esmaspäev, 12. september 2016

Valgustaja

11.septembril 2016 Vanemuise Väikses majas (Eesti Draamateatri külalisetendus)

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg
Mängisid:
Ivo Uukkivi - Valgustaja
Markus Luik - Monteskjöö
Robert Annus - Russoo
Kristo Viiding - Voltäär
Uku Uusberg - Lavastaja G
Harriet Toompere - Viktoria
Raimo Pass - Eino Truu
Tõnu Oja - Viktor
Guido Kangur - Semjon
Johannes Tammsalu - inspitsient
Jüri Antsmaa - Tehniline töötaja

Eelmisel aastal vaatasin, et Eesti Draamateater reklaamib uut lavastust nimega "Valgustaja". Teatri kodulehelt ei saa lavastuse kohta väga palju muud infot, kui ainult see, et tegemist on teatrist rääkiva lavastusega. Järelikult tuleb ära vaadata. Siiani polnud ma aga seda lavastust vaatama jõudnud. Nüüd avastasin aga, et lavastus tuleb Tartusse DRAAMA 2016 programmis. Veelgi enam olin üllatunud, et Draamateatri "Valgustaja" on Vanemuise "Ürituse" nö noorem vend. Minu arvamust Vanemuise lavastusest "Üritus" saab lugeda SIIT. Ma teadsin küll, et neil on sama autor ja lavastaja (Uku Uusberg), kuid et sisuliselt on ka tekst sarnane, seda ma ei teadnud. Kuna "Üritust" olen ma näinud ja mulle see ei meeldinud, sest minu meelest ei olnud näitlejate mäng kõige parem, siis arvasin, et tuleb ikka Draamateatri lavastus ka ära vaadata. Sest ma olen arvamusel, et Draamateatri näitlejad mängivad valdavalt paremini kui Vanemuise näitlejad. Jah, ma tean, et see on klišee, et ainult suurtes teatrites oskavad näitlejad näidelda ja saab näha häid lavastusi. Ma tean seda peale tänast aga eriti kindlalt. Ma tahaks küsida: "Draamateater, mis toimub?"
Ma vist pole varem Draamateatril nii kehva lavastust näinud. Ma tegelikult ei teagi, kas kehv on hea sõna. Sest mõni osa mulle täitsa meeldis. Meeldis alates kolmandast vaatusest, aga esimesed kaks vaatust olid küll täiesti kahtlased. Esimese vaatuse alguses jalutas Valgustaja (Ivo Uukkivi) tükk aega lihtsalt laval ringi. Siis hakkas rääkima olematu publikuga, keda saalis ei olnud (ehk siis reaalsuses rääkis ta meiega). See jutt, oli aga minu jaoks liiga raskesti jälgitav. Enamasti rääkis ta kosmosest ja inimhinge eksistentsiaalsetest küsimustest. Selline üsna raske teema. Mingil määral tegi ilmselt mul teemast aru saamise raskemaks ka see, et ma istusin üleval rõdu viimases reas (kuhu kuuleb muuseas väga hästi ja lavale nägi ka hästi). Sel samal põhjusel, et rõdule kuuleb väga hästi, oli sinna kuulda ka kogu parteri rahva sabimine, sosistamine, köhimine ja muidugi ka rõdul istuvate inimeste sosin ja köha. Ning ma ei mäleta, et ma kordagi varem oleksin nii närvis olnud, sest kõik ainult köhivad ja sosistavad. Ma reaalselt korraks mõtlesin, et köhivatel inimestel tuleks teatris käimine ära keelata (jah, ma olen ka ise köhasena teatris käinud, kui peale tänast vist seda enam ei tee). Või oli asi selles, et DRAAMA 2016 raames oli saalis veidi teistsugune publik, kui tavaliselt. Vähemalt ma pole varem näinud, et inimesed rõdul muudkui voorivad ühest istekohast teise. Minu ees ja kõrval olid õnneks kõik kohad täis, et seal väga ei saanud keegi rännata, aga ikka häirib, kui silmanurgast näed et keegi jälle kõrval kõnnib. Seda kirja pannes tekib mul aga küsimus, et äkki peaks üldse teatripublikult uurima, et mis toimub?
Tulles nüüd lavastuse juurde tagasi, siis esimesed 45 minutit, ehk esimese vaatuse oli Ivo Uukkivi üksinda laval (paaril korral käis ka mõni teine tegelane korraks lavalt läbi) ja korraks hakkas mul tekkima tunne, et miks ei võiks tegemist olla monolavastusega. Kuigi ka monolavastuse puhul oleks tekst võinud lihtsamini jälgitav olla. No niipalju ma sain aru, et teatris on paari tunni pärast ühe välislavastaja poolt lavastatud lavastuse esietendus. Meie nägime erakorralist valgusproovi. Samuti selgus, et selle saali tavaline valguskunstnik peab just sel õhtul teises majas teisele lavastusele valgust tegema. Samuti viis valgustaja meid veidi kurssi sellega, kes uues lavastuses mängivad. Kõike seda saatis aga valgustaja arutlus sellest, mis on loodusseaduslik absoluut. Ja see arutlus oli keeruline. Õnneks ei olnud ma ainus. Mu kõrval istuvad naised arutasid vaheajal samuti, et lavastus on kuidagi kaootiline ja väga keeruline on jälgida. Samas minust teisel pool istus üks vanem paar, kus mees paistis üsna haritud olevat, või siis oli ta lavastusega väga kursis (teadis kõik helikujunduses kasutatud teoste autoreid ning sosistas naisele vahel ette, mis tema arvates nüüd toimuma hakkab). See sosistamine ajas mind ikka eriti närvi. Laval on üks näitleja, kes räägib midagi loodusseaduslikust absoluudist ja kosmosest ja interjäärist ja eksterjöörist ja ma üritan sellest aru saada, ning siis keegi jumala süüdimatult muliseb mul kõrval. Ma isegi ei saa öelda, et nad oleksid sosistanud, sest lõpuks läks sellel vanapaaril jutt juba päris suureks. Küll olid näitlejad pahad ja valesti valitud ja küll oli muusikapala liiga pikk või liiga lühike ja ega nad siis ei tulnud ju näitleja liikumist vaatama, et rääkida võiks ka,samas miks ta räägib nii et midagi aru ei saa jne. Ma saan aru, et ma hädaldan siin blogis ise samamoodi, aga ma ei tee seda keset etendust, kui teised (ja mina ise kaasa arvatud) tahan laval toimuvat jälgida.
Võib-olla polnud mu vaim lihtsalt selliseks lavastuseks valmis, sest tegelikult seekord ootasin ma üle pika aja teatrisse minekut. Või oligi asi selles, et mul olid põhjendamatult suured ootused? Või on asi selles, et ma kujutasingi ette, kuidas lavastus räägib lihtsalt lavastaja igapäevatööst ja lavastuse ette valmistamisest. Mitte, et keegi seal filosofeerib. Kuigi jah, valgustajad võivad ka filosofeerida, aga kuidagi väga rumalaks oli see valgustaja tehtud, vähemalt minu arvates. Ma täpselt ei oska seletada, mis seal rumalat oli, aga kuidagi see suhtumine kuidas teised tegelased temasse suhtusid väljendas seda, et tegemist pole kõige kirkama kriidiga karbis. Ma siiski arvan, et inimesed, kes teatris töötavad on veidi targemad (vähemalt mul on selline illusiooon). Samuti on mul illusioon, et teatris saavad kõik omavahel läbi. Et ei ole päris nii, et lavastaja on proovis koos umbkeelse valgustajaga. Ma ikka arvan, et päris elus toimuvad proovid sujuvamalt ja teatris päris umbkeelseid töötajaid pole (vähemalt nende hulgas, kes lavastajaga kokku peavad puutuma). Ma rõhutan veelkord, et see on ainult minu arvamus ja ma võin täiesti vabalt ka eksida. Tegelikult polnud asi ikka nii hull. Lihtsalt minu ettekujutus erines veidi reaalsusest. Olgugi, et Valgustaja rääkis väga sügavamõttelist juttu, millest oli vahel raske aru saada, tuli tema suust ka palju häid tsitaate. Ma ostsin lausa näidendiraamatu (küll enne, kui etendus algas, sest see oli viimane raamat ja ma teadsin, et ma pean selle ostma), et siis saan rahus teksti lugeda ja tsitaate kirja panna. Võib-olla saan Valgustaja hingeelust ka siis rohkem aru, kui ma tekstiga kahekesi olen ja neid pikki monolooge loen. Igatahes lavastuse kolmandas vaatuses toodi lavale Anton Tšehhovi "Lugu inimesest". See oli siis see lavastus, mille proovile esimesed kaks vaatust keskendusid. "Lugu inimesest" oli minu jaoks lavastuse kõige toredam osa. Võib-olla seepärast, et see näitaski just seda, milline on kaasaegne teater. Seal oli klassikaline lavastus segatud koos tänapäevaste sugemetega. Nagu varasematest vaatustest selgus, siis oli lavastus kokku pandud viiest erinevast Tšehhovi lavastusest ja trupp loobus mängimast. Ainult teatri esinäitleja oli nõus mängima. Nii oli lavastaja sunnitud taustatantsijateks võtma kolm lavatehnikut. Selles vaatuses olid laval ka peeglid ja nii peegeldusid laval olevad lambid lõpmatusse. See oli ilus vaatepilt. Sellist lava oleksin ma võinud kogu 3 tundi nautida. Mu meelest oli kontrast ka selles, kuidas teatri esinäitleja väga päheõpitud häälel oma teksti esitas ja samal ajal kolm lavatehnikut seamaskidega tantsisid. Tants oli ka omamoodi vaatemäng. Üleüldse oli kogu see lavastus väga ebareaalne, kuid mulle see ebareaalsus meeldis. Kohati oli lavastus absurdseid kontraste täis, kuid mulle see just meeldiski. Lõpp vajus jälle kuidagi ära. Mina näiteks ei saanud aru, milleks oli vaja saal kottpimedaks lüüa ja siis hakata jälle seda ühiskonnakriitilist juttu ajama. Võib-olla ei meeldinud mulle ka see lõpp seetõttu, et suurem osa näitlejatest istus saalis ja rõdult ma neid ei näinud ning näitlejaid oli saalist samuti küllaltki kehva kuulda.
Vanemuise "Ürituses" oli tegelikult ju samuti, et esimeses kahes reas pileteid ei müüdud, sest seal toimus lavastuse tegevus. Ilmselt oli seekord samuti, sest vahel olid näitlejad lavalt kadunud ja ma olin sunnitud kuuldemängu kuulama. Lihtsalt sel põhjusel, et ülevalt rõdu viimasest reast polnud saali esimestesse ridadesse ja vahekäiku midagi näha. Samas on näitlejatele selline mängimine raskem. Tegelikult oli kogu Vanemuise väike maja etenduspaigaks. Näitlejad liikusid saalis, rõdul ja ka kolmandal korrusel valguspuldis ning jalutuskoridorides. Kõik need, kes on Vanemuise väikses majas käinud oskavad ilmselt ette kujutada kui kõvasti peab näitleja jalutuskoridoris rääkima, et teda oleks saali kuulda. Selles osas suur kiitus Ivo Uukkivile, kes enamasti oli sunnitud igast Vanemuise nurgast end kuuldavaks tegema. Geniaalseid pisiasju oli veel. Näiteks Raimo Passi tegelane, kes viimases vaatuses oli seelikus ja kandis seeliku all sukkasid, kust ta siis revolvri võttis ja kolm siga maha lasi. Või vesi, mis väikesest kannust muudkui tassi voolas ja tass ei hakanudki üle ajama või akvaarium, mis vahel oli vett täis ja siis sai korraks veest tühjaks ning hiljem hakkas jälle tasapisi veega täituma. Kindlasti oli omamoodi märk ka see, et Raimo Passi kehastatud Eino Truu nägi viimases stseenis üsna Anton Tšehhovi sarnane välja. Lõpus olevast pürotehnikast ma ei räägigi. Ma ikka avastasin teatris, et minust näitlejat ei saaks. Ma nimelt ei kujuta ette, kuidas ma redeli otsas turniksin. Ma ei karda kõrgust, aga kuidagi jube oli vaadata, kuidas Ivo Uukkivi redelil seisis ja diskokera valgustusstangede külge kinnitada tahtis. Ma vist reaalselt hoidsin hinge kinni sel hetkel. Mulle lihtsalt tundus, et ta kukub iga hetk koos selle diskokera, valgusstange ja redeliga keset lava uppi.
Näitlejatest keegi mind sel korral väga üllatada ei suutnud. Ivo Uukkivi polnud ma varem laval näinud (vähemalt ei meenu küll) ja teda olin ainult teleri vahendusel näinud. Siiani on temast jäänud mulje, kui eriti karmist inimesest. Seega olin üllatunud, et Valgustaja nii mahe tegelane oli. Samuti ei mäleta ma, et ma Guido Kangurit laval oleksin näinud. Tema tegelaskuju meenutas mulle aga paratamatult kuangise seebiseriaali "Kodu keset linna" vanamees Lembitut. Ma isegi ei vaadanud seda seriaali omal ajal regulaarselt, aga kohe kui Guido Kangur lavale tuli, meenus mulle Lembit. Teiste kohta ei oska ma midagi öelda. Markus Luik, Robert Annus ja Kristo Viiding olid ka lahedad, sest nende liikumine mulle meeldis. Eriti siis, kui nad seamaskidega tantisid. Sõnalisest poolest läks mul üsna palju teksti aga kaotsi kõikide näitlejate puhul. Ma siiski arvan, et tegemist ei olnud näitlejate süüga, vaid asi oligi lihtsalt selles, et ma kuulsin lisaks näitlejatele ka kõikide teiste juttu. Samuti tundus mulle vahel, et Harriet Toompere koperdas oma tekstiga, või oli see taotluslik. Igatahes ma ei oska rohkem näitlejate kohta midagi välja tuua.
Kui ma nüüd täna, päev hiljem selge peaga mõtlen, siis lavastus ei olnud pooltki nii jube, kui mu esimestest ridadest välja lugeda võib. Ma olen enam kui kindel, et mul läks pool elamusest lihtsalt kaotsi seetõttu, et kõik mu ümber nihelesid ja sosistasid. Sest kui lavastus oleks puhas jama olnud, siis oleksid mu mõtted etenduse ajal muudele teemadele rännanud, aga minu mõtted püsisid visalt etenduse juures. Ilmselt oleksin ma saalist vaadates lihtsalt parema elamuse saanud, kuna näitlejad oleksid lähemal ja elamus vahetum. Ma olen üsna kindel, et Uku Uusberg suudab oma lavastustes vaatajat üllatada. "Ürituses" oli üllatuseks Ott Sepa tegelaskujul jalgade maha saagimine, "Valgustajas" mustades sukkades ja seelikus Raimo Pass. Ühte tahaksin ma küll lavastajalt küsida: "Milleks oli Harriet Toompere kehastatud teatridirektorile pähe vaja panna nii õudne punane parukas?" See meenutas rohkem klouniparukat, kui teatridirektori juukseid. Või oligi see peen vihje selles osas, et teatreid ja üleüldse kultuuri laiemalt juhivadki klounid, kes reaalselt kultuurist mitte midagi ei tea?
Kuna kogu minu aur on seekord läinud hädaldamisele kui kehvasti kõik oli, siis tegelikult arvan, et filosofeerida armastavad inimesed võiksid ikkagi teatrisse minna. Ehk on Draamateatris parem miljöö ja etendust lihtsam jälgida. Vaatama tasub juba minna kasvõi selle kolmanda vaatuse pärast (kahjuks ainult kolmandaks vaatuseks vist ei saa minna, tuleb ka esimesed kaks vaatust ära vaadata). Või siis tasub minna ägeda kavalehe pärast. Ma vaatasin ka esimese hooga, et ohhooo, mingi kutse on kava vahel. Mõtlesin, et äkki tõesti DRAAMA 2016 raames kutsutakse publikut kusagile. Siiski sain üsna kiiresti aru, et tegemist on kava osaga. Nimelt oli "Valgustaja" lavastuse kava vahel eraldi kutse lavastusele "Lugu inimesest". Kuigi mulle tundus, et etenduse lõpuni ei saanud päris paljud aru, millega tegu oli. Küll otsiti kutselt kuupäeva, et millal see etendus toimub ja nuriseti et küll on kahju, et Tallinnasse peab minema. Seega elevust jätkus pikaks ajaks. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma päris teist korda seda lavastust vaatama ei läheks, kuid kindlasti on olemas hullemaid lavastusi. Minu meelest oli see lavastus ikkagi kordades parem, kui need klassikalised monokomöödiad a´la Jan Uuspõld ja Indrek Taalmaa.
Selline see palju elevust tekitanud kava oli
 
Selline nägi kutse välja.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar