Lavastaja: Peeter Raudsepp
Tegelased:
Rein Pakk - Ilja Iljitš Oblomov
Ravo Adlas - Oblomovi teener Zahhar
Liisa Pulk - Olga Sergejevna Iljitsina
Margus Jaanovits - Andrei Ivanovitš Stolz
Külliki Saldre - Agafja Matvejevna, Oblomovi ema
Markus Luik - Ivan Aleksejevitš Aleksejev
Priit Strandberg - Semjon Semjonovitš Volkov
Martin Kõiv - Mihhei Andrejevitš Tarantjev
Seekord tuli teatrisse minek küllaltki spontaanselt. Tegemist pole sellise etendusega, mida oleks mul ammu olnud soov vaatama minna. Ausalt öeldes ei tundunud etenduse reklaamklippi vaadates tükk ise eriti köitvana ja polnud seal ka minu masti näitlejaid mängimas. Kaks erandit (Külliki Saldre ja Margus Jaanovits) välja arvatud, aga nende pärast ei plaaninud ma küll etendust vaatama minna. Ühel hetkel juhtusin aga ERR-i kultuuriuudiste klippi vaatama, kus tutvustas just Oblomovit ja sealt see huvi kuidagi tekkis. Täiesti juhuslikult oli eile vaba õhtu ja avastasin sobival ajal, et võiks Oblomovit vaatama minna.
Mingisuguseid lootusi/ootusi mul antud tüki suhtes polnud. Saali sisenendes tekkis korraks mõte, et mis nüüd ees ootab, aga see oli pigem sellest, et blackbox tüüpi Sadamateatris olid toolid saali seatud harjumuspärasest teisiti ning kohale minnes sai isegi paar meetrit mööda punast vaipa kõndida. Tekkis isegi tunne, et oleks võinud midagi pidulikumat selga panna, et nii tavaliste riietega ei ole päris sobilik punasel vaibal kõndida. Etenduse alguses oli väga tore näha Raivo Adlast teenri rollis, kes näitas publikule silti kirjaga: "Telefonid välja lülitada" ja üleüldse oli tore kogu etenduse vältel näha silte, mis andsid publikule teada, kus parajasti tegevus toimub. Üleüldiselt pean ma end viisakaks ja haritud inimeseks, kuid eilse etenduse käigus pidin ma korraks selles kahtlema. Nimelt oli küllaltki etenduse alguses stseen, kus Külliki Saldre kehastas Oblomovi unenäos Oblomovi ema, kes samal ajal midagi kudus. Kahjuks ei saa ma isegi öelda, et see oleks olnud kudumislaadsete liigutuste tegemine, vaid see oli mingi täiesti suvaline käte väristamine, hoides samal ajal vardaid käes. Ma saan täiesti aru, et selle stseeni rõhk ei olnud kudumisel, kuid mulle oleks piisanud kasvõi kahest-kolmest päris õigest kootud silmusest. Ma eeldan, et sellega peaks sellise mastaabiga näitleja hakkama saama. Aga igatahes see nn "kudumine" tegi mulle nii palju nalja, et ma purskusin üle saali naerma ja naeru jätkus päris mitmeks minutiks. Tegemist oli ikkagi draamalavastusega mistõttu on tavaline, et mina naerda saan. Lihtsalt draamad ajavad mind rohkem naerma kui komöödiad. Võibolla olen ma neid komöödiaid juba nii palju vaadanud ja neil kõigil on üks ja sama ülesehitus, mistõttu pole naljad enam üllatavad.
Ausalt öeldes tükist mingit väga põhjapanevat arvamust mul veel kujunenud pole ja ma arvan, et ei kujune ka, sest see etendus ei suutnud mind kaasa haarata ja liigutada. Kuigi samastumise momente Oblomoviga oli päris palju ja korraks käis peast läbi mõte, et kui tema saab oma laiskusest üle, siis olen mina ka selleks suuteline. Samas andsin ma endale aru, et mina veel nii hullus seisus ei ole. Oma saapad saan ma ikka ise jalga ja ma näen veel tööl käimisel mõtet. Küll meeldis mulle aga tõsiasi, et igal inimesel võiks olla vähemalt üks hea sõber, kes sellistel laiskusehetkedel sind nelja seina vahelt välja tirib. Võib-olla jäi lavastus minu jaoks nõrgaks ka sel põhjusel, et ma ei suutnud suuremas osas näitlejate mänguga rahule jääda. Ma ei tea, kas on minul suured nõudmised, või oligi etendus küllaltki kesine. Näiteks ei saanud ma absoluutselt aru Markus Luige kehastatud Ivan Aleksejevitš Aleksejevi tegelaskujust, sest minu meelest selle tegelase roll oli lihtsalt laval paar lauset öelda ja siis ülejäänud aja niisama tugitoolis istuda. Samas oleks ka neid paari lauset olnud võimalik mängida väga hästi, aga mulle jäi mulje nagu Luik oleks need laused kuidagi möödaminnes öelnud. Rahule ei jäänud ma ka Vanemuise uusima ja noorima näitleja Priit Strandbergi kehastatud Semjon Semjonovitš Volkovi rolliga. Samuti oli teksti esitus kohati väga amatöörlik ning sõnadest polnud vahel aru saada, rääkimata sellest, et paaril korral oli laval piinlik vaikus ja tundus, nagu noorel näitlejal oleks tekst meeest läinud. Aga eks noortele võib andeks anda, sest on Strandbergi puhul tegemist alles esimeste etendustega, seega ma loodan, et tema esitused paranevad tulevikus kõvasti. Kriitikanooli pean saatma ka Liisa Pulga suunas, kes kehastas Olga Sergejevna Iljitšinat, kelle mängimine tundus minu jaoks kohati ülbe ja üksluisena. Üllatus oli siis, kui Pulk laulma hakkas, aga samas pidin ma ka siis kohe pettuma, kuna Pulk laulis paar sõna ja edasi tuli ülejäänud laul lindilt kellegi teise esituses. Seekord ei saa ma pikka ülistust kirjutada ka Külliki Saldre kohta, sest minu meelest oli tema esitus kohati kesine. Samas oli tema see, kes mind kogu aeg suutis naerma ajada, sest Agafja Matvejevna lihtsalt oli minu jaoks nii eht venelik, et see tegi nalja.
Sellele äärmiselt pikale kritiseerimisele peaks midagi positiivsemat kirjutama. Praegu ei tulegi midagi väga ekstraordinaarset meelde. Muidugi saan kiita Margus Jaanovitsi, kes kehastas Oblomovi kauaaegset sõpra Andrei Ivanovitš Stolzi, sest Jaanovitsi mängu on minu jaoks lihtsalt alati nauditav vaadata. Samuti meeldis Raivo Aldas teener Zahharina, sest minu meelest Adlasele sellised rollid sobivad ja mulle meeldis tema otsene ja vahetu suhtlus publikuga. Muidugi ei saa ma minimata jätta lavakujundust, mis tekitas pidevalt soovi sinna mõnusasse ümmargusse voodisse Oblomovi asemel pikali heita. Peategelast kehastanud Rein Paku ja tema rolli kohta pole mul muud öelda, kui et Pakk oli antud rolli suurepärane valik ja kedagi teist selles rollis ma ette ei kujutaks.
Kokkuvõttes võin öelda, et minu jaoks polnud tegemist Vanemuise parima lavastusega ja nagu mu tuttav minu meelest tabavalt ütles, siis jäi mulje nagu tegemist oleks harrastusteatri tükiga. Ma loodan, et see väga solvav pole, kuid selline on minu arvamus. Samas ma ei saa väita, et see nii halb etendus oli, et ma uuesti vaatama ei läheks. Sest mina sain isegi päris mitmes kohas naerda rohkem kui rubla eest, kuigi ma pole kindel kas teised ka seal nii palju naerda saaksid. Ma millegipärast kahtlustan, et just nende naermiste tõttu mul jäigi osa etendusest kuulmata ja seega jäigi etenduse sügavam mõte tabamata.
Kellel soov etenduse kohta täpsemalt infot saada, siis selleks on hea võimalus siin: http://www.vanemuine.ee/oblomov
0 kommentaari:
Postita kommentaar