Raamid

 14.06.2021 Viljandi Seasaare Teatris

Foto Pärit seasaare Teatri Facebooki leheküljelt

Teate, mis mulle selle blogi juures siin kõige rohkem meeldib? See, et see on minu oma ja ma võin kirjutada täpselt nendest asjadest, millest ma tahan ja millal ma tahan.

Näiteks õpetatakse meile koolis, et kontrolletenduse põhjal arvustust kirjutada ei tohi. Ja ilmselt pole keegi väga näinud, et teatrikriitikud harrastusteatrite tegemisi kajastaksid. Mitte, et ma end teatrikriitikuks peaksin, aga siiski... Sel korral kirjutan oma mõtetest harrastusteatri lavastuse kohta kontrolletenduse põhjal. Ja seda ainult seepärast, et mul on siin blogis vaba voli seda teha. Olgem ausad, tegelikult on lavastaja luba ka olemas kontrolletenduse põhjal oma mõtetest kirjutada. Siiski ma igaks juhuks rõhutan veel üle, et tegemist pole arvustusega, vaid puhtalt minu mõtete ja arvamustega ning pigem on tegemist erijuhtumiga. Enamasti ikkagi kirjutan etenduste põhjal oma postitusi.

Esmalt pean mainima, et mulle meeldis "Raamid" kordades rohkem, kui eelmisel õhtul Jõgeval nähtud "Ja kui nad surnud ei ole...". Mainisin seda ainult selleks, et natukene vähendada seda arvamust, et harrastusteatrid teevad halba tööd ja ühel tõelisel teatrihuvilisel ei sobi harrastusteatrite tegemisi vaatamas käia. Seega on mul praegu tõeliselt hea võimalus julgustada kõiki 18., 19. või 30. juunil (ja loodetavasti ka edaspidi) Viljandi Seasaare Teatrisse minema. Võin käsi südamel vanduda, et saate parema elamuse, kui nii mõnestki kutselisest teatrist. Mulle isiklikult meeldiks muidugi väga, kui inimesed rohkem ka harrastusteatreid külastaksid. Kahjuks olen ma ka enda tutvusringkonnast kuulnud palju seda suhtumist, et „ah mis teater see harrastusteater ikka on“. Minu meelest teevad teinekord asjaarmastajad asju professionaalidest tunduvalt paremini, sest neil on südamest tulev soov seda teha, samal ajal kui professionaal saab palka ja tunneb, et tal on kohustus oma tööd teha. Aga see oli lihtsalt väikene kõrvalepõige.

Minu poolne hea soovitus on taskurätt teatrisse kaasa võtta, sest lugu iseenesest on kurb ja silmad muutuvad kergesti märjaks. Kuigi ma üritasin sel korral äärmiselt tubli olla ja mitte vesistama hakata. Kaasas olnud sõbranna vesistas sel korral minu eest. Kusjuures see sõbranna pole üldse nii märgade silmadega kui mina, seega see, et tema silmad märjaks muutusid on päris kõva näitaja. Üheks põhjuseks, miks lugu nii südamesse poeb, on kindlasti see, et see teema puudutab paljusid meist väga lähedalt ja isiklikult. Loo keskmes on üks pealtnäha tavaline perekond - ema, isa ja nende täiskasvanud tütar. Tegelikult on tegemist väga kurva perekonnadraamaga. Emal on mingisugune haigus, mille nime meile ei öelda kuid meie sõbrannaga tarkade tervishoiutöötajatena nimetasime  selle aju degeneratiivseks haiguseks. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et inimese aju on kaotanud oma normaalse funktsioneerimisoskuse ja inimene muutub lolliks. Aga nüüd ma kaldusin jälle teemast kõrvale. „Raamide“ ema ei räägi enam ja vajab jälgimist ning hoolt 24/7. Kusjuures tegemist pole üldse vana inimesega. Seda traagilisemalt lugu mõjub, sest ühiskonnas ollakse veidi rohkem harjunud sellega, et eakad inimesed on need, kes haigestuvad ja keda siis lähedased põetama peavad hakkama. Mida teha aga siis, kui sul on olemas ema/abikaasa, kes väliselt näeb välja justkui see inimene, keda sa armastad ja tunned, kuid kes ei anna kuidagi märku, et ta sinust sõnadest aru saab või annab sulle kuidagigi märku, et ka tema armastab sind jätkuvalt. Üksnes selgematel hetkedel küsib sinult: "Kes sa oled?". 

Mis toimub selle mehe peas, kes ei kuule õhtul töölt koju tulles, kuidas tema armastatud naine talle armastust avaldab või temaga näägutab, sest mees on mõne üleliigse napsu võtnud? Kas tütar peaks kodust välja kolima, jättes ema päevaseks ajaks omapead, et iseenda perekond luua? Kuidas käituda, kui sa ei tea, kas sinu armastatud inimene ei saa enda tundeid väljendada ja sa ei tea mida ta mõtleb ja tunneb? Nii ongi isa ja tütar dilemma ees, kas jätta ema koju, sest ta on ju ikkagi nende pereliige ja on seni nende eest hoolitsenud ja nüüd on isa ja tütre kord ema eest hoolitseda, sest nad ju armastavad teda. Või oleks õigem ema panna hooldekodusse, sest seal on väljaõppinud töötajad ja turvaline keskkond kus ema saaks rahus teiste omasuguste hulgas olla. Samal ajal saaks tütar ema hoolitsemise asemel endale oma pere luua ja isast saaks vanaisa, et ta saaks jälle elust rõõmu tunda. Iseasi on see, kas seda tahavad nemad, või on see ühiskonna surve?

Kahjuks oma töös näen väga tihti, et enda lähedasi ei taheta hooldekodusse panna, sest mida teised arvavad? Äkki nad arvavad, et ma enam ei armasta ja ei hooli enda lähedasest, kui ma ta hooldekodusse panen, kuigi võiksin teda kodus ise hooldada. Samas kui lähedane on suuteline ise liikuma ja ehk ka mõningal määral enda eest ise hoolitsema, leidub ikka keegi, kes arvustab seda, miks selline inimene hooldekodusse pandi, sest ta ju liigub ise ja saab ise söönuks ja riidesse pandud ehk võiks kodus edasi elada ja toimetada. Tegelikult ei saa mitte keegi kõrvalt vaadates neid otsuseid arvustada, sest üks asi on see, mida me teistele välja näitame ja teine on see, mida me enda sisimas tahame ja õigeks peame. Just nendest rasketest heitlustest räägitakse ka "Raamides". 

Seega pole tegemist mitte eriti meeldiva teemaga. Samas on näitlejad nii soojad ja siirad, et teatrisaalist pole võimalik masendusega lahkuda. Ma tahaks eriliselt kiita Reet Raudseppa, kes mängis üli hästi haiget ema. Ma küll ei tea, millega ta muidu tegeleb, äkki ta töötab samuti haiglas ja on selliseid inimesi liigagi palju näinud. Aga te vaadake kasvõi seda jala hoidmist postituse päisepildil. Enam täpsemalt ei saagi selliseid inimesi kujutada. Mul oli igatahes väga mitmeid deja vu hetki kui ma sellist ema laval nägin. Kahjuks pole pildilt võimalik seda tühja pilku Raudsepa silmades edasi anda. See oli ka väga täpselt tabatud. Ma tahaks öelda, et Raudsepa haige ema oli üle paisutatud, aga kahjuks just sellised need inimesed ongi. Kusjuures kutseliste näitlejate puhul olen ma täheldanud, et nad kipuvad haigeid või eriliste tunnustega tegelaskujusid üle mängima, mis minu meelest ei mõju kunagi hästi. Eriti tahaks kiita Reet Raudseppa selle eest, ema vaev ja segadus olid edasi antud praktiliselt ilma sõnadeta. Sõnadesse on veidi kergem emotsioone põimida, aga kui sul on terve tunni jooksul vaja öelda mõned üksikud laused, siis on tegelaskuju loomine palju keerulisem. Ja Reet Raudsepp sai sellega suurepäraselt hakkama. Need mõned laused, mis tal öelda olid, olid väga täpselt kaalutud ja andsid edasi kogu seda ahastust, mida ema oma haigusega kaasnevalt tundis.

Pikaajalisematele blogilugejatele pole ilmselt üllatus, et Anne-Mai Tevahi on mulle ammu silma jäänud. Ka sel korral pole mul tema kohta midagi halba öelda. Võib-olla jäi tema kehastatud tütar minu jaoks veidi liiga lapselikuks. Kuigi see lapselikkus tekkis mul seoses sellega, et Anne-Mai olemus jätabki temast hästi õrna ja unistava loomuga inimese mulje ja see kandus minu meelest ka tema kehastatud tütresse edasi. Ma ausalt öeldes ei kujuta teda väga ette karmi olekuga mässavat tütart kehastamas. Kuid just mingit mässumeelsust oleksin ma näha tahtnud. Minu jaoks mõjus see liigne unistamine veidi ebaloomulikult. Samas unistas ta enamasti emaga kahekesi olles ja selline unistamine võis väljendada ka igatsust oma endise ema järgi. Ma oleksin tütrelt oodanud natukene rohkem vabaduse ihalust, sest temal oli terve elu ees. Ükskõik kui väga tütar oma ema ei armastanud, siis armastusest vihkamiseni on ainult üks samm ja tegelikult käib kõikidel omastehooldajatel vähemalt korra peast läbi see mõte, et ma enam ei jaksa ja tahaks normaalset elu elada. Hoopis isa oli see, kes tütrele ütles, et ta peaks enda elu peale mõtlema, mitte 24/7 ema eest hoolitsema. Praegu oli ainus märk tütre vabaduse ihalusest õhupall kui vabaduse sümbol. Tütar meenutas emaga koos seda, kuidas nad akna taga lendavaid õhupalle vaatasid ning etenduse lõpus vaatasid nad isaga aknast mööduvaid õhupalle ja vaidlesid nende värvide üle. Siiski minu jaoks jäi sõnalisest vabaduse ihalusest väheks ja ma oleks seda vabaduse ihalust ka tegudes rohkem näha tahtnud. Kasvõi sekundiline kõhklus, enne kui tütar läheb järjekordselt ohtlikul rõdul olevat ema tuppa tagasi tooma.

Jaanus Kukk isana jättis mulle ka veidi leebe mulje. Eriti selles stseenis, kus isa tuli väidetavalt napsisena koju. Kui sellest poleks juttu olnud, siis ma poleks arugi saanud, et isa purjus on. Kuigi purjus ja vägivaldne isa oleks vist loo mõttes veidi liig olnud, kuid tekstist sain ma justkui aru, et kui isa purjus on, siis ta on veidi ettearvamatum. Seega oleksin ma stseenis, kus isa töölt koju saabub, oodanud Kukelt veidi rohkem äkilisust, mis tütre võpatama ja eemale tõmbuma paneb. Üldiselt sobisid näitlejad omavahel hästi kokku ja kõik said oma osatäitmistega hästi hakkama ning olid orgaanilised. Minu meelest kõige hullem vaatepilt on see, kui oma osatäitmist tehakse hästi punnitatult ja püüdlikult ning siis kaob ka näitlejate omavaheline orgaanilisus ära. Trio koosseisus Raudsepp, Tevahi ja Kukk olid väga nauditavad vaadata ja mul ei tekkinud kordagi mõtet, et keegi neist oleks üleliigne või mõni tegelane võiks veel juures olla. Mis kõige tähtsam, mul ei olnud kordagi igav.

Lavakujunduse seisukohast oli geniaalne lahendus maalriteibiga põrandale korteri plaani maha märkimine. Toimis väga hästi ja ma imestan, et ma pole sellist lahendust varem teatris nägema juhtunud. Esimene mõte oli mul küll, et nad teevad endale mingeid raame, kuid hiljem sain aru, et tegelikult märgiti maha erinevad toad, kus tegelased said siis vajadusel üksinda olla. Otse lava tagaseinas oli suur fooliumpaberist peegli moodi ruut, millelt sai tegelaste varjusid jälgida, kuid mulle külje peale need varjud väga mõju ei avaldanud. Ilmselt otse selle nn „peegli“ vastas istudes oleks sellest efektist paremini aru saanud. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma olin süžeesse nii süvenenud, et ega minu jaoks väga muud maailma ei eksisteerinudki ja seepärast ma lavakujunduse kohta midagi väga öelda ei oskagi. Natukene ikka jälgisin näitlejate liikumist ka, aga just seda keskkonda ma väga tähele ei pannud. Välja arvatud valge laud koos kolme punase taburetiga. Mul on emal köögis samasugused taburetid ja laud, seega tundus kogu lugu veelgi intiimsem, sest ma seostasingi seda koduga ja ei süvenenud väga sellesse, mis ümberringi toimus. Muidugi läks osa energiast ka sellele, et mitte väga pisardama hakata.

Näitlejatehnilisest aspektist vaadates meeldis mulle lisaks Reet Raudsepa ema kehastamisele kõige rohkem stseen kus isa ja tütar omavahel võitlevad. Kusjuures võitlus polnud klassikaline kaklemine, kuigi koosnes kaklemise elementidest. Kõik elemendid olid aegluubis ja graatsiliselt täpsete liigutustena välja toodud ning stseen näitas ikkagi seda kuidas isa ja tütar omavahel karvupidi kokku lähevad, kuid see ei mõjunud klassikalise füüsilise vägivallana. Need minutid kus Anne-Mai Tevahi ja Jaanus Kukk niimoodi muusika saatel ümber laua liikusid, olid minu meelest eriti vajalikud selleks, et kogu seni nähtud ja kuuldud info endast läbi lasta ning natukene pisaratega võitlemisest taastuda. Sel hetkel ei pidanud süvenema nii olulistesse sõnadesse, vaid sai lihtsalt vaadata liikumist, mis oli kogu etenduse tempost palju aeglasem.

Lõpetuseks tahaksin jõuda sinna, millest ma alustasin. Ärge kartke harrastusteatrite lavastusi, sest need võivad teile väga ägedaid elamusi pakkuda. Ja ma ei väida seda ainult selle ühe lavastuse põhjal, vaid minu harrastusteatri vaatamise kogemused on juba päris pikaajalised.

Kuigi ma just mõtlesin sellele, et äkki ma pole väga objektiivne, sest see teema puudutab mind tööalaselt palju ja äkki seepärast tundus see teema (ja sellega koos ka kogu lavastus tervikuna) mulle nii huvitavana. Sisuliselt tegelen ma nende teemadega töö juures igapäevaselt ja seega on need probleemid mulle vägagi tuttavad. Siiski jään ma sellele kindlaks, et Janno Puusepp oskab hästi kirjutada ja ilmselgelt on tal enda kirjutatud tekste lavastades ka väga konkreetne visioon silme ees, milline peab lõpptulemus välja nägema. Ilmselt see on ka üks tema lavastuste edu võtmetest. Ja mis seal salata, suurem enamus harrastusteatri lavastustest, mis mulle positiivseid emotsioone on pakkunud, on just Janno Puusepa kirjutatud ja/või lavastatud. Teine pool on Lutsu Teatri lavastused J

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Osades:

Reet Raudsepp - ema

Anne-Mai Tevahi - tütar

Jaanus Kukk - isa

 

Pileteid saab osta SIIT