Kui aasta alguses oli mul väike plaan või eesmärk, et iga kalendrikuu kohta saaks vähemalt üks teatrikülastus, siis reaalsuses asjad päris nii ei läinud. Märtsis sai kaks korda teatris käidud ja aprillis ei jõudnud ma kahjuks kordagi teatrisse. Kui oli midagi meelepärast mängukavas, siis polnud kas kohti saadaval või ei saanud ma mõnel muul põhjusel minna. Mais läks vähemalt õnnelikult, kuna juba ammu olid piletid "Casanova" balletile ära ostetud ja sellega teatrikülastus kindlustatud. Kahjuks jääb see vist sel kuul ka viimaseks külastuseks, kuna Vanemuine, mis on hetkel minu koduteatriks enam uusi tükke mängukavva ei pane ja enamasti mängitakse Grease muusikali, mida ma vaadata kindlasti ei taha. Alati jääb lootus teiste teatrite külalisetendustele.
Aga nüüd siis lähemalt balletist. Alustuseks mainin ära, et teatrisse sattusin 4.mail. Peaksin vist kohe mainima, et ma pole kunagi eriline balleti austaja olnud ja ausalt öeldes käisin alles möödunud aasta detsembris esimest korda balletti vaatamas. Siis oli tegemist Pähklipurejaga. Antud etendust läksin lihtsalt sõbrannaga kaasa vaatama. Polnud mingisuguseid lootusi/ootusi, aga samas ka vastumeelsust mitte. Kuna ma pole balleti alal asjatundja ja ei tea ka balletiartistidest suurt midagi, siis arvamus tuleb kindlasti lühike ja võibolla mittemidagiütlev.
Mulle isegi Casanova meeldis, kuigi pean ütlema, et aru ma väga küll ei saanud, mis seal juhtus ja kavas polnud ka süžeekirjeldust, mis mind aidanuks. Ainus, millest ma aru sain, oli nn "armukolmnurk". Aga sellegipoolest oli huvitav etendus ja need kaks tundi möödusid väga kiiresti ja huvitavalt. Balletiartiste olen näinud ka jazzlavastuses "Moonlight Express" ja seega mulle kohati tundus, et Ilja Mironovi soolotantsud on igas etenduses sarnased ja see oli minu jaoks kuidagi igav. Aga üldiselt tantsisid tantisjad hästi ja korraks tekkis minus isegi tunne, et oleks ma alles väike tüdruk, läheksin ma ka balletti õppima. Nii mõnelgi korral juhtus aga see, mis ei tohiks ühegi etenduse vaatamise ajal publikuga juhtuda, mu mõte läks rändama ja rändas teatrist ikka väga kaugele, kuid õnneks olid need lühiajalised rännakud ja üldiselt jäin ma etendusega rahule.
Ma pean end üsna tolerantseks inimeseks ja enda teada pole ma ka homofoob, kuid mind häirisd vahel päris korralikult kahe meesartisit vahelised intiimsed tantsud. Võibolla oli viga hoopis minus ja minu kujutlusvõimes, sest minu meelest on ballett selline teatrivorm, kus inimese fantaasia mängib loo kujundamisel suuremat rolli kui sõnalavastustes. Mis põhiline, oma teatrielamuse ja -vajaduse sain ma igatahes kätte ja ma ei kahetse, et ma käisin balletti vaatamas.
Kellel Casanova vastu huvi tärkas, siis lähemalt saab lugeda siit
0 kommentaari:
Postita kommentaar