2021 suvel loetud raamatud

Päisefoto pärit internetist

Nagu ma suve alguses välja hõikasin, siis teen kogu suve kohta ühe raamatupostituse. Kes regulaarselt seda blogi loevad, siis ilmselt saite juba aru, et sel suvel oli siin väga palju teatripostitusi. Kusjuures mõnda lavastust käisin mitu korda vaatamas, seega kõik teatriskäigud ka blogisse ei jõudnud. Kõikide nende teatriskäikude ja kirjutamiste vahelt ei jäänud väga palju aega lugemiseks. Siiski tundub, et seda normi, et iga nädal üks raamat, suutsin ikkagi hoida. Siit siis tuleb minu selle suve lugemisvara. Mulle endale tundus, et suvel lugesin ma veidi kergema sisuga kirjandust, kui muidu. Aga oli ka huvitavaid raamatuid, mida rannas lugedes suutsin end isegi päikesega ära põletada, sest lugedes läks aeg lihtsalt nii ruttu, et ei märganudki kui juba olin 2h ühes asendis lauspäikese käes peesitanud. Seega on minu puhul tunduvalt ohutum nüüd vihmaste ilmadega toas lugemine.

1. Ann Cleeves "Varjatud sügavused" - Tegemist on Vera Stanhope´i sarja kolmanda raamatuga. Pean tunnistama, et sel korral oli mul raamatu lugemine väga raske. Lugesin seda raamatut peaaegu kolm nädalat. Põhjus oli selles, et ETV hakkas just Vera seriaali kõiki hooaegasid algusest peale näitama ja mina juhtusin kõige esimest osa vaatama. See esimene osa oli täpselt see, millest raamatus räägitakse. Ja mida sa siis sellest raamatust enam loed, kui sa oled just teada saanud, kes mõrvar on. Mingi hetk ikka tekkis mõte, et kuna raamatus olid mõned sündmused teisiti kui seriaalis, et äkki on ka mõrvar keegi teine. Ma arvan, et nendele, kellele Ann Cleeves´i raamatud meeldivad ja kes poel seriaali näinud, meeldib ka see raamat. Minu jaoks kahjuks jäi sel korral raamatuelamus saamata.

2. Anders Hansen "Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju mõjutavad" - Ma olen õnnelik, et Anders Hanseni teine raamat "Ekraaniaju" läbi juhuse minuni jõudis. See oli vägagi valgustav lugemine. Nüüd otsustasin ka tema esimese raamatu läbi lugeda. Nagu pealkirjast nähagi võib räägib raamat sellest, kuidas liikumine meie aju mõjutab. Lühidalt sisu kokku võttes on meie aju loodud liikumiseks ja seega on aju paremaks toimimiseks vaja regulaarselt liikuda. Kõige parem on mõõdukas tempos jooksmine umbes 20-30 minutit korraga ja 3 korda nädalas. Selle imetrenni abil väheneb stress, paraneb mälu, suureneb aju maht, tekivad kiiremini uued seosed närvirakkude vahel mis tähendab seda, et lihtsam on uusi asju omandada jne. Seega raamatu mõte on lihtne - liikuge. Kui joosta ei jõua, siis kõndimine on ka parem, kui mitteliikumine. Kellel nüüd huvi tekkis, siis soovitan raamatut lugeda. Raamatu lõpus on teadusartiklid ka välja toodud, millel raamat põhineb, seega pole tegemist lihtsalt mingi niisama teadusega. Enese motiveerimiseks on see raamat parim (eriti hea on muidugi lugeda koos läbi mõlemad raamatud).

3. Lucinda Riley "Pärliõde" - Tegemist siis "Seitsme õe" sarja neljanda raamatuga. Nüüdseks olen juba raamatute loogika kätte saanud, et vaheldumisi räägitakse sellest elust, mida tegelane praegu elab ja siis vahele tulevad peatükid tema suguvõsa ajaloost. Praegune raamat edenes üsna kiiresti. Ma ei tea, kas asi oligi selles, et ma olen juba Lucinda Riley kirjutamise paremini selgeks saanud ja seetõttu on teda nauditavam lugeda, või lihtsalt kõnetas mind CeCe lugu. Sel korral viib raamat lugeja Austraalia keskmaastikule põliselanike juurde. Mul tekkisid kohe paralleelid indiaanlastega. Igatahes mulle meeldis see 20. sajandi alguse Austraalia eluolu kirjeldus siiani kõige rohkem. Kui võrrelda varasemate raamatute Norra, Brasiilia ja Inglismaa kirjeldustega. Lisaks romantikale, saab nendest raamatutest veidi ka ajaloo ja reisiteadmisi. Aga tegemist on ikkagi peamiselt romaaniga, seega puhas ajaviitekirjandus.

4. Helene Moss "Cougar" - Seda raamatut võiks vist nimetada eesti enda "50 halli varjundit" raamatuks. Sobib veidi vabameelsematele naistele ajaviitelugemiseks. Ilmselt kõik teised ei naudiks lugemist sellest kuidas üks 43-aastane firmajuht praktiliselt kõikide tema teele ette jäävate noormeestega seksib. Minu jaoks raamat mingit lugemiselamust ei pakkunud. Aga nii hull ka ei olnud, et pooleli raamatut jätta. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et raamatus oli käsitletud veidi ka vägistamise ja korgijoogi teemat, mida võibolla erootikasugemetega raamatust oodatagi ei oska.

5. Aleksandr Barinov "Kaltsakad ja komissarid" - See raamat jäi mulle poes raamaturiiulil täiesti juhuslikult silma ja pealkirja järgi tundus huvitav. Peab tunnistama, et kui ma raamatukogust raamatu sain ja lugema hakkasin, siis esimene mulje enam nii huvitav ei olnud. Kuigi kaanel oli kirjas, et tegemist on tõsielul põhineva romaaniga Eesti-Vene narkoärist, siis esimeste lehekülgede põhjal see eriti romaani mõõtu minu jaoks välja ei andnud. Tundus veidi igav politseikroonika. Mida rohkem ma raamatut lugesin, seda raskem oli mul aga uskuda, et tegemist on tõsieluliste sündmustega ja mitte fiktsiooniga. Ma saan aru küll, et 90ndatel oligi uskumatu palju kriminaalsust, kuid see, kuidas mingisuguseid tööstusmasinaid ja mitmesadade liitrite kaupa keemilisi aineid üle piiri veeti, tundus ikka lausa uskumatu. Raamatu peategelaseks on Heldur Luhter, kes on reaalselt elanud ja narkoäris tegutsenud inimene. Raamat ongi nö tema ülestunnistus sellest, mis ja kuidas tegelikult toimus ja kes kõik selle narkokaubandusega seotud olid. Teiste inimeste nimed on muidugi muudetud, seega võime me ainult oletada, kes komissar Kalle tegelikult oli. Päris niisama ajaviitekirjanduseks ma raamatut ei soovita, kuid kes selliste teemade vastu huvi tunneb, siis päris silmaringi avardav lugemine oli. Igaks juhuks mainin ära, et narkootikumide tegemise õpetust raamatust ei leia. Küll saab aimu, milliseid aineid ja seadmeid kasutati, kuid osad protsessid ja mõned olulised reaktiivid on kirjeldustest välja jäetud, et keegi nüüd massiliselt narkotootmisega tegelema ei hakkaks.

6. Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika" - Jällegi olen veidi pettunud, sest minu meelest räägib raamat üldisemalt eestlastest ja Eestist, mitte ainult konkreetselt Tallinnast. Samas oleksin ma väga huviga tahtnud Tallinna kohta lugeda. Kuigi väga huvitav oli ka lugeda sellest, kuidas meie põhjanaabrid meid ja meie kultuuri laiemalt näevad. Siiski pealkiri polnud minu meelest päris see, millest raamatus räägiti. Samas on autor suutnud väga huvitavalt visata nalja nii eestlaste kui ka soomlaste kohta ning argumenteerida miks meie, eestlased käitume just nii nagu me käitume. Kindlasti on raamat hea võimalus iseennast kõrvalt vaadata ja natukene rohkem väärtustada meie kultuuri.

7. Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" - See raamat sattus mulle kuidagi täiesti juhuslikult ette. Ja peab ütlema, et tegemist on väga hea ajaviitekirjandusega. Minu meelest on raamatus suurepäraselt kokku võetud eestlaste soov naabrist parem olla. Lisaks käsitletakse raamatus ka sotsiaalmeediat ja seda, millise fassaadi me teistele endast jätame. Minu kõige lemmikumaks osaks oli siiski anonüümne netikommentaatorlus, mis võtab minu meelest väga hästi kokku selle, kuidas meil reaalselt ka teisi inimesi internetis sopaga loobitakse. Samamoodi andis raamat väikese ülevaate koduvägivallast ja sellest, miks naised ehk alati vägivaldsete meeste juurest minema ei lähe. Ühesõnaga raamatus on käsitletud kõiki eestlastele omaseid pahesid ning püütud veidi valgustada, mis toimub selle fassaadi taga, ning miks me teeme selliseid asju nagu me teeme. Kuigi tegemist on ajaviitekirjandusega, paneb raamat siiski veidi rohkem mõtlema sellele, et kas asjad ka tegelikult on nii nagu meile neid presenteeritakse.

8. Alex Michaelides "Vaikiv patsient" - Raamat jäi raamatukoguriiulitel juhuslikult silma ja meenus, et seda raamatut on vist kiidetud. Hiljem kiitsid raamatut ka mitmed tuttavad. Kahjuks pean ütlema, et nende kiituste põhjal ootasin ma paremat raamatut. Lugu räägib kunstnikust, kes oma mehe ära tapab ja seejärel vaikima hakkab. Vangla asemel saadetakse ta psühhiaatriahaiglasse, kuhu tuleb temaga tegelema psühhotrapeut, kes üritab aru saada, miks naine oma mehe tappis. Lõpuks antakse ülevaade sellest, kuidas tapmine toimus ja mis sellele eelnes. Kusjuures viimased sündmused on päris üllatuslikud. Raamat iseenesest oli huvitav, kuid minu jaoks oli põnevust vähe. Lõpp läks huvitavakas. Sellise hooga oleks võinud terve raamat olla kirjutatud. Kellele põnevus ja veidi kriminaalne tegevus meeldib, siis neile ajaviiteks väga hea kirjandus. 

9. Monika Peetz "Seitse päeva söömata" - Haarasin raamatu täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa. Mõtlesin, et äkki on huvitav. Lisaks tundus, et tegemist on piisavalt õhukese raamatuga, et seda oleks mugav näiteks reisile kaasa võtta. Mainin lihtsalt ära, et tegemist on Varraku ajaviiteromaaniga. Kellele seda tüüpi raamatud meeldivad, siis teate, et see raamat võiks ka teile meeldida. Mulle tundus, et tegemist on mingi sarja teise osaga, kuid ma ei suutnud raamatukaanelt välja lugeda, et mis see esimene osa siis oli. Igatahes sain ka nii loetud ja ei tundunud kordagi, et mul oleks eelnevalt mingi info puudu. Loosse on segatud viis sõbrannat, kes otsustavad oma iga-aastase puhkusereisi sel korral veeta paastulaagris. Eks sinna minekuks on igaühel erinevad motiivid. Ja sellest lähtuvalt pistavad nad nädala jooksul rinda erinevate probleemidega. Näiteks üritab üks neist välja selgitada kes tema isa on, teine üritab meeleheitlikult pooleaastase lapse kõrvalt tööd leida, kolmas üritab oma üksildasse ellu kaaslast leida jne. Siiski midagi väga põrutavat kellegi elus ei juhtu ja lõpuks lahenevad kõik probleemid. Ajaviiteks kõlbas lugeda, aga ega midagi väga huvitavat selles raamatus ei olnud.

10. Ann Cleeves "Õhku haihtunud" - Tegemist on järjekordse Shetlandi sarja raamatuga. Sel korral tuleb uurijatel tegemist teha inglastega, kes Shetlandile pulma tulnud. Kui üks külalistest järgmisel hommikul rannast surnuna leitakse, jääb mulje justkui oleks surmaga seotud kummitus, Pisi-Liisu. Ometigi ei saa kummitused inimesi mõrvata ja kui lisandub veel teinegi mõrv ja veel üks inimene kadunuks jääb, hakkab selguma kogu tõde. Kusjuures mul oli lugedes pidevalt väga mitu kahtlusalust, kuid päris õiget mõrvarit ja mõrvamotiivi ma ikka ei suutnud ära arvata. Mulle tundus, et sel korral oli mõrvar kuni viimaste keerdkäikudeni saladuseks jäetud. Ajaviiteks päris hea lugemine.

11. Lucinda Riley "Kuuõde"- Seitsme õe viies raamat. Nagu mulle juba on nende raamatutega tavaks saanud, siis alguses tundub, et see raamat ei ole üldse minu maitse. Siis jõuan kusagile keskele ära ja siis läheb lugu nii põnevaks, et enam raamatut käest ei saa panna. Nii ka sel korral. Kuigi peab tunnistama, et Tiggy loo puhul oli kaasaegne lugu rohkem minu masti (tulistamised, haigla, Šoti mägismaa jne), kui mineviku mustlaskogukond Sacromontes. Mis seal salata, Sacromontet tahaks nüüd küll külastada. Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et tüdrukute kasuisa Pa Salti saladused hakkavad tasapisi kooruma. Ma juba ootan, mis sellest loost lõpuks välja tuleb. Seega tuleb viimased osad ka ära lugeda ikka. Nagu nimigi ütleb, on tegemist ajaviiteromaaniga ja selleks sobib ta hästi. Kuigi pigem koduseks ajaviiteks, sest kaasa võtmiseks on Seitsme õe seeria raamatuid kõik liiga mahukad (enamasti jäävad 500 lk kanti)

12. Anders Hansen ja Mats Wänblad "Juuniori tugev aju" - Kui Varraku kodulehel Anders Hanseni uut raamatut nägin, siis teadsin kohe, et selle ma endale ostma pean. Selgus, et tegemist on rohkem lastele mõeldud raamatuga, aga mis siis. Sel korral on Hansen endale kampa võtnud lastekirjaniku Mats Wänbladi, kellega koos antakse raamatus ülevaade sellest, miks on liikumine meie ajule vajalik ja kuidas ekraanid meie aju mõjutavad. Kõike seda lastele omases keeles. Seega soovitan kõikidele noortele seda raamatut. Ja muidugi lapsevanematele ka. Eriti meeldis mulle see, et raamat üritab noorte seas populaarsete teemade abil liikumist propageerida. Näiteks, kuidas liikumine aitab paremini keskenduda ja kuidas seeläbi on võimalik näiteks arvutimängudes paremaks saada. Geniaalne minu meelest.

13. Anne Veesaar ja Anneli Aasmäe-Pender "Helgi Sallo. Elulugu" - Tegelikult pole see vist päris raamat. Kuigi autorid ise nimetavad seda raamatuks, siis välise formaadi ja materjali järgi nimetaksin seda pigem ajakirjaks. Kuigi sisu on jälle rohkem raamatulikum kui ajakirjale omane. Igatahes siia ma ta kirja panen. Kuna mind näitlejate elulood huvitavad, siis nautisin lugemist. Helgi Sallost pole väga palju eraelulist infot avaldatud (või pole mina seda näinud lihtsalt) ja seega oli päris huvitav lugeda. Sisu oli hea, aga see formaat häiris mind küll. Ma enamasti ei loe ajakirju kaanest kaaneni läbi, küll aga raamatuid. Seda A4 formaati pehmete kaantega on üsna ebamugav lugeda. Ilmselt ongi see rohkem mõeldud nendele inimestele, kes ajakirju igapäevaselt loevad ja nende jaoks pole selline formaat mingi probleem. Kaval lüke, inimesed ei saa arugi, et nad on raamatu läbi lugenud.

14. Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta" - Ma nägin kunagi Kanal 2 reklaami, et neil hakkab jooksma seriaal "Kogu tõde Harry Queberti juhtumist" ja mind see seriaal huvitas. Kahjuks pole mul televiisorit ja nii pole ma ühtegi osa näinud, sest ma ei juhtunud sel ajal maale. Aga raamatukogus oli raamat olemas. Nii sain peas endale oma seriaali kujundada. Nüüd ma tahan veel rohkem seriaali näha. Ma reaalselt ei suutnud raamatut käest ära panna, sest nii huvitav oli. Huvitavaks tegi raamatu see, et seal oli paralleelselt väga mitu erinevat lugu käimas ja koguaeg kahtlusalused vaheldusid. Muidugi ei suutnud ma kahtlusaluseid välja mõelda ja huvitavaid keerdkäike tuli süžees pidevalt ette. Ühesõnaga, kellele meeldivad Ameerika politseiseriaalid, kus politseinik sautb mõne mittepolitsenikuga juhtumit lahendama, siis see raamat on täpselt teile. Need 650 lehekülge said vist kolme päevaga loetud, sest ma lihtsalt neelasin lehekülgi. Lõpuks oli lausa kahju raamatut käest panna. Ja see on ju teadupärast hea raamatu tunnus, kui raamatu lõpus on kahju, et raamat läbi sai. Vaieldamatult minu selle suve parim lugemiselamus.

15. Lucinda Riley "Liblikatuba" - Kuigi tegemist pole Riley seitsme õe seeriasse kuuluva raamatuga, on mingis mõttes raamatu ülesehitus ikkagi sarnane. Vaheldumisi räägitakse kaasajast ja sinna vahele on pikitud meenutused minevikust, mis aitavad kaasaega veidi paremini mõista. Siiski on tegemist armastusromaaniga, milles käsitletakse veidi ka koduvägivalda, lisaks mõrvad ja leukeemia. Seega üdini positiivne raamat see kohe kindlasti pole. Mina sain päris märgade silmadega mõnda kohta lugeda. Raamat räägib Posy-st, kes on kohe tähistamas oma 70ndat sünnipäeva ja raamatus vaadatakse tagasi tema elule, kuidas ta ühes uhkes Inglismaa häärberis üles kasvas, vahepeal internaatkoolis käis, kohtus oma elu armastusega ja temast ilma jäi. See, miks Posy eluarmastus teda maha jättis, selgub raamatust ka. Lisaks saame ülevaate tema poegade ning nendega seotud inimeste elude tõusudest ja mõõnadest. Täielik ajaviitekirjandus, mis minus siiski väga kustumatuid mälestusi ei tekitanud.

16. Helene Moss "Cougar" (2. osa) - Ma isegi ei tea, miks ma selle teise osa lugemiseks võtsin endale, sest esimene osa polnud päris minu masti lugemine. Ja teine osa jätkab üsna samas stiilis esimesega. Kuigi selle loo keskmes on Viktoria rasedus ja püüdlused välja selgitada, kes tema üheksast erinevast seksuaalpartnerist võiks lapse isa olla. kui lihtsalt niisama on vaja aega surnuks lüüa, siis selleks sobib see raamat väga hästi, aga mingit elamust raamat ei paku.

17. Helene Moss "Cougar" (3. osa) - Ütlen ausalt, et see raamat oli minu jaoks kogu triloogia puhul kõige vastumeelsem. Samas toimus selles raamatus kõige rohkem sündmusi, sest erinevate seksuaalakti kirjelduste asemel toimusid raamatus igasugused muud sündmused. Ilmselt olen ma oma töös nii palju segasusseisundis inimesi näinud, et raamatust selle lugemine hakkas vastu. Üldse tundus mulle, et autoril olid mõtted otsa saanud ja seepärast vajus triloogia viimane osa kuidagi ära. Samas raamatu lõpp oli õnnelik. Kuigi ma pole kindel, kas erootilise romaani lõpp peaks olema just üks roosamanna pereelu idüll, kus väikesed lapsed saavad endale kingituseks kutsika ja kõik on väga ilus. Jällegi minu jaoks üsna ajaraiskamine, kuid kuna ma ei jäta raamatuid pooleli, siis lugesin ikka lõpuni.

18. Robin Carr "Parimad meist" – Järjekordne romaan, mille raamatukoguhoidja mulle näppu pistis, kuna seal on tegelaseks arst. Mulle ilmselgelt meditsiiniga mingil määral seotud raamatud meeldivad. Kuigi siin oli siiski peamiseks looks ühe noore arsti ja pubiomaniku armastuslugu. Ehk siis täiesti klassikaline romaan. Jällegi ajaviiteks igati sobilik lugemine. Päris igav ei olnud ja raamat vastu ei hakanud ning lugesin päris mõnuga. Samas mingit elamust lugemisest ka ei saanud.