esmaspäev, 2. oktoober 2017

SAJANDI LUGU: Rännakud. Maarjamaa laulud

29.septembril Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt

Aastal 2014 kuulutas Eesti Etendusasutuste Liit, et nemad teevad Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kingituseks teatrisarja „Sajandi lugu“. Ma hakkasin juba siis seda juubeliaastat ootama, sest esiteks tundus huvitav kuidas pealt näha nii eriilmelised teatrid (näiteks kooslus Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus) ühise lavastuse loovad. Teiseks on teatrisarja idee tutvustada Eesti ajalugu läbi selle saja aasta ja mulle on alati meeldinud Eesti ajalooga tutvuda nii teatri kui raamatute vahendusel. Seega tõotas huvitav projekt tulla. Korraks oli idee kõik lavastused ära vaadata, et siis kogu ajaloost täielik ülevaade saada, kuid selles olen ma juba ebaõnnestunud.
Nimelt on teatrisarja esimene ühislavastus juba esietendunud (Teater NO99 lavastus „Revolutsioon“ esietendus augustis) ja ma pole seda näinud. Septembrisse oli määratud Teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse (edaspidi kasutan lühendit STÜ) ühislavastuse esietendus. Vanemuine ja STÜ otsustasid aga ühise pealkirja „Rännakud“ all lavale tuua kaks erinevat lavastust – kumbki teater oma nägemuse 1920.-1930. aastatest. Rohkem infot teatrisarja „Sajandi lugu“ ja selle raames toimuvate lavastuste kohta leiab SIIT. Septembri alguses esietendus STÜ lavastus „Rännakud. Tõotatud maa“ ja 29.septembriks oli planeeritud Vanemuise „Rännakud. Maarjamaa laulud“ esietendus.
Vanemuise hooaja avaüritusel tutvustati ka teatrisarjale pühendatud lavastust „Rännakud. Maarjamaa laulud“ ja seal ei tekkinud mul mingit erilist emotsiooni lavastusega seoses. Juhuste kokkulangemise tõttu sain aga 29.septembri töölt vabaks ja mõtlesin, et kui pileteid on pakkuda ja mul on vaba õhtu ning EV 100 projekti raames tehtav lavastus toimub praktiliselt minu tagahoovis, siis oleks patt teatrisse minemata jätta. Tegelikult toimus samal päeval Sadamateatris ka STÜ versiooni etendus. Ma korraks isegi mõtlesin, et külastaks mõlemat etendust ja vaataks siis terviklikult etenduse ära. Siiski viimasel minutil otsustasin ainult Vanemuise lavastusele pileti osta ja mõtlesin, et kui Vanemuise nägemus peaks tekitama isu teist nägemust ka näha, siis on võimalus järgmisel päeval STÜ nägemust vaatama minna. Etteruttavalt võin ära öelda, et STÜ nägemust ma peale Vanemuise nägemust näha ei taha. Aga miks, sellest saate aru edasi lugedes.
Kui nüüd aga etenduse juurde tulla, siis Vanemuise kodulehelt sisututvustust lugedes jäi mulle mulje, et põhirõhk on eesti keele tekkimisel. Ma olin üsna kindel, et laval saab näha nö klassikalist etendust, kus pidevalt midagi toimub. Et tulebki mees nimega Johannes Voldemar Veski ja hakkab siis eestlastele foneetikast rääkima ja seda õiget ja korrektset eesti keelt looma. Tegelikkuses rääkis lavastus keelest ja sellest kuidas saab keelt erinevalt mõista. Näiteks kuidas saab ühel sõnal olla mitu erinevat tähendust või miks me tähistame näiteks sõnaga „ema“ just ema? See osa mulle meeletult meeldis, sest need mõtted on ka minul pidevalt peas olnud. Just see osa, et kuidas me teame et puu on just puu ja mitte põõsas. Miks anti neile sellised nimed. Samas sain etendusest endale veel palju uut mõtlemisainet keele teemal juurde. Ma julgeks isegi öelda, et lavastus ei kujuta mitte niivõrd eesti keele kujunemist, kui pigem laiemat filosofeerimist eesti keele üle. Lisaks aitab lavastus mõista kui oluline on tegelikult meile oma keele omamine ja säilitamine.
Selleks, et keele tekkimisest aimu saada tulevad esmalt lavale kaks meest, kes annavad mõista, et üks nendest (keda hakatakse paljutähenduslikult Veskiks kutsuma) tuleb eestlaste vaikimist lõpetama ja annab neile keele, teist meest nimetatakse kavalehel meheks, kes pole kaotanud usku jumalasse. Seejärel mehed lahkuvad lavalt ja ükshaaval hakkavad lavale tulema näitlejad. Esimesena tulevad Külliki Saldre ja Jaanus Tepomees, kes kehastavad ema ja poega. Ema vaikib, poeg räägib ja räägib pikalt sellest, kuidas emadel on oma keel – emakeel ja et emad sageli vaikivad. Veel räägib poeg sellest kui suur jõud on sõnal. Ja ema ikka vaikib. Ema vaikib ka siis, kui ta koos pojaga lavalt lahkub ja lavale tuleb Marika Barabanštšikova, kes räägib armastusest. Kuidas ühed ja samad sõnad: „Ma armastan sind kõige rohkem maailmas“ võivad kõlada nii erinevalt ja tekitada erinevaid tundeid erinevates inimestes. Või ka samas inimeses kuid erinevatel aegadel. Seejärel tuleb lavale Merle Jääger, kes räägib oma ema keeles – võro keeles ja siis oma isamaa keeles – eesti keeles. Kui Merle Jääger lahkub, tuleb lavale Piret Laurimaa, kes hakkab jutustama pilti vanast talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekure pesaga. Praeguseks on see maja ammu maha jäetud ja põlenud, kuid see pilt talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekurgedega püsib. Mistõttu on oluline, et kõik detailid oleks pildil olemas ja õigete sõnadega kirjeldatud. Vahel peab naine laval pildi kirjeldust alustama otsast peale, sest ta unustab detaile. Aga midagi ei tohi unustada, sest muidu tulevik ei tunne seda pilti sellisena nagu see minevikus oli. Seejärel tuleb lavale Margus Jaanovits, kes tundis lihtsalt hästi sõnu ja teadis kuidas neid kasutada. Lõpuks tulid jälle lavale ema ja poeg ning ema ikka vaikis. Kuni lõpuks ütles üsna vaikselt miks ta vaikib. Ja läinud nad olidki. Kui ema ja poeg peale ema rääkima hakkamist lavalt lahkusid tulid lavale tantsijad. Ülejäänud lavastuse nägimegi laval ainult tantsijaid. Nagu Vanemuine lavastuse tutvustuses ütleb, siis tantsiti eesti keeles.
Kõik eelpool mainitud lood olid väga huvitavad ja neid oli nauditav vaadata. Kuid mulle oleks meeldinud, kui tegemist oleks ühtse tervikuga olnud. Kõikide tegelaste lood oleks võinud omavahel kuidagi seotud olla. Hetkel oli kõiki ühendavaks lüliks eesti keel ja sõnade olulisus, kuid erinevatel teemadel rääkimine killustas lavastust. Kui iga tegelane oleks kasvõi ühe sõna õhku paisanud, millest siis järgmine tegelane kinni haarab ja edasi räägib, siis oleks lavastus palju loogilisem ja sügavam olnud. Lisaks jäi lugu lahtiseks. Kui lavastus algab sellega, et üks mees saadab teise eestlastele keelt õpetama, siis oleks üsna loogiline, et lõpuks näidatakse ka seda, kuidas ülesanne täidetud sai. Vähemalt minu jaoks oleks see loogiline olnud, kui need kaks meest oleksid kasvõi selle sama lambipirni all lõpus jälle kokku saanud ja kasvõi ühe lausega kogu asja kokku võtnud. Võib-olla oleks see üks lause kogu lavastuse ka praegusel kujul terviklikumaks muutnud. Veelgi rohkem tekitas minu jaoks killustatust tantsijate lavale tulek. Ma ootasin kogu aeg, et millal see tantsijate vahepala läbi saab ja näitlejad taas lavale tulevad. Selgus, et näitlejad tulevad lõpus alles kummardama ja nüüd oligi tantsijate kord laval särada.
Ma ei taha tantsijate kohta ühtegi halba sõna öelda. Nad tantsisid vägagi hästi ja nii mõnelgi korral tegid üsna verdtarretama panevaid trikke. Siiski minu kogenematu silma ja meele jaoks jäi tantsijate selline kaasamine arusaamatuks. Miks oli vaja lavastust veelgi rohkem killustada, tuues esimeses pooles lavale sõnateatri ja teises pooles tantsuteatri? Minu silmis oleks tantsijate kaasamine olnud õigustatud, kui tantsijad illustreerivad näitlejate juttu, aga praegu ei suutnud ma tantsijate tantsust mitte ühtegi lugu välja lugeda. Veel vähem siis seda, et nad eesti keeles tantsisid. Kõige suurem segadus oli minu jaoks aga see, et miks Vanemuine ja STÜ siis ühtset lavastust teha ei võinud, kui Vanemuise lavastuses sisuliselt oli tantsuelement ka olemas? Seda enam, et Vanemuise lavastuses olnud koreograafia ei olnud klassikaline tants, vaid just modernne tants, mida viljeleb ka STÜ (vähemalt nii palju kui mina olen aru saanud). Oleks koreograafias olnud mõni klassikaline eesti rahvatantsu element, siis oleks ma võib-olla veel vihjest aru saanud. Hetkel jäi küll kogu tantsimine segaseks. Seda enam, et tantsijaid oli korraga laval palju ja vahel tegi igaüks eri nurgas erinevaid liigutusi ja nii oli raske neid kõiki korraga jälgida. Tegelikult on mul sellest väga kahjus, sest nagu ma ütlesin, siis tantsud olid ägedad ja kohati uskumatult hulljulgete elementidega ja ma oleksin tahtnud neid nautida. Aga ma ei saanud neid nautida, sest nad ei sobitunud minu meelest konteksti ja ma mõtlesin pidevalt, et millal nüüd need draamanäitlejad lavale tulevad ja mingit selgust toovad, et millest need tantsijad nüüdjutustasid. See on küll ainult minu arvamus, aga lavastuse draama pool ei läinud üldse selle tantsulise poolega kokku ja minu meelest rikkus see tantsijate kaasamine sellisel kujul nagu seda praegu tehti, hea lavastuse ära. Oleks siis kusagil mõni vihje selle kohta olnud, et lavastus on kahes osas: esimene osa draama ja teine tants. Või oleks siis mõista antud, et nüüd esitatakse sõnadega esitatud etenduse osa tantsides vms. Aga seda ei olnud ja nii juhtuski, et kaks eraldi seisvalt suurepärast etteastet olid üheks etteasteks kokku sobitatud vormil, mis minu meelest ei sobitunud oma vahel absoluutselt.
Ma arvan, et ainult draamanäitlejate laval olek, oleks palju sügavamalt mõjunud. Eriti kui oleks erinevate lugude vahele see üks ühendav lüli ka lisatud. See, mis näitaks ära milles need rännakud siis seisnevad. Käesolevas lavastuses pandi näitlejad lihtsalt lavale igaüks erinevat lugu jutustama ja kui päris aus olla, siis mina ei saanud eriti hästi küll aru, kuidas need jutud rännakutega seotud olid. Olgu, Piret Laurimaa ja Merle Jäägeri jutud olid küll rännakud, kuid teised? Ja kus on 1920.-1930. aastad? Minu meelest oli teatrisarja fookuseks Eesti ajaloo kajastamine ja ma olen kindel, et sel ajal toimus Eestis muud ka peale keele loomise. Oleks neid sündmusi siis kasvõi põgusalt puudutatud. Või jäi mul midagi märkamata?
Näitlejad olid kõik heas vormis ja minu meelest said oma rollidega kõik sel korral hästi hakkama. Või oli asi selles, et kõigil oli enam-vähem võrdne roll ja kuna näitlejad olid valdavalt üksinda laval, siis oli kõigil ka võimalus särada. Igatahes nii selgesõnalist ja puhta diktsiooniga lavastust, kus ma igast sõnast perfektselt aru saan, pole ma üheski teatris kaua aega näinud. Juba see oli elamus omaette. Samas lavastuse puhul, mis räägib keelest ja foneetikast oleks lausa patt kui lavastust poleks rajatud näitlejate keelelisele võimekusele.
Kindlasti aitas etendusse süveneda ka olematu lavakujundus ja detailide puudumine. Näiteks õunaga lavale jalutanud Merle Jääger tekitas täpselt sellise tunde, nagu ma kuulaksingi mõnda võro keelt rääkivat mutikest kusagil Võrumaa metsade ja orgude vahel. Samuti olen ma üsna kindel, et kõik kes saalis istusid kujutasid ette seda vana talumaja koos põldude, metsa, järve jms, millest Piret Laurimaa meile rääkis. Teinekord peitub lihtsuses kogu võlu. Eelkõige selle lihtsuse pärast oleks minu arvates võinud ka graafiline lavakujundus olemata olla. Ma küll nägin, et ema ja poja laval oleku ajal tekkis nende selja taha puu kujutis, kuid mina ei näinud sellel puul ema ja pojaga mingit seost. Oleks nad oma perest rääkinud, siis oleks veel võinud mõelda, et tegemist on nende sugupuuga. Kõige rohkem jäi mind aga häirima moonidega pildi graafika. Eriti siis kui Merle Jääger kohanimesid ette luges. Selles stseenis oleks võinud graafiliselt need kohanimed seinale kujutada. Minu jaoks siiski oli kõige efektsem moment kohe etenduse alguses, kui saal ja lava olid pimedad ja siis läks üks pirn laval põlema. Pirnivalgusesse ilmusid kaks meest. Minu meelest oli selles stseenis piisavalt emotsiooni, müstikat, draamat kui ka naeru. Muusikalise kujunduse osas oli kavalehel välja toodud, et on kasutatud Vanemuise ooperilauljate Simo Breede, Karmen Puisi ja Pirjo Jonase vokaali. Ma pole nüüd kindel, kas ma ei süvenenud kogu etenduse jooksul (enda meelest ikka vaatasin üsna süvenenult), aga seda vokaali kuulsin ma võrdlemisi vähe. Oleks siis tantsimise ajalgi pidevalt vokaal taustaks olnud, võib-olla oleks ma sealt suutnud tantsule mõtte leida.
Igatahes kogu selle pika jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mulle tegelikult see etendus väga meeldis. Aga lihtsalt esimestel minutitel olid minu ootused juba nii kõrgele keritud, et see tantsijate osalemine sellisel moel, oli veidi kõrge kukkumine. Kes tahab aga modernset tantsu ja näitlejate sõnameisterlikkust nautida, siis see lavastus on 100% teile. Eriti kui te olete näiteks selle blogipostituse läbi lugenud ja oskate juba aimata, et tants ja draama pole seotud. Äkki keegi leiab seose, siis võiks mulle ka öelda. Selles mõttes on see minu meelest Vanemuise parim lavastus, et näitlejad on laval nö „alasti“. Ei, mitte sõna otseses mõttes, aga neil pole väga suuri kostüüme ja neil pole karakterrolle. Kõik saavadki laval näidata, mida nad suudavad ilma aksessuaarideta lihtsalt oma keele abil korda saata. Ja see on minu meelest imetlusväärne. Miks ei võiks rohkem selliseid lavastusi olla? Ilma suurte lavakujunduste ja kostüümideta? Lihtsalt näitleja, lava ja tekst.
Kogu selle pika jutu lõpetuseks leidsin ma rännaku ka üles. Kes ütles, et rännak peab olema laval silmaga nähtav? See ongi rännak, kui meie, kes me saalis (ja ka laval) oleme ja hakkame veidi rohkem oma igapäevasele keelele ja keele kasutamisele mõtlema. Rännak tagasi 1920.-1930. aastatesse, kus hakati seda keelt selliseks vormima, nagu meie seda praeguseks tunneme.
Siiski ma ei julge kõnealust lavastust kõikidele soovitada. Kui te ikka olete komöödia inimene ja laval seisev näitleja on teie jaoks igavuse tipp, siis parem säästke end ja teisi ning ärge minge lavastust vaatama. Kuna lavastus on ühes vaatuses, siis ei saa ka vahepeal ära minna ja peategi igavusest saalis ringi vaatama. Minu kõrval oli üks naine, kes pidevalt ringi vaatas ja see võib kummaline tunduda, kuid mind jubedalt häiris kui ta minu kõrval lage vahtis samal ajal kui minu meelest toimus laval nii palju huvitavat. Pigem sobib see lavastus keskmisest suurematele teatrihuvilistele või keelehuvilistele. Muidugi kui keegi minu etenduse kirjelduse põhjal hakkas lavastusest huvituma, siis ma arvan et nendel võib seda ka huvitav vaadata olla.

Mina igatahes kiidan Vanemuiset suurepärase teatrielamuse eest! Aitäh, et süstisite minusse usku näitlejapõhisesse teatrisse, mis ei vaja liigseid dekoratsioone.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu
Helilooja: Kara-Lis Coverdale
Koreograaf: Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg: Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik: Mare Tommingas
Lavakujunduse autor: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Carmen Seljamaa
Helimeister: Feliks Kütt
Mängisid:
Külliki Saldre - ema
Marika Barabanštšikova - naine, kes igatses armastust
Merle Jääger - saja-aastane naine
Piret Laurimaa - naine, kes kannab endas pilti
Tiit Palu - mees, kes on otsustanud vaikida
Margus Jaanovits - mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu
Jaanus Tepomees - poeg
Reimo Sagor - mees, kes pole kaotanud usku jumalasse
Tantsijad:
Endro Roosimäe
Alain Divoux
Matteo Tonolo
Archie Sladen
Walter Isaacson
Brandon Alexander
Maria Engel
Tarasina Masi
Yukiko Yanagi
Sayaka Nagahiro
Mirell Sork

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab osta Vanemuise kodulehelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar