pühapäev, 20. august 2017

Tõeajastu lõpp

18.augustil 2017 Tõstamaa mõisas
Pilt pärit Tõstamaa Suveteatri Facebookist. Pildi autor Toomas Mitt
Viimase aja positiivsed teatrielamused on jälle tekitanud isu teatris käia. Kunagi oli mul soov Tõstamaa Suveteatri lavastust "Karlsonson" näha, kuid sinna ma ei jõudnud. Siis tuli sõbrannal idee, et võiks minna Tõstamaale "Tõeajastu lõpp" vaatama. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest uutes ja huvitavates kohtades on alati tore teatris käia. Saab ühendada nii teatri kui reisimise. Tõstamaa suveteatri Facebooki lehelt nägin ka lavastuse kohta kiidusõnu ja väidetavalt pidi sealne mõisa õhkkond ja kohvik ka väga tasemel olema. Peale viimast kogemust suurepärase kohvikuga Ohtu mõisa tallisaalis (LINK), ei saanud ma ometi jätta juhust kasutamata.
Samas juhtusin Postimehe kultuuriküljelt lugema arvustust, mida lugedes tekkis mul tõeliselt kahtlus selle etenduse suhtes (LINK). Liiga sürreaalne tundus kõik. Aga piletid olid ostetud ja ma mõtlesin kohale minna. Avatud meeltega. Kuigi ega ma päris täpselt ei teadnudki, mida oodata. Seda ma siiski teadsin, et päris klassikalise teatrilooga tegemist ei ole.
Kui keegi on veel juhtunud lavastuse sisututvustust lugema ja ikka aru ei saa, millest jutt käis, siis neile teen arusaadava lühikokkuvõtte. Liivimaal on üks vana maja, mille on kohalike külaelanike arvates hõivanud kodutud. Tegelikkuses elavad selles majas aga vampiiriks muutunud kunagine Itaalia ooperilaulja Farinelli, libahundi Tiina ja muistne viljakusjumal tõnn. Nende juurde satub juhuse läbi täiesti tavaline punkgooti stiili viljelev mässumeelne noor ajakirjanik Violett. Violett on otsustanud nendest veidrikest kohalikku ajalehte loo kirjutada ja tahab teada nende lugu. Kui ta aga kuuleb et üks veidrikest on eestlaste viljakusjumal, teine peab end Farinelliks ja kolmas libahundiks, siis ta otse loomulikult ei usu seda. Nii hakkavad tegelased talle ja tegelikult ka üksteisele tõestama, et nad on tõelised ja igavesed. Sisuliselt selle tõestamise ümber kogu lugu käibki. Saab näha nii armastust, kurbust, vihkamist kui ka rõõmu.
Tõstamaa Suveteater ise tutvustab lavastust nii: "Tõeajastu lõpp" räägib sellest, et tänu vanade hoonete ülesvuntsimisele ja neile uue kasutuse leidmisele võivad saada kahjustada mõnegi ohustatud liigi püsielupaigad. Antud juhul on kaalukausil kolme müütilise tegelase edasine saatus.
Iga surelik tahaks elada kauem - kõige parem, kui igavesti. Ent see, kel on igavene elu, unistab hoopis elu ajalikkusest.
Surelikku kummitab vananemise hirm. Aga mis oleks, kui vaadata seda teiselt poolt? Mõelda, millest vananemine vabastab ja mida ta kingib.  Ja millest unistavad surematud - need, kel on igavene elu, nagu inimestel absoluutne kuulmine või mõni muu anne?
See näidend räägib noorusekultuse halastamatusest: pole võimalik olla õnnelik 50-selt, kui suudad end võrrelda ainult 25-se iseendaga.
Loo laiem taust loole on hetkel aktuaalne “tõeajastu lõpp”. 2016. aasta sõna Oxford Dictionary's on post-truth. Aga millal see tõeajastu siis oli? Kuidas see niimoodi mööda läks, et me ei pannud tähelegi?
Avaliku arvamuse kujundamisel on emotsioonid muutunud olulisemaks kui faktid. Pole võimalik teha vahet tõe ja metsikutes kogustes reprodutseeritud vale vahel, mis näib tõena. Mis usutakse tõeks.
Meie usume tõeks, et selles loos kohtuvad inimene, vampiir, libahunt ja tõnn.
Kui üdini aus olla, siis ma ei oodanud sellelt lavastuselt kuigi palju. Läksin pigem huvist, et mida need näitlejad teha suudavad, sest peale Veikko Tääri teisi näitlejaid (Kersti Tombak, Triin Tenso ja Märt Koik) pole ma kunagi teatris mängimas näinud. Kindlasti mängis rolli ka see, et varasemate Tõstamaa Suveteatri lavastuste kohta olen ainult kiidusõnu kuulnud. Nüüd olen siis käinud ja näinud ja võin vist kiidukooriga ühineda. See kindlasti ei olnud selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen, aga üle keskmise kindlasti. Ja ma olen üsna valiv lavastuste suhtes. Kuna selleks suveks on aga mängukorrad läbi selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, siis ma ei saa soovitada teil sel aastal seda vaatama minna. Aga kindlasti mängitakse seda järgmisel suvel ka. Siis soovitan küll see lavastus varakult oma plaani võtta.
Nagu ma eespool juba mainisin, läksin teatrisse sel korral avatud meeltega ja ilmselt seepärast mulle lavastus ka meeldis. Olgu, mõnele ilmselt tundub sisututvustuse põhjal et tegemist on täiesti ajuvaba lavastusega ja miks keegi seda vaatama peaks. Ma ütleks selle peale, et jõuluvana on ka väljamõeldud tegelane ja ometigi usub temasse terve maailm. Miks ei võiks siis vaadata väikest fantaasialugu libahundist, vampiirist ja jumalast? Tegelikult on ju enamus lavastusi fantaasial põhinevad ja see ei paista kedagi häirivat. Hoolimata sellest, et sisu polnud väga "klassikaline", oli lugu täitsa põnev ja kaasahaarav. Minul näiteks ei tulnud kordagi ühtegi etendusevälist mõtet pähe (tavaliselt ma ikka mõtlen omi mõtteid, kui laval näidatav mu meeli ei köida), seega selle mõõdupuu järgi võttes, on tegu igati väärt lavastusega.
Näitlejad olid ka head. Ma isegi ei oska öelda, et kes neist mulle kõige rohkem meeldis. Ilmselt Veikko Täär, sest tema roll oli kõige mitmekülgsem. Lisaks näitlemisele sai teda etenduse jooksul näha karmoškat mängimas ja laulmas. Ilmselt pole laulev näitleja enam mingi üllatus, kuid nii kõrgelt laulda on kunst omaette. SIIT saate vaadata, kuidas Veikko Täär Farinelli kuulsat "Ave Maria" laulab (peate seal Tõstamaa Suveteatri Facebooki lehel seni alla kerima kuni videot näete, ma ei oska otse Facebooki video linki siia panna). Samal ajal Triin Tenso kehastatud Violett tundus sama uudishimulik, nagu on Sonja "Õnne 13" ja tõnn oli sama muhe ja koomiline nagu me oleme harjunud kokapoisse nägema seriaalis "KÖÖK". Tõnni koomikat oli muidugi huvitav vaadata ja see andis etendusele palju juurde, aga ma oleks veidi tahtnud Märt Koiki ka mõnest uuest vaatenurgast näha. Kersti Tombak oleks võinud libahunti mängides ka veidi rohkem näiteks hambaid näidata. Minu jaoks jäi hundilikkusest veidi puudu. Hetkel tundus ta nagu tavaline pereema. Samas minu kiitus Kersti Tombakule selle eest, et ta nii kiirelt tuletõrjetreppi pidi korduvalt edasi-tagasi ronis. Pole see näitleja elukutse nii lihtne midagi. 
Aga tegelastest meeldis mulle ikkagi kõige rohkem tõnn. Või kui aus olla, siis see kuidas kõik kohad tema saepuru täis olid. Ja ma mõtlen sõna otseses mõttes kõik kohad ning mitte ainult mängupaigas, vaid ka kaugemal. Eks need, kes käinud on, teavad ja need kes veel pole käinud vaatamas, saavad aru, mida ma mõtlen, siis kui nad teatrisse lähevad. Külmkapp meeldis mulle ka, kuigi see pole otseselt tegelane. Ilmselt poleks kellegil selle vastu midagi, kui külmkapp ise ukse lahti teeb, kui talle "uks" öelda. Söök võiks kapist välja ka tulla, oleks veel parem. Lisaks olid kostüümid ka huvitavad. Mulle meeldib see, et nö "projektiteatrid" pööravad suurt tähelepanu kujundusele ja kostüümidele. Mingil põhjusel arvatakse tavaliselt, et suvelavastused (mis valdavalt on projektiteatrite tehtud) on haltuura ja sealt ei tasu sisu ega välimust oodata. "Tõeajastu lõpp" kummutab aga need müüdid, sest sisu on olemas (olgugi fantaasia valdkonda kuuluv) ja ka kujundus ning kostüümid on põnevad ja pakuvad vaatajale tervikliku elamuse.
Midagi negatiivset etenduse kohta ma otseselt välja tuua ei oskagi. Päris 100% suurepärane kõik muidugi ei olnud, kuid selliseid detaile ma ei oska välja tuua, mis mind väga häirinud oleksid. Mina kui tervishoiutöötaja võiksin muidugi selle vereülekande stseeni üle norida, aga ma annan endale aru, et see on teater ja teater ei peagi 100% reaalne olema. Eriti sellise fantaasialavastuse puhul.
Lisaks soovitan teatrisse varem minna ning enne külastada Tõstamaa mõisa, kus hetkel asub kool. Praktiliselt terve maja on avatud ja seal saab nii õpilaste töid näha, kui ka kohalike käsitöömeistrite toodangut kaasa osta. Kohvik on ka avatud, kus väidetavalt pakutakse head kooki (ei oska kommenteerida, sest ise ei proovinud) ja kohalikku koduõlut (mis muuseas on väga hea). Autoroolis olijad ei pea muretsema, õlut müüakse pudelitega kenasti kaasa ka. Menüü on muidugi laiem kui üks kook, seega saab nii soolast kui magusat. Kohvi, teed ja vett pakutakse ka söögi kõrvale. Ma vähemalt loodan, et järgmisel suvel mängitakse lavastust uuesti ja siis kohvik umbes sarnast menüüd pakub.

Kõik kes nö "klassikalisele teatrile" vaheldust soovivad, kuid päris alternatiivteatrit vaatama minna ei julge, soovitan alustada "Tõeajastu lõpp" vaatamisega. Lavastuses on olemas kõik klassikalise lavastuse elemendid, kuid ometigi on tegemist millegi uudsega, mis pole nagu "päris tavaline teater". Kui keegi aga selle postituse põhjal mõtleb, et seda lavastust ta kohe kindlasti vaatama ei lähe ja keegi juhtub teid kaasa kutsuma, siis tasuks järele mõelda. Inimeste arvamused on lihtsalt liiga erinevad. Mina näiteks olin Postimehes ilmunud arvustust lugedes ka üsna kindel, et selline "jama" ei saa mulle meeldida, kuid peale etenduse esimese vaatuse ära nägemist olin ma juba teisel arvamusel ja ootasin kannatamatult, millal teine vaatus tuleb. Seega oma silm ja kõrv on kuningad.

Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets
Helilooja: Markus Robam
Mängisid:
Kersti Tombak - Tiina (libahunt)
Veikko Täär - Farinelli (vampiir)
Triin Tenso - Violett (inimene)
Märt Koik - Tõnis (muistne viljakusjumal tõnn)

0 kommentaari:

Postita kommentaar