Vaim

 15. augustil 2021 Luke Mõisapargis

Foto: Gea Järvela

Ma olen juba päris mitu suve Luke Mõisapargis suvelavastusi nautimas käinud. Ilmselt pole ma ainus, kes on aru saanud, et seal mängitakse päris häid lavastusi, sest ka sel korral mängiti kohati tormi mõõtu tuulest hoolimata täissaalile. Kuuldavasti olid eelmised kaks etendust samuti täissaalile läinud. Arvatavasti oleksid ka ülejäänud etendused täissaalidele läinud, kui lavastust oleks ainult rohkem kordi mängitud. Lisaks küsis nii mõnigi teatrihuviline kolleeg juba kevadel minu käest, kas Lukel sel suvel ka midagi mängitakse.

Sel korral oli Lukele tulnud Viljandis tegutsev Seasaare Teater, kes mängis Nõo valla kohaliku autori Janno Puusepa kirjutatud ja lavastatud „Vaimu“. Tegemist pole ekstra suvelavastusega, kuid oma sisu poolest sobis ta Luke mõisaparki nagu valatult. Eks päris mõisahoones sees oleks efekt muidugi parem olnud, aga ka mõisapark oli hea lahendus. Igasugused mõisaga seotud kohad sobivad mängupaigaks suurepäraselt, sest lavastuse tegevus toimub ühes vanas mõisas. Nimelt on pereisa Taavi (Kait Aidnik) otsustanud oma naisele (Maarja Palu) ja teismelisele tütrele (Katariina Raudsepp) teha üllatuse ja osta neile mõisa. Muidugi pole naine ja tütar esialgu laguneva mõisa üle kuigi õnnelikud, aga kuna linnakorter sai mõisaostu finantseerimiseks maha müüdud, siis pole neil teist varianti, kui leppida eluga mõisas. Üsna pea pärast mõisasse jõudmist selgub, et nad ei saanud mitte ainult mõisa omanikeks, vaid mõisaga käivad kaasas ka üllatused.

Nagu lavastuse pealkirjast juba aimata võib, siis üheks üllatuseks oli kunagine mõisavalitseja Nikolai von Vaali (Jaanus Kukk) vaim koos oma teenriga (Agu Lall). Kogu aja oli kohal ka Nikolai abikaasa vaim (Laura Liis Säde), kuid temaga polnud nii palju tüli, kui Nikolaiga. Lisaks toimetas majas veel majahoidja Kata (Aino Tuuksam), kes üritas vaime minema peletada. Muidugi tahab pereisa Taavi, et mõis oleks ainult tema pere päralt ning soovib pikaaegsetest mõisaelanikest vabaneda. Ühel hetkel hakkab aga Taavi naispere seniste asukate vastu sümpaatiat tundma ning keelitama perepead, et kõik asukad peavad mõisa iga hinnaga alles jääma. Ema ja tütar ähvardavad ka ise mõisast lahkuda, kui Taavi peaks tema meelest ülearused elanikud mõisast eemale peletama. Kuigi jutt käib ainult Katast ja Nikolaist, sest teist vaimu pole keegi peale Nikolai näinud ja seega, pole perel aimugi, et ka üks noor naisterahvas neid jälgib. Keset kogu seda tohuvapohu tuleb mõisasse ka kroonilises rahahädas vaevlev Liina õde Anna (Mari Lember), kes on veendunud, et kuna õemees ostis mõisa, siis peab ta rikas olema ja võiks natukene raha ka talle laenata.

Kuigi kummitusi ja vaime peetakse enamasti õudsateks, siis Nikolai on äärmiselt heasüdamlik ja viisakas vaim. Lausa nii viisakas, et kõik naised laval (ja ehk ka lava ees) on ühel hetkel tema šarmantsusest võlutud ja armuvad temasse. Kõige suuremad plaanid on Nikolaiga muidugi Annal, kelle meelest on surnud mõisaomanik parima valik abikaasaks. Esiteks on mõisaomanikel palju raha ja teiseks on ta juba surnud, mis tähendab seda, et Annal pole vaja peale abiellumist oodata, millal mees ära sureb, et tema varandust endale saada. Kes siis on lõpuks see õnnelik, kes Nikolaiga koos saab olla ja kes on see naine, kelle pärast Nikolai kummitamas käib, selgub muidugi ka, aga seda ma siin välja kirjutama ei hakka. Lihtsalt sellepärast, et nendel oleks ka huvitav, kes teatris juhtuvad seda lavastust nägema. Kui ma selle praegu välja ütleksin, siis poleks teil üldse huvitav. Kuigi ma pean ütlema, et lavastus oli piisavalt humoorikas, et vaadata oli üsna huvitav ka siis, kui ma juba olin ära taibanud et kes see väljavalitu olla võib.

Igal juhul on lavastus nii hästi kirjutatud ja lavastatud, et isegi väikesed lapsed ei hakanud kummitusi kartma ja naersid päris palju. Täiskasvanud said muidugi veidi rohkem naerda kui lapsed. Kusjuures tegemist ei olnud üldse mitte labaste allapoole vööd naljadega. Natukene leidus ka situatsioonikoomikat, kuid see polnud samuti labane. Vaieldamatult kõige koomilisem hetk oli see, kus üks teatrikülastajatest mingil põhjusel keset etendust püsti tõusis ja lava eest mööda kõndis. Samal hetkel oli Nikolai just naistega flirtinud ja nii vaatas ta väga mesimagusa pilguga pikalt sellele naisterahvale järgi, kes sel hetkel mööda kõndis. Eks need improviseeritud hetked on sageli kõige naljakamad, sest sa näed, kui suurepäraselt näitlejad ootamatutes olukordades reageerida oskavad. Naerda saab muidugi palju. Vähemalt mina sain. Selles mõttes on see ilmselt hea kvaliteedi märk, et mina naersin, sest ma enamasti ei naera komöödiate peale. Põhjus, miks ma ei naera, ongi tavaliselt selles, et naljad on liiga labased. Sel korral seda ohtu ei ole.

Mu teatrikaaslane, kellele ei meeldi, et teda väga tsiteeritakse (vabandust!, aga ma ikkagi kirjutan selle lause siia), ütles, et talle meeldis see lavastus Janno Puusepa lavastustest kõige rohkem. Ma kahjuks või õnneks ei saa sama öelda, sest minu vaieldamatu lemmik on „Luke Venus", mis jättis minusse üsna kustumatu mulje, kuid minu meelest on kõik Puusepa lavastused olnud väga huvitavad (vähemalt need, mida ma näinud olen). Enamasti ma olen ikkagi mingit sügavamat tagamõtet lavastustes leidnud, kuid sel korral ma seda ei leidnud. Ma ilmselt olen selle suvega juba teatrist nii üle küllastunud, et igal pool mingit filosoofilist mõtet leida, läheb raskeks. Aga ma pean ütlema, et mulle just seepärast see lavastus meeldiski, et ma ei leidnud sealt midagi sügavamat. Ma ei hakanud mõtlema, et see tähendab seda ja see tähendab seda. Sain nautida lihtsalt ühte huvitavat lugu, mis oli ühteaegu täis nii armastust ja romantikat, argipäeva kui ka fantaasiat, ning mis mõjus väga helgelt. Ühesõnaga ma sain lihtsalt istuda, vaadata ja nautida.

Just seda soojust oligi sel õhtul vaja, sest väljas oli lausa erakordselt halb ilm. Tuul oli nii suur, et ma kartsin päris mitmel korral, et kõlarid ja valgustid kukuvad lihtsalt tuule tõttu pikali. Rääkimata sellest, et see tuul viis vahepeal osa tekstist minema, ükskõik kui kõvasti ka näitlejad ei rääkinud. Õnneks mina ikkagi enamust tekstist kuulsin, sest targad arstid väidavad, et mul on kuulmine nagu rebasel. Kuid tagumistest ridadest oli küll aeg-ajalt nurinat kuulda, et nad ei kuule. Ja kuna nad pidid seda kõval häälel ütlema, siis juhtus nii, et mõnel hetkel ei kuulnud ma näitlejaid seetõttu, et keegi publikust otsustas kõval häälel oma kaaslaselt küsida: "Mis ta nüüd ütles?"Aga kõige rohkem on mul selle ilma tõttu kahju näitlejatest, kes selle külma tuule käes pidid vahel lausa paljajalu ringi toimetama. Ekstra kahju oli mul muidugi Laura Liis Sädest, kes Nikolai naise vaimu kehastas ja kes ei öelnud kogu etenduse ajal ühtegi sõna ja praktiliselt istus kogu aja ühe koha peal. Ma isegi ei taha ette kujutada kui külm tal selle tuule käes olla võis.

Minul igatahes oli küll väga nauditav õhtu, sest ma suutsin vaimusilmas mõelda end ühte humbasesse mõisa milles kogu tegevus toimub. Kui tuul ja vihma väga kimbutama hakkasid, siis mõtlesin kui nauditav teatrielamus see oleks siis, kui Vabariigi Valitus lubaks lavastust mängida siseruumides. Mu silme ette kerkis kohe üks suur mõisa saal, mille nurgas pragiseb kamin, laes ripuvad lühtrid ja seinu katavad reljeefsed kaunistused. Vot see oleks alles teatrielamus olnud. Eriti hästi sobiks selline elamus lumisesse talve. Kuigi seda kaminasoojust tundsin ma praegugi vihmases ja tuulises Luke mõisapargis istudes. Sel korral olid soojuse tekitajaks näitlejad, kes äärmiselt helgetes toonides kirjutatud lugu ette kandsid.

Nüüd ja praegu seda teksti kirjutades tundub mulle, et tegelikult oli sellel lool küll oma mõte. Miks mind muidu valdasid etenduse ajal nii soojad tunded ja ma mäletan veel praegugi neid helgeid emotsioone. Loo eesmärk oligi sellesse süngesse maailma tuua veidi headust, helgust ja soojust. Näidata meile, et inimlikkus pole veel kadunud ning inimlik soojus ja armastus saavad kõigest võitu. Minul igatahes ei hakanud kordagi igav ja ainult puhas rõõm oli laval toimuvat jälgida.

Ma ikka ja jälle imestan, kui palju andekaid inimesi meil Eestis leidub. Pole ju ükski lavastuses kaasategev näitleja kutseline, vaid kõik teevad teatrit enda põhitöö kõrvalt. Ometigi on nad kõik võrdsed (või isegi paremad) kui nii mõnigi kutseline näitleja, kes oma tööd südamega ei tee. Näiteks teenrit kehastanud Agu Lalli vaadates oli mul mitmeid kordi tunne justkui oleks laval vana teatrilegend Kalju Komissarov ise. Mitte ainult välimus, vaid ka Lalli hääletoon ja liigutused meenutasid mulle Koma. Paratamatult oli kõige nauditavam vaadata Nikolaid kehastanud Jaanus Kukke, sest temal oli kõige rohkem mänguvabadust. Kui sa oled ikkagi surnud, siis sulle enam elavate reeglid ei kehti ja võidki veidi lustlikum olla ja rohkem elu nautida kui teised. Ja kogu seda lustimise vabadust oli igast Kuke liigutusest võimalik tajuda.

Kui kõikide teiste rollist sain ma aru, siis kõige suurem küsimärk minu jaoks oli Nikolai naise vaim. Esiteks ei öelnud ta mitte ühtegi sõna ja seda anti meile ka ainult põgusalt teada, et tegemist on Nikolai naisega. Kui Nikolai oli vaim, keda elavad nägid ja kellega elavad suhtlesid, siis tema naist ei pannud mitte keegi tähele. Ka Nikolai ise pööras oma naisele tähelepanu ainult mõned üürikesed hetked. Praegu tundus mulle, et kohati oli Laura Liis Säde laval vajalik ainult mööbli ringi paigutamiseks. Sellisel juhul on ta kõige kaunimalt riietatud lavamees, keda ma kunagi näinud olen. Ometigi usun ma, et ta ei olnud ainult mööbli paigutamiseks laval, kuid loo seisukohast jäi tema funktsioon mulle arusaamatuks. Ainus võimalus on see, et Nikolai tõi oma naisega suheldes selle iva välja, miks naine vaikimisi koguaeg kõike pealt vaatab, kuid tuul kandis just need sõnad minust eemale ning seetõttu ei saanudki ma aru, miks see vaikiv naine kõike jälgis.

Igatahes mina julgen küll soovitada, kui te peaksite kunagi nägema, et Seasaare Teater mängib „Vaimu“, siis tasub vaatama minna. Eriti siis, kui tunnete, et tahaksite lihtsalt lõõgastuda ning teil ei ole soovi oma pead filosoofiliste küsimustega kurnata. Minu jaoks oli küll lõpp mingil hetkel etteaimatav, kuid huvitavaid pöördeid leidus siiski hulganisti. Ehk kõige huvitavam ongi reaalse ja fantaasiamaailma segunemine, sest see oli kuidagi hästi loomulik. Ma võib-olla olen valmis kummitusi uskuma, kuid see, et kummitustesse on võimalik ära armuda oli minu jaoks pigem juba fantaasiamaailm. Tõe huvides mainin ära, et ma pole päris erapooletu, sest kui mul raha oleks, siis ma ostaksin pereisa Taavi kombel samuti mõisa ja hakkaksin seal toimetama. Seega oli teema mulle veidi südamelähedasem, kui ehk keskmisele eestlasele ja ehk nautisin ma seetõttu veidi rohkem lavastust, sest ma suutsin end seostada. Kindlasti annab lavastus lootust ka nendele üksikutele hingedele, kes sarnaselt Nikolaile on seda oma õiget juba pikalt oodanud. Kui on õige hetk, siis see õige tuleb, lihtsalt ei tohi lootust kaotada. Igatahes mina usun tõsimeeli, et „Vaimu“ vaadates saate te samuti soojuse ja naeruga täidetud.

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Laval: 

Jaanus Kukk - Nikolai von Vaal

Kait Aidnik - Taavi

Maarja Palu - Niina

Katariina Raudsepp - Ulvi

Mari Lember - Anna

Aino Tuuksam - Kata

Agu Lall - teener

Laura-Liis Säde - Nikolai abikaasa vaim

 

Kuigi praegu “Vaimu” Seasaare Teatri mängukavas pole, võite vahepeal nende kodulehel silma peal hoida või neid Facebookis jälgida, sest sealt saate kohe teada, kui nad jälle seda lavastust kusagil mängivad.

Loe edasi

Raamid

 14.06.2021 Viljandi Seasaare Teatris

Foto Pärit seasaare Teatri Facebooki leheküljelt

Teate, mis mulle selle blogi juures siin kõige rohkem meeldib? See, et see on minu oma ja ma võin kirjutada täpselt nendest asjadest, millest ma tahan ja millal ma tahan.

Näiteks õpetatakse meile koolis, et kontrolletenduse põhjal arvustust kirjutada ei tohi. Ja ilmselt pole keegi väga näinud, et teatrikriitikud harrastusteatrite tegemisi kajastaksid. Mitte, et ma end teatrikriitikuks peaksin, aga siiski... Sel korral kirjutan oma mõtetest harrastusteatri lavastuse kohta kontrolletenduse põhjal. Ja seda ainult seepärast, et mul on siin blogis vaba voli seda teha. Olgem ausad, tegelikult on lavastaja luba ka olemas kontrolletenduse põhjal oma mõtetest kirjutada. Siiski ma igaks juhuks rõhutan veel üle, et tegemist pole arvustusega, vaid puhtalt minu mõtete ja arvamustega ning pigem on tegemist erijuhtumiga. Enamasti ikkagi kirjutan etenduste põhjal oma postitusi.

Esmalt pean mainima, et mulle meeldis "Raamid" kordades rohkem, kui eelmisel õhtul Jõgeval nähtud "Ja kui nad surnud ei ole...". Mainisin seda ainult selleks, et natukene vähendada seda arvamust, et harrastusteatrid teevad halba tööd ja ühel tõelisel teatrihuvilisel ei sobi harrastusteatrite tegemisi vaatamas käia. Seega on mul praegu tõeliselt hea võimalus julgustada kõiki 18., 19. või 30. juunil (ja loodetavasti ka edaspidi) Viljandi Seasaare Teatrisse minema. Võin käsi südamel vanduda, et saate parema elamuse, kui nii mõnestki kutselisest teatrist. Mulle isiklikult meeldiks muidugi väga, kui inimesed rohkem ka harrastusteatreid külastaksid. Kahjuks olen ma ka enda tutvusringkonnast kuulnud palju seda suhtumist, et „ah mis teater see harrastusteater ikka on“. Minu meelest teevad teinekord asjaarmastajad asju professionaalidest tunduvalt paremini, sest neil on südamest tulev soov seda teha, samal ajal kui professionaal saab palka ja tunneb, et tal on kohustus oma tööd teha. Aga see oli lihtsalt väikene kõrvalepõige.

Minu poolne hea soovitus on taskurätt teatrisse kaasa võtta, sest lugu iseenesest on kurb ja silmad muutuvad kergesti märjaks. Kuigi ma üritasin sel korral äärmiselt tubli olla ja mitte vesistama hakata. Kaasas olnud sõbranna vesistas sel korral minu eest. Kusjuures see sõbranna pole üldse nii märgade silmadega kui mina, seega see, et tema silmad märjaks muutusid on päris kõva näitaja. Üheks põhjuseks, miks lugu nii südamesse poeb, on kindlasti see, et see teema puudutab paljusid meist väga lähedalt ja isiklikult. Loo keskmes on üks pealtnäha tavaline perekond - ema, isa ja nende täiskasvanud tütar. Tegelikult on tegemist väga kurva perekonnadraamaga. Emal on mingisugune haigus, mille nime meile ei öelda kuid meie sõbrannaga tarkade tervishoiutöötajatena nimetasime  selle aju degeneratiivseks haiguseks. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et inimese aju on kaotanud oma normaalse funktsioneerimisoskuse ja inimene muutub lolliks. Aga nüüd ma kaldusin jälle teemast kõrvale. „Raamide“ ema ei räägi enam ja vajab jälgimist ning hoolt 24/7. Kusjuures tegemist pole üldse vana inimesega. Seda traagilisemalt lugu mõjub, sest ühiskonnas ollakse veidi rohkem harjunud sellega, et eakad inimesed on need, kes haigestuvad ja keda siis lähedased põetama peavad hakkama. Mida teha aga siis, kui sul on olemas ema/abikaasa, kes väliselt näeb välja justkui see inimene, keda sa armastad ja tunned, kuid kes ei anna kuidagi märku, et ta sinust sõnadest aru saab või annab sulle kuidagigi märku, et ka tema armastab sind jätkuvalt. Üksnes selgematel hetkedel küsib sinult: "Kes sa oled?". 

Mis toimub selle mehe peas, kes ei kuule õhtul töölt koju tulles, kuidas tema armastatud naine talle armastust avaldab või temaga näägutab, sest mees on mõne üleliigse napsu võtnud? Kas tütar peaks kodust välja kolima, jättes ema päevaseks ajaks omapead, et iseenda perekond luua? Kuidas käituda, kui sa ei tea, kas sinu armastatud inimene ei saa enda tundeid väljendada ja sa ei tea mida ta mõtleb ja tunneb? Nii ongi isa ja tütar dilemma ees, kas jätta ema koju, sest ta on ju ikkagi nende pereliige ja on seni nende eest hoolitsenud ja nüüd on isa ja tütre kord ema eest hoolitseda, sest nad ju armastavad teda. Või oleks õigem ema panna hooldekodusse, sest seal on väljaõppinud töötajad ja turvaline keskkond kus ema saaks rahus teiste omasuguste hulgas olla. Samal ajal saaks tütar ema hoolitsemise asemel endale oma pere luua ja isast saaks vanaisa, et ta saaks jälle elust rõõmu tunda. Iseasi on see, kas seda tahavad nemad, või on see ühiskonna surve?

Kahjuks oma töös näen väga tihti, et enda lähedasi ei taheta hooldekodusse panna, sest mida teised arvavad? Äkki nad arvavad, et ma enam ei armasta ja ei hooli enda lähedasest, kui ma ta hooldekodusse panen, kuigi võiksin teda kodus ise hooldada. Samas kui lähedane on suuteline ise liikuma ja ehk ka mõningal määral enda eest ise hoolitsema, leidub ikka keegi, kes arvustab seda, miks selline inimene hooldekodusse pandi, sest ta ju liigub ise ja saab ise söönuks ja riidesse pandud ehk võiks kodus edasi elada ja toimetada. Tegelikult ei saa mitte keegi kõrvalt vaadates neid otsuseid arvustada, sest üks asi on see, mida me teistele välja näitame ja teine on see, mida me enda sisimas tahame ja õigeks peame. Just nendest rasketest heitlustest räägitakse ka "Raamides". 

Seega pole tegemist mitte eriti meeldiva teemaga. Samas on näitlejad nii soojad ja siirad, et teatrisaalist pole võimalik masendusega lahkuda. Ma tahaks eriliselt kiita Reet Raudseppa, kes mängis üli hästi haiget ema. Ma küll ei tea, millega ta muidu tegeleb, äkki ta töötab samuti haiglas ja on selliseid inimesi liigagi palju näinud. Aga te vaadake kasvõi seda jala hoidmist postituse päisepildil. Enam täpsemalt ei saagi selliseid inimesi kujutada. Mul oli igatahes väga mitmeid deja vu hetki kui ma sellist ema laval nägin. Kahjuks pole pildilt võimalik seda tühja pilku Raudsepa silmades edasi anda. See oli ka väga täpselt tabatud. Ma tahaks öelda, et Raudsepa haige ema oli üle paisutatud, aga kahjuks just sellised need inimesed ongi. Kusjuures kutseliste näitlejate puhul olen ma täheldanud, et nad kipuvad haigeid või eriliste tunnustega tegelaskujusid üle mängima, mis minu meelest ei mõju kunagi hästi. Eriti tahaks kiita Reet Raudseppa selle eest, ema vaev ja segadus olid edasi antud praktiliselt ilma sõnadeta. Sõnadesse on veidi kergem emotsioone põimida, aga kui sul on terve tunni jooksul vaja öelda mõned üksikud laused, siis on tegelaskuju loomine palju keerulisem. Ja Reet Raudsepp sai sellega suurepäraselt hakkama. Need mõned laused, mis tal öelda olid, olid väga täpselt kaalutud ja andsid edasi kogu seda ahastust, mida ema oma haigusega kaasnevalt tundis.

Pikaajalisematele blogilugejatele pole ilmselt üllatus, et Anne-Mai Tevahi on mulle ammu silma jäänud. Ka sel korral pole mul tema kohta midagi halba öelda. Võib-olla jäi tema kehastatud tütar minu jaoks veidi liiga lapselikuks. Kuigi see lapselikkus tekkis mul seoses sellega, et Anne-Mai olemus jätabki temast hästi õrna ja unistava loomuga inimese mulje ja see kandus minu meelest ka tema kehastatud tütresse edasi. Ma ausalt öeldes ei kujuta teda väga ette karmi olekuga mässavat tütart kehastamas. Kuid just mingit mässumeelsust oleksin ma näha tahtnud. Minu jaoks mõjus see liigne unistamine veidi ebaloomulikult. Samas unistas ta enamasti emaga kahekesi olles ja selline unistamine võis väljendada ka igatsust oma endise ema järgi. Ma oleksin tütrelt oodanud natukene rohkem vabaduse ihalust, sest temal oli terve elu ees. Ükskõik kui väga tütar oma ema ei armastanud, siis armastusest vihkamiseni on ainult üks samm ja tegelikult käib kõikidel omastehooldajatel vähemalt korra peast läbi see mõte, et ma enam ei jaksa ja tahaks normaalset elu elada. Hoopis isa oli see, kes tütrele ütles, et ta peaks enda elu peale mõtlema, mitte 24/7 ema eest hoolitsema. Praegu oli ainus märk tütre vabaduse ihalusest õhupall kui vabaduse sümbol. Tütar meenutas emaga koos seda, kuidas nad akna taga lendavaid õhupalle vaatasid ning etenduse lõpus vaatasid nad isaga aknast mööduvaid õhupalle ja vaidlesid nende värvide üle. Siiski minu jaoks jäi sõnalisest vabaduse ihalusest väheks ja ma oleks seda vabaduse ihalust ka tegudes rohkem näha tahtnud. Kasvõi sekundiline kõhklus, enne kui tütar läheb järjekordselt ohtlikul rõdul olevat ema tuppa tagasi tooma.

Jaanus Kukk isana jättis mulle ka veidi leebe mulje. Eriti selles stseenis, kus isa tuli väidetavalt napsisena koju. Kui sellest poleks juttu olnud, siis ma poleks arugi saanud, et isa purjus on. Kuigi purjus ja vägivaldne isa oleks vist loo mõttes veidi liig olnud, kuid tekstist sain ma justkui aru, et kui isa purjus on, siis ta on veidi ettearvamatum. Seega oleksin ma stseenis, kus isa töölt koju saabub, oodanud Kukelt veidi rohkem äkilisust, mis tütre võpatama ja eemale tõmbuma paneb. Üldiselt sobisid näitlejad omavahel hästi kokku ja kõik said oma osatäitmistega hästi hakkama ning olid orgaanilised. Minu meelest kõige hullem vaatepilt on see, kui oma osatäitmist tehakse hästi punnitatult ja püüdlikult ning siis kaob ka näitlejate omavaheline orgaanilisus ära. Trio koosseisus Raudsepp, Tevahi ja Kukk olid väga nauditavad vaadata ja mul ei tekkinud kordagi mõtet, et keegi neist oleks üleliigne või mõni tegelane võiks veel juures olla. Mis kõige tähtsam, mul ei olnud kordagi igav.

Lavakujunduse seisukohast oli geniaalne lahendus maalriteibiga põrandale korteri plaani maha märkimine. Toimis väga hästi ja ma imestan, et ma pole sellist lahendust varem teatris nägema juhtunud. Esimene mõte oli mul küll, et nad teevad endale mingeid raame, kuid hiljem sain aru, et tegelikult märgiti maha erinevad toad, kus tegelased said siis vajadusel üksinda olla. Otse lava tagaseinas oli suur fooliumpaberist peegli moodi ruut, millelt sai tegelaste varjusid jälgida, kuid mulle külje peale need varjud väga mõju ei avaldanud. Ilmselt otse selle nn „peegli“ vastas istudes oleks sellest efektist paremini aru saanud. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma olin süžeesse nii süvenenud, et ega minu jaoks väga muud maailma ei eksisteerinudki ja seepärast ma lavakujunduse kohta midagi väga öelda ei oskagi. Natukene ikka jälgisin näitlejate liikumist ka, aga just seda keskkonda ma väga tähele ei pannud. Välja arvatud valge laud koos kolme punase taburetiga. Mul on emal köögis samasugused taburetid ja laud, seega tundus kogu lugu veelgi intiimsem, sest ma seostasingi seda koduga ja ei süvenenud väga sellesse, mis ümberringi toimus. Muidugi läks osa energiast ka sellele, et mitte väga pisardama hakata.

Näitlejatehnilisest aspektist vaadates meeldis mulle lisaks Reet Raudsepa ema kehastamisele kõige rohkem stseen kus isa ja tütar omavahel võitlevad. Kusjuures võitlus polnud klassikaline kaklemine, kuigi koosnes kaklemise elementidest. Kõik elemendid olid aegluubis ja graatsiliselt täpsete liigutustena välja toodud ning stseen näitas ikkagi seda kuidas isa ja tütar omavahel karvupidi kokku lähevad, kuid see ei mõjunud klassikalise füüsilise vägivallana. Need minutid kus Anne-Mai Tevahi ja Jaanus Kukk niimoodi muusika saatel ümber laua liikusid, olid minu meelest eriti vajalikud selleks, et kogu seni nähtud ja kuuldud info endast läbi lasta ning natukene pisaratega võitlemisest taastuda. Sel hetkel ei pidanud süvenema nii olulistesse sõnadesse, vaid sai lihtsalt vaadata liikumist, mis oli kogu etenduse tempost palju aeglasem.

Lõpetuseks tahaksin jõuda sinna, millest ma alustasin. Ärge kartke harrastusteatrite lavastusi, sest need võivad teile väga ägedaid elamusi pakkuda. Ja ma ei väida seda ainult selle ühe lavastuse põhjal, vaid minu harrastusteatri vaatamise kogemused on juba päris pikaajalised.

Kuigi ma just mõtlesin sellele, et äkki ma pole väga objektiivne, sest see teema puudutab mind tööalaselt palju ja äkki seepärast tundus see teema (ja sellega koos ka kogu lavastus tervikuna) mulle nii huvitavana. Sisuliselt tegelen ma nende teemadega töö juures igapäevaselt ja seega on need probleemid mulle vägagi tuttavad. Siiski jään ma sellele kindlaks, et Janno Puusepp oskab hästi kirjutada ja ilmselgelt on tal enda kirjutatud tekste lavastades ka väga konkreetne visioon silme ees, milline peab lõpptulemus välja nägema. Ilmselt see on ka üks tema lavastuste edu võtmetest. Ja mis seal salata, suurem enamus harrastusteatri lavastustest, mis mulle positiivseid emotsioone on pakkunud, on just Janno Puusepa kirjutatud ja/või lavastatud. Teine pool on Lutsu Teatri lavastused J

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Osades:

Reet Raudsepp - ema

Anne-Mai Tevahi - tütar

Jaanus Kukk - isa

 

Pileteid saab osta SIIT

Loe edasi