Vaim

 15. augustil 2021 Luke Mõisapargis

Foto: Gea Järvela

Ma olen juba päris mitu suve Luke Mõisapargis suvelavastusi nautimas käinud. Ilmselt pole ma ainus, kes on aru saanud, et seal mängitakse päris häid lavastusi, sest ka sel korral mängiti kohati tormi mõõtu tuulest hoolimata täissaalile. Kuuldavasti olid eelmised kaks etendust samuti täissaalile läinud. Arvatavasti oleksid ka ülejäänud etendused täissaalidele läinud, kui lavastust oleks ainult rohkem kordi mängitud. Lisaks küsis nii mõnigi teatrihuviline kolleeg juba kevadel minu käest, kas Lukel sel suvel ka midagi mängitakse.

Sel korral oli Lukele tulnud Viljandis tegutsev Seasaare Teater, kes mängis Nõo valla kohaliku autori Janno Puusepa kirjutatud ja lavastatud „Vaimu“. Tegemist pole ekstra suvelavastusega, kuid oma sisu poolest sobis ta Luke mõisaparki nagu valatult. Eks päris mõisahoones sees oleks efekt muidugi parem olnud, aga ka mõisapark oli hea lahendus. Igasugused mõisaga seotud kohad sobivad mängupaigaks suurepäraselt, sest lavastuse tegevus toimub ühes vanas mõisas. Nimelt on pereisa Taavi (Kait Aidnik) otsustanud oma naisele (Maarja Palu) ja teismelisele tütrele (Katariina Raudsepp) teha üllatuse ja osta neile mõisa. Muidugi pole naine ja tütar esialgu laguneva mõisa üle kuigi õnnelikud, aga kuna linnakorter sai mõisaostu finantseerimiseks maha müüdud, siis pole neil teist varianti, kui leppida eluga mõisas. Üsna pea pärast mõisasse jõudmist selgub, et nad ei saanud mitte ainult mõisa omanikeks, vaid mõisaga käivad kaasas ka üllatused.

Nagu lavastuse pealkirjast juba aimata võib, siis üheks üllatuseks oli kunagine mõisavalitseja Nikolai von Vaali (Jaanus Kukk) vaim koos oma teenriga (Agu Lall). Kogu aja oli kohal ka Nikolai abikaasa vaim (Laura Liis Säde), kuid temaga polnud nii palju tüli, kui Nikolaiga. Lisaks toimetas majas veel majahoidja Kata (Aino Tuuksam), kes üritas vaime minema peletada. Muidugi tahab pereisa Taavi, et mõis oleks ainult tema pere päralt ning soovib pikaaegsetest mõisaelanikest vabaneda. Ühel hetkel hakkab aga Taavi naispere seniste asukate vastu sümpaatiat tundma ning keelitama perepead, et kõik asukad peavad mõisa iga hinnaga alles jääma. Ema ja tütar ähvardavad ka ise mõisast lahkuda, kui Taavi peaks tema meelest ülearused elanikud mõisast eemale peletama. Kuigi jutt käib ainult Katast ja Nikolaist, sest teist vaimu pole keegi peale Nikolai näinud ja seega, pole perel aimugi, et ka üks noor naisterahvas neid jälgib. Keset kogu seda tohuvapohu tuleb mõisasse ka kroonilises rahahädas vaevlev Liina õde Anna (Mari Lember), kes on veendunud, et kuna õemees ostis mõisa, siis peab ta rikas olema ja võiks natukene raha ka talle laenata.

Kuigi kummitusi ja vaime peetakse enamasti õudsateks, siis Nikolai on äärmiselt heasüdamlik ja viisakas vaim. Lausa nii viisakas, et kõik naised laval (ja ehk ka lava ees) on ühel hetkel tema šarmantsusest võlutud ja armuvad temasse. Kõige suuremad plaanid on Nikolaiga muidugi Annal, kelle meelest on surnud mõisaomanik parima valik abikaasaks. Esiteks on mõisaomanikel palju raha ja teiseks on ta juba surnud, mis tähendab seda, et Annal pole vaja peale abiellumist oodata, millal mees ära sureb, et tema varandust endale saada. Kes siis on lõpuks see õnnelik, kes Nikolaiga koos saab olla ja kes on see naine, kelle pärast Nikolai kummitamas käib, selgub muidugi ka, aga seda ma siin välja kirjutama ei hakka. Lihtsalt sellepärast, et nendel oleks ka huvitav, kes teatris juhtuvad seda lavastust nägema. Kui ma selle praegu välja ütleksin, siis poleks teil üldse huvitav. Kuigi ma pean ütlema, et lavastus oli piisavalt humoorikas, et vaadata oli üsna huvitav ka siis, kui ma juba olin ära taibanud et kes see väljavalitu olla võib.

Igal juhul on lavastus nii hästi kirjutatud ja lavastatud, et isegi väikesed lapsed ei hakanud kummitusi kartma ja naersid päris palju. Täiskasvanud said muidugi veidi rohkem naerda kui lapsed. Kusjuures tegemist ei olnud üldse mitte labaste allapoole vööd naljadega. Natukene leidus ka situatsioonikoomikat, kuid see polnud samuti labane. Vaieldamatult kõige koomilisem hetk oli see, kus üks teatrikülastajatest mingil põhjusel keset etendust püsti tõusis ja lava eest mööda kõndis. Samal hetkel oli Nikolai just naistega flirtinud ja nii vaatas ta väga mesimagusa pilguga pikalt sellele naisterahvale järgi, kes sel hetkel mööda kõndis. Eks need improviseeritud hetked on sageli kõige naljakamad, sest sa näed, kui suurepäraselt näitlejad ootamatutes olukordades reageerida oskavad. Naerda saab muidugi palju. Vähemalt mina sain. Selles mõttes on see ilmselt hea kvaliteedi märk, et mina naersin, sest ma enamasti ei naera komöödiate peale. Põhjus, miks ma ei naera, ongi tavaliselt selles, et naljad on liiga labased. Sel korral seda ohtu ei ole.

Mu teatrikaaslane, kellele ei meeldi, et teda väga tsiteeritakse (vabandust!, aga ma ikkagi kirjutan selle lause siia), ütles, et talle meeldis see lavastus Janno Puusepa lavastustest kõige rohkem. Ma kahjuks või õnneks ei saa sama öelda, sest minu vaieldamatu lemmik on „Luke Venus", mis jättis minusse üsna kustumatu mulje, kuid minu meelest on kõik Puusepa lavastused olnud väga huvitavad (vähemalt need, mida ma näinud olen). Enamasti ma olen ikkagi mingit sügavamat tagamõtet lavastustes leidnud, kuid sel korral ma seda ei leidnud. Ma ilmselt olen selle suvega juba teatrist nii üle küllastunud, et igal pool mingit filosoofilist mõtet leida, läheb raskeks. Aga ma pean ütlema, et mulle just seepärast see lavastus meeldiski, et ma ei leidnud sealt midagi sügavamat. Ma ei hakanud mõtlema, et see tähendab seda ja see tähendab seda. Sain nautida lihtsalt ühte huvitavat lugu, mis oli ühteaegu täis nii armastust ja romantikat, argipäeva kui ka fantaasiat, ning mis mõjus väga helgelt. Ühesõnaga ma sain lihtsalt istuda, vaadata ja nautida.

Just seda soojust oligi sel õhtul vaja, sest väljas oli lausa erakordselt halb ilm. Tuul oli nii suur, et ma kartsin päris mitmel korral, et kõlarid ja valgustid kukuvad lihtsalt tuule tõttu pikali. Rääkimata sellest, et see tuul viis vahepeal osa tekstist minema, ükskõik kui kõvasti ka näitlejad ei rääkinud. Õnneks mina ikkagi enamust tekstist kuulsin, sest targad arstid väidavad, et mul on kuulmine nagu rebasel. Kuid tagumistest ridadest oli küll aeg-ajalt nurinat kuulda, et nad ei kuule. Ja kuna nad pidid seda kõval häälel ütlema, siis juhtus nii, et mõnel hetkel ei kuulnud ma näitlejaid seetõttu, et keegi publikust otsustas kõval häälel oma kaaslaselt küsida: "Mis ta nüüd ütles?"Aga kõige rohkem on mul selle ilma tõttu kahju näitlejatest, kes selle külma tuule käes pidid vahel lausa paljajalu ringi toimetama. Ekstra kahju oli mul muidugi Laura Liis Sädest, kes Nikolai naise vaimu kehastas ja kes ei öelnud kogu etenduse ajal ühtegi sõna ja praktiliselt istus kogu aja ühe koha peal. Ma isegi ei taha ette kujutada kui külm tal selle tuule käes olla võis.

Minul igatahes oli küll väga nauditav õhtu, sest ma suutsin vaimusilmas mõelda end ühte humbasesse mõisa milles kogu tegevus toimub. Kui tuul ja vihma väga kimbutama hakkasid, siis mõtlesin kui nauditav teatrielamus see oleks siis, kui Vabariigi Valitus lubaks lavastust mängida siseruumides. Mu silme ette kerkis kohe üks suur mõisa saal, mille nurgas pragiseb kamin, laes ripuvad lühtrid ja seinu katavad reljeefsed kaunistused. Vot see oleks alles teatrielamus olnud. Eriti hästi sobiks selline elamus lumisesse talve. Kuigi seda kaminasoojust tundsin ma praegugi vihmases ja tuulises Luke mõisapargis istudes. Sel korral olid soojuse tekitajaks näitlejad, kes äärmiselt helgetes toonides kirjutatud lugu ette kandsid.

Nüüd ja praegu seda teksti kirjutades tundub mulle, et tegelikult oli sellel lool küll oma mõte. Miks mind muidu valdasid etenduse ajal nii soojad tunded ja ma mäletan veel praegugi neid helgeid emotsioone. Loo eesmärk oligi sellesse süngesse maailma tuua veidi headust, helgust ja soojust. Näidata meile, et inimlikkus pole veel kadunud ning inimlik soojus ja armastus saavad kõigest võitu. Minul igatahes ei hakanud kordagi igav ja ainult puhas rõõm oli laval toimuvat jälgida.

Ma ikka ja jälle imestan, kui palju andekaid inimesi meil Eestis leidub. Pole ju ükski lavastuses kaasategev näitleja kutseline, vaid kõik teevad teatrit enda põhitöö kõrvalt. Ometigi on nad kõik võrdsed (või isegi paremad) kui nii mõnigi kutseline näitleja, kes oma tööd südamega ei tee. Näiteks teenrit kehastanud Agu Lalli vaadates oli mul mitmeid kordi tunne justkui oleks laval vana teatrilegend Kalju Komissarov ise. Mitte ainult välimus, vaid ka Lalli hääletoon ja liigutused meenutasid mulle Koma. Paratamatult oli kõige nauditavam vaadata Nikolaid kehastanud Jaanus Kukke, sest temal oli kõige rohkem mänguvabadust. Kui sa oled ikkagi surnud, siis sulle enam elavate reeglid ei kehti ja võidki veidi lustlikum olla ja rohkem elu nautida kui teised. Ja kogu seda lustimise vabadust oli igast Kuke liigutusest võimalik tajuda.

Kui kõikide teiste rollist sain ma aru, siis kõige suurem küsimärk minu jaoks oli Nikolai naise vaim. Esiteks ei öelnud ta mitte ühtegi sõna ja seda anti meile ka ainult põgusalt teada, et tegemist on Nikolai naisega. Kui Nikolai oli vaim, keda elavad nägid ja kellega elavad suhtlesid, siis tema naist ei pannud mitte keegi tähele. Ka Nikolai ise pööras oma naisele tähelepanu ainult mõned üürikesed hetked. Praegu tundus mulle, et kohati oli Laura Liis Säde laval vajalik ainult mööbli ringi paigutamiseks. Sellisel juhul on ta kõige kaunimalt riietatud lavamees, keda ma kunagi näinud olen. Ometigi usun ma, et ta ei olnud ainult mööbli paigutamiseks laval, kuid loo seisukohast jäi tema funktsioon mulle arusaamatuks. Ainus võimalus on see, et Nikolai tõi oma naisega suheldes selle iva välja, miks naine vaikimisi koguaeg kõike pealt vaatab, kuid tuul kandis just need sõnad minust eemale ning seetõttu ei saanudki ma aru, miks see vaikiv naine kõike jälgis.

Igatahes mina julgen küll soovitada, kui te peaksite kunagi nägema, et Seasaare Teater mängib „Vaimu“, siis tasub vaatama minna. Eriti siis, kui tunnete, et tahaksite lihtsalt lõõgastuda ning teil ei ole soovi oma pead filosoofiliste küsimustega kurnata. Minu jaoks oli küll lõpp mingil hetkel etteaimatav, kuid huvitavaid pöördeid leidus siiski hulganisti. Ehk kõige huvitavam ongi reaalse ja fantaasiamaailma segunemine, sest see oli kuidagi hästi loomulik. Ma võib-olla olen valmis kummitusi uskuma, kuid see, et kummitustesse on võimalik ära armuda oli minu jaoks pigem juba fantaasiamaailm. Tõe huvides mainin ära, et ma pole päris erapooletu, sest kui mul raha oleks, siis ma ostaksin pereisa Taavi kombel samuti mõisa ja hakkaksin seal toimetama. Seega oli teema mulle veidi südamelähedasem, kui ehk keskmisele eestlasele ja ehk nautisin ma seetõttu veidi rohkem lavastust, sest ma suutsin end seostada. Kindlasti annab lavastus lootust ka nendele üksikutele hingedele, kes sarnaselt Nikolaile on seda oma õiget juba pikalt oodanud. Kui on õige hetk, siis see õige tuleb, lihtsalt ei tohi lootust kaotada. Igatahes mina usun tõsimeeli, et „Vaimu“ vaadates saate te samuti soojuse ja naeruga täidetud.

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Laval: 

Jaanus Kukk - Nikolai von Vaal

Kait Aidnik - Taavi

Maarja Palu - Niina

Katariina Raudsepp - Ulvi

Mari Lember - Anna

Aino Tuuksam - Kata

Agu Lall - teener

Laura-Liis Säde - Nikolai abikaasa vaim

 

Kuigi praegu “Vaimu” Seasaare Teatri mängukavas pole, võite vahepeal nende kodulehel silma peal hoida või neid Facebookis jälgida, sest sealt saate kohe teada, kui nad jälle seda lavastust kusagil mängivad.