7. augustil 2021 Autovabaduse Puiesteel Tartus
 |
| Foto: Piip ja Tuut Teater |
Nii kummalist
teed pidi pole ma varem teatrisse jõudnudki. Nimelt nägin ma ööl vastu laupäeva
unes, et üks teine õppejõud oli minu praktikumi tudengitele Piibu ja Tuudu
esinema kutsunud. Aga tudengid läksid koos teise õppejõuga ära ja nii olin mina
ainus, kes lõpuks Piibu ja Tuudu esinemist vaatama jäi ning nendega pärast
maast ja ilmast rääkis. Ärgates ei suutnud ma ära imestada, kui kummaline see
unenägu oli. Kusjuures ma enamasti ei näe unenägusid ning kooli ning Piibu ja
Tuudu peale ma polnud ka mõelnud, et päevased sündmused oleksid mu unenägu mõjutanud.
Unenäost segaduses olles, võtsin kohe ärgates telefoni, et Tartu veini- ja
toidufestivali programmiga tutvuda, kuna ma olin eelmisel õhtul kuulnud, et mu
sõbranna teeb seal näomaalinguid. Mõtlesin huvi pärast vaadata, et mis kellast
kellani ta seal on ja mis tegevusi festivali programmis veel leidub, et äkki
lähen ka sinna. Ja siis ma seda nägingi. Mul oli koheselt selge, miks ma
sellist unenägu näinud olin. Nimelt oli programmis kirjas, et kell 12 on
autovabaduse puiesteel Piip ja Tuut Teatri miisukal “Kassid”. Täiesti tasuta
kusjuures. Sel hetkel oli selge, et olgu ilm kui vihmane tahes, mina lähen
keskpäevaks autovabaduse puiesteele teatrisse.
Miisukal on nagu muusikal, aga kuna loo peategelasteks on neli kassi, siis meeldib Piip ja Tuut Teatrile seda neile omase huumoriga miisukaliks nimetada. Ilmselt suudavad muusikalisõbrad oma peas juba luua paralleele Andrew Lloyd Webberi samanimelise muusikaliga. Aga tegemist on rootslase Agneta Elers-Jarlemani teosega, mis on kirjutatud spetsiaalselt lastele ja mille ainus seos maailmakuulsa muusikaliga on sarnane nimi. Miisukal räägib neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. Ometigi pole see lugu mitte niivõrd kassidest, vaid hoopis armastusest ja hoolimisest. Ma siiralt loodan, et need lapsed (ja ka vanemad), kes miisukali nägema juhtuvad, mõistavad mitte ainult loomade, vaid kõikide elavate organismide hingeelu veidi paremini ja seetõttu oskavad märgata abivajavat looma või inimest.
Kuigi loo peategelasteks on justkui neli väga eriilmelist kassi, on lavastaja Haide Männamäe öelnud, et tegelikult on laval ikkagi noored näitlejad, kes räägivad kasside lugusid, mitte pole laval kassid. Meile tutvustatakse nelja erineva iseloomuga kassi lugu. Minu meelest on küll kõikide kasside puhul nende stereotüüpide iseloomuomadused väga hästi edasi antud. Ilmselt on paljud kuulnud, et punane kass on rahakass ja kuninglik kass. Nii on ka lavastuses punane kass (Stefan Hein) uhke selle üle, et tema isa on kuningas. Samuti on ilmselt igaüks meist vähemalt kord elus sülitanud kolm korda üle õla, kui must kass üle tee läheb. Mingil paradoksaalsel kombel peetakse musti kasse juba ajalooliselt ohtlikeks. Seda paradoksi jätkab miisukalis must kass (Maarja Tammemägi), kes näeb välja nagu karm rokkar ja kes ei karda midagi. Siiski on näha, et väga valjud helid tekitavad ka temas kabuhirmu ja karmi välimuse taga on hell hing. Kõige puhtama ja süütumavälimusega on valged kassid ning seeläbi peetakse neid ka kõige armsamaks kassideks. Grete Konksi valge kass on ehtne süütuse kehastus, kes ei oska enda õiguste eest seista ning proovib enda vaenlast nunnumeetriga hävitada. Neljandaks kassiks on tüüpiline hall kass, kelle kohta mul hetkel ühtegi stereotüüpi pähe ei tule, kuid minu meelest on hall kass üks kõige ehtsam kassi võrdkuju. Mitte mingi hellitatud kass, kes sööb gurmeetoitu, vaid selline, kes püüab hiiri ja linde. Just sarnaselt mõtleb söögile ka miisukali hall kass (Kristjan Poom).
Reaalses elus on üsna paljud kassid kirjud. Nii on ka minu kass kirju ja tema karvkattest leiab kõigi nelja kassi värve. Kui ma kasside lugusid kuulasin ja nende iseloomu paremini taipama hakkasin, sain aru, et minu kassil on kõigi nelja kassi iseloomujooned täiesti olemas. Vastavalt situatsioonile võib ta olla sama kuninglik nagu punane kass, sama armas ja süütu kui valge kass, sama ohtlik nagu must kass või sama lendava toidu maias nagu hall kass. Ja teate mis, see äratundmine tegi mulle nii palju nalja, et ma lihtsalt naersin lavastuse ajal, kuna mul oli täpselt selline tunne nagu meie Kata (jah, meie kassil on selline ebakassilik nimi) räägiks laval enda erinevate minade lugusid. Kindlasti soovitan kõikidele kassiomanikele. Uskuge mind, te hakkate oma kassi ja tema käitumist hoopis teise pilguga vaatama. Kindlasti pakub varasem kokkupuude kassidega ka lavastust vaadates ohtralt äratundmisrõõmu ja läbi selle veelgi ohtramalt naeru.
Näiteks mina naersin kõige rohkem selle üle, kui valge kass oli oma kassi ära kaotanud. Ja kui õnnelik ta kassiga taaskohtumise üle oli. Sisuliselt oleks ta kassi pooleks musitanud ja nunnutanud suurest rõõmust, et tema lemmik on jälle tema juures. Ja siis järsku muutus tema hääletoon tõsiseks ning ta käskis kassil endale otsa vaadata ja hakkas kassiga pahandama, et see enam kunagi niimoodi ära ei kaoks. Ilmselt pole see teistele üldse naljakas stseen, aga olles oma ema näinud korduvalt kassiga täpselt samamoodi käitumas (mitte küll kadumise pärast, aga üleüldse pahandusi tehes), oli see lihtsalt värskendavalt naljakas stseen. Kusjuures sobib hästi ka võõrastega vestluse alustamiseks, kui neile öelda, et mu ema/isa/vanaema/vanaisa/mina ise (võid mis iganes tuttava kassiomaniku siia mõelda) käitub kassiga täpselt samuti.
Ärgem unustagem, et tegemist on siiski miisukaliga, mis tähendab seda et seal on ohtralt laule ja muusikat. Vastavalt sellele, millist meloodiat parasjagu vaja on, teeb muusikat laval kohapeal Tõnu Raadik, kes vajadusel mängib viiulit või klaverit. Lisaks saadavad näitlejad end ise nii kitarride, mandoliini, süntesaatori/klaveriga kui ka suurtest konservipurkidest meisterdatud trummide abil. Vastavalt iga kassi iseloomule leiab laulude repertuaarist nii ohtliku muusikaga laule, räppi kui ka südamlikumaid laule. Igale muusikastiili austajale peaks midagi leiduma.
Ja kuna tegemist on ikkagi lastele suunatud lavastusega, siis laste tähelepanu hoidmiseks kaasatakse ka neid laval toimuvasse. Küll saavad nad etteantud sõnade järgi kaasa laulda või tuleb neil kassidega seotud mõistatusi ära arvata. Samas suudavad noored näitlejad lava nii energiliselt täita ja elama panna, et siis kui lapsed peavad vaikselt kuulama, nad seda ka teevad. Kes on juhtunud Piip ja Tuut Teatri tänavusuvist suvelavastust “Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled” (lingile vajutades saab lugeda minu mõtteid selle lavastuse kohta) nägema, siis need on juba nelja noore näitlejaga ja nende võimega end lastele huvitavaks muuta, juba tutvunud.
Eks see on suuresti ka lavastaja Haide Männamäe teene, et noored on nii lapsesõbralikuks kasvanud ja oskavad kohati lausa klounilikult laste tähelepanu köita. Igatahes oli minul väga huvitav vaadata kohati teistsuguseid liikumisi ja lahenduskäike, kui me tavaliselt teatris oleme harjunud nägema. Mulle väga meeldiks kui Männamäe lavastaks ka täiskasvanutele midagi ja ehk isegi väljaspool Piip ja Tuut Teatri turvalisi seinu. Ma usun, et sellest võiks vägagi huvitav lavastus tulla.
Mina olen täiesti siiralt õnnelik, et mu alateadvus mulle sellise unenäo tõi ja ma juhuse tahtel miisukali nägema juhtusin. Nii sooja ja südamlikku lugu pole ma ammu kohanud. Kui mõelda, et see on lastele suunatud, siis ma tahaks väga loota, et ehk õpetab see lavastus lastele hoolimist ja teistega arvestamist. Äkki juhtub ime ja meil hakkab seetõttu ka koolivägivald vähenema, sest lapsed saavad aru, et teistsugune laps tahab täpselt samasugust hoolimist, armastust ja tunnustust nagu nemad isegi. Aga see eeldab muidugi ka vanemate või õpetajate selgitustööd, et kuigi miisukal räägib kassidest, siis samasugust hoolimist ja armastust vajavad kõik elusolendid. Ühtlasi võiks lavastus panna meid kõiki mõtlema sellele, kuidas me teistega käitume ja inimesi ei tasu nende välimuse järgi diskrimineerida.
Kui seda juhtub lugema mõni algklasside õpetaja, siis palun vii oma lapsed võimalusel seda lavastust vaatama või võta teatriga ühendust ja uuri, äkki nad saavad ise kooli esinema tulla. Uskuge mind, see on hea lähteplatvorm, kuidas lastega ühiskonda parandada. Kõik kassisõbrad võivad ka Piip ja Tuut Teatril silma peal hoida ning lavastust vaatama minna. Ehk leiate oma lemmikuga veel parema ühise keele.
Aitäh kassid ja
Haide, et te mu nädalavahetuse helgemaks muutsite!
Autor:
Agneta Elers-Jarleman
Grete Konksi – valge kass
Maarja Tammemägi – must kass
Kristjan Poom – hall kass
Stefan Hein – punane kass
Miisukali kohta
saab rohkem infot Piip ja Tuut Teatri koduleheküljelt
(sinna ilmuvad jooksvalt ka etenduste ajad)
Miisukal on nagu muusikal, aga kuna loo peategelasteks on neli kassi, siis meeldib Piip ja Tuut Teatrile seda neile omase huumoriga miisukaliks nimetada. Ilmselt suudavad muusikalisõbrad oma peas juba luua paralleele Andrew Lloyd Webberi samanimelise muusikaliga. Aga tegemist on rootslase Agneta Elers-Jarlemani teosega, mis on kirjutatud spetsiaalselt lastele ja mille ainus seos maailmakuulsa muusikaliga on sarnane nimi. Miisukal räägib neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. Ometigi pole see lugu mitte niivõrd kassidest, vaid hoopis armastusest ja hoolimisest. Ma siiralt loodan, et need lapsed (ja ka vanemad), kes miisukali nägema juhtuvad, mõistavad mitte ainult loomade, vaid kõikide elavate organismide hingeelu veidi paremini ja seetõttu oskavad märgata abivajavat looma või inimest.
Kuigi loo peategelasteks on justkui neli väga eriilmelist kassi, on lavastaja Haide Männamäe öelnud, et tegelikult on laval ikkagi noored näitlejad, kes räägivad kasside lugusid, mitte pole laval kassid. Meile tutvustatakse nelja erineva iseloomuga kassi lugu. Minu meelest on küll kõikide kasside puhul nende stereotüüpide iseloomuomadused väga hästi edasi antud. Ilmselt on paljud kuulnud, et punane kass on rahakass ja kuninglik kass. Nii on ka lavastuses punane kass (Stefan Hein) uhke selle üle, et tema isa on kuningas. Samuti on ilmselt igaüks meist vähemalt kord elus sülitanud kolm korda üle õla, kui must kass üle tee läheb. Mingil paradoksaalsel kombel peetakse musti kasse juba ajalooliselt ohtlikeks. Seda paradoksi jätkab miisukalis must kass (Maarja Tammemägi), kes näeb välja nagu karm rokkar ja kes ei karda midagi. Siiski on näha, et väga valjud helid tekitavad ka temas kabuhirmu ja karmi välimuse taga on hell hing. Kõige puhtama ja süütumavälimusega on valged kassid ning seeläbi peetakse neid ka kõige armsamaks kassideks. Grete Konksi valge kass on ehtne süütuse kehastus, kes ei oska enda õiguste eest seista ning proovib enda vaenlast nunnumeetriga hävitada. Neljandaks kassiks on tüüpiline hall kass, kelle kohta mul hetkel ühtegi stereotüüpi pähe ei tule, kuid minu meelest on hall kass üks kõige ehtsam kassi võrdkuju. Mitte mingi hellitatud kass, kes sööb gurmeetoitu, vaid selline, kes püüab hiiri ja linde. Just sarnaselt mõtleb söögile ka miisukali hall kass (Kristjan Poom).
Reaalses elus on üsna paljud kassid kirjud. Nii on ka minu kass kirju ja tema karvkattest leiab kõigi nelja kassi värve. Kui ma kasside lugusid kuulasin ja nende iseloomu paremini taipama hakkasin, sain aru, et minu kassil on kõigi nelja kassi iseloomujooned täiesti olemas. Vastavalt situatsioonile võib ta olla sama kuninglik nagu punane kass, sama armas ja süütu kui valge kass, sama ohtlik nagu must kass või sama lendava toidu maias nagu hall kass. Ja teate mis, see äratundmine tegi mulle nii palju nalja, et ma lihtsalt naersin lavastuse ajal, kuna mul oli täpselt selline tunne nagu meie Kata (jah, meie kassil on selline ebakassilik nimi) räägiks laval enda erinevate minade lugusid. Kindlasti soovitan kõikidele kassiomanikele. Uskuge mind, te hakkate oma kassi ja tema käitumist hoopis teise pilguga vaatama. Kindlasti pakub varasem kokkupuude kassidega ka lavastust vaadates ohtralt äratundmisrõõmu ja läbi selle veelgi ohtramalt naeru.
Näiteks mina naersin kõige rohkem selle üle, kui valge kass oli oma kassi ära kaotanud. Ja kui õnnelik ta kassiga taaskohtumise üle oli. Sisuliselt oleks ta kassi pooleks musitanud ja nunnutanud suurest rõõmust, et tema lemmik on jälle tema juures. Ja siis järsku muutus tema hääletoon tõsiseks ning ta käskis kassil endale otsa vaadata ja hakkas kassiga pahandama, et see enam kunagi niimoodi ära ei kaoks. Ilmselt pole see teistele üldse naljakas stseen, aga olles oma ema näinud korduvalt kassiga täpselt samamoodi käitumas (mitte küll kadumise pärast, aga üleüldse pahandusi tehes), oli see lihtsalt värskendavalt naljakas stseen. Kusjuures sobib hästi ka võõrastega vestluse alustamiseks, kui neile öelda, et mu ema/isa/vanaema/vanaisa/mina ise (võid mis iganes tuttava kassiomaniku siia mõelda) käitub kassiga täpselt samuti.
Ärgem unustagem, et tegemist on siiski miisukaliga, mis tähendab seda et seal on ohtralt laule ja muusikat. Vastavalt sellele, millist meloodiat parasjagu vaja on, teeb muusikat laval kohapeal Tõnu Raadik, kes vajadusel mängib viiulit või klaverit. Lisaks saadavad näitlejad end ise nii kitarride, mandoliini, süntesaatori/klaveriga kui ka suurtest konservipurkidest meisterdatud trummide abil. Vastavalt iga kassi iseloomule leiab laulude repertuaarist nii ohtliku muusikaga laule, räppi kui ka südamlikumaid laule. Igale muusikastiili austajale peaks midagi leiduma.
Ja kuna tegemist on ikkagi lastele suunatud lavastusega, siis laste tähelepanu hoidmiseks kaasatakse ka neid laval toimuvasse. Küll saavad nad etteantud sõnade järgi kaasa laulda või tuleb neil kassidega seotud mõistatusi ära arvata. Samas suudavad noored näitlejad lava nii energiliselt täita ja elama panna, et siis kui lapsed peavad vaikselt kuulama, nad seda ka teevad. Kes on juhtunud Piip ja Tuut Teatri tänavusuvist suvelavastust “Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled” (lingile vajutades saab lugeda minu mõtteid selle lavastuse kohta) nägema, siis need on juba nelja noore näitlejaga ja nende võimega end lastele huvitavaks muuta, juba tutvunud.
Eks see on suuresti ka lavastaja Haide Männamäe teene, et noored on nii lapsesõbralikuks kasvanud ja oskavad kohati lausa klounilikult laste tähelepanu köita. Igatahes oli minul väga huvitav vaadata kohati teistsuguseid liikumisi ja lahenduskäike, kui me tavaliselt teatris oleme harjunud nägema. Mulle väga meeldiks kui Männamäe lavastaks ka täiskasvanutele midagi ja ehk isegi väljaspool Piip ja Tuut Teatri turvalisi seinu. Ma usun, et sellest võiks vägagi huvitav lavastus tulla.
Mina olen täiesti siiralt õnnelik, et mu alateadvus mulle sellise unenäo tõi ja ma juhuse tahtel miisukali nägema juhtusin. Nii sooja ja südamlikku lugu pole ma ammu kohanud. Kui mõelda, et see on lastele suunatud, siis ma tahaks väga loota, et ehk õpetab see lavastus lastele hoolimist ja teistega arvestamist. Äkki juhtub ime ja meil hakkab seetõttu ka koolivägivald vähenema, sest lapsed saavad aru, et teistsugune laps tahab täpselt samasugust hoolimist, armastust ja tunnustust nagu nemad isegi. Aga see eeldab muidugi ka vanemate või õpetajate selgitustööd, et kuigi miisukal räägib kassidest, siis samasugust hoolimist ja armastust vajavad kõik elusolendid. Ühtlasi võiks lavastus panna meid kõiki mõtlema sellele, kuidas me teistega käitume ja inimesi ei tasu nende välimuse järgi diskrimineerida.
Kui seda juhtub lugema mõni algklasside õpetaja, siis palun vii oma lapsed võimalusel seda lavastust vaatama või võta teatriga ühendust ja uuri, äkki nad saavad ise kooli esinema tulla. Uskuge mind, see on hea lähteplatvorm, kuidas lastega ühiskonda parandada. Kõik kassisõbrad võivad ka Piip ja Tuut Teatril silma peal hoida ning lavastust vaatama minna. Ehk leiate oma lemmikuga veel parema ühise keele.
Grete Konksi – valge kass
Maarja Tammemägi – must kass
Kristjan Poom – hall kass
Stefan Hein – punane kass
0 kommentaari:
Postita kommentaar