Kaalud

 26. veebruaril 2021 Sadamateatris

Kas te olete kunagi mõelnud, et tahaks olla kärbes seinal? Mina küll olen. Kuigi enamasti jääbki see mõte ainult fantaasiaks. Kui keegi on mõelnud, et tahaks sünnitusosakonnas kärbsena ringi lennata, siis mul on teile hea uudis. Vanemuise uues lavastuses “Kaalud” saab see fantaasia reaalsuseks. 

Sadamateater, kus lavastust mängitakse, on eriline teatrimaja, mis lubab ruumi muuta vastavalt sellele, millist lavakujundust parajasti vaja on. Nii oli sel korral Sadamateatri saali tekkinud päris ehtne sünnitusosakonna koridor, milles toimuvat tegevust publik eemalt vaadata saab. Kui istuda rõdul või viimastes ridades, nagu mina, siis on küll tunne, et oled kärbes osakonna lae all ja saad segamatult vaadata, mida osakonnas viibivad inimesed teevad ja mõtlevad. 

Kui ma juba lavakujundustnagu sageli haiglates kohanud oleme. Seinas kolm valget ust, millest osad kannavad silti “protseduurid” ja üks läbipaistev automaatselt avanev uks, mis viib osakonna sellesse ossa, kus paiknevad sünnitustoad. Tegemist ei oleks tõsiselt võetava haiglaga, kui ukse kõrval poleks korvi siniste kilesussidega - üks puhaste ja teine kasutatud susside jaoks. Ja otse loomulikult need pruunid nahkkattega pingid ja kandilised toolid, mida me kõik oleme harjunud haiglates Nõukogude ajal nägema (ja mõnes kohas näeme veel praegugi). Mõlemast ääreseinast leiame ka väikesed puust lauad, millelt võib leida erinevaid terviseteemalisi brožüüre.

Mulle meenutas lavakujundus ühe väikese haigla sünnitusosakonda, kus ma kümme aastat tagasi praktikal olin. Võib-olla kõige mitte-haiglalikum osa lavakujundusest oli suur läbipaistev plastikust sein, mis eraldas publikut ja laval kujutatud osakonna koridori. Ühelt poolt võib seda vaadelda kui neljandat seina, mis eraldab publikut ja lava ning annab selge signaali, et tegemist on ikkagi teatri, mitte päris eluga. Kuna näitlejad veedavad enamuse ajast siiski seina ees, siis ma usun, et pigem on sein ikkagi osa sünnitusosakonnast ja on mõeldud eraldama ooteala ülejäänud osakonnast.

Kui keegi nüüd hakkas arvama, et teatrilaval reaalset sünnitamist näidatakse, siis seda pole vaja karta. Tegevuse keskmes on hoopiski neli meest, kes kõik satuvad erinevatel põhjustel sünnitusosakonna ooteruumi ja hakkavad seal rääkima isaks olemisest ja saamisest ning elust laiemalt. Eriti filosoofiliseks muutuvad mehed peale väikest plasttopsiku täit konjakit. See omakorda avab meile meeste kõige sügavamad hingesopid ja saame teada selliseid mõtteid, mida mehed pole varem isegi oma parimatele sõpradele rääkinud. Kindlasti annavad palju kõneainet ka meeste erinev vanus ja elukogemus. Hannes Kaljujärve kehastatav Igor oli meestest kõige vanem ja omas konkreetse sünnitusosakonnaga väga pikaaegset kogemust. Ka Aleksei, keda kehastas Riho Kütsar, oli varem sünnitusosakondades käinud, kuid mitte selles konkreetses haiglas. Alekseiga oli kaasas tema sõber Eduard (Margus Jaanovits), kes oli paljuski süüdi selles, et mehed oma südant puistama hakkasid. Meestest kõige noorem oli Reimo Sagori kehastatud Artjom, kes valmistus alles esimest korda isaks saama ja selleks eriliseks sündmuseks olid neil peresünnituse näol ka erilised plaanid.

Mis sünnitusosakond see ilma naisteta oleks? Nii näeme Külliki Saldret kehastamas haiglaõde ning Artjomi ämma Galina Borissovnat ja ema. Minu meelest tegi Saldre nii võimsad rollid, et isegi siis kui ühtegi naist parasjagu silmapiiril polnud, hõljus meestega täidetud ruumis ikkagi mingi naiselikkus, mis mehi mõjutas. Kui Artjomi ema ja Galina Borissovna mõjutavad peamiselt Artjomi, siis õde on see kes kogu osakonnas asjad paika paneb ja kelle ees kõikidel meestel aukartus on. Just õde on see, kes ühendab kahte maailma - ooteruumi ja seda läbipaistvate uste tagust salamaailma. Ja kõik mehed tahavad teada, mis seal taga toimub. Peamiselt küll sellepärast, et teada kas naistega, kes uste taga viibivad on kõik korras. Ainsaks infoedastajaks ja sillaks kahe maailma vahel on õde. Niisiis saavad mehed üsna kirielt aru, et õde vajab hoopis teistsugust suhtumist, kui teised mehed, kes samas ruumis viibivad. Kas suhtumise muutus on tingitud õe käes olevast võimust või hoopis sellest, et õde on naine, saab iga teatrikülastaja ise otsustada. 

Pole vist väga üllatav, et mulle meeldis kõige rohkem Külliki Saldre õe rollis. Isiklikult minu jaoks oli Nadežda veidi liiga karm meestega, kuid arvestades seda, et kogu tegevus toimub ikkagi Venemaal, siis sealseid veidi napsutanud isasid tulebki veidi karmimalt kohelda. Ja mis seal salata, eks meil Eestis leidub ka selliseid Nadeždasid päris palju. Ometigi sellest karmist ja liigagi otsekohese ütlemisega õest õhkus empaatiat ja hoolivust, seda mis ühes heas ões olemas peab olema. Tegelikult vist võiks öelda, et õde ja üleüldse naised olid nende meeste jaoks autoriteedid. Kõige paremini illustreeris seda stseen, kus Artjom ära minestas ja õde lihtsalt tuli ja seisis tema kõrval käed puusas ning ütles “Maast lahti!” ja Artjom oligi püsti. Ei saa ju lihtsalt minestunult lamama jääda, kui naine käseb sul end püsti ajada. Kuna praegu on teatrid kinni ja haiglates ollakse töötajate üle rõõmsad, siis ma usun, et Saldre saaks vabalt haiglas hakkama. Ja võib-olla veel paremini kui mõni õde, kes on selleks õppinud.

Galina Borissovna ja Artjomi omavaheline stseen kohe lavastuse alguses näitab, kuidas erinevad põlvkonnad sünnitusse suhtuvad. Ämm on kaugelt kohale kihutanud, et oma tütrele sel raskel ajal toeks olla. Võrgust kotiga on isegi söök kaasa võetud. Artjom näitab ämmale lepingut, milles on kirjas, et neil on peresünnitus ja see tähendab seda, et mees on sünnituse ajal naise juures. Galina Borissovna hakkab muidugi sellise asja peale naerma, sest see on ju ennekuulmatu, et mehed sünnituse juures on. Pole ju meilgi sellest väga palju aega möödas, kus mehed pidid sünnitusmaja akende all ootama ja keegi neist ei osanud isegi sellest mõelda, et naise kõrval sünnituse ajal olla. Seega võib meie armsas Eestis ka seda suhtumist kohata, et parem on kui mees ei näe oma naist sünnitamas. Samas annab sünnituse nägemine Artjomile teistsuguse kogemuse ning kuigi ta ei suuda seda kogemust sõnadesse panna, annab ta oma kogemusega meeste vestlusesse hoopis teistsuguse vaate. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis äkki peaksid just vastupidiselt kõik mehed oma naisi sünnitamas nägema, et mõista mida naised sel hetkel läbi elavad. Selline kogemus paneks mehed kogu naissugu hoopis teise pilguga vaatama. Kui palju valu ja vaeva mehed (ja ka naised) oma emadele põhjustanud on. Aga enamasti me ei mõtle sellele. 

Nii hakkavadki mehed rääkima elust, tööst, naistest, õnnest ning tähtkujudest. Igaüks oma maailmavaatest ja elukogemusest lähtuvalt. Lõpuks tundub, et kuigi mehed on kõik erinevad, siis sisimas erinevus nii suur polegi. Neid kõiki ühendab austus naiste vastu. Ja kuigi esmapilgul võivad mehed tunduda enesekesksete, lärmakate või ülbetena, siis tegelikult on nad siiski ilusad ja head. Lihtsalt mõni neist oskab seda paremini välja näidata kui teised ja paneb publikut endale rohkem kaasa elama kui mõni teine. Nii jõudiski etenduse lõpuks mulle kohale, et kõik mehed väärivad kaasa elamist, sest igaühel on elus midagi sellist, mis meid teistele sümpaatseks teeb. Mõni lihtsalt ei näita seda poolt endast teistele võib-olla nii sageli.

Kuigi Vanemuine on oma kodulehel lavastust draamaks nimetanud, on laval ka väga palju koomilist. Vähemalt mulle seostub Margus Jaanovitsi nimi kohe koomiliste rollidega. Ja nii ka selles lavastuses nerutab publikut kõige rohkem just Jaanovitsi kehastatud Eduard. Eduard tuleb oma sõbra Alekseiga sünnitusosakonda kaasa. Mõlemad mehed on mõõdukalt napsu võtnud, kuigi Eduardi pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust on näha, mida mõõdukus tema jaoks tähendab. Kuigi järgmisel hetkel võib Eduard argumenteerida täiesti kaine inimese loogilisusega. Kui Jaanovits näitas, et Eduard on purjus, siis pehme keel, liigutused ja kõik sinna kuuluv oli üle võlli keeratud. See muutis purjus inimese naljakaks, mitte vastumeelseks. Ja olgem ausad, usutavalt purjus inimest mängida on ikka üsna raske ja Jaanovits sai sellega hästi hakkama. Kuigi minu jaoks vahepeal pani ta sellega natukene liiga palju üle võlli.

Hannes Kaljujärve Igor oli ehtne eesti mees (kuigi tegevus toimub Venemaal ja kõik tegelased on venelased). Istub vaikselt nurgas ja ei räägi midagi, kuid peale paari pitsi lähevad häälepaelad valla ja räägib kõik oma mured südamelt ära. Algselt tundus mulle, et Kaljujärve roll on kõige lihtsam – lihtsalt istub ja vaikib. Aga kui Igor lõpuks rääkima hakkas, siis roll enam nii lihtne ei tundunud. Kuigi ma pean tunnistama, et minu jaoks Kaljujärv päris veenev 70-aastane ei olnud (nagu pakkus Eduard).

Minu jaoks oli meestest kõige paremini edasi antud Riho Kütsari kehastatud Aleksei, kes vaevles süümepiinades, et juba kolmandat korda ei õnnestunud tal ise oma naist sünnitama tuua. Kuigi kõik näitlejad olid oma kehastatud tegelaste karaktereid suurepäraselt tabanud, jäi meestest mulle eriliselt silma just Kütsar. Võib-olla seepärast, et selliseid süümepiinades mehi olen ma oma haiglatöös kõige rohkem kohanud ja see oli väga tõetruu. Eriti duo Kütsar - Saldre. Ega ma siis niisama ei öelnud, et Saldre sobiks haiglasse tööle. Ikka selle pärast ütlesin, et selliste kõige tüütumate tüüpidega saab ta väga hästi hakkama. Aga Kütsar mõjus ka ilma Saldreta laval väga hästi.

Reimo Sagor, kes on näitlejatest noorim, kehastas ka noorimat meest - Artjomi. Minu meelest mängis Sagor väga hästi välja Artjomi erinevad nüansid. Ämmaga suhtles Artjom veenvalt nagu juristile kohane. Emaga suheldes oli näha aukartust ja allumist ema soovidele. Sattudes aga meeste seltskonda oli ta pigem vaatleja rollis, kes üritab endast targematelt elu kohta õppida selliseid teadmisi, mida saab õppida ainult siis kui erineva elukogemusega mehed õnne ja elu üle filosofeerima hakkavad. Tegelikult said kõik mehed oma osatäitmistega väga hästi hakkama, aga eks meelde jäävad ikka rohkem need, kes millegi erilisega silma paistsid. Sel korral oli minu jaoks eriline Eduard, sest tema eristus koomilisuse poolest. 

Lõpetuseks pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli kogu haigla õhustik nii ehedalt kujutatud, et ma unustasin üldse ära, et ma teatris olen. Seega ei oska ma väga hästi öelda, mis mõtteid nähtu minus tekitas. Mingeid erilisi seoseid tegelaste ja sündmuste vahel ma oma peas tekitada ei suutnud. Ainus mõte, mis mind teatrisaalist väljudes tabas, oligi et näitlejad olid nii suurepäraselt tõetruud ja lavakujundus tekitas täiesti tunde, et ma olen haiglas. Ma lihtsalt istusin ja nautisin terve aja tavapärast elu, mis haiglas toimub. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Võrreldes igasuguste haiglaseriaalidega, oli Sadamateatri laval nähtu kordades parem ja huvitavam. Ilmselt seetõttu, et seal oli parajas annuses huumorit, elu, filosoofiat, teatrit ja haiglat. Samas olid kõik tegelased täiesti tavalised inimesed meie endi keskelt ja näitlejad kehastasid neid inimesi hirmuäratavalt tõetruult.

Seega soovitan kõikidel teatruhuvilistest tervishoiutöötajatel seda lavastust vaatama minna. Ainus oht on see, et peale kurnavat tööpäeva võib teil tekkida illusioon, et tööpäev jätkub. Kõikidele teistele soovitan muidugi ka vaatama minekut. Kui keegi teist omab haiglaga negatiivseid emotsioone, siis ilmselt pole "Kaalud" teie jaoks parim meelelahutus, aga muidu soovitan kõikidele. Kui piirangud läbi saavad, siis mina lähen kindlasti veel kord seda lavastust vaatama, äkki näen siis haiglast kaugemale ka.

 

Autor: Jevgeni Griškovets

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Maarja Meeru

Valguskunstnik: Andres Sarv

Osades:

Reimo Sagor – Artjom

Riho Kütsar – Aleksei

Margus Jaanovits – Eduard

Hannes Kaljujärv – Igor

Külliki Saldre – Galina Borissovna; Artjomi ema; haiglaõde

* - päisefoto autor on Maris Savik

Rohkem infot lavastuse kohta ja mänguajad leiab SIIT