kolmapäev, 28. märts 2018

Kolm on kohtuseadus ehk jälle "Grace ja Glorie"

27. märtsil 2018 Pärimusmuusika aidas Viljandis



Kui mitu korda on normaalne ühte ja sama lavastust vaadata? Ühest korrast piisab? Kolm korda sama lavastust vaadata on vist liig või ebanormaalsus? Ma olen ammu aru saanud, et nö tavainimestega võrreldes olen ma kõiges selles mis teatrit puudutab ebanormaalse käitumisega. Kuigi sel korral ületasin ma ka enda jaoks normaalsuse piirid. Siiani on minu rekord ühe lavastuse vaatamises piirdunud kahe korraga. Nüüd on siis rekord üle loodud ja oma ühte lemmiklavastust „Grace ja Glorie“ nägin ma eile kolmandat korda.
Õnneks sattusin ma lavastuse Facebooki lehel kommentaare lugema ja avastasin, et nii mõnigi teine inimene on seda kaks korda näinud ja tahaks veel vaadata. Järelikult ongi hea lavastus, mis paneb inimesi tahtma seda jälle ja jälle vaadata. Kuigi päris aus olles, oli veidi endal ka ebamugav tunne nii mitmendat korda sama asja vaatama minna. Pange lavastus DVD peale ja ma saan kodus DVD rahumeeli ribadeks vaadata. Aga õiged kriitikud pididki põhjaliku arvustuse kirjutamiseks ühe lavastuse mitut erinevat etendust vaatama ja alles seejärel arvustuse kirja panema. Mitte, et ma end mingiks kriitikuks peaksin, aga selle mõttega sobib end lohutada ikka. Kas ma tegelikult pean end üldse lohutama? Või endale (ja äkki isegi teistele veel rohkem) mingeid põhjendusi otsima, miks ma ühte lavastust mitu korda vaatamas käin?
Olgugi, et lavastus põhineb samal näidendil ja näitlejad on samad, siis tegelikult on igal õhtul eraldi etendus ja ükski etendus pole 100% sama. Seega olen ma näinud kolme erinevat etendust ja need kõik on mingil määral üksteisest erinenud. Esimesed kaks korda olid selles mõttes sarnased, et neid mängiti Rehe küünis, mis on lavastuse algne mängupaik. Kolmas etendus, mida ma nägin, oli ringreisi etendus ja seega erines eelmistest kõige rohkem. Eks see ringreisi etendus oli ka üks põhjusi, miks ma jälle teatrisse minna tahtsin. Ja otseloomulikult on peamine põhjus ikkagi see emotsioon, mille see lavastus minus tekitab. Tasus igatahes ära, sest kuigi mõned stseenid olid mul peaaegu peas, leidsin ma nii mõndagi uut ja huvitavat, mida ma varem polnud tähele pannud.
Olen varasematest postitustes (leitavad SIIT ja SIIT) juba etendusi taevani kiitnud. Mul ei ole sel korral enam midagi olulist lisada. Ülle Kaljuste ja Hilje Murel on ikka tasemel ja lähevad iga kord järjest paremaks. Eks sellele aitab palju kaasa ka see, et neile endale meeldib seda lavastust mängida. Kuigi ma olen ka varasemalt Ülle Kaljustet Grace rolli eest kiitnud, siis sel korral olin ma etenduse alguses isegi veidi kohkunud, et mis Üllel häälega viga on, sest see ei ole absoluutselt tema hääl. Ta suutis lihtsalt nii osavalt oma hääle ära muuta, et sealt ei kostnud peaaegu kordagi Ülle Kaljustele omast tämbrit läbi. Ja niimoodi terve etendus rääkida ja mitu õhtut järjest. Respekt! Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad ei tundnud Ülle Kaljustet selles rollis alguses ära. Ta lihtsalt teeb nii hea rolli, et muidu sirgeselgset ja enesekindlalt väärikat naist on raske selleks hädiseks naiseks pidada, kes voodis lamab ja laulab: "Päästenöör nüüd viska". Samas ilma võrdväärse partnerita ei pääseks tema roll nii palju esile. Ja seda võrdväärset partnerlust oskab Hilje Murel suurepäraselt pakkuda. Kui varasemates nähtud etendustes jäi mulle kohati mulje, et Hilje Murel on etenduse ajal veidi krampis, siis nüüd oli ta täiesti vaba. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta vahel muigas või naeratas. Ma ei mäleta seda varasematest etendustest, aga kohe oli näha, et ta naudib seda, mida nad Ülle Kaljustega laval koos teevad. Lisaks on nad Grace ja Gloriet juba nii palju mänginud, et sa näedki laval Grace ja Gloriet, mitte Hilje Murelit ja Ülle Kaljustet, kes mängivad Grace ja Gloriet.
Lisaks näitlejatele naudib ka publik neid etendusi. Ma olen selle kolme aasta jooksul viinud erinevas vanuses ja erinevate huvidega inimesi, seda lavastust vaatama ja neile kõigile on nähtu väga meeldinud. Isegi minu teatrikauge vend, kes pole mitte kuidagi etenduse sihtgrupp (minu väga vägivaldne arvamus on, et sihtgrupiks on eakamad naised) ütles, et täitsa normaalne etendus oli. Arvestades aga seda, et ta on eile õhtust saadik etendust tsiteerinud, siis ilmselt meeldis etendus talle rohkem, kui ta mulle tunnistas. Kui leidub mõni inimene, kes on mõnda "Grace ja Glorie" etendust näinud ja talle nähtu ei meeldinud, võiks ta mulle endast märku anda. Ma tahaks lihtsalt huvi pärast teada, et mis talle ei meeldinud. Mu vennale näiteks ei meeldinud see, et näitlejad pidid surma mängima, et see on veidi hirmutav. Aga ülejäänud etendus korvas selle surma teema tema jaoks ära ja ta oli ikka etendusega rahul. Tegelikult olen ma seda meelt, et publik tajub selle energia ära, mis näitlejate ja lavastaja vahel on seda lugu läbi puredes olnud ning see energia on lihtsalt nii suur, et haarab ka publiku endasse. Seepärast ongi kõik etendused kolmel suvel olnud välja müüdud ja ikka jätkus rahvast, kes nüüd ringreiside ajal ka saalid täis ajasid. Ma olen täiesti kindel, et Vilja Nyholm-Palm on väikest viisi võlur, et ta otsustas sellise näidendi lavastada ja just need näitlejad ning sellise mängukoha otsustas valida.
Selles suhtes meeldis mulle Rehe küünis etendusi rohkem vaadata, sest sealsed kiviseinad lõid sobiva atmosfääri. Eriti tuli see atmosfäär muna keetmise stseenis välja, kus Gloria unustab siibri lahti tõmmata. Ringreisil lasti selleks tarbeks lavasuitsu, kuid kui mu mälu mind ei peta (ma juba hakkan arvama, et äkki ikkagi petab), siis Rehe küünis oli reaalne puupliit mis reaalselt veidi vingu sisse ajas ja mingit lavasuitsu polnud seal vaja kasutada. Samas kogu sisustus oli ju tegelikult olemas, kuid kuna mul on võrdlusmoment, siis ma lihtsalt tean, et mulle isiklikult meeldis Rehe küüni õhustik rohkem. Ja Pärimusmuusika aidas jäid mind veidi segama ka lava nurgas olnud suured kastihunnikud. Kas neid polnud siis tõesti mitte kuhugile mujale panna? Kuigi, kui päris aus olla, siis nägin ma neid ainult enne etendust ja etenduse vaheajal, sest kogu etenduse aja püsis minu pilk näitlejatel.
Kuigi tegelikult pole vahet, kus näitlejad parajasti etendust annavad. Minupärast oleksid võinud näitlejad kasvõi toolidel istuda ja lihtsalt kahekesi rääkida, mulle oleks etendus ikka sama palju meeldinud. Sisu on see mis loeb. Kõik muu aitab ainult kaasa ja on lisaväärtus. Nii näiteks ei saa ma aru, miks ma eelmisel kahel korral selle õuna teema sisust nii eemale jätsin. Räägib Grace ju pidevalt piiblist ja sellest kuidas Eeva õuna sõi ja kuidas Eeva on kõikide naiste õde. Grace jaoks on oluline jumal ja tema õunapuuaed. Seepärast koob ta oma noorele sugulasele oma õunapuuaeda kujutava kampsuni. Mitte kuidagi ei saa me õuntest mööda. Lõpuks surebki Grace peale seda, kui tema õunapuud maha raiutakse. Ja ma ei saanud mitte kordagi aru, et miks Gloria etenduse lõpus seda õuna sööb. Nüüd ma saan aru. Ma ei oska seda küll arusaadavalt seletada, aga mulle lihtsalt jõudis see eile kohale, et see ei ole lihtsalt õun. Piiblis räägitakse, et peale õuna söömist hakkasid Aadam ja Eeva nägijateks ning nad tajusid teineteist erinevatena ning tundsid vajadust alasti olemise asemel enda keha varjama hakata. Mulle tundus, et Grace surma järel otsustas ka Gloria nägijaks saada ja leppida sellega, milline tema elu on ning sellega millised on tema senised suhted surmaga olnud. Grace oli Gloria madu, kes meelitas teda õuna sööma, et nägijaks saada (see on minu nägemus asjast ja see võib täielikult vale olla). Samuti ei mäletanud ma eelmistest kordadest, et vahel käis juttu mõlema naise surmast ja et Glorial olid enesetapuplaanid. Seepärast tulebki ühte lavastust korduvalt vaatamas käia.
Kui varasematel etendustel oli mul etenduse lõpus kurb tunne ja ma tahtsin pisara poetada, sest Grace suri, siis sel korral seda tahtmist ei olnud. Mitte, et ma poleks Grace´le kaasa tundnud, mitte seda, aga ma lihtsalt nägin, et ta läks rahus ja ilma igasuguse kurbuseta. Sel korral rõõmustasin ma hoopis Gloria pärast, sest lõpuks ma nägin, et ühe sureva vana naisega kokku saamine aitas päästa ühe noore naise elu. Mingi sõnulseletamatu soe tunne oli mul etenduse lõpus sees. See ongi peamine põhjus, miks ma seda lavastust olen nii mitu korda vaatamas käinud. Ma saan sealt alati mingi teadmise ja usu, et kõik läheb hästi ja ilus elu on võimalik ka siis, kui sulle hetkel tundub kogu maailm suure musta auguna. Seda soojust ei ole võimalik kirjeldada, seda peab ise tundma.

Hilje ja Ülle, olge Te tänatud nende imeliste hetkede eest!

Autor: Tom Ziegeler
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Kunstnik: Ann Lumiste
Näitlejad:
Hilje Murel - Gloria Whitmore
Ülle Kaljuste - Grace Stiles

*- päisepilt on pärit Grace ja Glorie Facebooki leheküljelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar