teisipäev, 5. juuni 2018

Üks väike tuba

4.juunil 2018 Tartu Waldorf Teatri etendus Tartu Uues Teatris



Sel korral tahan ma kirjutada veidi teistsugusest teatrist. Nimelt kooliteatrist. Võib-olla on osad minu lugejatest juba kuulnud sellisest teatrist nagu Tartu Waldorf Teater? Ühesõnaga on tegemist Tartu Waldorfgümnaasiumis tegutseva teatriga. 2018.aastal sai Tartu Waldorf Teatri gümnaasiumirühma lavastus „Üks väike tuba“ kooliteatri festivalil gümnaasiumi osas Grand Prix´. Lavastus osutus aga nii menukaks, et seda on mitmeid kordi mängitud nii Tartus kui Tallinnas ja kõik need etendused on läinud täissaalidele. Seega julgen ma väita, et tegemist ei ole klassikalise kooliteatriga.
Mina sattusin seda lavastust nägema tänu oma töökaaslasele, kes oli samuti juhtunud lavastust poolkogemata nägema ja kellele see väga meeldis, ja kes seejärel mulle seda lavastust soovitas. Mu kolleeg ütles, et „Üks väike tuba“ teeb silmad ette nii mõnelegi suurele kutselisele teatrile. Seda ma uskusin, sest sel perioodil olin ma juhtunud enda jaoks üsna mitut kehva lavastust nägema ja usk heasse teatrisse oli kadumas. Kuid ma ei olnud selleks valmis, et see mida ma teatris näen nii äge võib olla.
„Üks väike tuba“ on Tartu Waldorfkooli kingitus Eesti Vabariigile 100.juubeliks. Etendus kestab 100 minutit ning selle 100 minuti jooksul võetakse kokku meie ajaloo 100 aastat. Tegemist ei ole mingi näidendi paroodiaga, vaid Külli Ehastu originaalse loominguga. Siiski peab ütlema, et päris mustvalgelt ajalugu kirja pole pandud, vaid kõik olulisemad sündmused on peidetud ridade vahele. Nii nagu eestlastele ikka raskel ajal on kombeks olnud sõnumeid ridade vahele peita. Seega tuleb etenduse nautimisel kasuks Eesti ajaloo tundmine. Ma pean ütlema, et mõnes kohas oli isegi minul probleeme detailidest aru saamisega. Näiteks ei saanud ma kohe aru, kes need Johannesed olid, kes keele teemadel arutlesid. Lõpuks selgus, et üks oli Johannes Aavik ja teine Johannes Veski. Ja kindlasti tuleb kasuks endise NSV liidu juhtide nägude tundmine. Et milline oli Stalin, milline Hruštšov, milline Brežnev, milline Gorbatšov. Kes aga ajalugu tunneb, see saab ilmselt ka ilma nägude tundmiseta hakkama. Koolilastele sobiks see lavastus väga hästi ajaloo eksamiks.
Eks meile kõigile võib tunduda, et kui raske siis on ajaloost aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis Külli Ehastu on väga suurepärast tööd teinud näidendi kirjutamisel. Nii ei pruugi esimesel silmapilgul üldse arugi saada, et kuidas saab näidendi pealkiri „Üks väike tuba“ Eesti 100 aastat kokku võtta. Kogu sündustik toimubki ühes väikeses toas, kus elab perekond. Läbi erinevate aegade soovivad seda tuba enda valdusesse saada teised naabrid sellest ühiselamust, kus see väike tuba asub. Lisaks toa enda saamisele käib ka perel omavaheline võitlus, kes saab kõrgemale diivanile istuma ja kes peab põrandal istuma. Toas on ka kaks akent. Üks neist avaneb lääne- ja teine idasuunda. Lääne suunas asuv aken pannakse teatud ajaks ühiselamu komandandi poolt aga lukku. Sest seal elavad halvad naabrid. Vot selliselt ongi ridade vahele kogu meie ajalugu peidetud.
Ja mõned sündmused on väga geniaalselt lahendatud. Näiteks Nõukogude võimu poolt loomade sundnatsionaliseerimine. See oli lahendatud mänguna, kus pere hakkas käpiknukkudega (kelleks olid lehmad ja lambad) mängima ja mõte oli see, et ei tohi öelda, et see on minu põrsas, vaid peab ütlema, et see on meie põrsas. Veel meeldis mulle olümpimängude lahendamine ja 1980. aasta purjeregatt, kus pandi väikesed paberlaevukesed veekaussi ujuma. Näiteks stseen, kus perenaised pesu pesid ja riided nöörile kuivama panid, tundus alguses täiesti tavaline olema. Kuni nööril kuivavad pluusid pesunäppidega käiseid pidi kokku pandi. Ühel hetkel oli niisiis pesunööril rippumas ühendatud kätega sinine, must, valge, punane, valge, punane, kollane, roheline ja punane pluus mis kujutasid Balti ketti. Kas saab veel geniaalsemalt seda kujutada? Või praegusest kaasaegsest maailmast sotsiaalmeedia kajastamine. Kõik olid ninapidi oma märkmepaberites ja kirjutasid sinna lühikesi lauseid, mis siis hiljem seinale kleebiti. Kuigi keegi ei kasutanud nutitelefoni laval, siis oli ikkagi väga hästi aru saada, et just sellele vihjataksegi. Tegelikult võiks ma neid lahendusi üles loetlema jäädagi. Targem oleks huvilistel ise teatrisse etendusi vaatama minna, aga ma pole kindel, kas seda lavastust enam kusagil näha õnnestub. Tallinnas küll on üks etendus (07.06) jäänud, aga see on ka minu teada välja müüdud. Äkki jääb loota, et Waldorfkool teeb veel mõne lisaetenduse, sest on näha, et rahval on huvi sellise lavastuse vastu. Ja miks ei peakski publikule lavastus meeldima, kui see on humoorikas, sündmusterohke, laseb meil iseenda üle naerda ja samas pole sisult väga keeruline.
Ma saan aru küll, et see lavastus polnud ehk päris klassikaline kooliteater sest sinna oli ikkagi kaasatud igapäevaselt teatriga kokku puutuvaid spetsialiste. Näiteks lavavõitluse stseeni (jah, kooliteatris oli täiesti heal tasemel lavavõitlusega stseen) oli neil aidanud teha Tanel Saar VAT Teatrist. Lisaks olid neil veel abiks koreograaf ja valgustaja. Aga kes ütleb, et teised kooliteatrid ei tohi enda näidendite lavastamisprotsessi selliseid abilisi võtta? Olgu abilised kui suured professionaalid tahes, nemad ei tee head lavastust, kui näitlejad, ehk siis sel korral õpilased, pole tasemel. Kuna ma ei tea ühegi osaleja nime, või õigemini nimesid tean, aga ma ei vii nimesid ja nägusid kokku, siis kedagi eriliselt kiita ma ei saa. Kuigi mõni nendest 25-st noorest jäi veidi rohkem silma kui teised. Aga andekad on nad kõik. Ma olen päris kindel, et isegi näitlejaõppe läbinud näitlejatel oleks sellist lavastust keeruline teha. Laulda nii südantlõhestavalt ilusasti Tõnis Mägi „Koit“-u (mul hakkasid silmad iseenesest vett jooksma selle laulu ajal), tantsida jne. Ja ma ei näinud, et keegi neist oleks kartnud laval esineda või midagi oleks „punnitatud“, nagu seda kooliteatrites (või üldse harrastusteatrites) sageli näha võib. Kõik oli harmooniline ja nauditav. Publikul ei olnudki muud varianti kui etenduse ajal kaasa plaksutada või „Braavo!“ hüüda. Ja täiesti loomulik oli see, et etenduse lõppedes otsustas publik noortele püsti seistes aplodeerida. See on ka nähtus, mida ei näe isegi kutselistes teatrites väga sageli, seega need noored olid tõesti eriliselt tublid. Kui mõni nendest noortest mõtleb tulevikus näitleja ametile, siis on Eesti teater palju võitnud.
Ma ainult loodan, et mul õnnestub neid samasid noori veel kuskil näha. Ja kindlasti üritan ma nüüd Tartu Waldordkooli teatrialastel tegemistel rohkem silma peal hoida. Julgen ka kõikidele enda blogi lugejatele soovitada teine kord oma meeled teatri suhtes avatuna hoida ja midagi uut vaatamas käia.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Külli Ehastu
Koreograaf: Leanika Mändma
Võitlus-stseeni koreograaf: Tanel Saar
Valgustaja: Taavi Toom
Mängisid:
Anni Sikk, Anni Maria Pearson, Brigita Joosing, Helo Sööt, Johanna Kadanik, Karmel Teder, Kelin Malkki, Kelly Cassandra Mägi, Liisa-Sofia Zamošnikova, Mirjam Aavakivi, Merili Miku, Pamela Ebber, VihmaPisar Zobel, Daniel Teder, Henri Oru, Joosep Peetsalu, Johannes Moppel, Kail Timusk, Kert William Reinaste, Martin Metsanurk, Robert Erich Einlo, Saamel Sonn, Toomas Samuel Silbaum, Ats Aavakivi

* – Postituse päisepilt on pärit Tartu Waldorfgümnaasiumi Facebooki lehelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar