2016 suveetenduste soovitused vol. 2

Kirjutasin kunagi sügisel juba sellest, milliseid suvelavastusi soovitan teil või mida tahan ise vaatama minna. Kuna selleks ajaks ilmselgelt ei olnud kõik teatrid oma suveplaane veel avalikustanud, siis teen nüüd samal teemal uue postituse. Esimese postituse leiab SIIT

MTÜ R.A.A.A.M. "Vannutatud neitsid"

Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama.Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas.See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana , kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel.Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism.

Tõlkija: Tiit Alte 

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Näitlejad: Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Riina Maidre, Lii Tedre, Külli Reinumägi, Inga Salurand (Eesti Draamateater).

Maailmaesietendus 11. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis. 

Etendused toimuvad: 11, 12, 15, 16, 17, 18, 19, 27, 28, 29, 30 juuni kell 19.00 Telliskivi Loomelinnakus

Ugala "Kõrboja perenaine"

"Kõrboja perenaine" on naistelugu – Kõrboja Anna, Kuusiku Eevi ja Kõrboja Madli lugu. 

Kõrboja väljadel laulavad valmivad viljad, Kõrboja kari kosub ja kannab kaela, kuid Kõrboja peremees on vana ja väsinud. Viimases hädas pöördub ta oma ainsa tütre poole: "Saagu sinust uus Kõrboja perenaine!" Aga perenaine vajab ka peremeest. Olgu või ühesilmset. Kõrboja Anna teab seda. Nõnda on kombeks. Nõnda peab. Sest muidu vaadatakse Kõrbojale viltu. Peremehed ei saa kanda seelikuid. Nõnda oli see sada aastat tagasi ja nõnda on see ka praegu. Eelarvamused ei hävi aastatega ega põle tules. 

Kuusiku Eevi teab, et Katku Villu teda armastab. Teda ja tema poega. Eevi teab, et elu on raske. Eevi teab veel paljusid asju, aga ühte ta ei tea. Eevi ei tea, et Kõrboja Anna on oma valiku teinud.  Kõrboja vana Madli näeb kõike, aga vaikib. Madli teab, et õnne võib leida vaid siis, kui kõnnid oma valitud teed lõpuni. Aga Madli rajad on rohtunud ning Madli võib vaid vaikides tagasi vaadata. 

Näidendi "Kõrboja perenaine" aluseks on Urmas Lennuk valinud Tammsaare romaani "Kõrboja peremees" ning kirjutanud näidendi just lavastaja Vallo Kirsile ja Ugala teatri näitlejatele.

Lavastaja: Vallo Kirs

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Pille Küngas

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Kulno Malva 

Osades: Kadri Lepp, Ott Aardam, Adeele Sepp, Luule Komissarov, Egon Nuter, Andres Tabun, Tanel Ingi, Janek Vadi, Marika Palm, Rait Õunapuu ja paljud teised

Etendused toimuvad 1., 2., 3., 5., 6., 7., 8., 9. juulil ja 18., 19., 24., 25., 26., 27., 28. augustil A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

MTÜ R.A.A.A.M. "Vanapagan"

Kuhu satub Vanapagan, tulles 21. sajandi teise kümnendi keskel põrgust maa peale õndsaks saama? Mis maa see on? Kas Jürkal on üldse võimalusi selles bordellis inimeseks jääda?
Kokku saavad A. H. Tammsaare tegelased, Eesti näitlejad ja Jakuutia lavastaja Sergei Potapov, kelle lavastajakäekirja teatris võrreldakse filmisaurus Quentin Tarantinoga.

Tekst: Mihhail Baskiroff (Jakuutia)
Lavastaja: Sergei Potapov (Jakuutia)
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Priidu Adlas

Näitlejad: Ivo Uukkivi, Nero Urke, Liisa Pulk, Elina Reinold, Sulev Teppart.

Etendused toimuvad 13, 14, 17, 18, 20, 21.,25., 27., 28., 29. augustil Kernu mõisa küünis.

Tõstamaa suveteater "Karlsonson"

"Karlsonson" on tragikoomiline lugu mehest, kellel oli propeller ja nupp, aga kes ei suutnud lennata - must huumor andekate vanemate mitte nii andekate laste valusal teemal.
Näidend algab peategelase Karli matustel, kuhu pole kohale tulnud mitte kedagi peale Võõra Vanamuti. Laulnud kirikutiiskandiga "Jumal sul ligemal", õhanud "kui ilus mees kadunuke ikka oli", kurtnud kurja inimsaatuse ning selle üle, et tänapäeval pole enam kombeks pidada rikkalikke peiesid, Võõras Vanamutt lahkub.
Hetk hiljem ärkab kirstus üles Karl - et saada selgust, miks küll on tema, kuulsa ja andeka isa poja elu läinud niimoodi, et keegi ei tulnud isegi tema matustele...
Hargneb lahti Karli eriskummaline elukäik, otsides pööranguid, kus teistmoodi valikut tehes oleks elu läinud hoopis teisiti.
Näidend on üles ehitatud Karli mälupiltidena, kuid see pole monoetendus, vaid koosneb paljudest dialoogidest erinevate inimestega, kes Karli saatust määranud on.

Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets

Mängivad: Kersti Tombak ja Veikko Täär

Etendused toimuvad 5,6,7,10,11,12,13,14,17,18,19. augustil Tõstamaa mõisas

MTÜ R.A.A.A.M. "Aleksei Karenin"

Ilmselt ei kahtle ükski eestlane, et Lev Tolstoi „Anna Karenina” lugu sobib Tapa vanas raudteejaamas mängimiseks nagu rusikas silmaauku. Vene klassiku romaanis on raudteel ju tähtis osa. See andis ja annab mastaabi ja liikumisvõimaluse, peatades samas mõtted ja aja...
Siberi lavastaja Aleksei Pessegov (1953), kes on Vene suurima teatriauhinna Kuldne mask üks tänavusi nominente, tuleb suvel Tapale ja räägib seal publikule koos Eesti näitlejatega loo, kus näitab, mida tunneb Anna mees Aleksei Karenin.
„Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?” on Aleksei Pessegov ise oma eesootavat lavastust tutvustades napp. Kirg ja armastus, elu ja surm edasi-tagasi sõeluvate rongide vahel... Millised on peatused inimeste peades?

Lavastaja: Aleksei Pesegov
Kunstnik: Svetlana Pesegova
Mängivad: Aivar Tommingas (Vanemuine), Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.

Etendused toimuvad 8., 9., 10., 14., 15., 16., 20., 21., 22., 23., 24., 26., 27., 28., 29. juuli kell 19.30 Tapa Raudteejaamas

MTÜ R.A.A.A.M. "Libahunt"

“Libahunt” on ilmselt eelmise aasta enim diskussiooni tekitanud teatrilavastus. Seda näitavad rohked arvustused ja vastukajad. Seda oli ka ette aimata. Kui üks Jakuudi lavastaja võtab Eesti tüviteksti ja annab sellele uue, tänapäevase hingamise, siis see tekitabki juba ette furoori.

Lavastaja: Sergei Potapov (Jakuutia)
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Mängivad: Kristiina-Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi (Draamateater), Kristo Viiding, Mari Lill (Draamateater), Piret Simson

Etendused toimuvad 12., 13., 14., 18., 19., 20., 21., 22. juulil kel l19.30 Kernu mõisa küünis 

Theatrum "Hääled"

Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber. Üksi teineteises. Ja vaikus kõige üle.

Lavastaja: Lembit Peterson

Kunstnik: Kristiina-Hortensia Port 

Mängivad: Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa ja tšellist Johannes Sarapuu

Etendused toimuvad 2., 3., 9., 10., 11., 12. augustil kell 18.00 Esna mõisas

Saueaugu teatrisuvi: "INGELAND"

INGELANDI teine suvi

Eestis on ju kaks teatrit: talveteater ja suveteater. Inimesed, kes neid teevad, on samad, aga teatrid täiesti erinevad. Suveteatris juhtub asju, mida talveteatris iial ei juhtu. Sadu, torm, äike, udu ja loojang — kõik võivad sekkuda etenduse käiku. Pole mingit rutiini ja iial ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Suvel julgetakse rohkem. Rämedamat nalja ja liigutavamat kunsti. Ja vaataja — vaataja on ka ju suvel teine. Ta ei tule läbi tuttava pimeda linna, ta tuleb läbi valge suvise maa. Temalgi on meeled rohkem lahti, nagu teekonnal ikka, kodust ära. Ka näitlejad, kogu trupp on ju kodust ära tulnud, tulnud kokku sellesse ühte kohta selleks üheks lühikeseks ajaks tegema seda ühte asja. Milline kontsentratsioon! Milline võimalus sündmuseks, milline võimalus, et midagi juhtuks. Kui talveteater suudaks säilitada selle juhtumisvalmiduse, võiks seal sündida erakordselt kõrge kunst. Aga ei suuda. Olud on teised. Inimesed käivad tööl, ettearvamatust on vähem, energiat on vähem — kõik on õnneks muidugi ka vähem liga-loga. Või kes siis jaksakski olla terve elu sellisel etteaimamatul suveretkel? Elu on ikka midagi muud… ka. Isegi Toomas Nipernaadi, see hulgus, läks talveks koju tagasi. Julgeda suvelgi, elada suvelgi…

Ekke Moor, Gailiti teine kuulus rändur-kangelane, valib teise tee. Ta on muidugi ka alles noor, pole veel elust araks tehtud. Ta läheb, et minna. Ta lahkub Ingelandist ja oma armsamast mitte suveks, vaid võib-olla alatiseks. Ei tea ju. Mis saab. Aga tema minekuga on imelik lugu. Mida kaugemale ta läheb, seda lähemale ta jõuab. Vähemalt sellele äratundmisele, et polegi kuhugi minna. Ei enda ega selle armastuse eest, mida ta kannab oma südames. Aga kas ta saaks seda teada teele minemata, kas ta saaks teada, mis on Ingeland, kes on ta ise ja keda ta tõeliselt armastab, kui ta jääks sinna, ei läheks? 

Selles see inimelu häda ja õndsus on, et arusaamiseks tuleb minna täielikku arusaamatusse, kojujõudmiseks tuleb kõndida kodust nii kaugele kui saab, ja oma armastatu leidmiseks tuleb ta maha jätta. Teha seda kõike ja võtta vastu nende tegude kõik kurvad ja rõõmsad tagajärjed. Kui taipad, pole enam noor. Või mida taipadki? 

…

Läinud juunis, kui Saueaugul Ingelandi-teekonnaks kokku saime, ei osanud ma sellest kõigest midagi oodata. Nüüd oskan oodata nii mõndagi, aga see teeb isegi ärevamaks, sest ma tean, et kuigi koht on sama, tükk on sama, inimesed on samad, pole miski sama. Suvi on teine. Mis saab? Ei tea, ei tea… Aga see ja nimelt see ongi suveteatri võlu. Et ei tea. Ja et mõnikord juhtub. Isegi imesid, kõike. (2016)

---

INGELANDI esimene suvi

Sügisel Tartus, teatrifestivali viimasel päeval, kui just just suure  kergendustundega üht omanäolist plakatit kokku rullisin, küsis Margus minult nagu muuseas, ega ma ei tahaks äkki Gailiti “Ekke Moorist” midagi teatrile seada. Valtetasin, et võiks ju mõelda. Tegelikult olin otsustanud sõita Tartust ja teatrist nii kaugele kui võimalik, nii mereda taha, kui saab (kirjutama “Lõpetuse inglit”, nagu pärast selgus). Aga kunstis algabki kõik väikesest valest. Viimasel minutil võtsin “Ekke Moori” ikkagi saare peale kaasa. Et võin ju lugeda, kui igav hakkab.  Igav ei hakanud üldse, aga lugesin ometi. Seekord tundus see lugu hoopis teistsugusena kui kunagi ammu. Sain aru, et see on ju lugu kunstnikust, otsijast, näitlejast. Ekke on miim, selle maailma kõige himustatuma ja põlatuma ameti kandja. Või on see amet? Pigem saatus. Või siis lihtsalt tüüp. Ja nagu õige miim kunagi, lahkub ta kodust, läheb otsima… Keda? Keda, mida otsib näitleja kõigest sellest võltselust, kust ta läbi rändab? Muidugi ennast. Oma rolli, mis poleks roll, vaid tõde, oma Enekeni, kes poleks kujutlus, vaid ihu ja hing, oma Ingelandi, mis oleks see kõik kokku. Muidugi, jaa, nagu Odüsseus oma Ithakat ja nagu me kõik seda, kuhu me kõige kirglikumalt (tagasi) igatseme ja kuhu jõudmist me kõige paanilisemalt kardame. Kuni… Aga teel Ingelandist, Ingelandi, juhtub teadagi palju. Kohtab nii mõndagi. Saab naerda ja nutta ja võib-olla muuseas ja meie eneste märkatama põletab see teekond meilt maha üleliigse, kõik selle tühise ja tähtsa, et järele jääks… Jah. Ühesõnaga, võtsin Gailiti romaani ja tegin sellest lavaloo, nagu oskasin. Ma leian, et kui juba teatraliseerida üks romaan, siis tuleks sealt ju võtta selle romaani enda sisim väärtus, nii sisuline kui vormiline. Nagu Gailitil see naivistlik poeesia, need ooperlikud dialoogid, see tegelaste mütoloogiline galerii. Ja sündmustik. Katsusin lisada just nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Nojah, ükskõik mida kirjutades peab ju ikka ise ka natuke lustida saama. Võõra teksti ümberkirjutamine on ta omaks kirjutamine, sest mis loevad meile kõigi maalima kirjanike Ingelandid, kui me ei saa neist otsida enda oma? Ja muidugi oli mul meeles see trupp, kellega olime koos “Vennast” teinud: Sass, Pääru, Kaie… Kuigi tahtsin teatrist nii kaugele kui võimalik, jõudsin ikka, veel kord sinna juurde tagasi. Sest oli tunne, et miski jäi seal nagu pooleli ka. Näis siis, suvel, Saueaugul, mis sest kõigest tuleb, kuhu Ingelandi me omadega välja jõuame. Põnev on küll. (2015)

---

Mängivad:

PÄÄRU OJA

KAIE MIHKELSON

KÜLLI TEETAMM

TÕNU OJA

KASPAR VELBERG

---

Autor: TÕNU ÕNNEPALU

Lavastaja: ALEKSANDER EELMAA

Kunstnik: KATARINA KLETT

Muusikaline kujundaja: GARMEN TABOR

Valguskujundaja: PRIIDU ADLAS

Etendused toimuvad 20., 21., 22., 23., 24., 27., 28., 29., 30., 31. juulil ja  5., 6., 7., 12., 13. augustil Saueaugu teatritalus Läänemaal

Kukruse polaarmõis "Kui seda metsa ees ei oleks"

Paruness von Meck ootab parasjagu kirja suurelt heliloojalt Tšaikovskilt, kui tema mõisa saabub kaupmees Zgutov. Kaupmees tahaks osta parunessi metsa, aga paruness ei saa ju ometi laskuda labasesse äritehingusse, kui kohe-kohe on saabumas kiri suurelt Tšaikovskilt endalt. Päevast saab õhtu, õhtust hommik ja hommikust nädal... Aga mida ei tule, on kiri.
Kaupmehe ja parunessi kohtumistesse sekkub parunessi poeg Volodja, kes muutub omamoodi sillaks Tšaikovski kirja ja metsamüügi vahel. Tragikoomikat lisab kõigi kolme tegelase suhetesse aga tõsiasi, et nii paruness kui tema poeg on Tšaikovskist omal kombel sisse võetud, samal ajal kui kaupmehe muusikaalased teadmised piirduvad vaid balalaika eristamisega praepannist.
Pisut tsehhovlikus armastusloos leidub nii koomikat, suuri tundeid, inimlikke igatsusi kui ka traagilist valu. Ja muidugi – muusikat.

Lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstinik: Irina Marjapuu
Dramaturg: Urmas Lennuk
Osades: Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Margareth Villers

Etendused toimuvad 3., 4., 5., 6., 7., 10., 11., 12., 13., 14. augustil kell 19.00 Kukruse polaarmõisas

Viimsi Suveteater "Mereplekid"

Meri ei käitu seaduspäraselt. Tema tujudest, tugevusest ja andidest sõltujad on samasugused. Rannarahvas peab võimalustmööda elama. Kui kalapüük vahetati tulusama piirituseveo vastu, siis on see lihtsalt üks neist võimalustest. Ühe tujuka tormi järel kogunevad Märska pere lapsed ja taat rannale omasid ootama. Torm viskab kaldale pereisa piirituseplekid ning ühe võõra, kellele jutustatakse mitu lugu. Lood ajast, mil meri oli „plekiline“.

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Eva Kalbus

Muusika autor: Jarek Kasar.
Koreograaf: Kristina-Maria Heinsalu.
Mängivad: Ene Järvis ja Külli Reinumägi või Riina Maidre, teatritrupist KOKK näitlejad ja Tallinna 32. Keskkooli teatrimeeskond, tantsuklubi Koit tantsijad. 

Etendused toimuvad 23., 30., 31. juuli ja 6., 7. augustil Prangli saarel sadamakuuris ning 11., 12., 13., 15., 17. augustil Viimsi Vabaõhumuuseumis