laupäev, 4. juuli 2015

Vanemuise teatri suvelavastus "Obinitsa"

03. juulil 2015 Obinitsas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Gabriela Liivamägi
Autor: Kauksi Ülle
Lavastaja ja kaasautor: Ain Mäeots
Mängisid:
Vaino Linnus - Paali (Pavel) Kalju; Lisaks veel külamees
Marje Metsur - Maria Kalju (Paali naine)
Andres Mähar - Ivvan (Ivan) Kalju (Paali ja Maria poeg), kaupmees
Kaia Skoblov - Kati (Jekaterina) Kalju (Ivvani naine)
Marian Heinat - Anni (Anna) Kalju (Kati ja Ivvani tütar)
Priit Strandberg - Mihkal/Miša (Mihhail) Kalju (Kati ja Ivvani poeg); Lisaks veel külamees
Ele Sonn - Alli (Aleksandra) Kalju (Kati ja Ivvani tütar)
Helena Kesonen - Manni (Maria) Kalju (Kati ja Ivvani tütar)
Maarja Hõrn - Sonja - Anastasia Kalju (Kati ja Ivvani tütar)
Päivi Kahusk - Olli (Olga) Kalju (Kati ja Ivvani tütar)
Veiko Porkanen - Mihkal (Mihhail) Hõpe (Ivvani onu); Niilo Hodju (Alli abikaasa); punane ohvitser; külanõukogu esimees; küüditaja; külamees
Merle Jääger - Matrjo (Matrjona) Hõpe (Mihkali naine)
Ragne Pekarev - Patsi (Pelageja) Hõpe (Matrjo ja Mihkali tütar)
Siim Naaber - Tepo (Stepan) Hõpe (Matrjo ja Mihkali poeg)
Artur Linnus - Mihkal (Mihhail) Hõpe (Matrjo ja Mihkali poeg); Jaan Rõõmus (Tallinna politseiülem, Manni abikaasa); Sertsin; küüditaja; autojuht; külamees
Sädeli Sarv - noor Anni
Janeli Blum - noor Manni
Riinu Külvik - noor Patsi; Helgi Roop (Anni ja Aleksandri tütar)
Pärtel Külvik - noor Mihkal
Truvar Riitsaar - noor Mihkal
Karol Kuntsel - Aleksander Roop (Anni abikaasa, kooliõpetaja ja fotograaf); Andre; külamees
Tanel Jonas - Nikolai Raag (kirikuõpetaja); Saksa ohvitser; kaupmees
Ott Sepp - Miitra; kurg; külavanem Luts; papp Tamm
Kärt Kooser - Tagamõtsa Senni
Väino Järv - ohvitser; Slavin; külamees
Helen Külvik - mõrsja Nati; sekretär; külanaine
Iti Toom - kaupmees; raamatupidaja; külanaine
Merli Urbanik - Agni Raag (kirikuõpetaja tütar); teenijatüdruk
Ott Kilusk - külamees
Eller Brass vaskpilliorkester:
Jüri Jõul - trompet, flüügelhorn, tromboon
Henri Aruküla - altsaksofon, tromboon
Aap Kirsel - tromboon
Siim Barkala - metsasarv
Imre Leopard - tuuba, eufoonium
Siim Naaber - tuuba
Priit Sonn - trompet, eufoonium

"Obinitsa" puhul on tegemist Vanemuise kolmanda Seto teemalise lavastusega. Kui eelmised lavastused keskendusid nö Seto suurkujudele Taarka (Seto lauluema) ja Peko (Seto jumal), siis seekord oli tegemist ühe tavalise Seto pere looga. Kuna ma pole "Taarka" etendust näinud, siis sellega ei oska ma paralleele tuua, kuid nagu "Peko" puhul, siis ka siin oli näha kogu etenduse jooksul kuidas üks pere ajas muutub. Samuti oli võimalik näha erinevaid ajastuid (Eesti Vabariik, sõda, küüditamine ja Nõukogude võim). Kohati muutus see liiga kiire ja järsk aastate muutus raskesti jälgitavaks. Samas kavas olid kõik aastaarvud kenasti olemas, kuid ma ei süvenenud enne etendust kavasse ja etenduse ajal ei tahtnud ka väga ninapidi kavas olla, vaid tahtsin ikka rohkem näha seda, mis laval toimub. Ma ei saa mainimata jätta ka tegelaste sarnasust "Pekoga" võrreldes. Seal oli samuti Andres Mähar põhirollis (Peko). Ja ma pean mainima, et talle need Seto mehe rollid sobivad ülihästi. Eriti meeldis mulle see tema tants, mida Ivvan enda pulmas vankri otsas tantsis. Samuti oli Marje Metsur "Pekos" vanaema rollis, kuid seal oli ta Peko vanaema, siin siiski oli ta Ivvani ema. Aga kedagi teist sellisesse rolli ei saagi panna. Päris ausalt ka, kas Te suudaksite kedagi teist sellises tõsises Seto baaba rollis ette kujutada? Mina ei suuda. Pika mõtlemise peale siiski mõtlesin, et ehk Kais Adlas, kuid tema hääletämber poleks nii efektne kui Marje Metsuril. Seega on ilmselge, miks teda alati selle kõikse tätsama rolli endale saab. Kes mulle nüüd vastu vaidleb, et Maria polnud praeguses etenduses kõige tähtsam tegelenae, vaid seda oli Ivvan, siis kõikidele Teile ütlen ma vastulauseks, et Maria oli kõige tähtsam. Sest tema tegi paljud olulised otsused peres. Nagu ivvan enne Siberisse sõitu ütles: "Ema, ma olen kogu elu teinud nii nagu sina ütled. Tee nüüd üks kord nii nagu mina käsen." Ja Merle Jääger oli samuti "Pekos" olemas, seal siiski mängis ta Peko ema. Ma korraks mõtlesin, et äkki oleks Merca sobinud Kati rolli paremini, kuid siiski tema käre olek ei oleks Katile sobinud. Seega kellegi teisena kui Matrjona teda ette ei kujutakski selles etenduses.
Ma pean tunnistama, et mul olid etendusele veidi suuremad ootused. Samas midagi konkreetset väga ei oskagi välja tuua, mis mulle etenduses ei meeldinud. Peale selle, et etenduse alguses ei olnud heliga kõik korras ja ma ei saanud mitte millestki aru, mida naisnäitlejad rääkisid. Minu kõrvu jõudis ainult üks kriiskamine, kuid sõnu ma eristada ei suutnud. Ja asi polnud kohe kindlasti mitte selles, et kogu etendus toimus Seto keeles. Mingi aeg loksus heli paika ja ma sõin kõigest suurepäraselt aru. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis oli see vist rohkem Võro murrak, mitte Seto murrak. Aga see selleks. Paaril korral soperdasid näitlejad tekstiga ka, kuid selle võib andeks anda, kuna publikule on etendust veel suhteliselt vähe mängitud. Ja selliseid pisivigasid tuleb ikka ette. Aga ikkagi, miski mulle ei meeldinud. Eriti esimene vaatus tundus kuidagi üksluine ja igav. Paratamatult tõmbasin ma paralleele Pekoga, mis mulle väga meeldis. Ehk on asi selles, et lavastuse autoritel hakkab ka see Seto temaatika end ammendama. Sest olgem ausad, siiani on kõik kolm etendust olnud mingil määral ühe pere lood sellest, kuidas oma identiteeti läbi aja säilitada. Kaua sa ikka samal teemal suudad midagi uut ja huvitavat välja mõelda.
Samas teine vaatus oli veidi huvitavam. Seal oli juba rohkem püssipaugutamist. Paratamatult tulid mul püssipaugutamisega meelde sõjastseenid teiselt suveetenduselt, mida ma äsja vaatamas käisin (Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad). Siin olid paugud kõik kusagil kaugel ja suitsu oli samuti vähe. Mulle oleks meeldinud ikka see, kui suitsu on rohkem ja paugutatakse ka rohkem ja lähemal. Samas saan ma aru, et käesolevas etenduses ei olnud paugutamine kõige olulisem. Siin keskenduti rohkem ühele perele ja sellele, kuidas erinevad sündmused neid mõjutasid. Üldiselt soovitan ma teise vaatuse ajaks taskurätid endale lähedale otsida. Mina igatahes sain teise vaatuse ajal päris korralikult vesistada. Ja ma polnud ainus, esiridades oli ka ikka paar inimest, kes nina ja silmi üsna sageli pühkisid. Kui mul juba silm märjaks läks, siis järelikult oli asi ikka päris hea. Sest mul endal puuduvad otseselt seosed küüditamise ja vara natsionaliseerimise ja rekvereerimisega, seega ei saanud silm ka sellest märjaks minna, et oleks näiteks enda lähedased meelde tulnud. Järelikult oli tekst hea ja näitlejatöö samuti hea. Mina oleksin teise vaatuse sellega ära lõpetanud, kui Kati, Ivvan ja Maria ära küüditati, oleks kuidagi efektsem olnud, sest tegelikult selle pere lugu sai otsa. Mingil põhjusel otsustas lavastaja publikule näidata ka seda kuidas Patsi lõpuks Kaljude majja elama asus ning kuidas Matrjo surma sai. See jäi minu jaoks veidi ebaoluliseks juba. Väga tore oli see, et etenduse lõpus said kõik tegelased öelda, mis neist lõpuks sai. Kes millal ja kuidas suri ning kes kuhu maetud on. See oli päris huvitav.
Esimese vaatuse kaks kõige paremat kohta minu meelest olidki tantsud. Esiteks meeldis mulle Andres Mähari tants, mida ta tantsis siis kui Ivvani ja Kati pulmad olid. Teine tants oli peale ristimisi, kui kõik mehed ümber vankri tantsisid. Ma lihtsalt ei suutnud oma naeru tagasi hoida, sest Tanel Jonas oma vaimulikurüüs oli nii naljakas. Teised mehed tantsisisd ka hästi, kuid ega ma neid väga palju ei vaadanud, sest vaimulikurüü kiskus koguaeg mu pilgu endale. Ott Sepa katuselt alla hüppamine oli ka üsna tore. Ma oleksin peaaegu selle vaskpilliorkestri ära unustanud, kes etenduses mängis. Need olid ka lahedad. Päris hea idee oli kasutada pille heliefektide tegemiseks. Näiteks mesilaste häält sai väga edukalt imiteerida. Üleüldse olid heliefektid päris nutikalt välja mõeldud. Näiteks tulekahju ajal murti puuoksi, mis praksusid. Või siis väikeste kivikeste viskamine plekk-katusele, mis tegi täpselt sõjale sobilikku heli. Tegelikult see, et mina rohkem ei naernud, ei tähenda et nalja vähe oleks olnud. Uskuge mind, ülejäänud publik naeris ikka natuke rohkem, kui mina.
Ma ei räägi meelega midagi lähemalt sellest, millest konkreetselt etendus rääkis, sest muidu poleks nendel absoluutselt huvitav, kes etendust vaatama lähevad. Midagi peab ikka üllatuseks ka jääma. Aga räägiks siis natuke sellest kes mulle etenduses meeldisid. Eestpoolt võib aru saada, et Andres Mähar oli üks, kes mulle meeldis. Ma hakkasin mõtlema, et huvitav kas tal on juured kusagil Seto või Võrumaal, sest ta sobib lihtsalt nii hästi sellistesse Seto mehe rollidesse. Või on ta siis lihtsalt nii suurepärane näitleja, et elab nii hästi rolli sisse. Mitte, et üks teist välistaks. Marje Metsurist rääkisin samuti eespool. Tema puhul on muidugi arusaadav, et talle sellised võrokeelsed rollid sobivad, kuna ta on siiski siitkandist pärit. Aga need Mähari ja Metsuri rollid on kuidagi sellised, mis neil loomulikult välja tulevad, minu silmis sobivad nad juba oma loomu poolest nendesse rollidesse, seega ei pea nad väga pingutama. Aga mind üllatas positiivselt Ragne Pekarev Patsi rollis. Ma pole kunagi tema eriline fänn olnud. Selles suhtes, et mul lihtsalt on mingi kiiks, et ühed näitlejad meeldivad mulle esimesest silmapilgust, teised ei meeldi kohe üldse ja siis on need, kelle suhtes ma neutraalne olen. Kuni "Kajaka" etenduseni oli Pekarev mul seal mitte meeldivate nimekirjas. Ma ei tea isegi miks. Ju ta oli teles teinud selliseid rolle, mis mulle ei meeldinud. Sest ma pole teda teatrilaval väga palju näinud. Teadlikult kusjuures olen vältinud neid etendusi. Igatahes Patsi roll oli väga humoorikas, ma ütleksin isegi, et Patsi oli külatola. Peaaegu iga kord sai naerda või vähemalt muiata, kui Patsi lavale tuli. Kiuslik, kuid samas üsna ema põllesabas kinni olev naine, kes on alati harjunud oma tahtmist saama. Huvitav oli ka see, et just Patsi tegelaskuju oli see, kes tõi lavale seoseid tänapäevase maailmaga. Sõnamängus oli üsna palju vihjeid ka meie praegusele poliitilisele olukorrale. Mina igatahes muutsin oma arvamust Ragne Pekarevist, kuid kuna "Kajakas" oli tal sarnae tegelaskuju (üsna trotslik, jõi pidevalt ja üritas endale meeldivat meest kätte saada), siis ma loodan, et mul õnnestub teda ka mõnes teistsuguses rollis näha.
Kuigi ma alguses ütlesin, et ma etendusest väga vaimustuses ei ole, siis soovitan kõikidel ikkagi vaatama minna. Sest see, et mina vaimustuses ei ole, ei tähenda, et etendus oleks igav või jama olnud. Lihtsalt ma ootasin midagi veel suuremat, uhkemat ja paremat. Ahjaa väga väikseid lapsi ei soovita etendusele siiski kaasa võtta. Esiteks ei pruugi nad teksstist aru saada ja teiseks on etenduses üsna palju stseene, mida vanematel võib pärast keeruline olla lastele seletada. Näiteks miks Andre peadpidi Patsi seeliku alla ronis? Soovitan kõikidel varem kohale minna, sest enne etendust tasub uudistada väiksel laadal, kust saab osta igasugu huvitavaid asju. Potisetosid ma ei näinud, kuid kuulsad seto savipotid olid täitsa müügil. Rääkimata koduõllest ja Seto hansast (puskar). Lisaks pakutakse erinevaid hõrgutisi (sibulapirukas, rabarberijäätis, värsked hapukurgid ja hulgaliselt erinevaid küpsetisi). Ühesõnaga üks korralik kultuurielamus on garanteeritud.

Kelle huvi on, siis soovitan kiirustada, kuna enamus pileteid on juba välja müüdud.
Piletiinfo ja muu vajalik Vanemuise kodulehelt
NB! Kellel autot pole aga tahaks ikka etendus külastada, siis etendusele saab sõita Vanemuise teatribussiga! Teatribussi pileteid saab osta ja väljumisi vaata SIIT

Lõpetuseks üks rahulolev teatrikülastaja. Ma loodan, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

1 kommentaari:

Postita kommentaar