Mängu ilu

 9. septembril 2021 Tartu Uues Teatris (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Gabriela Urm

Mis mälestused teil tekivad, kui mainida rahvastepalli? Minu esimesed mälupildid ei ole just kõige meeldivamad ja kui ma peaksin valima, siis ma kuuluksin sellesse gruppi, kes keelustaks rahvastepalli koolides ära. Sest see oli peamine mäng, mida me algklassides kehalise kasvatuse tundides mängisime ja mulle tundus siis, et poiste peamine eesmärk oli võimalikult tugevalt palli lüüa, et see, kes palliga pihta sai, ikka võimalikult haiget saaks. Ja mina sain selle palliga ikka päris esimeste hulgas pihta ja enamasti olid need löögid päris valusad. Ilmselt rahvastepall ongi põhjus, miks ma tulevikus kehalise kasvatuse tunde vihkama hakkasin. Ja miks ma praeguseni palle kardan.

Just rahvastepalli poolt või vastu kehalise kasvatuse tundides hääletavadki Jan Jaatus (Jan Ehrenberg) ja Elise Eitus (Elise Metsanurk) Tartu Uue Teatri lavastuses “Mängu ilu”. Debatis kaalutakse erinevaid argumente nii rahvastepalli poolt kui vastu, kuni selleni välja, et rahvastepallist loobumine koolis mõjutab kogu meie ühiskonda väga drastiliselt. Aga lavastus ei keskendu siiski ainult rahvastepallile ja tema positiivsetele ning negatiivsetele külgedele. Nagu pealkirigi viitab, vaadatakse mängu ilu laiemalt.

Lavastus on noorte tegijate, lavastaja Andreas Aadel ja näitlejad Elise Metsanurk ja Jan Ehrenberg lõpetasid kõik lavakunstikooli 20. lennu 2020. aastal, proovide käigus sündinud improvisatsiooni tulemusena valminud. Kuigi provides tehtud etüüdide põhjal on Elise Metsanurk teinud dramatiseeringu, millest etendustes suuresti lähtutakse, jätkub etendustes ruumi ka improvisatsioonile. Näiteks mängitakse laval sulgpalli ja see stseen on suuresti improvisatsioonil põhinev, kuna palju sõltub stseenis sellest, kuhu sulgpall maandub või kuidas vastane parajasti palli lööb ning sellele vastavalt siis ka reageeritakse. Eks see olegi mängu ilu, et alati pole võimalik kõike 100% täpsusega ette teada ja alati tuleb olla valmis improviseerimiseks. Noored näitlejad saavad improviseerimisega väga hästi hakkama.

Kuigi suurem rõhk on lavastuses spordil ja eri stseenide käigus mängitakse nii rahvastepalli ja tennist, hüpatakse üle kitse, esitatakse lindikava ning ronitakse ronimispuudel, ei ole tegemist ainult spordist rääkiva lavastusega. Sport on ainult üks väljendusvahend, mille abil edastada inimeste võitlushimu ja soovi võita. Näiteks kohe esimene stseen, kus toimus debatt selle üle, kas rahvastepalli mängimist tuleks koolides jätkata või mitte, oli vägagi ehtne poliitiline debatt, mida me ilmselt lähiajal enne valimisi jälle igapäevaselt uudistes näha võime. Kohati läksid väited päris jaburateks, kuid põhjus oli ikkagi üks, soovida vastast üle trumbata.

Seega räägib “Mängu ilu” suuresti inimestevahelisest võistlusest ja soovist olla teis(t)est parem. Nii ollaksegi valmis tegema ükskõik mida, peaasi et võit koju tuua. Nii näemegi mitmel korral laval pingutust nõudvaid stseene, mis panevad noorte näitlejate füüsilise võimekuse laval proovile. Näiteks ronimispuudel rippumine on selline pingutus, et mõlemad sportlased on näost punased nagu keedetud vähid ja vajavad pärast pingutust mõningast puhkepausi. Aga teisest parem olemise nimel ollakse valmis tegema kõike. Kui soov võita on väga tugev, siis kasutatakse selleks ka ebaausaid võtteid. Näiteks dopingut.

Nii Ehrenberg kui ka Metsanurk mahtusid samaaegselt sama dressipluusi sisse, esindades ühe sportlase kahte isiksust samaaegselt. Kui Ehrenberg oli see pool, kes tahtis pressikoverentsil üles tunnistada, et ta kasutas võiduks ebaeetilisi võtteid, siis Metsanurk kehastas seda patusemat poolt, kes kõik eelnevalt öeldud sõnad teistega asendas, jättes nii mulje justkui oleks võit saabunud suure ja raske töö tulemusel. Ühelt poolt oli sellist vaheldumisi rääkimist väga naljakas vaadata, kuid eks teisest küljest viitas see sellele, et igaühes meist on olemas nii halb kui ka hea pool ja need käivad meiega igalpool koos. Ainult meie ise saame valida, kummal poolel me domineerida laseme.

Mulle isiklikult meeldis ka lõpustseen, kus võistlus käis võimlemislintidega. Mida kiiremini ja tugevamalt üks enda linti liigutas, seda tugevamalt hakkas ka teine oma linti liigutama, et mitte vastasele alla jääda. Iga sekundiga läks lintide liigutamine järjest jõulisemaks, kuni lõpuks oli liigutustes võimalik juba viha tajuda ja see viha oli näha ka punastes lintides, mis lõpuks omavahel ühe punase sõlme moodustasid. Minu jaoks sümboliseeriski see sõlm või pundar seda, kuidas inimesed ühel hetkel omadega puntrasse jooksevad, proovides end teistest paremana näidata.

Kuigi näitlejad on noored ja ehk paljude jaoks isegi tundmatud, siis ei tasu nende noorust ja tundmatust karta. Mõlemad saavad oma rollidega väga hästi hakkama ja kindlasti tasub nii lavastaja Andreas Aadelit kui ka näitlejaid Elise Metsanurka (kes tegelikult on õppinud lavastajaks) ja Jan Ehrenbergi kiita selle eest, et nad nii füüsilise lavastusega otsustasid end publikule tutvustada. Nagu etendusejärgsest vestlusringist oli näha, siis see valik on igati end õigustanud, sest ka eakamad inimesed kiitsid etendust taevani.

Üks variant ongi lavastust vaadata spordist lähtudes ja need, kellele meeldib sport vaatemänguna, jäävad kindlasti ka lavastusega rahule, sest selle pooleteise tunni jooksul on etenduses pinget kindlasti sama palju, kui mitte rohkemgi veel, kui näiteks mõnes pingelises jalgpalli kohtumises. Mõni teatrivaataja leiab ilmselt sarnaselt minuga paralleele ka spordi ja poliitika vahel. Või siis tunneb keegi enda võitlusvaimu laval ära. Seega tõlgendamisvõimalusi on tegelikult palju. Kes muidugi tahab teatrit tõlgendada. Enamus inimesi vist käivad hoopis niisama elamuse saamise nimel teatris. Seda muidugi saab ka. Juba valge lavakujundus ja valged kostüümid on esteetiliselt nauditavad vaadata. Kuigi tekitasid minus veidi liiga steriilse tunde. Lisaks veel näitlejatevaheline ehtne pinge ja energia, millega nad laval liiguvad. Seega tasub vaatama minna. Positiivne elamus on igatahes kindlalt garanteeritud ja naerda saab ka.

Dramaturg: Elise Metsanurk
Lavastaja: Andreas Aadel
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Laval:  
Elise Metsanurk
Jan Ehrenberg

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri kodulehelt SIIN