01/03/2021

Loetud raamatud 2021 jaanuaris ja veebruaris

Ühel heal päeval tekkis mõte, et mis oleks, kui prooviks end nutimaailmast võõrutada ja selle asemel rohkem raamatuid lugeda. Põhikoolis ja gümnaasiumis lugesin ma väga palju, kuid kõrgkooli ajal jäi lugemine unarusse. Nüüd tundus õige aeg, et võiks lugemise jälle selgeks õppida. Eks selliseid lubadusi anname me kõik aasta alguses, aga mina ei lubanud endale midagi. Lihtsalt mõtlesin, et oleks tore aastal 2021 iga nädal vähemalt üks raamat läbi lugeda. Eesmärgiks võiks siis olla, et aasta lõpuks on kokku loetud 52 raamatut.

Praeguseks on olukord selline, et õppisin jälle raamatuid lugema. Jah, ma pidin uuesti õppima, sest nutimaailm oli kogu keskendumisvõime ära röövinud ja nii ei suutnud ma raamatu sisule eriti keskenduda ja alguses lugemine ei edenenud üldse. Siiski tundub, et päris lootusetu juhtum ma pole. Olen nüüdseks peaaegu iga vaba hetke lugedes veetnud (olgem ausad, eks pool vabast ajast ikkagi kulub nutimaailmale ka) ja nii juhtuski, et veebruari lõpuks sai 16 raamatut loetud. Otsustasin, et teen ühe väikese vahekokkuvõtte, sest kui ma samas tempos jätkan, siis aasta lõpus kõiki raamatuid ühte postitusse koondada poleks kuigi hea mõte. Kes seda eepost läbi viitsiks lugeda ja võib-olla jääks nii mõnelgi teist mõni hea raamat kahe silma vahele.

Teie ees on jaanuaris ja veebruaris loetud raamatute lühimuljed.

1. Merle Karusoo "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I köide" - Aususe mõttes pean märkima, et alustasin raamatu lugemisega juba jõulude ajal. Aga siis tuli aasta algus peale ja ma ei võtnud terve nädala jooksul raamatut kätte. Iseenesest võib öelda, et mulle kui teatrihuvilisele raamat meeldis. Tekitas jälle selle sama tunde, et oleks tahtnud sel ajal elada ja teatris käia. Raamat on selliselt üles ehitatud, et seal on Merle Karusoo erialapäeviku sissekanded sellest perioodist, kui ta lavakas õppis. Lisaks neile Voldemar Panso enda märkmed ja Merle Karusoo poolt kirja pandud "Ehitusmeister Solness" proovide märkmed. Minu jaoks oli väga huvitav lugeda seda, kuidas lavakas õpe välja nägi ja millised olid prooviperioodid. Tekitas kohe tunde, et peaksin ennast ka teatrisse ikka praktikale organiseerima, et lavastuse valmimisprotsessi näha. Mis puudutab õpet lavakas, siis see osa on ilmselt kohustuslik lugemine kõigile neile, kes lavakasse õppima tahaksid minna.

2. Kai Aareleid "Linnade põletamine" (näidendiraamat) - Tegemist on Eesti Draamateatri näidendiraamatu sarjas ilmunud näidendiga, mis põhineb samanimelisel romaanil. Sattusin 2020 septembris Draama festivalil seda lavastust vaatama ja mulle meeldis. Nüüd tekitas ka näidendi lugemine tagantjärele sama emotsiooni, mida kogesin teatrisaalis. Enamasti jäi meelde ikkagi kurbus. Loodan lähiajal ka romaani läbi lugeda, seal on loodetavasti tegelasi ja süžeed laiemalt lahti kirjutatud. Äkki jääb lõpus ka positiivsem noot kajama. Kui lavastust näinud ei ole, aga tahaksite, siis näidendiraamatut ma enne teatrisse minekut lugeda ei soovita. Hakkab teatris igav.

3. Meik Wiking "Väike lykke-raamat. Maailma kõige õnnelikuma rahva saladused" - Kes mäletab siis mõni aasta tagasi oli väga populaarne hygge-raamat. Need on sama autori raamatud ja sel korral keskendub autor õnnelikuks olemisele. Ma enda meelest igasugust hookus-pookust ei usu ja päris hipsteriks ka ennast ei pea, kuid see raamat mulle meeldis. Ma pole kindel, kas ma nüüd kõiki õnnelikuks tegevaid asju tegema hakkan, kuid mõnda asja ma siiski teen. Näiteks käin jalgsi tööle. Kogukonda puudutavad ideed mulle ka meeldisid, need lähevad minu ideaaliga kokku sellest, kuidas ma tulevikus elada tahaksin. Mitte päris kommuunielu, aga võiks ju omada toredaid naabreid, kellega saab näiteks koos üritusi pidada, või kes aitavad sul lapsi hoida ja koera jalutada, kui sul endal parasjagu selleks aega pole ja vastupidi. Vähemalt mingisuguse positiivse emotsiooni annab selle raamatu lugemine kindlasti. Ja paneb maailma natukene teises valguses nägema. Ja minus tekitas vastupandamatut soovi midagi ühiselt korraldada.

4. Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome (koostajad) "Teatrielu 2019" - Seda raamatut soovitan lugeda ainult neil, kes on tulihingelised teatriaustajad. Teiste jaoks jääb see ilmselt igavaks. Raamatu esimeses pooles kirjutavad erinevad autorid oma mõtteid 2019. aasta teatrielu kohta. See on see osa, mis tekitab tahtmise teatrisse minna. Või siis vastupidi, tekitab süümepiinad, et nii vähe teatrisse jõudsid ja nii paljud huvitavad asjad vaatamata jäid. Vähemalt mul oli tahtmine neid lavastusi vaatama minna, millest kirjutati. Teises osas näidatakse terve aasta teatristatistika ära. Millised olid uuslavastused, mitu korda ühte lavastust mängiti, palju käis publikut vaatamas jne. Võib tunduda igav osa, kuid kuna seal antakse ka ülevaade harrastus-, kooli- ja väiketeatritest, siis oli ka see lugemine väga hariv. Ma ei teadnudki, et meil nii palju erinevaid teatreid on. Eks ma lugesin seda raamatut muidugi ka väikese tagamõttega. Nimelt on minu teatriblogi ka raamatus mainitud. Ja nagu üks mu õppejõududest ütles, siis see on väga kõva sõna (#olenmeelitatud).

5. Merle Karusoo "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... II köide" - Kuna esimene köide mulle meeldis, siis olid ka selle raamatu jaoks ootused kõrged. Minu jaoks jäi teine köide siiski igavamaks. Kui esimeses köites oli rohkem lavastuse proovide kirjeldusi ja Merle Karusoo erialapäeviku katkendeid, siis teine köide keskendus rohkem Panso enda kartoteegikaartidele. Neid oli ka huvitav lugeda, kuid mulle isiklikult tundus, et infarkt oli Pansole juba oma jälje jätnud ja ta ei kirjutanud peale infarkti enam nii huvitavalt, kui varem. Eks eesti teatri ühe olulise mehe mõttemaailma kohta saab ikka palju teada. Ja jälle oli mul see kahjutunne, et ma sel ajal ise elada ei saanud. Mis seal salata, eks natuke meelitasin end ka selle mõttega, et ma olen veidi Pansoga sarnane. Panso kirjutas ka loetud raamatutest tsitaate ja mõtteid välja. Ma teen sama.

6. Oliver Sacks "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" - Kui päris aus olla, siis ma ei oskagi seisukohta võtta, kas tegemist on teadusliku, populaarteadusliku või ilukirjandusliku teosega. Pigem vist populaarteaduslik ikkagi. Raamatus räägib neuroloog Oliver Sacks huvitavatest haigusjuhtudest. Siiski ei leia raamatust klassikalisi neuroloogilisi haigusi nagu dementsus, ajuinfarkt, Parkinsoni tõbi jne. Õigemini mõnel patsiendil küll on need diagnoosid, aga haigusloo põhirõhk on ikkagi mõnel neuropsühholoogilisel patoloogial. Seega soovitan raamatut pigem neile, kes omavad mingisuguseid teadmisi neuropsühholoogiast. Vastasel juhul võib raamatu lugemine veidi keeruliseks osutuda. Igatahes tuleb raamatu lugemisel kasuks, kui te teate mida tähendavad konfabulatsioon, propriotseptsioon, prosopagnoosia jne, sest neid termineid kasutatakse üsna palju ja ilma pikema selgituseta. Kui kellelegi teema siiski huvi pakub, soovitan raamatut lugeda. Kahjuks on raamat pärit 1985. aastast ja oleks huvitav teada, kas tänapäeval on selliste seisundite käsitlus kuidagi muutunud. Mulle, kui neuroloogias töötavale ja psühholoogiat õppivale inimesele oli raamat igatahes väga huvitav.

7. James Bowen "Tänavakass Bob" - Ma ei tea, kui paljud teist on kuulnud Londoni kuulsaimast kassist nimega Bob. Mina näiteks kuulsin temast esimest korda 2020 suvel, kui ilmus uudis sellest, et Bob on surnud. Ja siis nägin ma TV-st filmi, mille peaosas Bob ise oli. Filmi ajal ma ainult töinasin (ma töinan muidugi ka igasuguste jõulureklaamide, kadunud loomade otsimise kuulutuste, sportlaste võidu jne peale, seega see pole mingi näitaja). Kuna ma tean, et Bobi omanik kirjutas nende kohtumisest ja elust Londoni tänavatel ka raamatu, pidin ma seda raamatut lugema. Sest teadupärast on raamatutes rohkem sündmusi, kui filmis. Raamat on minu meelest väga hea ajaviitelugemine. Ma oleksin selle ühe õhtuga läbi lugenud, kui mul poleks vaja olnud järgmine hommik kohe koosolekule jõuda. Ühelt poolt on raamat ilukirjanduslik, kuid teisest küljest on see jällegi James Boweni tõestisündinud lugu. Minule mõjus raamat igatahes natukene eneseabiõpikuna ja tekitas tahtmise edaspidi parem inimene olla. Ja Bob raamatu kaanepildil on lihtsalt super. Ma saan aru, miks ta kõikidele meeldib. Soovitan kõigil lugeda, kes pole veel lugenud. Ja kui keegi kardab, et raamat nutma ajab, siis mind ei ajanud. Ja nagu ma ütlesin, siis ma olen maailma suurim piripill. Peale raamatu läbi lugemist võiksime hakata endale kalleid inimesi/loomi rohkem hindama.

8. Meik Wiking "Väike hygge-raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada" - Kui ma Meik Wikingi õnnelikkuse raamatut lugesin, siis meenus mulle, et ta on varasemalt ka hygge teemal raamatu kirjutanud. Pidin selle raamatu ka ilmselgelt kohe läbi lugema. Hygge on midagi sellist, mida pole võimalik eesti keelde otsesõnu tõlkida. Tegemist on millegi heaolu, hubasuse ja mõnusa vahepealsega. Näiteks küünalde põletamine, maiustuste ja kookide söömine ning pere ja sõpradega koos aja veetmine on hygge. Tuleb välja, et ma olen väga hygge  inimene, sest ma veedan enamuse ajast pleedi all (ka suvel, kui väljas on soe), põletan hääääästi palju küünlaid ja sööksin kogu aeg maiustusi. Ma siiani arvasin, et see on laiskus, aga tuleb välja, et see on üks osa õnneliku elu valemist. Seega kavatsen ma järjest rohkem patjade ja pleedide ning raamatutega diivanil olla. Seltsiks pragisevad küünlad ja maiustused. Kokkuvõttes meeldis mulle õnnelikkusest rääkiv raamat rohkem, kuna seal oli minu jaoks rohkem praktilist infot, kuidas enda (ja oma kogukonna) elu õnnelikumaks muuta. Aga võib-olla oli asi selles, et ma olen juba nii hygge-inimene, et see raamat ei rääkinud mulle midagi huvitavat. Soovitan eriti soojalt kõikidele neile, kes raamatu lugemisele, küünalde põletamisele, maiustuste söömisele, hubasele olemisele pleedi all jne õigustusi otsivad. Sellest raamatust leiate tea lausa teaduslikud põhjendused oma käitumisele.

9. Kai Aareleid "Linnade põletamine" (romaan) - peale Eesti Draamateatri lavastuse ja näidendiraamatu lugemise oli romaani veidi igav lugeda. Sest põhilised sündmused olid teada. Väga palju midagi uut romaanis ei olnud. Samas oli jällegi huvitav näha, kuidas romaanis ja näidendis olid mõned sündmused kohad vahetanud. Ilmselgelt pole see üllatus, et romaani mahtus rohkem tegelasi ja sündmusi, kuid enamasti oli tegemist põhisõndmste laiendustega. Ja pisara sain ka silmanurka. Igatahes oli huvitav lugeda ühe perekonna lugu ja ilmselt leiab iga inimene mõne osa raamatust, millega samastuda. Aga Tartu lugu tuleb minu jaoks näidendis paremini välja kui romaanis.

10. James Bowen "Bobi maailm" - Järjekordne lugu tänavakass Bobist. Kui esimese raamatu ajal ma pisaraid ei poetanud, siis seda raamatut lugedes olid silmad pidevalt märjad. Sellest hoolimata oli tegemist huvitava lugemisega. Mul oli isegi kahju, et raamat nii kiiresti läbi sai. Päris maailma parandamise soovi mul lugedes ei tekkinud, aga kui ma muidu olen end koerainimeseks pidanud, siis nüüd oleksin juba valmis ka kassi omama. Igatahes võiks olla üks loom, kes ka mulle igal ajal toeks oleks. Seda südamlikkust, mis Jamesi ja Bobi vahel oli, ei saa sõnadesse panna, seda peab lugedes ise kogema. Ja ilmselt tahaksid kõik endale sellist lemmikut, kes neid kaitseks ja toetaks nii nagu Bob seda tegi.

11. James Bowen "Kingitus Bobilt" - Järjekordne tänavakass Bobi raamat. Siiski pean tunnistama, et esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Teised kaks kordasid paljuski esimeses raamatus kirjutatud mõtteid. See konkreetne raamat rääkis jõuludest Londoni tänavatel. Ma usun, et kui ma oleks seda raamatut jõulude ajal lugenud, siis ilmselt oleks ma enda jõuludele hoopis teise pilguga vaadanud. Kas on nii palju kingitusi vaja osta? Ja ilmselt oleks ma äkki natukene rohkem tähelepanu ka heategevusele pööranud. Aga ma lugesin seda veebruaris ja jõuludeks ehk pole sellest emotsioonist enam kuigi palju alles. Kõige rohkem andis raamat siiski edasi mõtet, et ole tänulik selle eest, mis sul on ja enamasti on andmisrõõm suurem, kui saamisrõõm. Ja seda võiksime me kõik proovida.

12. Ingvar Villido "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" - Kui päris aus olla, siis ma isegi ei tea, kuidas see raamat minu raamaturiiulile jõudis. Ju siis sel hetkel tundus, et mul on seda raamatut vaja, kui ma selle koju tõin. Nii ta mu raamaturiiulil üsna õnnetult ja pikka aega seisis. Kuna ma olen psühholoogiaõpingutes ka neid teemasid veidi puudutanud, siis otsustasin raamatu lõpuks läbi lugeda. Kui aus olla, siis ootused olid väga suured. Seda suurem oli minu pettumus, kui ma lugema hakkasin. Esiteks oli tekst minu jaoks liiga tihe ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda. Teiste raamatutega pole seda väga ammu juhtunud. Lisaks häirisid mind keelevead. Jah, ma ise ei kirjuta ka kõige korrektsemalt, kuid see raamat oli ju keeletoimetaja käe alt läbi käinud. Ja ikka seal kirjavigadest puudust ei olnud. Kõige rohkem häiris mind aga see, et Villido rääkis natukene ühest teemast ja siis liikus kohe edasi järgmise teema juurde. Ma oleksin natukene rohkem süvitsi minekut oodanud. Õnneks mõnest teemast sain ma tänu psühholoogialoengutele siiski paremini aru ja see süvitsi mineku vajadus nii suur ei olnud. Raamatu lõpuks hakkas mind valdama tunne, et tegemist on häbitu reklaamiga ja seepärast Villido räägibki kõigest nii pinnapealselt. Selleks, et rohkem teada saada, tuleb osta järgmine tema raamat või minna koolitustele. Kokkuvõttes tundub mulle, et ma pole vist siiski nii vaimne inimene ja seetõttu raamat mind ei kõnetanud. Kui keegi räägib, kuidas emotsioonide kogunemine ongi krooniliste haiguste tekkimises süüdi, siis tervishoiutöötaja minu sees tõstab mässu. Järgmine kord, kui keegi vähi tõttu meedias annetusi kogub, et välismaale ravile minna, siis äkki keegi läheks ja õpetaks sellele inimesele emotsioonide vabastamist, et vähk ära läheks. Või suunake see inimene Villido juurde kursustele.

13. Bernadette Fisers "Väike raamat suurest kaalulangetamisest" - Iga naise raamaturiiulis peab vähemalt üks dieedist või kaalulangetusest rääkiv raamat olema. Ma sain ka nüüd selle vea parandatud. Midagi uut ma teada ei saanud. Kui siis ehk ainult seda, et ilma trennita on ka võimalik kaalu langetada. Aga samas tundub mulle, et trenni tehes saab kaalu langetades veidi rohkem süüa. Raamatus räägib Bernadette Fishers sellest, kuidas ta 30 nädalaga 30 kg kaotas. Näiteks on üheks tema nipiks juua palju rohelist teed ja vett ning ta on loobunud igasugusest suhkrust. Pole ju midagi üllatavat. Ja see poleks ju õige kaalulangetusraamat, kui raamatus poleks retsepti. Kahjuks on siin ainult üks saia retsept. Mulle oleks meeldinud, kui retsepte oleks rohkem olnud. Samas ega raamat mind nii palju inspireerida siiski ei suutnud, et ma nüüd kohe kaalu langetama hakkaksin. Ehk hakkan kevadel jälle rohkem liikuma ja proovin rohkem vett juua ning vähem rämpstoitu ja magusat süüa. Kuid päris kõikidest toiduainetest loobuda ma siiski ei suuda.

14. Jete Leo Norman "Maailm kontoris" - Kuidas näeb välja tavaline elu avaliku sektori kontorites? Just sellest see raamat räägibki. Ilmselt on suurem osa inimesi mingil hetkel kokku puutunud bürokraatiaga ja see raamat annab väikese ülevaate sellest, mis selle bürokraatia põhjustanud on. Ma siiski tahaksin olla naiivne ja uskuda, et osa raamatust on ilukirjanduslik fiktsioon ja päris nii suvaliselt meie avalikus sektoris plaanide ja numbrite välja töötamine ei toimu. Aga mine sa tea. Eks mõni avaliku sektori töötaja oskab seda paremini kommenteerida. Samas annab raamat ikka mingi ettekujutuse sellest küll, miks ametiasutused või kasvõi meie ülemused käituvad meiega nii nagu nad käituvad. Kindlasti on raamat avalikus sektoris töötavatele inimestele huvitavam lugemismaterjal, kui neile, kes avaliku sektoriga tööalaselt kokku pole puutunud.

15. Mari-Liis Jääger, Kati Voomets, Kaija Pook, Meelika Müürsepp "Kogumispäevik" - kindlasti on kõik kuulnud rahast rääkivast Facebooki grupist nimega "Kogumispäevik". Ehk olete sealt isegi häid rahatarkuse alaseid teadmisi või nõuandeid saanud. Mina küll olen. Ja kui ma kuulsin, et nad on olulisemad ideed raamatusse koondanud, siis ma pidin selle raamatu endale muretsema. Kui kõik olulised tarkused on ühes kohas koos, siis on neid tunduvalt lihtsam raamatukaante vahelt üles leida, kui hakata suurest internetigrpist konkreetset tarkust taga otsima. Pean siiski tunnistama, et grupp on kordades asjalikum kui see töövihiku formaadis raamat. Minu meelest sobiks see raamat lapsele esimeseks rahatarkuse alaseks töövihikuks. Täiskasvanutele kasutamiseks tundub üsna mõttetu. Või siis lootsin ainult mina, et raamat koondab oluliselt rohkem rahatarkust endasse. Igatahes oleks rahakotile tunduvalt parem olnud, kui ma poleks seda raamatut ostnud.

16. Patti Breitmann ja Connie Hatch "Kuidas süümepiinadeta "EI" öelda" - Ma olen viimasel ajal väga palju pooleldi eneseabi ja psühholoogia sugemetega raamatuid lugenud. See raamat sattus juba aastaid tagasi mingi soodusmüügi kaudu minu raamaturiiulile. Ühel hetkel ma lihtsalt tundsin, et ma peaksin õppima "ei" ütlema, kui ma ei taha kohustuste alla ära lämbuda. Aga raamatu lugemiseni ma ei jõudnud. Kuni praeguseni. Ja uskuge või mitte, aga see on üks parimaid raamatuid, mida ma sel aastal lugenud olen. Raamatus on ära käsitletud kõikvõimalikud situatsioonid, mis meil elus ette võivad tulla ja millele me võime tahta "ei" öelda. Näiteks soovimatu seksuaalvahekord, vähemusgruppide pihta suunatud märkused, telefonimüügiagendid, kauge sugulase pulmad, tüütud sõbrad/sugulased, tööülesanded, mis pole meie pädevuses jne. Lisaks sellele, et iga osa juures selgitatakse ära, miks me "ei" öeldes võime täiesti ilma süümepiinadeta edasi elada, on iga osa juures ka näitelaused kuidas "ei" öelda. Kõik on puust ja punaseks ette tehtud. Lihtsalt loe raamat läbi, jäta laused meelde ja oledki oma elu lihtsamaks teinud. Mina igatahes soovitan kõikidel seda raamatut lugeda, kes tahaksid oma elus midagi muuta.

Kuna mul hakkavad lugemisideed otsa saama, siis võite kommentaarides häid lugemissoovitusi jagada. Ootan huviga.

5 kommentaari:

  1. Tere! Olen päri, mis puudutab hygge teemat ja Villidot, teisi selle tutvustuse raamatuid ma seni pole lugenud, aga mõne suhtes tekkis huvi, aitäh jagamast! Lugemissoovituseks on Kaarel Veskise "Autismi olemus. Neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks". Mõtlemapanev käsiraamatu moodi suurteos. Mulle väga meeldis ja aeglaselt läks ainult selle pärast, et tahtsin iga lühikese peatüki üle pikemalt järele mõelda (kui nüüd see ei saa takistuseks, et nädalaga sel juhul läbi ei loe).
    Ja Sulle võiks meeldida ka Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" 1965. aasta Trondheimi noorte perede elust (avab kortermaja asukate erinevaid vaatenurki ja aitab inimesi armastama õppida sellisena nagu nad on; mulle meeldis, et autor armastas ja mõistis kõiki oma tegelasi).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan soovituste eest! Seda autismi raamatut olen kunagi raamatupoes vaadanud, aga endale osta ei raatsinud. Väga hea et soovitasid, lähen uurin kas minu raamatukogus on see hetkel saadaval.

      Kustuta
  2. Ah jaa, Bobi-kassi raamatuid olen ka lugenud ja jälle Sinuga täpselt samal arvamisel. Soovitan ka teismelistele. Minu lastele meeldis ka. Ma isegi vaatasin neid Bobi videoid Youtube'ist, nii armas lihtsalt.

    VastaKustuta
  3. Sirje ja Väino Puura Elu nagu Operett soovitan väga nii vahva raamat

    VastaKustuta