teisipäev, 31. detsember 2019

2019 loetud raamatud




1. Juhan Liiv "Vari" - juba uue aasta esimesel päeval sai selle aasta esimene raamat läbi loetud. Mis sa hädaga ära teed, kui koolis on vaja 4. jaanuariks essee kirjutada ja selleks on vaja 6-7 raamatut läbi lugeda. Olenemata sellest, et tegemist on koolitööga, mulle see raamat meeldis. Tegelikult meeldivad mulle kõik raamatud, mis räägivad 19.sajandi talupoegade elust. Kuigi kohati tekib mulje, et kõik need raamatud on sama sisuga. Selle konkreetse raamatu puhul tundus, nagu tegemist oleks Eduard Vilde "Mahtra sõda" teise variandiga. Küll ilma sõjata, aga see sisuliin, et noor mõisahärra tahab talupoegade eluolu kergendada ja vana mõisahärra on sellele vastu, oli mõlemas raamatus sama. Ehk see siis põhineb lihtsalt samadel päriselulistel sündmustel. Ahjaa, mõned inimesed on arvamusel, et raamatu peategelase Villu prototüüp on Juhan Liiv ise ja raamatus saab Liivi enda eluga paralleele tõmmata. Kasvõi näiteks Peipsi ääres elamine. Kes tahab Liivi tundma õppida, võib raamatut lugeda.
2. Eda Kalmre "Tüdruk veiniplekiga kleidis" - Selle raamatuni sattusin samuti tänu koolile. Folkloristika tunnis räägiti meile kaasaja folkloorist ja mainiti seda raamatut. Natukene guugeldades selgus, et tegemist ei olegi mingi vana arhiivikogumikuga, vaid päris kaasaegse raamatuga ja nii ma selle raamatu endale Raamatuvahetusest tellisin. Tegemist on nimelt hirmu- ja õudusjuttude kogumikuga. Mõnus ühe õhtu lugemine. Esimesed lood olid sellised, et neid ma väga tõsiselt ei võtnud. Edasi läks mõni lugu juba veidi kõhedaks. Eriti kui arvestada seda, et ma lugesin raamatut õhtul enne magama minekut. Siiski ma arvan, et ma olen sihtgrupi east väljas. Sellele noorele minule, kes koos tädi- ja onutütrega vaime välja kutsus, oleks see raamat kindlasti rohkem meeldinud.
3. Valdur Mikita "Kukeseene kuulamise kunst" - Olin selle raamatu kohta pikalt igalt poolt ainult kiidusõnu kuulnud. Aga kuidagi ei raatsinud seda endale osta ja raamatukogus käes polnud meeles seda raamatut laenutada. Siinkohal olen tänulik, et ma koolis käin ja me ühel folkloori kogumise aktsioonil osalema pidime. Sain sealt tänutäheks Valdur Mikita autogrammiga raamatu. Semester sai läbi ja eksamid tehtud, siis on aega lugeda. Ja oi kui hästi see raamat kogu mu esimese semestri kokku võttis. Seal on nii folkloristikat, semiootikat, keeleteadust, eesti kirjanduse ajalugu jne. Seega sain ma raamatut lugeda natukene teise nurga alt, kui ma seda ilmselt muidu lugenud oleksin. Kohati ei saanud ma aru, kas Mikita mõtleb reaalselt nii, või oli ta lihtsalt irooniline. Tegelikult vahet pole, sest huvitav oli lugeda. Ja äratundmist jagub ilmselt kõigile. Mina olen küll see ugrilane, kes läheb seenemetsa nii, et ühes käes on telefon (ja vahel ka fotokaamera) ja teises siis seenenuga ja ämber. Äratundmist jagus peaaegu igale leheküljele. Seega soovitan lugeda. Aga hoiatan ette, et raamatut lugedes tekib vastupandamatu soov metsa minna. Minu õnnetuseks on praegu talv (ja mets on väga ilus) ning ma olen haige ja seega saan ainult metsast unistada. Ja kusjuures mina tundsin raamatut lugedes päris ehtsat metsa ja kukeseene lõhna (ja mul ei põlenud sel hetkel ükski lõhnaküünal).
4. Liina Vagula "Keegi teine" - Raamat, mis võitis 2017.aastal Tänapäeva kirjastuse noortejutuvõistlusel teise koha. Mulle jäi raamat raamatukogus juhuslikult näppu. Ja kui ma nägin, et autoriks on kohaliku kooli õpetaja, keda ma ka nägupidi tean, siis pidin raamatu kaasa võtma. Ma olen küll sihtgrupist väljas, aga mulle raamat meeldis. Hea ajaviitekirjandus. Ainult, et taskurätte kulus jube palju, sest enamus raamatust ajas mind nutma. Algus oli põnev, et mis siis ikkagi juhtus ja mis edasi saab. Umbes raamatu keskel hakkasid sündmused juba etteaimatavateks muutuma. Kuigi vahel tekkis siiski küsimus, mis siis kui Eliise oma ema saatust nii palju muudab, et teda ei saagi sündida ja nii ta koomast välja ei tulegi. Õnneks oli lõpp ikkagi ilus.
5. Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" - Raamat jäi jälle täiesti juhuslikult raamatukogus käies silma. Midagi nagu koitis kusagil ajukäärude vahel, et tegemist on hea raamatuga. Oleksin nagu kusagilt midagi selle kohta kuulnud. Samas, minu maitse pole see raamat kohe üldse. Alguses ei saanud üldse aru, kas tegemist on reaalsuse või väljamõeldisega, sest inimeste nimed kattusid reaalsusega ja sisu oli ka selline, et võis vabalt reaalsusel põhineda. Edasi lugedes siiski sain aru, et tegemist on puhta fantaasiaga. Võiks vist igale eestlasele oluline teos olla, aga minu jaoks jäi see eestluse mõte tabamatuks, kuigi tagakaanel seda kiideti. Ausalt ootasin lugedes, et millal raamat läbi saab. Minu jaoks puudus seal huumor ja koomilisus, aga seevastu oli seal rohkesti ajuvabadust ja seda ma ei kannata.
6. Eduard Bornhöhe "Tasuja" - kohe näha, et kool on jälle pihta hakanud. Kuigi kunagi põhikoolis sai "Tasujat" loetud, siis ega ma sellest midagi ei mäletanud. Mulle need musta ja sünge talupoja-elust pajatava sisuga raamatud meeldivad, siis "Tasuja" jäi minu jaoks lahjaks. Eks rahvuslust ja oma isamaa ja rahvuse eest võitlemist Bornhöhe küll kajastab, aga muu sisu jäi minu jaoks nõrgaks. Natukene oli ka armastusliini sees, aga see jäi ka väga pealiskaudseks. Tundub, et see raamat vist muuks ei kõlbagi, kui kooli kohustuslikuks kirjanduseks. Vähemalt mulle lugemisnaudingut ei pakkunud.
7. Martin Veinmann "Vajadus olla mõistetav" - tegemist on EMTA Lavakunstikoolis kasutatava lavakõne õpikuga. Ei, ma ei ole lavakasse õppima asunud. Lavakõnet pole ma ka õppima asunud, kuigi vist võiks. Siiski saab siit raamatust väga palju kasulikku infot, kuidas paremini avalikkuse ees esineda. Kuigi raamat on näitlejatele (tudengitele) mõeldud, siis ütleb Martin Veinmann ka ise raamatus, et seda võivad kasutada kõik, kes avalikult esinema peavad. Lisaks kuivale teoreetilisele õpetusele on raamatus ka üle 100 praktilise harjutuse, mille abil oma kõne mõistetavamaks muuta. Raamat annab ka aimu sellest, kuidas lavakas õppimine välja näeb ja milliseid harjutusi lavakas teha tuleb. Igatahes lähevad leheküljed kiiresti ja tegemist on huvitava lugemisega. Ja tõesti võiks kõik õppejõud ja koolitajad seda samuti lugeda.
8. Juhan Smuul "Kihnu Jõnn" - Ma lihtsalt niisama pole veel näidendeid lugema hakanud. Ikka kooli pärast. Teatris lavastusena, võiksin ma isegi Jõnni vaadata, aga lugedes küll erilist emotsiooni ei tekitanud. Eks seal oli selliseid kohti küll, mis natukene muigama või vihale ajasid, kuid väga suurt lugemisnaudingut sellest raamatust oodata pole mõtet. Nii igav raamat siiski ei olnud, et oleksin end lugema sundima pidanud.
9. Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng" - Asi hakkab juba veidi hirmsaks minema, sest ma loen ainult kooli jaoks kohustuslikku materjali. Kuna ma siia panen kirja ainult need raamatud, mille ma kaanest kaaneni olen läbi lugenud, siis on hulk väike. Tegelikkuses olen ikka hulganisti näidendeid juba läbi lugenud. Ma saan aru, et ma olen liiga kaasegne inimene, sest mina ei taju mis selles "Tuhkatriinuängus" omal ajal nii erilist oli. Minu jaoks on tegemist veidi kummalise ja isegi ilma lõputa looga. Liiga palju sümboleid ja vihjamisi asjadest rääkimist. Samas on vaatenurk tuntud tuhkatriinu muinasjutule väga huvitav ja uudne.
10. Veronica Henry "Kuidas leida armastus raamatupoes" - tunnistan ausalt, et tellisin raamatu enale ainult pealkirja pärast. Tundub ju iga vallalise raamatusõbra unelmate pealkiri olevat. Samas andsin endale täielikult aru, et tegemist on ikkagi armastusromaaniga, mitte eneseabiõpikuga. Parajalt mõnus ajaviitelugemine. Hellik nagu ma olen, sain ikka mõne koha peal pisaraid vesistada. Ja mõnes kohas läksin veidi närvi, kui need tegelased, kes oleksid ilmselgelt pidanud kokku saama, kokku ei saanud. Mulle oleks isegi meeldinud, kui raamatus oleks veidi rohkem romantikat kirjeldatud. Päris Barbara Cartland minu meelest see raamat siiski ei olnud. Kuigi ma pole ühtegi Cartlandi raamatut lugenud aga ma olen tema raamatute põhjal tehtud filme näinud. Neile, kes sügavama mõttega lugemist otsivad, ma seda raamatut siiski ei soovita. Kuigi raamatut sirvides võib mitmes kohas erinevate teemade kaupa välja toodud top 10 raamatusoovitusi leida. Paljud nendest raamatutest on kindlasti suurtel lugemissõpradel juba ammu loetud, kuid ehk leiab sealt ka midagi uut.
11. Katrin Aedma "Avalik esinemine. Kuidas osalejaid kaasata?" - selle raamatu sain kingituseks paar aastat tagasi. Siiani polnud ma veel pidanud vajalikuks raamatut lugeda. Kuigi esinemisi on ikka üksjagu olnud. Nüüd oli seose avaliku esinemise õppeainega ka vaja vastavasisulist kirjandust lugeda ja nii ma raamatu oma riiulilt üles otsisingi. Raamat on mõeldud rohkem töövihikuna kasutamiseks ja nii on sinna jäetud päris mitu tühja valget lehte märkmete tegemiseks. Minu ainus emotsioon raamatut lugedes oli, et see on totaalne jama, mida ma loen. Õnneks läks raamatu lugemine väga kiiresti tänu nendele tühjadele lehtedele ja suurele kirjale. Võib-olla olen mina liiga kinnine inimene ja asi on ainult minus, kuid ma läheks täielikult lukku, kui ma peaksin sellise esineja koolitustel pidevalt käima. Jah, ma möönan, et need harjutused võivad mingisugustes loomekollektiivides väga hästi töötada, kuid ma ei kujuta ette, et mõni ülikooli õppejõud, konverentsi esineja, poliitik, firmajuht jne neid tehnikaid igapäevases praktikas kasutaks. Või liigun ma liiga vales seltskonnas ja minu tuttavate jaoks on lihtsalt kummaline, kui sa pead näiteks nn jää sulatamiseks hakkama teistele huvitavaid nalju rääkima. Kuigi ma ka ise ei kirjuta 100% kirjavigadeta, siis häirisid mind raamatu juures kõige rohkem kirjavead või ebaloogiliselt sõnastatud laused. Mõnda lauset lugedes oli mul tunne, justkui loeks kiiruga üliõpilase poolt esitatud tööd, kus lause (või ka sõna) algus on ühes ajavormis ja lõpp teises. Ja oleks siis üks selline viga sisse lipsanud, sellest saaks ma veel aru. Aga, et selliseid sõnastus- või kirjavigu leidus peaaegu üle ühe, siis jättis raamat mulle üsnagi suure haltuura maigu.
12. Jane Paberit "#ükskilihaseiliigu" - Ilmselt pole praeguseks olemas eestlast, kes poleks kuulnud Jane Paberiti nime. Kuna ma töötan haiglas täiesti õiges osakonnas, siis ALS pole minu jaoks mitte mingi tundmatu teema. Kohe, kui ma kuulsin, et Jane Paberit on raamatu kirjutanud, teadsin ma, et seda raamatut ma tahan endale. Suuresti koosneb raamat Jane blogipostitustest. Sekka ka tema lähedaste arvamusi temast ja mõned ajaleheväljavõtted. Kuna mina pole Jane Paberiti blogi lugenud, oli raamat väga huvitav. Mis seal salata, ka äärmiselt kurb. Ma üritasin raamatut rongis lugeda ja peale seda oskan ma ehk oma pisaraid veidi paremini kaaskodanike eest varjata. Minu soe soovitus on seda raamatut lugeda üksinda kodus olles ja kindlasti tasub endale kõrvale varuda rohkelt taskurätikuid. Aga muidu on raamat väga hea. Parajalt musta huumorit, mis mulle meeldib ja samas ka piisavalt tõsine, et panna inimesi ALS-teemadel kaasa mõtlema. Mina igatahes soovitan lugeda.
13. Jennifer Worth "Parandusmaja varjud" - Kaudselt jõudsin selle raamatu juurde ka kooli kaudu. Kuna enamasti hakkasid mul koolis tunnid 10.15, siis oli hommikuti aega esimest korda elus enne kooli televiisorit vaadata. Häda on ainult selles, et ma näen tasuta kanaleid. Nii ma siis avastasingi ETV pealt sarja "Kutsuge ämmaemand", mis jooksis juba mitmendat tiiru. Sain teada, et sari põhineb Jennifer Worthi tõsielusündmuste põhjal kirjutatud raamatutel. Siis tuli meelde küll, et ma olin Apollos seda raamatut müügil näinud. Tuleb välja, et "Kutsuge ämmaemand" raamat on nii populaarne, et see on igalt poolt välja müüdud. Nii ma siis ostsin endale raamatu järje. Olles sarja näinud, siis oli veidi igav raamatut lugeda, sest ma teadsin ette, mis laias laastus lõpuks juhtub. Samas, on raamatus ikkagi veidi rohkem sündmuste tasuta lahti kirjutatud. Näiteks ma sarjast ei mäleta, et parandusmajade tekkelugu oleks räägitud. Kindlasti soovitan nii sarja kui raamatut neile, kes tunnevad 50ndate Inglismaa eluolu vastu huvi. Ja ka meditsiinile ja just selle inimlikule aspektile paneb see teise nurga alt vaatama.
14. Paulo Coelho "Hipi" - Paulo Coelho on vist üks väheseid autoreid, kelle kõik eesti keeles ilmunud raamatud olen ma läbi lugenud. Kunagi tervishoiu kõrgkoolis õppides, keegi vist rääkis tema "Veronika otsustab surra" raamatust ja mul tekkis ka selle raamatu vastu huvi. Ma endale küll ei tunnista, et mind alkeemia ja paralleeluniversumid huvitaksid, kuid miski Coelho raamatutes mind siiski kõnetab. Seega oli loomulik, et ma tema viimase raamatu ka läbi loen. Sel korral on tegu tõestisündinud lugudega kirjaniku enda elust. Kuigi raamatu esimesed leheküljed tundusid igavad ja ma suutsin lausa raamatut lugedes magama jääda, siis edasi läks raamat nii huvitavaks, et ma ei suutnud seda enne käest ära panna, kui raamat läbi oli. Raamat räägib sellest kuidas Paulo Coelho 1970ndatel hipina Euroopast Aasiasse reisis. Lisaks üldsuse poolt levitatud hipi stereotüüpidele annab raamat ülevaate ka sellest mida nn hipid ise maailmast arvasid ning miks nad selle liikumisega ühinesid. Need, kes pole varem Coelho raamatuid lugenud, ilmselt selle raamatu võlu ei mõista. Minu meelest on Coelho raamatud üldse aastate jooksul veidi kehvemaks muutunud. Või on tema kirjastiil ja mõttemaailm minu jaoks lihtsalt oma uudsuse kaotanud.
15. Ave-Marleen Rei "Rästiku pihtimus. Marje Metsur" - Nagu nimestki võib aru saada, on tegemist Marje Metsuri elulooraamatuga. Raamat ilmus juba aastal 2016 ja sellest ajast alates olen ma seda raamatupoodides näppimas käinud. Sest, et tegemist on ikkagi näitleja elulooraamatuga. Ja Marje Metsur mulle näitlejana meeldib (kuigi pean tunnistama, et ma olen teda ainult kolmes Vanemuise lavastuses näinud). Igatahes ostsin nüüd endale suurte soodushindade ajal selle raamatu Apollost ära. Ja lugema hakates tundus tekst kuidagi tuttv. Siis tuli meelde, et mul vist õnnestus see raamat ükskord raamatukogust laenutada ja läbi lugeda. Aga see oli enne minu teatriõpinguid. Seega oli nüüd palju huvitavam hoopis teise pilgu alt nt Noorsooteatri loomise kohta lugeda. Minu meelest annavad teatriinimeste elulooraamatud teatriajaloole hoopis teise ja huvitavama vaatenurga. Ja kuna näitlejate elulooraamatutes tavaliselt kajastatakse ka nende kohta kirjutatud arvustusi, siis on sellised raamatud tulevasele teatriteadlasele suurepäraseks varasalveks, et näha kuidas kunagi teatriarvustusi kirjutatud on. Veel üks pluss on see, et raamatus oli palju pilte ja nii läheb raamatu lugemine veidi kiireini. Ja loomulikult saab teatrilaval või telekraanil nähtud näitleja kohta palju uut informatsiooni.
16. Valdur Mikita "Eesti loodus kannatuste aastad" - Kui mulle Mikita "Kukeseene kuulamise kunst" meeldis, sest ma suutsin sellega samastuda ja raamat tundus uudne, siis käesolev raamat mulle ei sümpatiseerinud. Kohe mitte kuidagi. Ainus positiivne asi oli, et raamat oli väikeseformaadiline ja õhuke. Sai kiiresti läbi loetud. Ju ma siis ikka pole nii põline soomeugrilane või olen ma nii suur looduse vaenlane, et minu jaoks tundus see raamat lihtsalt ühe soigumisena. Jah, mulle meeldib metsas seenel käia ja jalutada. Ei, mulle ei meeldi, et kõikjal lageraiet tehakse. Samas pole ma kindel kas sellest peaks nüüd eraldi raamatu kirjutama. Või õigemini mitu raamatut, sest ka "Kukeseene kuulamise kunst" rääkis sisuliselt samast probleemist. Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda. Ma pigem loen romaane ja elulooraamatuid. Ilmselt jääb see viimaseks Mikita raamatuks, mida ma loen. Vähemalt seni, kuni ta metsandusest kirjutab. Mis teha, et ma nii moodsa kirjandusega haakuda ei suuda.
17. Mihkel Mutt "Kõik on hästi/Mõtteid II" - Raamat sattus minuni läbi Rahva Raamatu raamatuklubi. Kuna ma olin lugemistuhinas, võtsin raamatu juulis käsile. Esmamulje peale "Eesti looduse kannatuste aastaid" oli positiivne. Raamat koosneb Mihkel Muti erinevatest arvamusavaldustest. Olenevalt teemast on arvamused mõnest reast kuni paari leheküljeni. Niisama ajaviitekirjanduseks päris ei soovita. Küll aga soovitaksin kõikidele kirjandusinimestele oma maailma avardamiseks. Raamat võiks kohustuslik olla ka gümnaasiumiõpilaste seas, sest Mihkel Mutt avaldab raamatus mitme olulise ühiskonna valupunkti osas oma arvamust. Ja need arutlused võivad olla suurepärased ideede generaatorid neile, kellel on samuti vaja mõne ühiskondliku teema osas sõna võtta. Positiivne on ka see, et raamat saab kiiresti läbi loetud ja paneb mõtlema. Neile, kes tahavad ajaviitekirjandust, raamat ei sobi. Selle üle, aga mis ajaviitekirjandus on, saab raamatust pikemalt arvamust lugeda.
18. Barbara Delinsky "Magussoolane õhk" - Selle raamatu lugemist soovitas mulle kunagi üks õde teisest haiglast, sest see räägib Sclerosis Multiplex´ga patsiendist. Oma töös puutun SM patsientidega päris palju kokku ja seega tundus raamat huvipakkuv. Siiski on tegemist väljamõeldisega, aga haigust puudutav oli väga tõetruu. Ometigi sobib raamat kõikidele teistele ka lugemiseks, sest minu meelest oli tegemist väga kaasahaarava romaaniga. 422 lehekülge möödusid minul väga kiiresti. Kohati oli raamat nii kaasahaarav, et ma ei suutnud raamatut käest panna. Mingi tõsise raamatuga tegemist pole, aga minu hinnangul on see täpselt selline ajaviiteromaan, mida kõik naised huviga loevad. Vähemalt need, kes romantilisi komöödiaid armastavad.
19. Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" - Nii nagu "Parandusmaja varjude" juures kirjutasin, tekkis selle raamatu vastu huvi samanimelist seriaali vaadates. Kui "Parandusmaja varjud" jäi mulle vahepeal lugedes igavaks, siis "Kutsuge ämmaemand" oli kordades parem. Ainsa tõrvatilgana häiris mind raamatu lõpus olev kokni grammatika, häälduse ja slängi kirjeldus. Ja raamatu alguses tundus mulle arusaamatu, miks ääremärkusena on välja toodud kontraktsioonid, preeklamsia jne tähendused. Meditsiinis töötava inimesena olid need terminid mulle igati arusaadavad, aga ma unustasin ära, et tegemist pole õpikuga ja seda loevad ka meditsiinikauged inimesed. Raamat ise on huvitav nendele, kes tunnevad huvi ajaloo, meditsiini, ämmaemandatöö või Inglismaa vastu. Päris niisama öökapiraamatuna ma seda vist ette ei kujuta, kui inimesel ühtegi eelpoolmainitud huvi pole.
20. Reelika Lootus "Jälitatav" - Jälle on tegemist raamatga, mis juhuslikult minuni jõudis. Nimelt sain selle Apollo raamatupoest kingituseks peale seda kui olin müüjale roosi kinkinud. Sisututvustuse järgi tundus üsna mittemidagi ütlev raamat olevat. Lugema hakkasin, sest raamaturiiulis olevate lugemata raamatute hulk on väikseks kahanenud. Ja ma teadsin, et mingit eneseabiõpikut ma lugeda ei taha. Ilmselt olen ma omal ajal liiga palju action-seriaale vaadanud, sest kogu raamatus toimuvat jälitamist, luuramist ja kaklemist kujutasin ma endale seriaalina ette. Tänu sellele, et mulle sellised seriaalid meeldivad, meeldis ka raamat. Lugesin selle vähem kui ühe tööpäevaga läbi. Või olen ma siis jälle saavutanud selle oskuse raamatuid lugeda. Igatahes on see tore.
21. Betty Neels "Abiellumine Maryga" - mingi aeg avastasin, et vahelduseks on väga tore romaane lugeda. Kuigi romantilised komöödiad pole väga minu maitsele. Peale tööpäeva on aga romaanide lugemine mõnus ajaviide. Ei nõua ajude pingutamist. Nii jõudiski minuni järjekordne romaan. Kuna viimati loetud romaanides oli väga romantiline sisu ja mõnda kohta oleks võinud isegi erootiliseks kirjanduseks nimetada, siis see raamat tundus üsna igav. Mees vihkas naist ja naine vihkas meest ja nii terve raamatu. Ja ma ootasin terve raamatu, et millal see suudlus siis lõpuks tuleb. Õnneks ikka tuli. Mingit erilist lugemiselamust raamat ei pakkunud. Aga see-eest sobib raamat suurepäraselt öökapiraamatuks, mis süvenemist ei nõua ja mille tegevus kiirelt edasi läheb.
22. Raivo Pikner "Kilde Eesti Telefilmi päevilt" - Sellised raamatud jõuavad minuni, kui ma lähen raamatukokku ilma igasuguse teadmiseta, mis raamatut järgmiseks laenutada. Nii vaatasin uusi raamatuid ja mõtlesin, et oleks huvitav omaaegsete menufilmide kohta huvitavaid kilde lugeda. Ainult, et ma unustasin ära, et filme tootis Tallinfilm, mitte Telefilm. Seega, raamatus käsitletud filmid olid mulle enamasti tundmatud. Samas mingi ettekujutuse Eesti filmi maastikul toimuvast aastatel 1973-1990 sain ma ikkagi. Üldiselt soovitaksin raamatut ainult filmihuvilistele. Teistele jääb raamat ilmselt igavaks. Vähemalt mina lugesin raamatu läbi ainult kohusetundest, et raamatut pooleli ei jätaks.
23. Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan" - Raamat on sel aastal raamatukogude laenutuste edetabelis ja mu ema ütles, et mingis telesaates oli ka seda raamatut kiidetud. Üks mu kolleeg ka kiitis, et hea raamat on. Nii ma seda siis kooli kõrvalt lugeda üritasin, aga ei tulnud midagi välja. Võtsin nüüd siis uuesti raamatu päris algusest käsile. Algus mulle väga ei meeldinud, kuidagi veniv tundus kogu lugu. Edasi siiski lugu liikus ja päris huvitav oli vanausuliste eluolu ja kommete kohta lugeda. Iseasi kui palu tõtt raamatus oli. Samuti oli huvitav Nõukogude korra kohta lugeda. Kuna ma viimasel ajal olen naiskirjanike romaane palju lugenud, siis oli huvitav ka võrrelda kuidas mehed ja naised seksistseene kirjeldavad. Ütleme nii, et mulle meeldib naiste lähenemine rohkem. Sellest, miks raamatul selline pealkiri on, ei saanud ma alguses üldse aru. Tundus täiesti ebaloogiline. Lõpu poole siiski sain aru, miks pealkiri selline on. Umbes siis kui asi "käest ära hakkas minema". Mõned stseenid olid nii jaburad, et ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teema selle tangi ja Serafima surnud vendadega oli. Kui keegi minult lugemissoovitust küsiks, siis seda raamatut ma vist ei soovitaks. Mulle vähemalt mingit elamust ei pakkunud. Kuigi edasi läks kiirelt, lugesin praktiliselt kahe päevaga läbi need 550 lehekülge.
24. Barbara Delinsky "Ähvardused ja lubadused" - Peale seda, kui olin Delinsky eelmise raamatuga lõpetanud, teadsin, et loen veel tema teisi raamatuid ka. Nii võtsin raamatukogust esimese ettejuhtuva Delinsky raamatu. Mulle see nii palju ei meeldinud, kui "Magussoolane õhk", kuid Barbara Cartlandi stiilis romaanide austajatele ilmselt meeldiks ka see. Sisu poolest meenutas see mulle veidi hiljuti loetud Reelika Lootuse "Jälitatav" raamatut. Siin oli ka mees, kes naisel kurikaelte vastu aitas võidelda ja koos pandigi kurikaelad vangi. Põnevuse tekitamiseks oli klassikaline inimeste äravahetamise motiiv ka sisse põimitud.
25. Atul Gawande "Surelikkus" - Üks minu kolleegidest kirjutas kunagi Facebookis, et seda raamatut peaks iga arst lugema. Ma otsustasin, et mina kui õde võiksin ka selle läbi lugeda. Praegu tahaksin hoopis öelda, et selle raamatu peaksid läbi lugema kõik raske haigusega inimesed ning nende lähedased, sotsiaaltöötajad, hooldekodude töötajad, sotsiaalpoliitika eest vastutavad inimesed ja muidugi kõik arstid ning õed. See raamat võib nii mõndagi inimest šokeerida kuid mulle meeldiks, kui me hakkaksime surmast ja sellega seonduvast rohkem mõtlema ning rääkima. Alati ei pea viimseni uusi ravimeetodeid rakendama, mõni kord on loobumine kasulikum. Just sellistest olukordadest see raamat räägibki.
26. Barbara Delinsky "Õrn hoolitsus" - Tundub, nagu ma oleks plaaninud kõik Delinsky raamatud läbi lugeda. Aga mis teha, et tema "Magussoolane õhk" mulle väga meeldis. Siiski teised raamatud pole enam nii kaasahaaravad olnud. Siiski ei pea muretsema, et raamat igav oleks. Vastupidi, aeg läheb lugedes kiiresti ja teksti pole raske jälgida. Raamat räägib ühest meesarstist, kes juhuse tahtel satub ravima oma vanaemale autoga otsa sõitnud kunstiajaloo tudengit. Raamatus näeme kuidas vihkamisest saab kõikehõlmav armastus.
27. Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Meelis Firedenthal jt "Eesti novell 2018" - Käisin raamatukogus hoopis teisi raamatuid otsimas, kui raamatukoguhoidja mulle seda raamatut ka soovitas. Sirvisin ja tundus huvitav. Kahjuks eessõna lugedes raamat nii huvitav ei tundunud. Ma ei tea miks ma eriline novelli sõber pole. Samas peaks just tore olema, et lugu saab kiiresti läbi. Siin raamatus mõni üksik novell oli enam-vähem, kuid enamus mulle ei meeldinud. Ma saan aru, et romaanid on ka väljamõeldis, aga seal pole vähemalt rääkivaid lõvisid. Samas sain jälle targemaks, sest ma varem ei teadnud et mulle novelle lugeda ei meeldi.
28. Barbara Delinsky "Usaldus" - Võtsin nõuks kõik kättejuhtuvad Delinsky raamatud ikka ära lugeda. Varsti vist loobun sellest, sest uudsus hakkab kaduma. Ajaviite mõttes on raamatud head, aga ma tahaks mingit emotsiooni ka saada.
29. Barbara Delinsky "Kui mu õde magab" - See on vist siiani kõige parem Delinsky raamat, mida ma lugenud olen. Esiteks see räägib haiglast läbi perekonna silmade, kelle lähedane lebab ajusurmaga intensiivravis aparaatide all. Teiseks on seal väga palju erinevaid pereprobleeme lahatud. Kolmandaks, see oli nii südamlik, et ajas mind lihtsalt nutma. Tegemist pole klassikalise armastusromaaniga, seega kõik romaanide vihkajad saavad seda ka lugeda. Ainsaks miinuseks ehk see, et raamatus esinesid mitmed meditsiinilised ebatäpsused. Kui ma peaksin ühte raamatut soovitama, siis ma soovitaksin seda.
30. Barbara Delinsky "Meie saladus" - Raamatu esikaas lubab, et tegemist on armastusromaaniga, kuid minu meelest oli tegemist lihtsalt romaaniga. Pigem võiks seda käsitleda jällegi pereprobleemide õpikuna. Kuidas ühest saladusest muudkui rulluvad edasi järgmised saladused ja mida selline salatsemine inimestega teeb. Hea kiire lugemine.
31. Siegfried von Vegesack "Balti tragöödia" - Niisama vabatahtlikult ma seda raamatut ilmselt lugenud ei oleks. Koolis oli vaja. Ma tean, et mitmed mu kursusekaaslased ei suutnud seda raamatut lugeda. Osad ütlesid, et see on nagu baltisakslaste "Tõde ja õigus". Ma vist olen nii kummalise lugemismaitsega, et mulle raamat päris meeldis. Välja arvatud sõjakirjeldused. Mõni neist oli päris jube. Üldiselt oli huvitav lugeda, millisena nägid baltisakslased, kes praeguse Läti territooriumil elasid I Maailmasõda ja Vene revolutsiooni.
32. Eliise Tähe "Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda" - Kui keegi kirjutab raamatu, mis on minu tööga seotud ja see pole teaduskirjandus, siis ilmselgelt tahan ma seda lugeda. Seda raamatut taga ajades olid mu ootused väga suured, sest oleks ju tore teada mida tunneb patsient intensiivravis aparaatide all lamades. Kahjuks ei täitnud raamat mu ootusi. Ma isegi ei tea, kas ma olen liiga oma erialas kinni, või milles asi on, kuid mind ajas raamat närvi. Tundus täpselt nagu mingi väikese ära hellitatud lapse vingumine. Võib-olla ma teen autorile liiga, kuid ma oleks tahtnud peaaegu iga tema sõna ja väite kohta kümme sõna ja väidet vastu öelda. Seega mulle tundus, et raamatus oli rohkem vingumist ja etteheiteid, kui reaalset kogemust (mida ma ootasin).
33. Moliére "Naiste kool" - siin pole midagi imestada, et ka seda raamatut lugesin kooli tarbeks. Kuigi esmalt olin ma värssidest häiritud, siis lõpuks oli juba päris tore lugeda. Eriti siis, kui ma raamatut teist ja kolmandat korda lugesin. Kuigi ega niisama vabast ajast lugemiseks seda raamatut siiski kätte ei võtaks.
34. Paulo Coelho "Veronika otsustab surra" - Olen seda raamatut tegelikult kunagi umbes 9 aastat tagasi lugenud. Siis jättis raamat mulle nii suure mulje, et hakkasin järjest teisi Coelho raamatuid lugema. Praeguseks olen kõik eesti keeles ilmunud Coelho raamatud läbi lugenud. Huvitav oli näha, kuidas ma ise vahepealse ajaga kasvanud olen ja kuidas raamat pakkus hoopis teistsuguseid elamusi. Muidugi vaatasin täiesti teise pilguga haigla kirjeldusi. Aga sellist kurbust enam ei olnud, mis mind esimest korda raamatut lugedes endasse haaras. Kõikidele, kes pole veel seda raamatut lugenud, julgeksin soovitada. Ma arvan, et igaüks võiks vahel mõelda, mis on selles maailmas normaalset ja mis hullumeelest. Ja miks hullumeelsed asjad tunduvad meile just hullumeelsetena.
35. Valdo Jahilo "112. Häda abi naljad" - ma pole päris kindel, kas anekdoodiraamat läheb "päris" raamatuna kirja. Aga kuna mul oli uurimistöö jaoks raamatukogust raamatuid vaja ja ma täiesti juhuslikult sattusin ühel riiulil nägema raamatut, millel ilutsesid numbrid 112, siis pidin ma raamatu endaga kaasa võtma. Ilmselgelt mingit suurt tarkust siit raamatust ei tulnud. Ega naerda ka väga palju ei saanud. Ma olen vist tööl levinud musta huumoriga juba nii ära harjunud, et anekdoodid ei tunud üldse naljakad.
36. Jon Ronson "Psühhopaadi test" - Nagu tavaliselt, jäi see raamat mulle lihtsalt raamatupoes näppu. Ma arvan, et huvi selle teema vastu tekkis mul seoses psühholoogia õppimisega. Igatahes ei saanud ma raamatut alustades väga pikalt aru, kas tegemist on fiktsionaalse või reaalse sisuga. Kohati tundus kogu lugu liiga uskumatu, et reaalsus olla. Samas olid kõik hindamiseks mõeldud testid ja muud teaduslikud kirjeldused väga tõetruud. Raamatut edasi lugedes sain aru, et tegemist on ikkagi reaalsete inimeste ja siuatsioonidega. Pisikeses Eestis sooja teki all oli väga turvaline lugeda, millega psühhopaadid laias maailmas hakkama on saanud. Kohati hakkasin ka endas psühhopaadile omaseid jooni leidma. Õnneks sain raamaut lugedes siiski aru, et see kui sa kahtled, kas sa oled psühhopaat või mitte, viitab sellele, et sa ei ole psühhopaat. Või sotsiopaat. Sest sotsiopaat ja psühhopaat on selle raamatu põhjal üks ja sama. Soovitan kõikidele nendele, kes selle teema kohta rohkem teada tahaksid saada.

0 kommentaari:

Postita kommentaar