Balti tragöödia või Balti unenägu?

 7. septembril 2021 ERM-i saalis (Eesti Teatri Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Tallinna Linnateater

Ma usun, et pole vist olemas ühtegi teatrisõpra, kes pole Tallinna Linnateatrisse piletite saamise nimel vaeva näinud. Sinna lihtsalt on üsna keeruline pileteid saada ja ilmselt ongi see ka põhjus, miks teater publiku hulgas nii populaarne on. Eriti tuliselt tuleb piletite nimel võidelda siis, kui Tallinna Linnateater juhtub etendusi andma väljaspool Tallinna. Nii juhtuski, et kõikidel Lõuna-Eesti inimestel oli tänu Eesti Teatri Festivalile Draama 2021 võimalik Tallinna Linnateatri uusimat lavastust, Balti tragöödiat, näha Tartus. Eesti Rahva Muuseumisse oli spetsiaalselt festivali etenduste jaoks ehitatud ajutine teatrisaal, mis näitlejate sõnul on peaaegu sama hea koht mängimiseks nagu seda on Salme Kultuurikeskus, kus muidu lavastust mängitakse.

Otse loomulikult pidin ka mina võimalust ära kasutama. Seda enam, et tegelikult oleksin ma tahtnud Balti tragöödiat iga hinna eest vaatama minna ka siis, kui see Draama festivalile poleks tulnud. Aga kuna ma teadsin juba varakult, et lavastus festivalile tuleb, siis ei hakanud ma Tallinnasse minekut organiseerima. Nimelt pidime me koolis Vegesacki romaani lugema, seda koos õppejõu ja kursusekaaslastega analüüsima ning hiljem sain sellest veel eksamitööski kirjutada. Erinevalt mitmest teisest kursusekaaslasest, lugesin ma raamatu algusest lõpuni läbi ja mulle loetu meeldis. Seega tahtsingi teatriversiooni ka näha. Eelkõige seetõttu, et näha, kuidas nii mahukas romaan on lavale toodud. Sest romaani tegevus toimus aastakümnete jooksul ja minu meelest oli kogu sündmustik oluline ja huvitav, seega tundus huvitav mida Moppel ja Laumets välja jätta otsustasid. Esimene muudatus, jäi silma juba enne etendust kava lugedes. Kui romaanis algab tegevus Aureli lapsepõlvest, siis lavastuse alguses on Aurel juba 18-aastane ja tegelikult publikul puudub võimalus mõista, miks Aurel on selliseks kujunenud, millisena me teda järgnevatel aastatel näeme.

Palju on paralleele toodud Vegesacki „Balti tragöödia“ ja Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vahel, ning eks see olegi see, mis mulle ka romaani juures meeldis ja mind teatrisse meelitas. Kui Tammsaare puhul on oluline õigus, siis Vegesacki rääkis õiglusest. On ju õigus ja õiglus juba oma kõla poolestki sarnased ja eks suuresti tähendab ka õigus õiglust millegi suhtes. Eks paralleele kahe suurteose vahel ole muidugi veelgi. Siiski räägib Vegesack romaanis kõige rohkem kuuluvusest. Kahjuks jäi lavastuse puhul see kuuluvuse küsimus minu jaoks veidi nõrgaks. Jah, sellest küll räägiti, et baltisakslased ei ole venelased ja nad ei ole ka sakslased ning lätlased ja eestlased nad ka ei ole ning nad justkui ei kuulu kusagile. Aga raamatus oli see nähtamatu klaasseina kujund tugevamalt välja joonistunud. Samas rõhutati päris mitmel korral seda, et kõik rahvused on võrdsed ja iga rahvuse hulgas võib olla mõrtsukaid ning üksikute häbiplekkide pärast ei tasu tervet rahvust häbimärgistada. Eriti meeldis mulle toapoiss Jantsi (Kalju Orro) välja öeldud mõte, et oluline pole see, mis sa oled vaid milline sa oled. Minu meelest on see nii väärtuslik mõte, et selle mõtte võiksime kõik endale igapäevaseks suuniseks võtta.

Eks esialgu tabas raamatut lugedes ka mind mõte, et baltisakslus ja baltisaksa ajalugu on nii vana teema, et see ei saa tänapäeval enam huvitav olla. Tegelikult on meil eestlastena baltisakslastega väga palju sarnast. Meie küll teame, kuhu me kuulume ja meil on suured rahvuslikud traditsioonid, kuid samas on eestlaste kogukond siiski nii väike, et kui midagi juhtuma peaks, vaatame me ikka abi saamiseks suurriikide poole. Ja me läheme rahvusena neile ilmselt sama palju korda, kui omal ajal läksid baltisakslased korda sakslastele või venelastele. Lisaks leiab lavastusest ka mitmeid teisi tänapäeval aktuaalseid ühiskondlikke probleeme. Näiteks tuli väga hästi välja see, kuidas venelased ässitasid kohalikke talupoegi baltisakslaste vastu mässu tõstma ja tänapäeval saab seda võrrelda absoluutselt kõigega, mis meie ümber toimub. Mu esimene paralleel olid Kremli trollid, kes sotsiaalmeedias inimesi poliitilistel teemadel üles ässitavad, aga ilmselgelt ei pea ässitajateks olema ainult venelased ja teemad poliitilised. Minu meelest koosneb meie ühiskond hetkel ainult üksteise teineteise vastu üles ässitamisest kõikvõimalikel teemadel. Seega on lavastus igati kaasaegne. Muidugi ei saa koroonaajastul valminud lavastuse puhul jätta märkamata seda, kuidas tädi Leocadie (Külli Teetamm) ei taha batsillide kartuses Aurelil (Karl Laumets) ja Christofil (Märt Pius) kätt suruda. Aga eks tänapäeval aktuaalseid teemasid leiab lavastusest veelgi.

Mõningate teemade tabamiseks tuleb lavastust veidi põhjalikumalt vaadata ja süveneda kujunditesse, mida meile näidatakse. Võtame kasvõi toolid, mida on laval palju, sest tegelasi on palju ja igaühel on oma tool. Välja arvatud Aurelil. Kuigi me näeme ka teda mõned korrad istumas, siis tema istub mitmel erineval toolil. Nagu väljend juba ütleb, viitavadki toolid sellele, et Aurel ei ole veel enda kindlat kohta ja rolli siin ühiskonnas leidnud, samal ajal kui kõikidel tema lähedastel on kindlad vaated ja põhimõtted ning sellest lähtuvalt ka rollid välja kujunenud. Eks seda on ka tänapäeval sageli noorte juures näha, et noored julgevad rohkem maailmas ringi liikuda ja teha erinevaid asju, et enda jaoks just see kõige südamelähedasem tee valida ja eks nende kogemuste omandamise käigus muutuvad ka nende rollid ja maailmavaated sarnaselt Aureliga. Nii lohistavadki kõik oma toole mööda lava aeglaselt ja mõõdetud sammudel, justkui kandes lõputult rasket taaka, mida baltisakslaseks olemine tähendab. Kuni ainult Aurel on ellu jäänud ja ta otsustab sellest taagast vabaneda, viies lavalt veel viimasegi tooli minema. Nii ongi Aurel lõpuks vabaks saanud ja otsustab minna Saksamaale ning alustada seal uut elu.

Eks seda pikka ajalugu ja rasket baltisakslase taaka rõhutas ka väga täpselt paika pandud ning mõõdetult aeglane liikumine. Kohati tekkis vaadates tunne, et näitlejad võiksid laval kiiremini liikuda, sest mida ma ikka vaatan, kuidas viimane näitleja laval tooli enda taga lohistab, tehes seda äärmiselt sujuvalt ja aegluubis. Selle asemel võiks juba uut stseeni vaadata. Siis hakkasin aga mõtlema, et baltisakslased on meie kultuurile andnud nii palju. Mõelgem näiteks kõikidele mõisatele, lossidele, teatrimajadele jne, mida meil ilma baltisakslasteta poleks. Ometigi tundub meile, et need ehitised on siin seisnud juba nii pikalt, et tegemist oleks justkui ammu unustusehõlma vajunud ajaga. Just seepärast tulebki näitlejatel laval aeglaselt ja mõõdetud sammul liikuda, et publikule jõuaks kohale baltisakslaste poolt kõikide aastasadade eest siia toodud kultuur, mis praegu tundub meile justkui unenäona. Siinkohal tasub küsida, kui meil poleks olnud baltisakslasi koos enda kultuuriga, siis milline oleks meie praegune kultuur? Kas meil oleks teater, ooper ja klassiklaine muusika?

Unenäos elamist rõhutab eriti tugevalt Kristjan Suitsu lavakujundus. Esmapilgul saali minnes tundub, et tegemist on täiesti tavalise lavaga, mille külgseinad meenutavad veidi baroksstiilis valgeid seinu ja tagaseina katab valge taust ning põrandal on katteks hele vaip. Tegelikkuses on tagumine sein tüllist ja selle taga kerkib lavastuse arenedes publiku ette täielik võlumaailm. Tüll tekitab illusiooni justkui näeksime selle taga toimuvat läbi udu. Seda illusiooni võimendab veelgi maad kattev pidev suits, raagus puud ja kõrgemal asuvad kalde all peeglid, mis peegeldavad kogu tülli taga toimuva tegevuse publikuni justkui pealtvaates (vaadake postituse päisepilti ja te saate täpselt aru, mida ma mõtlen). Loo seisukohast oli tülli tagune kirikaed ehk teispoolsus, kuhu läksid surnud inimesed, koht kus nad said lõpuks vabad olla. Eks seegi oli üks baltisakslaste unistustest. Olla vaba, ilma et peaks talupoegade mässu ning erinevate riigivõimude nõudmisi täitma. Mina igatahes nautisin neid vaateid, mis tülli taga moodustusid täiel rinnal. Ühelt poolt oli tegemist täiesti reaalselt laval toimuvaga, kuid teisalt oli mul tunne justkui ma vaataksin mingit maali. Maali efekti tekitaski udusus ja kaugus ning mitmedimensioonilisus.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga kui mulle öelda märksõnaks „baltisakslased“, siis esimese asjana tulevad mulle meelde lossid ja mõisad ning seejärel uhked ning puhevil õhtukleidid naistel ning säärsaapad ja ratsapüksid meestel. Umbes sarnases stiilis oli ka Läti kostüümikunstnik Kristine Pasternaka lavastuse kostüümid kujundanud. Kõikidel baltlastest naistel olid suursugused kleidid, välja arvatud isepäine tädi Olla (Evelin Võigemast), kes kandis laiu ratsapükse ja puhevil varrukate ning kroogitud kaelusega pluusi. Lihtsamat kleiti kandis ka koduõpetaja Belinski (Rain Simmul) tütar Sonjetška (Ursula Ratasepp), kuna tema polnud baltisakslane vaid venelane. Justkui väikese üleoleku märgiks erines puhevil kleite kandvatest baltisaksa naistest ka klaveriõpetaja Ara (Anu Lamp), kes oli ainult pooleldi baltisakslane ja pooleldi riigisakslane, kandis kirsipunasest sametist laia lihtsa lõikega pluusi ning samast kangast laiu pükse. Mehed kandsid valdavalt siiski viigipükse ja pintsakuid ning kingi, mitte minu ettekujutusele sobivalt ratsasaapaid ja ratsapükse. Minu ettekujutusele vastas ainult doktor Martinell (Egon Nuter). Siiski olid kostüümid suursugused ja pakkusid silmailu. Igatahes olid kostüümid vaieldamatult ajastutruud ja pakkusid silmailu. Eriti jäi silma tädi Madeleine´i (Hele Kõrve) uhke heleroosast sifoonist õhuline pluus ja valge roosade lilledega suursugune seelikuosa.

Samamoodi pakkusid Tartu (aga ilmselt ka kõikidele teistele teatrihuvilistele) teatripublikule tõelise elamuse Tallinna Linnateatri näitlejad ise, keda nii harva laval näha õnnestub. Mitte, et ma tahaks teiste teatrite truppide kohta midagi halvasti öelda, aga Tallinna Linnateatri näitlejad tunduvad oma kättesaamatuse tõttu kuidagi erilisemad. Või siis on sinna teatrisse tõesti eriliselt andekad näitlejad kokku koondunud. Igatahes vaatas publik hiirvaikselt laval toimuvat. Nagu üks külastaja pärast etendust ütles, siis tulebki tähelepanelikult vaadata ja kuulata, kui selliseid näitlejaid nii harva näha saab. Ja laval oli tõesti suursugune näitlejate plejaad. Kui tavaliselt on etendustes seda harva, et laval on samal ajal korraga suurem hulk näitlejaid, siis „Balti tragöödia“ puhul oli laval korraga väga palju näitlejaid, kuid enamasti on näitlejad laval lihtsalt vaikides ja oma korda oodates. Ometigi on neid kõiki huvitav vaadata ka lihtsalt ooteseisundis olles. Kuigi tegemist on väga-vägeva trupiga, jäid mõned pärlid natukene rohkem teistest silma.

Esiteks lavastaja Karl Laumets, kes kehastas peategelast Aurelit. Tegelikult peaks Aurelit kehastama Kaspar Velberg, kuid tema jäi vahetult vigastuse tõttu eemale. Väidetavalt sai Laumets laupäeval teada, et ta peab teisipäeval ise peaosas olema ja proovi jõudis ta teha ainult teisipäeva hommikupoolikul. Seda sain ma teada pärast etendust toimunud vestlusringis. Kui paljud lavastajad oskavad ainult hästi lavastada, siis Laumets oskab vaieldamatult ka suurepäraselt mängida. Kogu etendus oli nii suurepärane, et mitte sekundiks ka polnud aru saada, et Aureli roll pole Laumetsa mitmete kuude pikkuse töö vili, vaid on nn „püstolina“ sisse õpitud. Ja tekstiga komistasid ka pigem kõik teised, välja arvatud Laumets. Sellise lühikese ajaga selline vapustav roll teha, see lihtsalt väärib teistest enam esile tõstmist. Samuti väärib teistest veidi enam esile tõstmist Hele Kõrve, kes kehastas endist ooperilauljat tädi Madeleine´i ja esitas ühe vägagi kõlava ja ehtsa ooperiaaria ning hiljem veel teisegi laulujupikese. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui ma sain aru, et Kõrve laulab otse ja ise. Esimese hooga tundus laul nii võimas, et jäi mulje justkui tuleks see kõlaritest, aga siis liikus Kõrve publikule lähemale ja oli aru saada, et ta laulab täitsa ise ja ikka sama võimsalt. Lausa uskumatu on draamanäitleja esituses nii puhast ooperiaariat kuulata ja see väärib lihtsalt suurt tunnustust.

Esmapilgul võib ju tunduda, et baltisakslaste ajalugu ei paku eestlastele midagi ja kolm tundi teatrisaalis on täielik piin. Komöödiaga tõesti pole tegemist ja naerda saab mõned üksikud korrad, kuid siiski on tegemist äärmiselt nauditava lavastusega. Esiteks kogu Rauno Zubko loodud liikumine, mis mingil hetkel võib küll igava ja aeglasena tunduda, kuid lõpus mõjub veidi kaootilisena tunduv ühistants nauditava harmooniana. Lisaks pakuvad elamuse kostüümid koos lavakujundusega. Ja teleturule kohaselt tasuks öelda, et kui sellest veel vähe on, siis tasub teatrisse nautima minna juba ainuüksi suurepäraste näitlejatööde pärast. Kui ma oleks kõikide näitlejate kiituseks kasvõi ühe lause öelnud, oleks see postitus ilmselt kilomeetreid pikk, sest absoluutselt kõigi kohta saab ainult head öelda. Muidugi on kirsiks tordil Hele Kõrve imeline laul. Kui ükski eelnevatest põhjustest ei tundunud piisav, siis tasub juba ainuüksi sellepärast teatrisse minna, et kuulda Kõrvet laulmas.

 

Autor: Siegfried von Vegesack
Dramatiseering: Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Helikujundaja: Arbo Maran
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Laval:
Karl Laumets – Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Märt Pius – Christof, Aureli vend
Evelin Võigemast – tädi Olla, Jenny õde
Külli Teetamm – tädi Leocadie, Jenny õde
Helene Vannari – vanatädi Ernestine, Jenny ema õde
Alo Kõrve – onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve – tädi Madeleine, onu Nicolas´ abikaasa
Egon Nuter – doctor Martinell, arst
Rain Simmul – Belinski, Aureli koduõpetaja
Ursula Ratasepp – Sonjetška, Belinski tütar
Tõnn Lamp – pastor Awoting
Anu Lamp – Ara, klaveriõpetaja
Allan Noormets – onu Jegor, kauge sugulane
Peeter Tammearu – onu Rembert, kauge sugulane
Kalju Orro – Jants, toapoiss
Andres Raag – Miška, kauge sugulane
Teistes osades: Jaak Kaljurand, Ando Tammsaar, Jarko Rahnel, Tarvo Elblaus, Jaan Kaljurand
 
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN