31/12/2020

Loetud raamatud aastal 2020



1. Werner Bergengruen "Surm Tallinnas" - Ühe baltisaksa autori imeõhuke vihikuke, mis ilmunud kunagi "Loomingu Raamatukogu" sarjas. Üllatus-üllatus, lugesin seda kooli jaoks. Peaks ütlema, et need 58 lehekülge nõretavad meedikutele sobilikust mustast huumorist. Natukene ehk pakub ajaloolastele ka huvi kunagise eluolu ja kommete osas. Kuna ma usun, et te ise seda raamatut otsida ei oskaks, siis ma soovitan lugeda. Saate vähemalt huvitava kõrvalpilgu. Ja minu meelest paneb raamat meid erinevate inimeste ja surma osas hoopis teisiti mõtlema.
2. Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" - Hoolimata sellest, et Kivirähk kirjutab kohati täiesti ajuvabadusse langevaid fantaasiatekste, on tema varasemad raamatud mulle meeldinud. Neid lugedes olin ma muidugi ka noorem. "Siniste sarvedega loom" tundus alguses minu jaoks küll täiesti ajuvabana. Isegi veidi närvi ajas. Lõpuks läks raamat küll veidi huvitavamaks, aga ilmselt teist korda ma seda raamatut enam ei loeks. Sel korral räägib raamat kuulsast Eesti kunstnikust Oskar Kallisest, kuid tegelikult on Oskar lihtsalt üks kunstnik. Kõik muu on puhas fantaasia. Kellele Kivirähki raamatud meeldivad, siis neile ilmselt meeldib ka käesolev raamat. Mina igatahes lugeiselamust ei saanud. Nagu ma ütlesin, siis esimesed leheküljed olid sellised, et pidin endaga võitlema, et raamatut mitte käest ära panna. Lõpp läks küll huvitavamaks, aga mitte nii huvitavaks, et raamat oleks mind endasse neelanud.
3. Hanif Kureishi "eimiski" - Lausa uskumatu, kuidas raamatud lihtsalt minuni jõuavad. See konkreetne raamat jõudis Rimi raamatulaadalt minuni ainult paari euroga. Ma olen sed tüüpi inimene, kes vahel võib tõsisema kirjanduse vahele romaane ka lugeda. Ja kuna mulle tundus, et sama autori raamat Äärelinna Buddha" mulle meeldis, siis vedasin selle raamatu ka endaga koju. Kuigi ma pole üldse kindel, kas ma "Äärelinna Buddha" tegelikult ka läbi lugesin, või sirvisin seda ainult raamatupoes. Igatahes praegune raamat on veidi nilbe. Samas midagi väga roppu ja erootilist seal ei kirjeldata. Aga päris "seksisime pimedas toas" kirjeldused need ka ei ole. Positiivne on see, et raamat saab kiiresti läbi. Ja üldiselt oli kerge lugeda. Kuigi paaris kohas oli dialoogi raske jälgida. Ja õpus hargesid sündmused ka selliselt, et päris kõigel toimuval ei suutnud mina järge hoida.
4. Pedro Calderon de la Barca "Elu on unenägu" - Vahelduseks sai jälle näidendeid loetud. Alguses veidi häiris, et näidend oli värsis kirjutatud, aga inimene harjub ju kõigega. Kuigi tegemist ei olnud kõige keerulisema näidendiga, mida ma lugenud olen, siis niisama ajaviiteks ilmselt ei loeks. Suurt elamust ei saanud ja mingeid emotsioone raamat ei tekitanud.
5. Pedro Calderon de la Barca "Suur maailmateater" - See näidend meeldis mulle isegi rohkem, kui "Elu on unenägu". Oleneb kuidas vaadata, aga aamat annab lühiülevaate sellest, kuidas tehakse teatrit ning kuidas luuakse maailma. Kes Piiblit ei taha lugeda, siis saab siit näidendist piiblitõed teada. muidugi selleks peab suutma end värsiridadest läbi närida. Selline raamat, mis minul lugedes tekitas küll tahtmise paremaks inimeseks saada. Ja lugemine ei võta rohkem kui paa tundi aega.
6. Jerome Groopman "Kuidas arstid mõtlevad" - Kirjelduse järgi tundus olevat hea raamat, et mõista paremini seda, kuidas arstid teatud otsuseid teevad. Tervishoiutöötajana pean tõdema, et päris kõigega, mida raamatus kirjutatakse, ma nõus ei ole. Aga suuresti olen autoriga nõus. Eriti meeldisid näited, mis arstidel esinevaid kognitiivseid vigasid illustreerisid. Päris mitu arsti, kellega ma olen elu jooksul kokku puutunud, tundisn ka nendes näidetes ära. Vähemalt nüüd ma tean ise, kuidas arstidega suhelda, et neid õigele rajale suunata ning kindlustada õige ravi. Samuti oskan ka ise tervishoiutöötajan ehk oma mõtlemist ja suhtumist rohkem suunata, ning seeläbi patsientidele ja nende lähedastele rohkem toeks olla. Tõesti, nii nagu autor ütles, peaksid seda raamatut kõik patsiendid ja nende lähedased lugema. Ehk siis mõistaksid patsiendid ja lähedased ka arste paremini.
7. Albert Camus "Katk" - Ma arvan, et see on üks väheseid raamatuid, mis praegusel koroonakarantiini ajal sobib lugemiseks nagu rusikas silmaauku. Kuigi ma olen seda raamatut kunagi 10 aastat tagasi lugenud, siis oli ikkagi päris huvitav lugeda. Kuigi ma olen vist näidendite lugemisega nii ära harjunud, et dialooge oli meeldivam lugeda kui pikka proosateksti, mis kohati tundus monotoonne olevat. Igatahes sai raamatu sisu praeguses eriolukorras minu jaoks täiesti uue tähenduse.
8. Virginia Woolf "Proua Dalloway" - Selle raamatuni jõudsin ka ikka läbi kooli. Pidime lugema 3 20.saj autori teost läbi. Mõtlesin, et loeks siis midagi huvitavat ja Woolf tundus huvitava autorina. Eks neid tänapäevaseid romaane on loetud, ja nii tunduski hea idee ka mõni Woolfi romaan läbi lugeda. Päris minu masti autor Woolf ei ole. Mulle ikka meeldib, kui raamatutel on eraldi peatükid. Kohati oli raske jälgida, et kelle mõtteid siis parasjagu edasi antakse. Lihtsalt ühel hetkel rääkis üks tegelane enda mõtteid ja lause lõppes juba järgmise tegelase mõtetega. Aga muidu oli raamat huvitav. Minus, kes ma poel kunagi Londonis käinud, tekitas tahtmise Londonisse minna. Samas võis see olla ka praegune koroonakarantiin, mis selle tunde tekitas. Kokkuvõttes ma soovitaksin raamatut ilmselt suuremale kirjandushuvilisele lugemiseks. Niisama ajaviiteks jääb ilmselt veidi raskeks lugemiseks. Võib-olla on see ainult minu probleem, et ma tahan raamatusse süveneda ja selleks eeldan ma vaikust.
9. Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" - Kui te olete juhtunud nägema Ugala teatri lavastust "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", või lugenud samanimelist raamatut, ja teile see meeldis, mida te sealt nägite/kuulsite, siis meeldib teile ka see raamat. Tegemist on samas stiilis kirjutatud raamatuga, kus keegi midagi halba ei taha, kuid mõningate inimestega lihtsalt juhtub lausa uskumatuid lugusid. Sellest, kes sel korral raamatu peategelaseks on, saate pealkirjast juba aimu. Kelle või mille käest kirjaoskamatu Rootsi kuningat päästma hakkab, selgub juba raamatut lugedes. Praeguses karantiiniajas kindlasti väga tujutõstev lugemine. Pole isegi mitte kartust, et äkki raamatu lugemine ei edene. Mul edenes lausa nii hästi, et isegi öösel ei tahtnud raamatut käest panna, sest sündmused meenutasid lumepalli, mis muudkui kasvab. Kuidas sa paned raamatu kõige põnevamal kohal käest ära, ei saa ju panna. Lugege, ja te ei kahetse.
10. Ann Cleeves "Lugusid jutustades" - Kui te olete kunagi ETV pealt juhtunud nägema sellist seriaali nagu "Vera", siis raamatu põhitegelased peaksid teile tuttavad olema. Nimelt on seriaali esimese hooaja teine osa just selle raamatu põhjal kirjutatud. Tegemist on krimiromaaniga, kuid minu meelest oli kriminaalset osa raamatus vähe. Samas, romantikat seal ka väga polnud. Ühesõnaga hea ajaviitekirjandus. Mulle seriaal meeldib, ja raamat ka meeldis.
11. Kai-Michael Beeh "Kopsude hämmastav maailm" - kindlasti pole tegemist juturaamatuga, mida kõik ajaviiteks lugeda tahaksid. Kui ma peaksin raamatut kategoriseerima, siis mina paigutaksin ta eneseabi raamatute hulka. Peab tunnistama, et ise ma seda endale ostnud ei oleks. Aga kuna ma unustasin õigel ajal raamatuklubi tellimuse tühistada, rändas raamat mulle koju. Lugesin seda vahelduva eduga mitu kuud, sest kohe kuidagi ei edenenud. Ometigi peaksid mind meditsiinilised asjad huvitama. Samas ega ta päris anatoomiaõpikut terminoloogia poolest välja ei anna. Raamat on ikkagi eelkõige tavainimesele suunatud. Ehk need, kellel mõni krooniline kopsuhaigus on, või tahaksid lihtsalt teada, kuidas kopsud töötavad, leiavad siit raamatust päris huvitavat infot. Lõpus läks isegi mul huvitavaks. Oma pooliku astmaga võin ennast ka krooniliseks kopsuhaigeks pidada. Nüüd vähemalt tean, kuidas oma kopse paremini hoida. 
12. Anders Hansen "Ekraaniaju" - See on lausa hämmastav, kuidas head raamatud leiavad ise tee minuni. Unustasin Varraku raamatuklubi kuu raamatu tellimuse tühistada ja nii "Ekraaniaju" minuni jõudiski. Esialgu oli plaan raamat kohe edasi müüa, sest mul pole sellega midagi peale hakata. Issand, kui suur viga see oleks olnud. Õnneks ma siiski sirvisin raamatut ja tundus, et tegemist võib päris loetava raamatuga olla. Nüüd, kui raamat on läbi loetud, pean tõdema, et tegemist oli ühe huvitavama raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Raamat räägib sellest, milliseks meie aju on evolutsiooni käigus muutunud ning, kuidas tänapäevane ekraane ja nutiseadmeid täis maailm meid mõjutab. Näiteks saab raamatust vastuse küsimusele, miks me kogu aeg oma telefonis või arvutis samasid uudiseid kogu aeg vaatame. Mina igatahes otsustasin oma elu peale selle raamatu läbi lugemist tunduvalt ekraanivabamaks muuta. Soovitan soojalt kõikidel see raamat läbi lugeda. Nendele, kes tahaksid end nutimaailmast rehabiliteerida, on käesolev raamat kohustuslik.
13. David Lagercrantz "Tüdruk, kes peab surema" - Tegemist on Stieg Larssoni "Millenniumi" sarja viimase osaga. Olen terve sarja läbi lugenud ja Larssoni kirjutatud raamatud olid väga kaasahaaravad. Kui Lagercrantz kirjutamise Larssoni surma järel üle võttis, siis hakkas süžee minu jaoks veidi laiali valguma. Käesolev raamat pidi justkui kõik lahtised otsad kokku võtma, kuid minu meelest tekkis vastuste asemel küsimusi ainult juurde. Ja sisu polnud enam nii kaasahaarav. Polnud küll kõige hullem raamat, mida ma lugenud olen, aga kindlasti on tegemist selle sarja kõige nõrgema raamatuga. Kes Lisbeth Salanderiga varasemalt tuttavad on, ja tahavad teada, mis temast edasi saab, siis neile soovitan. Kui varem pole seda sarja lugenud, siis on käesolevat raamatut veidi keeruline lugeda. Ka mul oli eelmise osa lugemisest päris omajagu aega möödas ja mõnede tegelaste osas pidin päris palju meenutama, et kes nad olid ja mis funktsioon neil varasemates raamatutes oli.
14. Eike Värk, Lea Arme "Salme Reek. Noor vana daam" - Mulle on viimasel ajal inimeste eluloo hakanud meeldima. Eriti huvitav on lugeda kunagiste teatri suurkujude elulugusid. See tekitab minus alati kahetsuse, et miks ma umbes 100 aastat varem ei sündinud. Kui näiteks Voldemar Pansost minul mälestused puuduvad, siis Salme Reeki olen ma ikka televisiooni vahendusel mõnes lastelavastuses või filmis näinud. Lisaks konkreetse inimese eluloole annavad need raamatud ka värvi ajaloole ja väga huvitav oli oma teadmisi meie teatriajaloost kinnitada. Ma usun, et kõikidele ajaloo- ja teatrihuvilistele peaks see raamat meeldima.
15. Adam Kay "See kõik teeb haiget" - Kui ma kunagi Apollos nägin raamatut, mille esikaas kujutas vereplekiga kitlit, siis muidugi pidin ma seda lähemalt uurima. Tundus, et ühe nooremarsti salajased märkmed võiksid olla just need, mis mulle kui tervishoiutöötajale huvi pakuvad. Ometigi ei pidanud ma raamatut suhteliselt kõrge hinna tõttu tol ajal ostmisvääriliseks. Mingi aeg hiljem ostsin raamatu ikkagi soodustuste ajal ära. Ja raamat jäi mu raamaturiiulile seisma, sest mul oli mitmeid teisi raamatuid parasjagu pooleli. Aga siis nägi sõbranna seda raamatut ja ostis endale ka. Kuulsin sõbrannalt kiitust, et tegemist on väga hea raamatuga. Ja nii ma siis pingutasin ka eelmise raamatu kiiremini läbi lugeda. Ma pean ütlema, et ma pettusin raamatus korralikult Mulle jäi mulje, et autor oli küll üritanud nalja teha, kuid minule tema huumor ei istunud. Kohati tundusid mõned naljad lausa labastena ning ma ei taha uskuda, et reaalselt on sellised olukorrad meditsiinis võimalikud. Kohati tundus, et autor ei ole süsteemi päris objektiivselt näinud ning kokkuvõttes on mul hea meel, et raamatu autor arstiameti maha pani. Ühtlasi tänan õnne, et ta töötas Ühendkuningriikides, mitte Eestis. Kuigi ma sirvin alati lisaks kaantele ka raamatu sisu, et ikka kaalutletud otsus teha, siis tundus, et praegusel juhul olid kaaned paremad, kui sisu. Keskmise huumorisoonega inimestele ma raamatut ei soovita. Ja ka mitte keskmisest mustema huumorisoonega inimestele. Ehk sobib raamat neile, kellele meeldivad sugu- ja seedeelundeid haaravad naljad, sest raamatu autor on justnimelt günekoloog ja puudutab seda temaatikat päris palju.
16. Kaja Nordengen "Ainulaadne aju" - See raamat ühtib veidi Hanseni "Ekraaniajuga". Soovitan kõikidele neile, kes tunnevad sügavamat huvi aju toimimise ja psühholoogia kohta. Raamat annab väga hea ja lihtsustatud ülevaate peamistest psüühika põhifunktsioonidest. Kuna ma ise töötan neuroloogias ja õpin psühholoogiat, siis mulle tundus, et raamat sobib ka niisama ajaviitekirjanduseks väga edukalt. Ilmselt teised siiski nii ei arva. Seepärast päris öökapi raamatuks ma seda võtta ei soovita. Asjadest aru saamine nõuab ikka väikest pingutust ja puhanud pead.
17. Piret Kooli "Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai" - Ilmselt pole Eestis väga palju neid inimesi, kes poleks mitte midagi kuulnud Raivo Järvist ehk Onu Raivost. Mu sõbranna, kes seda raamatut enne mindluges, ütles, et tema jaoks rikkus raamat Onu Raivo ära. Mina nii ei arva. Aga mulle on elulood alati just seetõttu meeldinud, et need annavad inimesest mitmekülgsema pildi, kui me harjunud oleme. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis kindlasti polnud Raivo Järvi kukupai. Samas midagi väga pöörast ta ka oma elus ei teinud. Kes elulugude vastu huvi tunnevad, siis neile soovitan soojalt. Samuti soovitan kõikidele neile, kes Raivo Järvist rohkem teada tahaksid. Raamat on päris hea trükiga ja läheb väga kiiresti edasi. Ma ütleks, et isegi liiga kiiresti sai raamat läbi. Muidugi ei puudu raamatust ka Onu Raivo joonistused. Tasub pilk peale visata.
18. Ann Cleeves "Punased luud" - Kuna mulle "Vera" seriaal meeldib, ja see on tehtud Ann Cleevesi raamatute põhjal, siis otsustasin Cleevesi "Shetlandi" seeria raamatutega ka tutvuda. Kuna tegelased ei ole mulle tuttavad, siis oli seda raamatut isegi parem lugeda, kui "Vera" seeriasse kuuluvat raamatut. Lisaks tundus mulle, et siin oli ka veidi rohkem kriminaalsust. Leidsin end krimiromaanile kohaselt mõtlemas sellele, et kes siis mõrvar on. Peab ütlema, et kuigi ma enda meelest tegin väga häid pakkumisi, siis täppi ma ikka panna ei suutnud. Soovitn kõikidele neile, kellele krimiromaanid meeldivad. Minul vähemalt edenes raamat väga kiiresti. Õhtuti hea ajaviiteks lugeda.
19. Ann Cleeves "Surnud vesi"- Tegemist on Shetlandi sarja viienda raamatuga. Kuigi mul on neljas osa lugemata, siis tegemis on ikkagi nii palju eraldiseisva raamatuga, et puuduolev osa ei härinud. Mulle tundus, et eelmisest raamatust (kolmas osa), oli viies osa isegi paremini kirjutatud. Ja mõrvar selgus ikka päris viimastel lehekülgedel alles. Minu meelest raamatus väga ei vihjatud mõrarile, sest ma üritan tavaliselt ikka ära arvata, kes mõrvar on. Praegu ei tulnud ära arvamine mõttessegi. Jällegi sobilik ajaviite lugemine.
20. Martin Kivirand (koostaja) "100 silmapaistvat Eesti naist" - Mul oli vaja lihtsat lugemist, mis aitaks bussisõidul aega surnuks lüüa. See raamat sobis selleks suurepäraselt. Kindlasti andis raamat ka palju faktiteadmisi Eesti ajaloo ja selle (nais)suurkujude kohta. Ja mis seal salata - eks tekitas endas ka väikest inspiratsiooni. Kui juba 150 aastat tagasi said naised vägitegudega hakkama ja võitlesid naiste õiguste eest, siis meil on praegu ikka kordades lihtsam end tõestada ja maailmas läbi lüüa. 
21. Bill Price "Lahendamata vandenõud. Salasepitsused ja pettused, mille õnge on läinud targimatki pead" - Järjekordne raamat, mis kogemata minuni jõudis. Unustasin jälle klubiraamatu ära tühistada. Kui raamat juba kohal oli, siis otsustasin selle ka läbi lugeda. Eks mingil määral on vandenõuteooriad ja kriminaalsed lood mind kogu aeg huvitanud. Aga peab ütlema, et see raamat ei pakkunud minu jaoks mitte kumbagi. Päris kasutu lugemine siiski ei olnud. Sain mõningaid fakte teada ajaloosündmuste kohta. Näiteks käsitletakse raamatus Jeesuse abielu Maarja Magdaleenaga, Osama bin Ladeni kinni püüdmist USA poolt, printsess Diana surmavat autoavariid jne. Mingit lugemishasarti küll ei tekkinud. Pigem juhtus see, et peale mõne rea lugemist jäin igal õhtul raamatut lugedes magama.
22. Allan Espenberg (koostaja) "Imetabased jõulud" - Nagu nimigi ütleb, räägib raamat jõuludest. Aga tegemist pole juturaamatuga. Ajaloolane Allan Espenberg on sellesse raamatusse kokku koondanud erinevate rahvaste jõulutraditsioone. Näiteks mida kingitakse jõuludeks Filipiinidel, Eestis, Venemaal, Hispaanias? Või missugused toidud nendes riikides laual on? Või millal nad kingitusi jagavad. Ilmselt pole see mingi üllatus, et terve raamat on huvitavaid fakte täis. Minu jaoks oli näiteks uskumatu, et karpkala on maailma eri paigus väga populaarne jõuluroog. Kindlasti oleksin ma lapsena olnud õnnelik, kui kingitusi saaks juba 6. detsembril. Kõik pole muidugi nii ilus. Mõnes riigis on ikka päris iiveldamaajavaid traditsioone ka. Näiteks selle raamatu andmetel on Gröönimaa tõeline jõuluroog SEITSMEKS!!! kuuks maa sisse mädanema jäetud hüljes, kes on täidetud umbes 500 linnuga. Kusjuures linnud on hülge sees koos sulgede, nokkade, jalgade ja sisikonnaga. Õnneks raamat selle jäledusega ei lõpe ja üldiselt tekitab raamat jõulumeeleolu küll.
23. Adam Kay "Oh sa püha(de) vahetus!" - Kuigi mulle Adam Kay eelmine raamat nii suurt elamust ei pakkunud nagu ma sisututvustuse põhjal lootsin, siis andsin talle teise võimaluse. Sel korral räägib endine arst olukordadest, mis teda jõulude ja aastavahetuse ajal valves olles on üllatanud. Ma pean ütlema, et mu meelest oli üsna igav raamat. Võib-olla ma lihtsalt ei suuda ennast sünnitusabi ja günekoloogiaga piisavalt samastada. Vähemalt meeldis mulle raamatu kaanepilt. Ma arvan, et jõulusoki kujuline verekott tõmbab paljude meditsiinitöötajate tähelepanu. Seega vähemalt kujundusega on täppi pandud. Tegemist on üsna õhukese raamatuga, mille lehed on paksust paberist, seega lugemine läheb ruttu. 
24. Kerli Kõiv "Haavatud jumalanna paranemispäevik. 30 päevaga tallamatist supernaiseks" - Kingitud hobuse suhu ei vaadata. Ise ma seda raamatut kätte poleks võtnud, aga kuna jõuluvana mulle selle kinkis, siis lugesin läbi. Võib-olla nendele naistele, kes just kallimast lahku on läinud, oleks see raamat kasulik olnud. Mulle mitte. Või pole ma siis nii vaimne inimene. Lihtsalt mulle hakkas vastu see, et raamatus üritatakse naist väärtustada siiski läbi seksapiilsuse. Kõik illustreerivad fotod olid minu jaoks liiga seksika alatooniga. Ma leian, et jumalanna saab ka teisiti olla. Aga võib-olla on minu maailm lihtsalt liiga katkine, et ma sellest raamatust peale ärrituse, midagi muud kaasa ei saanud. Ärritas just autori vastuolulised. Kui ühel lehel räägib ta, et alkoholi pole mõtet juua, sest see teeb enesetunde kehvemaks, siis järgmisel lehel soovitab ta peole minna ja end sisuliselt täis juua. Võib-olla ma pole lihtsalt Kerli Kõivu austaja.

1 kommentaar: