pühapäev, 17. jaanuar 2016

Romeo vs Julia Karlova Teatris

16. jaanuaril 2016 Karlova teatris

Foto autor: Signe Milkov

Autorid: 
William Shakespeare
Lauri Sipari
Liisa Urpelainen
Lavastaja: Ingo Normet
Mängivad:
Elina Reinold
Indrek Ojari


See aasta on päris edukalt alanud. Seda pole juba ammu juhtunud, et ma kahel järjestikusel päeval teatris käin. Kui ma nii laisk ei oleks, siis oleksin tegelikult sel nädalal veel teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval ka teatrisse jõudnud. Aga seekord läks siis nii. Laupäeva õhtul käisin Karlova teatris vaatamas igavest armastuslugu Romeost ja Juliast. Plaan seda etendust vaatama minna oli juba Oktoobris, kui toimus esietendus, kuid siis oli tegemist nii palju, et ma väga ei viitsinud teatrisse minna. Jah, mul tuleb ette ka neid aegu, kus ma ei viitsi teatris käia. Seepärast ma sageli pileteid väga pikalt ette ei ostagi. Tegelikult oli mul eile hommikul kindel mõte, et õhtul lähen teatrisse, lõuna ajal juba kahtlesin, et kas ikka tasub minna ja siis õhtul otsustasin, et tuleb ikka minna. Ja õigesti otsustasin.
Seekord polnud tegemist Shakespeare klassikalise Romeo ja Juliaga. Ma isegi pole kindel, kas ma päris seda õiget Romeot ja Juliat isegi näha tahaksin, kunagi koolis sai seda küll loetud, kuid mingit sügavat muljet see mulle ei jätnud. Kuigi puhtalt professionaalsest huvist oleks põnev ka päris algset Romeo ja Julia etendust näha. Kuid see selleks. Seekordne etendus rääkis siis sellest, milline oleks Romeo ja Julia elu, kui nad elaksid tänapäeva Itaalias ja poleks noorte armastajatena traagiliselt hukkunud, vaid ellu jäänud. Nad armusid noortena, kuid nende armastus oli keelatud, sest nende perekondade vahel valitses vaen. Nii olid nad sunnitud vanemate juurest lahkuma ja ise hakkama saama. Romeo näiteks töötas tanklas ja Julia oli koristaja  ja nad elasid kusagil lagunenud sotsiaalmajas. Ja siis said nad esimese tütre. Ja veidi aja pärast teise. Ja siis veel kolmanda. Vahepeal oli Romeo oma isa päranduseks maja saanud, kus nad elama asusid. Kuid nagu ikka, kaasnevad rahaga uued silmarõõmud. Nii leidiski Romeo endale uue armastuse ja veidi hiljem veel uue. Kuna Julia muudkui sünnitas lapsi, tekkis tal enda keha suhtes vastumeelsus ja nii arvas ta, et ega Romeo ka sellist jõehobu enam ei armasta, et endale uued silmarõõmud leidnud on. Julia kasvatas lapsi ja sai tööle pulmakorraldusfirmasse, ning seejärel reisifirmasse. Romeo vahepealsete vallutuste vahel leidis ta uuesti tee Julia ja nende lasteni ning nii sündis nende neljas laps. Peale seda polnud Romeo ja Julia teineteist 25 aastat näinud. Kuni selle päevani, mil nad täiesti kogemata raudteejaamas juhuslikult kohtuvad. Ühe rongiga on juhtunud õnnetus ja seetõttu on elekter kadunud ning lähima tunni jooksul ükski rong ei liigu. Nii saab publik saalis näha kahe armastaja vahelist armastust, hoolivust, pingeid, vihkamist, kurbust ja kõike muud. Selle tunni jooksul jutustatakse meile tegelikult kogu vahepealsed 25 aastat, kui ka Romeo ja Julia varasem elu ja kohtumine. 
Ma pean tunnistama, et alguses ma etendusest väga palju ei arvanud. Ma olin sisututvustust lugenud ja teadsin, et tegemist on juhusliku kohtumisega, kui kunagised armastajad pole teineteist pikalt näinud. Aga kogu ülejäänud lugu oli väga segane. Ma ei saanud aru, kelle ristsetele Julia sõitis, alguses arvasin, et jutt käib Julia õest, et tema õde on lapsed saanud ja et teised õed tulevad ka kohale. Siis järsku käis jutt alimentidest ja siis ma hakkasin taipama, et Julial on Romeoga laps(ed). Siis rääkisid nad oma praegustetst töödest ja ma ei saanud aru, kuidas Julia pensionil saab olla, nii noorelt. Tuli välja, et Julia on kordades vanem, kui Elina Reinoldi, kes Julia nii nooruslikuks tegi. Ja need nende nooruse meenutused, kus siis tsiteeriti esialgset värsivormis Romeot ja Juliat olid ka väga segased. Üsna raske oli jälgida, kui ühel hetkel räägivad Romeo ja Julia ühest asjast ja järgmisel hetkel on mingi luulerida vahel. Aga lõpuks ma juba sain asjale pihta. 
Erinevaid ajastuid ja mälestusi aitas eraldada ka muusika. Alguses ei saanud ma aru, et miks seda muusikat nii tihti peab laskma ja näitlejad sel ajal lihtsalt on liikumatult laval. Siis sain aru, et muusika eraldas erinevad mälestused või seiklused või ajajärgud ja piltlikult koosnes etendus erinevatest etüüdidest. Ja kokkuvõtteks selline lahendus mulle meeldis. See muusika oli väga hea. Kahju ainult, et selle järgi nii vähe tantsiti. Tantsimist oleks võinud rohkem olla. Kui etenduse esimene (ja ainuke) laul tuli, siis ma mõtlesin küll, et näitlejad on nii andekad, et seda laulu ja tantsu võiks rohkem olla. Seda enam, et kavalehel oli kirjas, kes neile koreograafia on teinud ja kes laule õpetanud. Seega olid mul selles osas veidi suuremad ootused. Kuigi samas ma ei oska öelda, kuhu see tants ja laul sobinud oleks. Lõppu oleks tegelikult üks väike sensuaalne tants sobinud, enne kui Romeo lahkus. Kuigi seal oli mingi tantsu moodi asi, siis mina oleksin eelistanud rohkem sellist stepp-tantsu laadset tantsu, mis etenduse keskel oli. See oleks etendusele hea punkti pannud.
Peale selle, et näitlejad olid oma tegelaskujude jaoks veidi liiga noored, mulle etendus jubedalt meeldis. Minu meelest mängisid näitlejad väga hästi oma tegelaskujud välja. Kui nüüd see vanuse aspekt välja jätta. Ega seal etenduses peale näitlejatöö väga muud ei olnudki. Sest kuidas muud moodi sa oma solvumist ja teisi tundeid välja näitad, kui kehakeele ja häälega. Ja ainult tunnetest see etendus rääkiski. Minu meelest mängisid nii Indrek Ojari kui Elina Reinold lausa suurepäraselt endiseid armastajaid, kelle vahel ka praegu on tunded, kuid kumbki ei taha seda teisele tunnistada. Elina Reinold mängis väga täpselt draamatsevat ja kisavat naist. Mängus olid tabatud kõik petetud naisele omased jooned. Ma pean tunnistama, et ma pole Elina Reinoldit varem teatris näinud ja Kättemaksukontorit ma pole lihtsalt vaadanud, seega mul puudusid tema osas igasugused eelarvamused. Ja võib-olla seepärast ma olingi niimoodi üllatunud. Vahel see kõva kriiskav hääl hakkas natuke kõrvadele, kuid väga harva. Minu meelest on selline Julia roll iga naisnäitleja unistuste roll, sest sellises rollis saab olla üheaegselt nii ingellikult armas kui saatanlikult raevukas. Samal ajal emalikult hoolitsev ja naiselikult armukade. Ühesõnaga saab end väga erinevatest külgedest näidata. Tegelikult on kõik naised sellised, kuid kes kui palju mingit külge välja näitab on juba iseasi. 
Sama lugu oli Indrek Ojari mängitud Romeoga. Ma pole Indrek Ojarit vist samuti kunagi teatrilaval veel näinud. Tean teda ainult kunagisest seriaalist "Kodu keset linna" perepoeg Stenina. Paratamatult jooksid mul paralleelid Steni ja Romeo vahel. Mõlemal mehel oli mitu naist, keda ta armastas. Samas mingil määral tuhvlialune, kuid tahab teistele jätta muljet, et ta on edukas ja iseseisev mees. Ma arvan, et tegelikult on oma sisimuses kõik mehed veidi tuhvlialused ja tahavad näida naiste silmis rikkamad, võimukamad ja macholikumad kui nad seda on. Selline on lihtsalt meeste iseloom. Minu jaoks oli Romeo täpselt selline mees, kes tahtis olla lihtsalt teiste silmis kõva tegija. Nii ta oli raha saamise eesmärgil maha müünud nii oma luksusautod, kui kavatses loobuda oma korterist. Üsna palju oli ka valetamist või asjade ilustamist. Eks ikka selleks, et end veidi paremast küljest näidata. Ja oi kui raske oli Romeol oma tundeid Juliale välja näidata ja öelda. Ja kui mees lõpuks julguse kokku võttis ja ausalt rääkis, siis naeris Julia ta lihtsalt välja. 
Kas pole see ka reaalses maailmas nii. Naised löövad end üles, panevad kena meigi peale ja lähevad endale ilusat ja materiaalselt kindlustatud meest otsima. Mehed teavad, et endale ilusat naist saada, peab neil olema saavutusi, millega naiste ees uhkustada. Nii tegelikult teesklevad nad mõlemad sageli seda, kes nad ei ole ja nii rajataksegi suhe valele. Kui selline kooselu pikemalt kestab hakkavad tekkima tülid ja sageli suhe puruneb. Tülid on kerged tekkima ka siis, kui üks julgeb teisele lõpuks oma tõelist mina ja tõelisi tundeid paljastada. Sest siiani ollakse näitemänguga harjunud ja tõelise partneri või tema tõeliste tunnete nägemist kiputakse sageli norimiseks pidama ja nii need tülid tekivadki. Nii juhtus ka selle loo tegelastel. Kuigi nende puhul oli see ilus puhas armastus olemas ka veel 25 aastat hiljem, kuid ma usun, et nad olid mõlemad liiga uhked ja kartsid uuesti haiget saada, et armastust endale ja kaaslasele tunnistada. Ma juba lootsin etenduse lõpus, kui Julia Romeod Rooma lapselapse ristsetele kaasa kutsus, et nüüd tuleb ilus lõpp. Kuid minu rõõm oli üürike. Ausalt öeldes jäi minu jaoks etenduse lõpp samuti segaseks. Kas Romeo siis otsutas viimasel hetkel mitte Rooma minna? Või sai ta surma? Või mis siis juhtus, et ühel hetkel ta nii järsku sealt raudteejaamast kadus?
Lisaks sellele lõpule jäi mulle ka etenduse algus veidi arusaamatuks. Ma juba eespool mainisin ka, et mina ei saanud aru, kelle ristsetest käis jutt. Ja üleüldse oli tänapäevane tekst kuidagi liiga segaselt originaali tekstiga põimitud. Võib-olla oli see tingitud sellest, et alguses ma ei jaganud ära, et mis süsteemiga etendus toimub. Ja kindlasti jäi mind häirima see, et näitlejad olid oma vanuse kohta liiga noored. Kas teie suudaksite Indrek Ojarit ja Elina Reinoldit vanavanematena ette kujutada? Selles suhtes tahan ma kindlasti selle sama etenduse Eesti Draamateatri versiooni ära vaadata, kus mängivad Martin Veinmann ja Kersti Kreismann, kes vanuse poolest peaksid rollidesse paremini sobima. Samas ei suuda ma ette kujutada, kuidas nad nende rollidega hakkama saavad. Kas neil tuleksid kõik need erinevad nüansid välja. Aga eks see selgub siis, kui ma Draamateatris ära käin. Praegusele etendusele heidaksin ette ka seda, et vahel muutusid need dialoogid kuidagi liiga pikaks ja lohisevaks ning vajusid kuidagi ära. Kaua sa ikka vaatad, kuidas kaks inimest pingil istuvad ja üksteisele armastust avaldavad. Või siis seisavad ja räägivad värsivormis. Ilmselt ma seepärast ka ei tahaks originaalversiooni Romeost ja Juliast vaadata, et seal on kogu tekst värsivormis. Või on mul lihtsalt eelaimdus, et ma ei suudaks tervet etendust värsivormis kuulata. Nõuab minu meelest liiga palju ajude pingutamist. 
Aga kui need mõned arusaamatud kohad välja jätta, siis mina olen teatrikülastusega igati rahul. Tekkis kohe tahtmine uuesti Romeo ja Julia raamat kätte võtta, et vaadata, mis nende kahe noore armastaja vahel siis täpselt juhtus. Lisaks heale näitlejatööle aitas kindlasti kaasa Karlova teatri hubane miljöö. Mis sest, et suurem osa inimestest istus saalis jopede või pleedidega. Mina õnneks olin targu end veidi paksemalt riidesse pannud ja radiaatori kõrval oli väga mõnus istuda. Aga see Karlova teater on üks äraütlemata mõnus ja hubane koht ja lõi tunde, et publik oli samuti seal samas raudtejaamas, mitte kusagil kaugel ja kogu seda inimlikkust ja näitlejate vahel valitsevat sünergiat oli nii mõnus lähedalt vaadata ja kuulata. Ma arvan, et see lugu ei mõjuks pooltki nii sümpaatsena kusagil mõne suure teatrimaja kõledas saalis. Siis kaoks loo inimlikkus ära. Kuid just inimlikkus on see, mida meil tänapäevases maailmas tegelikult vaja on. 

Siit ka minu soovitus, et pange mõnusalt soojad riided selga ja seadke sammud Karlova teatrisse!
Järgmised etendused 31. jaanuaril ja 27. veebruaril.

Etenduse kohta saab rohkem informatsiooni SIIT

Mõnusaid teatrielamusi!

0 kommentaari:

Postita kommentaar