Lavastaja: Uku Uusberg
Näitlejad:
Aivar Tommingas - Gustav
Hannes Kaljujärv - Ferdinand
Jüri Lumiste - Rene
Viimasel ajal on mul kombeks teatrisse minna küllaltki hetkeemotsiooni ajel või vähemalt pikalt ette planeerimata. Samamoodi juhtusin ma ka sellele etendusele. Ühel päeval sõbranna lihtsalt küsis, et kas ma tahaksin temaga teatrisse minna ja kuna ausalt öeldes etenduse nimi mulle midagi ei öelnud, siis sai otsus langetatud näitlejate põhjal. Minu silmis on nende kolme näitleja näol tegemist Vanemuise raskekahurväega, kelle mängu on alati hea vaadata. Kuigi kui päris aus olla, siis Kaljujärve olen ma teatrilaval varem näinult ainult Franz Kafka "Lossis". Eeldades, et juba näitlejate pärast tasub teatrisse minna, siis seekord ma pettuma ei pidanud, vähemalt mitte näitlejate osas. Ja ma arvan, et see ei ole mul sel kuul viimane teatrikülastus. Märts on ikkagi teatrikuu.
Tulles nüüd konkreetse lavastuse juurde tagasi, siis nagu tavaliselt mulle kombeks draama lavastuse puhul, sain ma jälle kõhulihaseid treenida ja naerda korralikult. Paratamatult oli tekst selline, et mingil hetkel käis kogu saalist läbi naerupahvak, kuid oli ka neid hetki, kus ma üksinda naerda sain. Peamiselt põhjuseks enda peas tekkivad assotsiatsioonid kas mõne teise teatritüki või elulise situatsiooniga. Kuid eks see teatri üks eesmärke olegi, luua inimestes seoseid erinevate situatsioonide vahel. Kuna tegevus toimus hooldekodus ja tegelasteks oli kolm sõjaveterani, siis seoseid leidsin ma oma igapäevase tööga päris palju ja kujutluspildid ainult jooksid silme ees.
Etenduse alguses tundus mulle Tommingase mängitud Gustav kuidagi vastumeelsena. Võib-olla oli põhjuseks see, et ta luges Ferdinandile saadetud kirju ja vastas neile, mis tegelikult on üpriski alatu tegu. Arvestades, et Ferdinand ise kunagi oma kirju ei lugenud ja paistis et teda ei huvitanudki, mis seal seisis. Samuti tundus Gustav mulle kuidagi teiste suhtes vaenulik olema. Aga eriti super olid Tommingase tantsuliigutused, kui Gustav oma grammofonist muusikat kuulas. Põhimõtteliselt seda Tommingase ülistamist võiksin ma siinkohal jätkata lõputult, kuid ma siiski seda ei tee. Esimese vaatuse lõpus ja teises vaatuses hakkas Gustav mulle aga järjest rohkem sümpatiseerima, mida rohkem fakte etenduse käigus temast teada sai. Lõpuks oli just Gustav nendest kolmest mehest kõige hullumeelsem ja mõtles välja eri plaane küll Indo-Hiinasse ja paplite juurde minekuks. Samas meeldis mulle see, kuidas ta kivist koeraga rääkis ja seda ühest kohast teise tassis. Muidugi ei saa mainimata jätta ka ekspeditsiooniks "Paplid tuules" valmistumist, kus algselt vaenulikuna tundunud Gustav näitas üles teistest hoolimist, lubades Rene ja Ferdinandi seljas üle jõe viia. Kuna ma istusin 12 reas ja sealt oli küllaltki kehva vaade lavale, siis kindlasti tahaks kusagilt eestpoolt ka seda tükki vaadata, et just Tommingase erinevaid näoilmeid näha, sest tema on mees, kes võib paljalt näoilmete ja intonatsiooniga tükile väga palju juurde anda.
Nagu eelpool juba mainisin, siis Kaljujärve polnud varem ma teatrilaval praktiliselt üldse näinud, kuid mingil põhjusel ootused temalegi olid suured. Tema mängitud Ferdinandil minu meelest väga suurt kiiksu ei olnud, kuid temal oli sõjatagajärjena mürsukild peas, mistõttu ta päris mitmel korral "ära vajus". Esimesel korral käis kõik nii kiiresti, et ma ei näinudki, kuidas Kaljujärv pingilt juba põrandale kukkus, kuid see kukkumine oli päris meisterlik, nagu ma hiljem nägin. Midagi oli Ferdinandis sellist, mis pani mind talle kaasa tundma, kuid võibolla oli asi selles, et tegemist oli suhteliselt lepliku mehega, kes oli alati kõigega nõus. Tema suurimaks probleemiks oli, et õde Madleen otsustab hooldekodu elanike saatuse üle nende sünnipäevade järgi. Samas oli tema sünnipäev 12. veebruaril ja sama sünnipäevaga oli ka Philip, kes alles hooldekodusse oli tulnud ja kellel oli parem tervis kui Ferdinandil, mistõttu oli Ferdinand kindel, et tema on järgmine, kes sureb. Etenduse lõpus oli mul Ferdinandist veelgi rohkem kahju, kuna tema tervis halvenes ja nende ekspeditsioon oli katkemas ning Ferdinand mõtles, et ta võiks oma õe juurde minna, kuid siis selgus, et tema õde oli eelmisel kuul surnud. Ja ta ei teadnud seda, kuna ta ei lugenud ühtegi oma õe ega kellegi teise pereliikme poolt saadetud kirja, kuid neid luges Gustav, kes selle uudise Ferdinandile ka teatavaks tegi. Veel üks näide sellest, et Gustav oli heasüdmalik mees, sest tema oli see, kes osales Ferdinandi õe matuste korraldamises. Ferdinand oli enne sõda arvatavasti väga haritud mees, kuna elukutselt oli ta pianist, kes hooldekoduski elades Hamletit tsiteeris. Mulle oleks muidugi meeldinud, et Ferdinand oleks oma minevikku meenutades ka mõned akordid klaveril mänginud, või oleks vähemalt võinud nad grammofonist klaverimuusikat kuulata. Samas sobis mulle ka Ferdinandi kuulatud Edith Piaf.
Jüri Lumiste mängitud Rene oli tegelane, kes algselt tundus hästi soe ja südamlik olevat, kuna tema tahtis Konstatinile sünnipäevaks luuletust teha. Samas paistis, et tema näol on tegemist hooldekodu pidava nunna Madleenile pugeva mehega, mistõttu teised kaks meest teda aegajalt norisid. Etenduse käigus aga muutus Rene teistest erinevaks, teda ei huvitanud paplid kaugel mäekünkal ja just tema oli see, kelle tõttu ekspeditsioon "Paplid tuules" katki jäi. Rene puhul oli tegemist kõige ratsionaalsemalt mõtleva mehega, neist kolmest, kes üritas kahte ülejäänud meest maa peal hoida ja nende kiiksudega midagi ette võtta. Just tema oli see, tänu kellele julges Gustav jälle üle kolme kuu õue minna ja hakata unistama hooldekodust lahkumisest. Midagi spetsiifilist Lumiste mängu kohta ma välja ei oskagi tuua, sest roll oli hea ja ma ei kujutagi eriti ette, millega seal veel mängida oleks saanud, sest ausalt öeldes ei kujuta mina küll Lumistet niimoodi veiderdamas, nagu seda Tommingas teeb.
Lisaks kolmele mehele oli veel tegelaseks kivikuju - koer, keda Gustav ringi tassis ja kellega Gustav juttu rääkis. Ferdinand aga väitis järjekindlalt, et koer liigutab end. Minus püsis kuni etenduse viimaste minutiteni lootus, et äkki koer liigutabki end ja Ferdinandil oli ikkagi õigus ja teised kaks meest jäävad lolli olukorda. Kuid kahjuks seda ei juhtunud. Mina oleksin tahtnud näha ka nunn Madleeni, kellest kolm meest pidevalt rääkisid. Kuid võibolla ongi parem, et nunna ei näidatud, sest siis sai iga teatrikülastaja endale meelepärase Madleeni silme ette manada. Minu Madleen on klassikaline nunn, nagu neid Ameerika filmides näidatakse. Mustas nunnarüüs ja keskmisest kogukam ning rangete näojoontega.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist oli hea etendusega, kuigi vahel kippus minu mõte mujale rändama (mis polnud etendusest tingitud, vaid minu öövalvest, vähemalt ma loodan seda südamest). Võimalusel sooviks minna uuesti sama tükki vaatama ja siis tahaks kusagil eespool saalis istuda ja võtaks kohe paberi ja pliiatsi ka kaasa, sest häid tsitaate oli etenduses nii palju, et meelde jätta ei suutnud ma neist ühtegi. Mina soovitan kõigil seda etendust vaatama minna, eriti siis kui klassikalistest komöödiatest on isu täis.
Rohkem infot Vanemuise kodulehelt: http://www.vanemuine.ee/paplid-tuules
0 kommentaari:
Postita kommentaar