kolmapäev, 4. märts 2015

"Estoplast" Sadamateatris

03. märts 2015 Sadamateatris

Foto pärit Vanemuise teatri kodulehelt
Autor: Andra Teede
Lavastaja: Sander Pukk
Osades:
Jaanika Arum
Marika Barabanštšikova
Markus Dvinjaninov
Margus Jaanovits
Merle Jääger
Karol Kuntsel
Piret Laurimaa
Andres Mähar
Veiko Porkanen
Külliki Saldre
Aivar Tommingas

Käes on teatrikuu ja sel kuul ei saa kohe mitte jätta teatris käimata. Ja ühtlasi olen ma siiani nii tubli olnud ja suutnud vähemalt kord kuus teatris käia. Ühesõnaga avastasin hommikul, et mul on võimalik õhtul sooduspiletiga Estoplasti minna vaatama. Mõeldud. Tehtud. Käidud.
Muljeid on hetkel igasuguseid. Esiteks see, et tegemist ei olnud nö klassikalise lavastusega. Kuna Sadamateatris on black-box tüüpi saal, siis annabki just seal selliseid modernsemaid asju teha. Kohati oli harjumatu, et näitlejad laval praktiliselt ei räägi ja kohati teevad ainult pantomiimi. Näitlejatelt nõuab selline teater aga paratamatult suuremat tööd, kuna kõik peab publikule ilma sõnadetagi selge ja arusaadav olema. Ka lavakujundus oli üsna minimalistlik. Kuus valget lükandseina ja toolid-lauad, mida ratastel siis aegajalt publikust mööda sõidutati. Võib-olla sellepärast, et tegemist oli moodsama teatriga, kippus mul alguses vägisi mõte sinnapoole, et miks ma seda igavat asja vaatama tulin.
Siiski mida edasi etendus läks, seda enam suutsin ma end etendusse sisse elada. Kuna mina pole nö Nõukogude laps, siis sellest ajast ma palju ei teadnud, kuid päris huvitav oli vaadata ja kuulata erinevate inimeste erinevaid lugusid Estoplastis töötamisest. Näiteks see kuidas kogu asutusega kollektiivselt puhkama sõideti või kuidas pulmi tähistati. Seda enam paneb mind imestama, et kogu selle Nõukogude teema on kirja pannud, ja minu jaoks igatepidi ajastutruult, nii noor dramaturg nagu seda on Andra Teede. Kuigi ilmselt vanematel inimestel oleks seda ka raskem kirja panna, ilma et enda arvamused, emotsioonid ja muu selle ajastuga seonduv näidendis ei kajastuks.
Ja tuleb välja, et äratundmisrõõmu oli ka minul. Nimelt oli lavakujunduses kasutatud mõningaid Estoplastis toodetud lampe, millest nii mõndagi olen ma vanaema juures näinud. Etenduse algmaterjal on kogutud endistelt Estoplasti töötajatelt. Päris lõpus on koht, kus Merle Jäägeri tegelaskuju räägib, kuidas ta oma mehega tehases kohtus ja kuidas nad abiellusid, ning viimane lause mida ta ütleb on: "See oli kõige õnnelikum aeg mu elus." Ma nüüd ei tea, kas ta mõtles oma abikaasaga tutvumist ja kurameerimist, kuid ma arvan, et see käis kogu Estoplastis töötatud aja kohta. Sest mulle tundub, et Nõukogude aja inimesed olid kuidagi õnnelikumad ja rõõmsamad, kui tänapäeval. Ja võib-olla see ongi see põhjus, miks ma tahaksin aega tagasi keerata ja veidi sellel ajal elada. Et lihtsalt seista sadade inimestega koos järjekorras, teadmata mida seal järjekorras pakutakse ja pärast tunda rõõmu, kui sa saad tükikese suitsuvorsti. Ühesõnaga tunda rõõmu nendest asjadest, mida me tänapäeval enam väärtustada ei oska.
Siiski oleks mina eelistanud seda Nõukogude inimese tunnet kätte saada läbi korralikuma teatri. Selles mõttes, et oleks olnud ilus lavakujundus ja näitlejad oleksid rohkem omavahel suhelnud ja asi poleks olnud nii minimalistlik. Ja tõlget oleks ma etendusele ka vajanud. Sest kohati käis suhtlemine vene keeles (mis tollele ajale oli iseloomulik), kuid minul oli mõningatest kohtadest raske seetõttu aru saada. Kuigi ilmselt on see etendus rohkem suunatud publikule, kes on Estoplastiga või vähemalt selle ajastuga rohkem seotud ja ilmselt neil puudub ka selline keeleprobleem.
Näitlejate kohta on seekord üsna raske midagi öelda, sest oma pantomiimiga ja praktiliselt sõnatute rollidega said kõik suurepäraselt hakkama. Siiski pean veidi norima Markus Dvinjaninovi kallal, kelle jutust oli mul kohati väga raske aru saada. Ma pean ilmselt minema vaatama mõnda sellist etendust, kus tal suurem roll on, et temast mingit aramust endale kujundada. Positiivsena tooksin aga välja selle, et lavastaja oli mängima võtnud eri vanuses ja erineva karakteriga näitlejaid.  See aitas omakorda luua paremat kujutluspilti omaaegsest suurtehasest, kuna üheski asutuses ei saa töötada samasugused inimesed, ka mitte Nõukogude korra ajal. Ja  alati on ka kehtiva riigikorra vastaseid, nagu oli ka etendusest näha.
Lõpetuseks tahan veel kord öelda, et tegemist ei olnud üldsegi mitte nii igava etendusega, nagu mulle alguses tundus, kuigi ka lõpus hakkas tagumiks juba valusaks kiskuma. Mina sain igatahes pärast etendust jälle veidi enda sisse vaadata ja tänu etendusele sain veidi targemaks sellest, mis siin Eestimaal enne minu ajaarvamist toimus.

Suur tänu nostalgialaksu eest!

Rohkem infot leiab Vanemuise kodulehelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar