palju kui kõige õnnelikumate inimestega riigist ja õnnelikkuse üks komponente on seal riigis valitsev kõrge sotsiaalne heaolu. Seega on igati loogiline, et just taanlased on need, kes Iraanis toimuva pärast muretsevad ja selle üle arutlemiseks konverentsi korraldavad.

Kogu lavastus on üles ehitatud selliselt, et päris mitmel korral tekibki Alexela Kontserdimaja saalis istudes tunne justkui oleksin ma osaline sellest konverentsist. Laval oli kõnepult ja üheksa tooli ning ekraan. Ühest ekraaninurgast nägi konverentsi korraldajat või moderaatorit (Vladimir Bolšov), teisest nurgast lava taga oma järge ootavaid esinejaid ning kolmas väike ekraan näitas suurelt parasjagu esinevat inimest. Vahel tekkis ekraanile ka keegi konverentsi külastajatest, kellel esinejale küsimus või kommentaar oli tekkinud. Kui esineja oli oma ettekande lõpetanud, jäi ta laval olevatele toolidele istuma, oodates justkui paneeldiskussiooni. Kuigi ma pole ise NO99 „Ühtne Eesti suurkogu“ lavastust näinud (ainult video vahendusel), siis tekkis mul ikkagi saalis viibides tunne, et mingid sarnasused „Iraani konverentsil“ ja „Ühtse Eesti suurkogul“ on. Ilmselt tekitaski seda tunnet suur saal ja lavakujundus, mis meenutas ehtsat konverentsi. Kui NO99 lavastuse puhul oli väga pikalt küsimus, kas tegemist on reaalse poliitilise sündmuse ja uue erakonna loomisega või ainult lavastusega, siis sel korral oli ikka väga selge, et tegemist on lavastusega. Aga samas olid mingid elemendid, mis andsid mõista, et tegemist pole päris sellise lavastusega kus näitlejad mängivad laval ja publik vaatab, vaid väga selgelt oli tunda see kuidas laval toimuv pani saali kaasa mõtlema ja kõval häälel kuuldule reageerima. Lisaks ei mänginud näitlejad, et nad räägivad publikuga vaid kõik nende kõned ja mõtted olidki väga teadlikult publikule suunatud.

Kuigi lavastus esietendus 2019. aasta aprillis, on seda veidi kaasajastatud, sest vähemalt korra käis teksist läbi ka koroonaviiruse kriis. Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, kuidas ekraani kasutamine praeguses ühiskonnas mõjub. Näiteks ona videos kasutatud erinevaid efekte, kus pilt justkui hangub ja siis aegluubis liigub. Enne 2019. aasta detsembrit oligi see kunstiline nähtus, kuid pärast koroonat on ekraani hangumisest saanud kunsti asemel igapäevane karm reaalsus. Minu meelest annab see näide edasi seda lavastuse ideed, et kõik oleneb sellest, kuidas me mingitele asjadele läheneme.

Lavastuse tegevus toimub Taanis, peaaegu kõik esinejad konverentsil on taanlased ja käsitletakse Iraani probleeme, kuid mulle tundus, et tegelikult olid väga tugevalt Iraani probleemide hulka ära peidetud Venemaa probleemid. Näiteks et igal inimesel on õigus elule ja sõnavabadusele. Jah, vahel öeldi isegi välja, et Venemaal on sellised ja sellised probleemid, aga mulle tundus, et see oligi vihje, et tegelikult need teised probleemid, millest me siin räägime, ei ole mitte niivõrd Iraani probleemid kuivõrd Venemaa probleemid. Veelgi rohkem tekkis mul see mõte etenduse lõpus, kui viimase esinejana tuli lavale üks Iraani naine, kes rääkis kuidas ta uskus, et ta kaotab täielikult oma vabaduse, kui ta oma armsamale andub. Aga kui ta oli oma armsamale täielikult andunud, mõistis ta, et see ongi tema vabadus. Ehk et me võime küll kehtestada mingid reeglid ja öelda, mis kellegi jaoks vabadus olema peaks, kuid iga inimene peab just selle enda vabaduse ise üles leidma. Ja selleks meile elu ongi antud, et seda tõde üles leida ning ükski riik ja valitsus ei tohiks meile dikteerida, mis on meie vabadus.

Kui nüüd veidi filosoofilisemaks minna, siis meeldis mulle väga etenduses kõlanud mõte, et kui me ei saa ise otsustada millal ja kuhu me sünnime, siis miks me peaksime ise saama otsustada millal ja kus me sureme. Seega, kes siis otsustab mis on meie jaoks vabadus? Kui nüüd märke ja tähendusi otsida lavastusest, siis ma arvan, et vastus sellele küsimusele on, et meie elu üle valitsevad hallid kardinalid. Nimelt olid kõik konverentsil esinejad valdavalt hallides riietes. Kes heledamas, kes tumedamas, kuid hallid toonid domineerisid. Ja minu meelest viitasid need hallid riided vägagi selgelt hallidele kardinalidele, kes on tegelike otsuste taga ja mõjutavad sellega inimeste elu nii Taanis, Iraanis, Venemaal kui ka Eestis. Sama mõtet kandis edasi ka esinejate amet. Esinejate hulgas oli nii vaimulik, professorid kui ka ajakirjanik, kes samuti oma otsuste, väljaütlemiste ning reeglitega mõjutavad vägagi otseselt kõikide inimeste elu ning määravad selle, mis vabadused meil on.

Et nüüd mitte sama hallides toonides lõpetada, oleks aus välja tuua, et kuigi käsitletud teemad olid rasked ja tõsised, näiteks koroonapandeemia või noorte poiste ahistamine vaimulike poolt (kui ainult mõned näited tuua), leidus lavastuses ka helgemaid hetki. Mulle jäi näiteks väga eredalt meelde jõuluvana ja Jumala teaduslik võrdlus. Jõuluvana on teaduslik ja Jumal ei ole, sest jõuluvana on iga inimene päriselt näinud kuid Jumalat ei ole. Tegelikult leidus selliseid väikseid huumorikillukesi lavastuses veel, kuid need kõik ei jäänud mulle meelde. Ja eks aus oleks tunnistada, et hoolimata sünkroontõlkest, jäi mingi osa tekstist minu jaoks ikkagi arusaamatuks. Esmalt selle tõttu, et ma pole üles kasvanud selles kultuuriruumis ja ma pole kõige Venemaal toimuvaga nii hästi kursis, et ma suudaksin kõiki vihjeid ja alltekste taibata. Teiseks on ikkagi originaaltekst palju tähendusrikkam, kui tõlge, kasvõi väikeste keeleliste nüansside tõttu.

Ometigi ma ei kahetse, et ma käisin nii rasket teemat käsitlevat lavastust vaatamas ja seda veel võõras keeles. Esiteks on Eesti näitlejaid meil võimalik peaaegu iga päev vaadata, kas siis teatris, kinos või teleri vahendusel ja seega on huvitav täiesti võõraid nägusid näha. Eriti veel siis, kui need „võõrad näod“ on auhinnatud ja omal maal väga kõrgelt tunnustatud. Kuigi jah, sel korral ma tegelikult ei saanudki aru, et näitlejad mängiksid kuidagi teisiti või teise energiaga, kui näiteks Eestis. Naljatlemisi võiks vist öelda, et nende mäng ei erinenud Eesti teatris nähtavast seepärast, et neil on trupis ka üks Eesti juurtega näitleja. Nimelt on Ilja Isajev sündinud Tallinnas.

Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada. Nüüd vist sellest soovitusest väga palju kasu ei ole. Aga igatahes, kui keegi Moskvasse satub ja tahab teatrisse minna, siis võite julgelt „Iraani konverentsi“ vaatama minna. Seda muidugi juhul, kui te oskate vähegi tõsisemaid teemasid käsitlevat teatrit hinnata.

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Viktor Rõžakov
Lavakujundus: Nikolai Simonov
Kostüümid: Viktor Rõžakov, Anna Hrustaljova
Valgus: Maksim Birjukov
Heli: Jan Kuzmitšjov
Video: Vladimir Gusev
Kompositsiooni sitaril esitab Andrei Abroskin
Näitlejad:
Vladimir Bolšov
Dmitri Lõsenkov
Ilja Isajev
Aleksei Vertkov
Nelli Uvarova
Marina Drovosekova
Svetlana Ivanova-Sergejeva
Vitali Kištšenko
Igor Vernik
Veniamin Smehhov

Kes vene keelt valdab ja tahab veidi rohkem lavastuse kohta tagasisidet lugeda, siis Rahvaste Teatri kodulehel on võimalik seda teha.