Sweeney Todd

2.juunil 2018 Vanemuise suures majas

Võib öelda, et sel korral sattusin jälle pooljuhuslikult teatrisse. Juhuslikult selles mõttes, et ise ma poleks ilmselt „Sweeney Toddi“ muusikalile piletit valima hakanud. Küll aga räägiti mulle juba sellest muusikalist ammu ja nii ma siis mõtlesingi, et võiks selle muusikali ära vaadata. Teades, et Vanemuise muusikalide piletid ostetakse üsna kiiresti ära, ostsin ka enda pileti juba mitu kuud varem valmis. Selle inimese käest, kes mulle muusikalist rääkis, sain teada, et Sweeney Toddist on film ka tehtud ja et tegemist on üsnagi õudse looga.

Mida lähemale hakkas esietenduse kuupäev saabuma, seda tihedamaks läks Vanemuise teatri reklaamikampaania Sweeney Toddi muusikalile. Ma eeldan, et eestlaste jaoks pole see muusikal sama populaarne nagu seda on „Mamma mia!“, „Hüljatud“, „Helisev muusika“ jt ning seetõttu pidi Vanemuine rohkem reklaami tegema. Vähemalt mulle tundus, et reklaami oli rohkem ja nii nägin ma igal sammul Facebookis ja Instagramis postitusi, kuidas trupi liikmed käisid Kliinikumis verd andmas (viitega, et seda kulub lavastuses palju) või käisid Werneris pr Lovetti lihapirukaid söömas. Nii ma siis teadsingi enne etendust täpselt seda, et tegemist on õuduslooga, seal on palju verd ja seal on keegi proua Lovett, kes teeb inimlihast pirukaid.

Teatrisse sättisin end pigem negatiivse hoiakuga. Sest esiteks ei teadnud ma ju süžeest midagi (see on minu viga, et ma eeltööd teha ei viitsinud) ja teiseks tundus mulle, et seal pole kedagi sellist osalemas ka, kelle pärast tasuks ekstra teatrisse minna. Aga äkki ma selle negatiivse hoiaku tõttu just saingi positiivse üllatuse osaliseks. Kuna ma käisin esietendusel, siis oli juba sellest tingituna õhkkond kuidagi eriline. Siiski pean ütlema, et nii palju lilli pole ma vist kunagi teatris näinud, kui sel korral näitlejatele toodud oli. Õhus oli midagi erilist ja nii hakkas enne etendust minu negatiivne hoiak tasapisi hajuma.

Sel hetkel, kui etenduse alguseni oli mõni napp minut jäänud hakkas üks härrasmees (Simo Breede) saalis äärmistel kohtadel istuvate inimeste käest küsima, kas nad ikka on valmis selleks mis tuleb ja ega nad ometi ei karda. Etteruttavalt võib öelda, et enne teist vaatust käis ka publikuteenindaja inimestelt küsimas, et ega neil väga hirmus ei olnud. Sel hetkel hakkas negatiivsus minus juba ootusärevusega asenduma, sest ma tahtsin näha milline siis see õudusmuusikal välja näeb. Ja seda, et asi on õudne lubas aimata juba see, et tegelased niimoodi eeltööd tegemas käivad. Esimesed hääled orkestriaugust olid paljulubavalt ähvardavad. Umbes nagu kõuekõmin. Üks väike laps hakkas selle peale kõrvulukustavalt nutma ja nii pidi üks vanematest temaga saalist välja minema. Ma ei kujuta muidugi üldse ette miks peaks keegi sellist muusikali väikese lapsega vaatama tulema. Ma ei soovitaks alla 14. aastaseid kohe kindlasti viia „Sweeney Toddi“ vaatama. Ja ilmselt mitte ka vanemaid nõrganärvilisi. Seal on lõpu poole üks püstoliga stseen. Kui ma kogu etenduse aja ei võpatanud ega midagi õudset etenduses ei näinud, siis selle püstolipaugu peale ehmatasin ma ikka korralikult.

Minu jaoks siiski etendus nii õudne ei olnud, kui arvata oleks võinud. Pigem oli minu jaoks kõik see, mida ma laval nägin naljakas. Eks ma olen võib-olla musta huumorisoonega ka. Ütleme nii, et kui ma enne jõuluaega haiglas inimestelt verd võtan rohkem kui 2 katsutit, siis käib sinna juurde ka enamasti nali, et jõulud on ju tulekul ja mul on verivorsti jaoks verd vaja. Miks mind siis need inimlihast pirukad häirima oleksid pidanud? Siiski võin teid lohutada, et ma päris kõikidele ikka seda verivorsti nalja ei tee. Mõnele ütlen, et ma olen vampiir ka ja mul läks lihtsalt kõht tühjaks, seepärast on verd vaja võtta. Aga enamasti teen selliseid musti nalju ikka nendele patsientidele, kes ise ka sellise musta huumorisoonega on. Ehk, et sel hetkel kui Sweeney Todd oma ohvritel kõrisid läbi lõikas ja proua Lovett neid samal ajal läbi hakklihamasina ajas, tuli minul pigem naer peale. Õnneks oli esietendusel vist palju minusuguseid koos, sest saal naeris pidevalt. Minu jaoks oli ainus ebameeldiv koht see, kus Proua Lovett rääkis, et proua Mooney teeb kassilihast pirukaid. See tundus veidi rõvedana. Vot selline imelik inimene olengi, et kassilihast (ja ka koeralihast) pirukad on rõvedad, aga inimlihast mitte. Aga isegi need juuksekarvad ja küüned, mida Tobias hiljem lihapirukate seest leidis, ei olnud rõvedad. Minu jaoks vähemalt mitte. Aga üldiselt on see muusikal hea põhjendus, miks taimetoitlaseks või veganiks hakata. Mul tekkis just vastupidiselt huvi, et tahaks seda Wernerist saadavat proua Lovetti lihapirukat maitsta. Te kõik võite taimetoitlaseks hakata, jääbki mulle neid pirukaid rohkem, sest need pidid imemaitsvad olema.

Kui millegi kallal norida, siis ma norin jälle selle sama asja kallal, mille kallal ma iga jumala kord Vanemuises muusikalavastusi vaadates norin. Nimelt selle kallal, et ma ei saa sõnadest aru. Ma olen üsna kindel, et viga pole minus. Nimelt ei saanud ma kohe päris alguses laval olnud kolme härrasmehe jutust väga palju aru. Ja kui siis veel kooriliikmed lavale tulid, siis ei saanud ma enam midagi aru. Äkki mu kõrv ei olnud veel alguses harjunud sõnu eristama muusika taustalt (siis see ikkagi on minu probleem). Sest nii kui Rasmus Kull lavale tuli, siis tema sõnadest sain ma kohe aru. Ja teistest solistidest ka. Aga sel korral polnud see sõnadest aru saamise probleem väga suur, sest võrreldes varasemate kordadega, siis ma sain ikkagi 99% sõnadest aru ja üldmõte jõudis ka kohale ja ma ei pidanudki inglise keelseid subtiitreid lugema, et aru saada, millest nad seal laval eesti keeles räägivad. Lõpuks sain laulusõnadest liigagi hästi aru. Praegu on juba esmaspäev (teatris käisin laupäeval) ja mind ikka veel kummitavad laulusõnad: "Sweeney Todd, see Fleeti tänava saatan." Ma hetkel ei mäletagi, millal mõne muusikali laulusõnad mind nii pikalt saatnud on. Aga midagi muud mulle negatiivset silma ei jäänudki. Näitlejad paaris kohas koperdasid tekstiga, aga see pole midagi väga hullu, sest eks see esietenduse pinge teeb oma töö.

Kõik muu mulle meeldis. Mulle meeldis lavakujundus. Mulle meeldisid kostüümid. Mulle meeldis koreograafia. Mulle meeldisid näitlejad ja mulle meeldis muusika. Lavakujundus jäi muidugi mulle kohe silma. Eriti nende esimeste ähvardavate orkestrihelide ajal. Sest siis tundus kogu lava ikka eriti sünge olevat. Kogu kujunduse juures meeldisid mulle kõige rohkem lava tagumises servas olevad suured ümarad aknad, mis mulle meenutasid näiteks mingisuguste suurte raudteejaamade aknaid. Aga sel korral jätsid need mulje mahajäetud raudteejaamast kus kogu see tapatöö toimuda sai. Ja minu meelest oli Sweeney Toddi tapatool ka päris hästi lahendatud. Ma sain aru, et filmis kukkusid need laibad kuidagi toolist alla. Aga lavastuses oli tool, mille küljel oli kang. Peale seda kui Sweeney oli oma ohvritel kõri läbi lõiganud, siis ta lihtsalt vajutas kangi ja tool muutus osaks liumäest, mida mööda siis laibad alla keldrisse libisesid. Ma pean tunnistama, et ma näitlejana oleks küll seda kohta kartnud, kui sul tool nö „alt ära vajub“ ja sa lihtsalt lendad mööda liumäge alla. Ma pole nimelt kunagi eriline liumägede austaja olnud, seega on see ilmselt ainult minu foobia. Veel meeldis mulle suur ahi, mis proua Lovetti küpsetuskojas oli ja hakklihamasin. Ja see meeldis ka, kuidas tegelased said mööda lavale ehitatud konstruktsiooni üles-alla ronida.

Koreograafia poolelt jäi mulle kõige rohkem meremehe teemalistes kostüümides olnud tants meelde. Kohe, kui ma neid tantsijaid nendes kleitides ja vihmavarjudega lavale tulemas nägin, kerkisid mulle vaimusilmas ette mingid 1920ndate romantilised filmid, kus meremehed oma tütarlapsi rannas kohtavad. Koreograafia oli küll tänapäevasem, kuid aitas kostüümidel mõjule pääseda ja minul tekkis selle tantsu ajal küll tahtmine seal rannas olla ja päikesevarjuga ringi jalutada või veepalli mängida. Kui nüüd aus olla, siis ilmselt ilma nende kostüümideta poleks mul sellest koreograafiast ka midagi meelde jäänud. Tegelikult olid kõik teised kostüümid ka väga ägedad. Eriliselt jäi muidugi silma Valter Soosalu kehastatud Adolfo Pirelli kõige säravam ja edevam kostüüm. Veel jäi mulle veel silma, et kui teistel meestel olid kas pikad püksid või põlvikud jalas, siis Lauri Liivi kehastatud kohtuteener Beadle Bamford oli ainsana paljaste säärtega. Seda oli veidi kummaline vaadata. Kohtuteener ei tohiks ju nii vaene ametipost olla, et peab paljaste säärtega käima, kui isegi vaesemad inimesed, keda ooperikoor kehastas, ei olnud paljaste säärtega.

Ma ei tea, kas see oli ajastu või mis, aga mulle meenutas "Sweeney Todd" oma kostüümide ja olustiku poolest Rahvusooper Estonia "Minu veetlevat leedit". Kuigi „Minu veetlevas leedis“ ei tapetud kedagi ära, siis mingi õhustikuline sarnasus neis oli. Mulle tundus isegi, et kostüümid (eriti naiste kleidid) olid väga sarnased ja ma nägin isegi mingisugust sarnasust Eliza Doolittle ja proua Lovetti vahel. Ja kuna mulle Estonias nähtud "Minu veetlev leedi" väga-väga meeldis, sest see oli minu meelest hoopis teisest puust muusikal kui need, mida ma Vanemuises näinud olin, siis olin ma sel korral väga üllatunud, et see sama Vanemuine suutis mulle täpselt seda sama Estonia emotsiooni tekitada. Kui mitte veelgi paremat emotsiooni. "Sweeney Todd" on mu kõige parem muusikalielamus Vanemuisest. Ma pole küll kindlasti kõiki muusikale näinud, aga nendest mida ma näinud olen, siis raudselt parim. Võib-olla on asi selles, et ma olen rohkem kriminulli austaja kui üdini armastusest nõretava loo austaja. Kuigi Sweeneys on ka armastusliin sees, siis see on veidi teistmoodi. Ma ei saa öelda, et ta jääb selle kriminaalse osa varju, kuid see ei ole nii imal (vabandust väljenduse pärast) armastuslugu. Sest olgem ausad, kõik need jõledused mida Sweeney korda saadab, on ainult armastuse pärast. Aga nii õudne kui see ka tunduda võib, siis laipu ma etenduse jooksul kokku lugeda ei suutnud. Neid ikka jagus. Aga nendel laipadel oli mingi inimlikkus või headus juures. Ma arvan, et selleks, et mu mõttekäiku mõista, peab ise teatrisse minema. Aga laias laastus tahan ma öelda seda, et kuigi seal tapeti päris palju ja kuigi enamasti põhjust tapmiseks ei olnud, siis minu jaoks ei olnud seal seda sarimõrvari koledust juures. Seda mentaliteeti, et Sweeney lihtsalt lõikab nalja viluks inimestel kõrisid läbi, või seepärast, et talle see meeldib. Kuna seda suhtumist ei rõhutatud, siis see asjaolu tegigi minu jaoks kogu loo veidi rõõmsamavärvilisemaks. Issand, ma hakkan iseendale ka kõlama nagu sadist. Aga tegelikult arvan ma, et lavastaja Tanel Jonas on selle pealtnäha jubeda loo suutnud lavastada, rõhutades tegelaste inimlikumat poolt ja nii jääb see kurjus tahaplaanile.

Minu meelest olid ka näitlejad Tanel Jonasel väga hästi valitud. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olin enamusi näitlejaid/lauljaid varem laval näinud/kuulnud, siis suurema osa suhtes neist puudus mul igasugune emotsioon. Seega olin ma peale etendust väga üllatunud, et mul ei ole mitte kellelegi mitte ühtegi etteheidet osatäitmise kohta. Kõik said oma rollidega väga hästi hakkama. Nii näiteks olin ma veidi skeptiline kohtunik Turpini rollis üles astuva Lauri Saatpalu osas. Kuid ma pean tunnistama, et ilmselt sobis tema sellesse rolli paremini kui Sepo Seeman (kellega kahe peale nad seda rolli dubleerivad). Ma arvan nii ainult seepärast, et Sepo Seeman on tuntud kui naljamees ja ma arvan, et mina ei suudaks teda selle rolli jaoks piisavalt tõsiselt võtta. 

Kuigi kõik osalised olid minu meelest sel korral suurepärased ja moodustasid laval ühtse terviku, siis Maria Annus proua Lovetti rollis meeldis mulle kõige rohkem. Ma pole ilmselt selles osas ka väga erapooletu, sest mulle on ta sellest ajast meeldinud, kui ta lavakas veel õppis. Aga see polnud ainus põhjus, miks ta mulle meeldis. Peamiselt meeldis ta mulle seetõttu, et ta pani kõige rohkem publikut naerma. Üleüldse oli ta oma kibestunud armastuses veidi omamoodi kuju. Aga see energia ja sära, mis Maria silmist välja lõi, see oli kuidagi eredam kui teistel. Vähemalt mulle nii näis. Ja Priit Strandberg hakkab mulle ka järjest rohkem meeldima. Eks siin on jälle oma roll lavastajal. Nimelt on Tanel Jonas, Priit Strandberg ja Maria Annus koos Vanemuise kontsertmeistri Ele Sonniga mitmeid lavastusi koos teinud ja eks Tanel Jonas teab ja tunneb Mariat ja Priitu ehk seetõttu rohkem ja oskas neid eriliselt särama panna laval. Veel meeldis mulle kerjusnaist mänginud Laura Kalle. Just oma hääletämbri ja meisterlikult küüraka kehahoiaku eest. Mul hakkas selg juba ainuüksi selle küüraka kerjuse vaatamisest valutama. Ilmselt ei saa ära unustada ka Valter Soosalu kehastatud Pirellit. See vist on Valteril esimene suurem näitlejatöö, kui ma ei eksi. Ja eks tal ole kõige raskem roll selles mõttes, et ta peab itaalia aktsenti järgi tegema. Võib-olla oli see aktsent veidi liiga üle paisutatud, aga äkki lavastaja just nii tahtiski? Igatahes saab Valter minult boonuspunktid kõige selgema diktsiooni eest. Aga nagu ma ütlesin, siis sel korral meeldis mulle kogu trupp. Ja kui ma nüüd oma lemmikute loetlemist jätkan, siis sinna kuulusid veel ka Rasmus Kull, Kalle Sepp, Lauri Liiv ja Pirjo Jonas. Sisuliselt saigi kogu trupp ära nimetatud. Kui ma juba kiitusega lahkeks läksin, siis kiidan ooperikoori mehi ka, kes poolpaljalt (ma tean, et neil olid särgid seljas) oma lihakehasid demonstreerisid.

Kuigi Vanemuine reklaamis, et tegemist on verise muusikaliga, siis mina oleks asja veelgi verisemaks teinud. Kõri lõikamise stseenides oleks võinud verd ikka rohkem pritsida. Kuidagi liiga puhas oli kogu see lugu. Võib-olla see, et verd oli liiga vähe, oli ka see põhjus, miks minu jaoks kogu laval nähtu nii õudsena ei tundunud. Samas ma ikka eeldan, et lavastaja on kogu lavastuse niimoodi sättinud, et pole vahet, kas sa istud parteri esimeses reas või rõdu viimases reas, lavastus mõjub ikka samasuguselt. Oleneb ainult sellest, kes kuidas laval nähtut tõlgendab ja millise sõnumi endaga sealt kaasa võtab. Mina igatahes võtsin seda, kui õpetust headusest ja armastusest. Sest olgem ausad, kogu lugu keerles ainult armastuse ümber. See, et seal mõned kõrid läbi lõigati ja mõned inimesed lihapirukateks said, polnud peamine. See oli ohverdamine armastuse nimel (ohverdamine on ju eestlaste muistne komme). Sest Sweeney tappis armastusest oma tütre ja abikaasa Lucy vastu. Proua Lovett tegi kõike ainult armastusest Sweeney vastu. Tobias töötas proua Lovetti juures armastusest. Anthonyt tegutsema ajav jõud oli armastus. Samuti vangistas kohtunik Turpin oma kasutütre armastuse pärast. Olgugi, et kõikide teod olid erinevad ja mõned neist käitusid lausa õõvastavalt, siis kõikide käivitavaks jõuks oli armastus.

Ja täpselt nii on meil ka igapäevases elus. Me ei tea tegelikult mitte kunagi miks meie kaasinimesed teevad seda, mida nad teevad just nii nagu nad teevad. Me võime näida teistele maailma suurima südamega inimestena, kuid tegelikult võime me samal ajal varjata kõige süngemaid saladusi. Või vastupidi – me võime maailma silmis paista kõige suurema sadistina, kuid seda põhjust, mis meid selle pealtnäha sadismini tõukas, teame ainult meie ise. Ma arvan, et praeguses maailmas kus järjest rohkem on näha ja kuulda erinevat vägivalda, peaksime me sellele veidi rohkem mõtlema. Kas asjad on ikka alati nii nagu nad näivad? Milleks me armastuse nimel oleme suutelised? Lõpetuseks tuletan meelde, et elu on ka näitemäng ja seega tasub alati kõigesse, mida te näete ja kuulete veidi umbusklikult suhtuda. Nagu elu on näidanud, tuleb umbusklikult ka lihapirukatesse suhtuda. 

Kes päris üdini roosamannat täis muusikali vaadata ei taha, siis soovitan kiirustada ja "Sweeney Toddi" vaatama minna. 

Helilooja ja laulusõnade autor: Stephen Sondheim

Näidendi autor: Patrick Quentin

Lavastaja: Tanel Jonas

Muusikajuht ja dirigent: Martin Sildos

Kunstnik: Iir Hermeliin

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Videokunstnik: Taavi Varm

Koreograaf: Janek Savolainen

Osades:

Rasmus Kull – Sweeney Todd

Maria Annus – Pr Lovett

Lauri Saatpalu – Kohtunik Turpin

Kalle Sepp – Anthony

Pirjo Jonas – Johanna

Lauri Liiv – Beadle Bamford

Valter Soosalu – Adolfo Pirelli

Priit Strandberg – Tobias Ragg

Laura Kalle – Kerjusnaine

Simo Breede – Härrasmees

Artur Nagel – Härrasmees

Oliver Timmusk – Härrasmees

Risto Orav – Linnumüüja

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise balletirühm

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri kodulehelt SIIN

* – Päisefoto autor on Maris Savik.