Gorbatšov

 18. oktoobril 2021 teatrifestivali "Kuldne Mask Eestis" raames Rahvusooperis Estonia 

Foto: Ira Poljarnaja

Perestroika, glasnost ja NLKP Keskkomitee peasekretär on ilmselt esimesed märksõnad, mis tulevad Eesti inimestele esimesena meelde, kui neile mainida Mihhail Gorbatšovi nime. Mis seal salata, eks mul endalgi seostus esimesena Gorbatšovi nimega poliitika ja ajalootunnid (sest mind veel ei eksisteerinud selles maailmas sellel ajal, kui Gorbatšov võimul oli). Aga kas keegi teab, milline oli Mihhail Gorbatsov inimesena? Mina nüüd tean ja võin julgelt öelda, et pärast seekordset teatrikülastust reageerin ma Mihhail Gorbatšovi nimele hoopis teiste emotsioonidega kui varem.

 Mul oli võimalus aprilli alguses osaleda veebis toimunud veebifestivalil Russian Case, mis on Venemaal toimuva festivali Kuldne Mask üks osa. Kirjutasin oma blogis ka festivalil nähtud lavastustest lühikese kokkuvõtte, mida saab lugeda SIIT. Kuigi ma nägin seal väga palju häid lavastusi, mida tahaks oma silmaga teatrilaval näha, jäi mulle kõige rohkem meelde just Läti lavastaja Alvis Hermanise lavastus “Gorbatšov”. Ja mu soove võeti kuulda, sest „Gorbatšov“ etendus Eestis toimuval Kuldse Maski festivalil ja mul õnnestus seda näha. Seda poleks ma küll osanud oodata, et ma saan lavastust orkestiaugust vaadata, ehk siis kogu tegevus toimus minus vaid mõne meetri kaugusel. Vot see on emotsioon mida ma ei unusta. Ma lihtsalt istusin suu ammuli ja vaatasin näitlejaid, nende miimikat, pisarate tekkimist, iga väikseimat liigutust ja nautisin seda täiega. Kohati oli mul tunne justkui kedagi teist saalis ei eksisteerigi ja näitlejad räägivad ainult minuga. Nagu ma aprillis kirjutatud lühikokkuvõttes mainisin, oli tegemist väga helgetes toonides lavastusega ja just see soojus, siirus ja helgus oli see, mida ma tahtsin ka päris teatris kogeda. Sest veebis on ikkagi hoopis midagi muud lavastust vaadata, kui päris saalis istuda.

Olles lavastust veebis näinud ja laias laastus teades, mis toimub ja olles aru saanud, et sünkroontõlge ikkagi mingil määral segab detailidesse süvenemist, otsustasin, et sel korral vaatan etendust ilma sünkroontõlketa. Kevadest oli justkui meeles, et tegemist oli pigem lihtsama vene keelega, millest ma aru sain. Tegelikkuses see muidugi nii lihtne ei olnud. Eks mõned sõnad jäid ikkagi arusaamatuks. Aga mul polnudki vaja sõnade tähendust taibata, selleks et mõista, mis laval toimub. Nagu juba öeldud, olin ma lavastust varem näinud ja teadsin millega lugu algab ja kuidas edasi kulgeb. Pigem läksingi ma vaatama seda, kuidas see asi päris teatris, päris inimestega välja näeb.

Võib öelda, et nägi välja sama helge kui veebis, kuid emotsioon oli kordades suurem ja ma siiani tunnen, et ma olen mingi erilise soojuse ja siirusega küllastunud. Võib-olla oli mul lihtsam lavastust lapseliku siirusega vaadata, sest sel ajal kui Gorbatšov võimul oli, polnud mind veel olemaski, või olin ma veel liiga väikene. Seega polnud mul isiklikku seost tema poliitilise rolliga ja ma sain lavastust vaadata lihtsalt ühe väga südamliku ja puhta armastuse loona. Tegelikult mõjus etendus ka nendele sarnaselt, kes on otseselt Gorbatšovi võimu ajal elanud ja on kursis ka tema poliitiliste tegudega. Nimelt kuulsin ma vaheajal ringi jalutades väga mitme inimese suust, et nad pidid pisaraid tagasi hoidma, sest ühelt poolt oli lugu nii kurb, kuid samas ka ilus. Ma usun, et lavastuse edu põhinebki sellel, et ühte oma aja suurt poliitilist kangelast näidatakse meile hoopis teisest küljest, et ka temas on olemas inimlikkus, mitte ainult poliitilised otsused, mis võivad vägagi ebameeldivad olla. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis ehk just tänu sellele inimlikkusele tegigi Gorbatšov selliseid poliitilisi otsuseid, mis võimaldasid Balti riikidel lõpuks oma iseseisvuse saavutada.

Kui loo sisust rääkida, siis algab lugu lõpust ja räägib meile sellest, kuidas Raissa Gorbatšoval avastati leukeemia ning kuidas ta Saksamaal haiglas suri. Sellise kurbades toonides sissejuhatuse järel hakkab lugu mööda ajatelge liikuma, alustades nii Mihhaili kui Raissa lapsepõlvest ja nende kodust kuni liikudes edasi selleni kuidas nad ülikoolis kohtusid ja kuidas sellest kohtumisest kasvas välja järjest suurem teineteisemõistmine ja armastus, mis kestab edasi ka siis, kui üks neist surnud on. Ehk need, kes minust vanemad on, tundsid lavastuses isegi ära mõned kõned või esinemised, kus nad Gorbatšovi näinud on, kuid nüüd näidati neid poliitilisi sündmusi sellise nurga alt, millest ilmselt keegi neid veel näinud pole. Muidugi ei saa kogu sündmustikku täieliku tõena võtta, sest tegemist on ikkagi dramatiseeringuga, aga mulle meeldis ühes vene telekanalis öeldud mõte, et lavastus on justkui konstruktor, mis paneb kokku erinevad osad ja millest siis meie vaatajatena saame oma terviku luua. Ma kujutan ette, et kõik need inimesed, kes seda lavastust eri saalides näinud on, meenutavad tulevikus Gorbatšovi hoopis teistsuguse inimesena, sest nende maailmapilti on lisatud uusi pusletükikesi, mis aitab Gorbatšovi elu uues valguses näha.

Kui ma aprillis kirjutasin, et ma terve vaatamise aja ainult nutsin arvuti ees, siis sel korral ei hakanud ma kordagi nutma. Eks silmad olid märjad ikka, aga päris nutma ei hakanud. Sest ma ei süvenenud nii palju teksti kui varem. Põhjus miks ma teksti ei süvenenud oli see sama konstruktorit meenutav ülesehitus. Mul oli tunne nagu ma oleks etenduse asemel hoopis proovisaalis või teatrikoolis. Ja see kõik oli nii huvitav, et mul lihtsalt ei olnud aega nutta. Näiteks oli minu jaoks täiesti uus avastus (selles mõttes uus, et ma videosalvestusel seda ei näinud), et laval oli ukse kõrval silt kirjaga „тихо! идет спектакль“, mis tundub alguses üsna tavalise sildina mida võib teatris näha. Aga siis tuleb mulle meelde, et me asume Rahvusooper Estonia saalis ja järelikult on see silt osa lavakujundusest. Ma küll ei pannud tähele, millal see tabloo punaselt põlema hakkas, kuid ma panin tähele, et mingitel hetkedel kustus tabloo ära. Samas näitlejad olid sel hetkel laval ja tegutsesid. See viis mind mõttele, et kas sel hetkel kui tabloo ei põlenud olid näitlejad laval nemad ise ja justkui rollist väljas. Ning tabloo oli ainult vahend selleks, et mängida teatrietenduse tähendusega.

Sest publikule antakse kohe algusest peale väga selge sõnum, et lavale tulevad näitlejad Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova, mitte näitlejate ehastatud Mihhail ja Raissa. Näitlejad tulevad lavale justkui igapäevases riietuses, näiteks Mironov kannab dressipluusi ja teksapükse ning Hamatoval on samuti seljas dressipluus ning jalas dressipüksid. Mõlemal on käes tekstiraamatud. Seejärel hakkavad nad otsima ja proovima, milline on just õige intonatsioon ja miimika, et kehastuda Mihhailiks ja Raissaks. Ettevalmistuse juurde kuuluvad muidugi ka hääle- ja venitusharjutused, ning otse loomulikult grimm ja kostüümid. Grimm valmib samuti laval otse publiku silme all. Vahel teevad näitlejad grimmi, siis vaatavad tekstiraamatust teksti, korraks justkui oleks laval juba Raissa ja Mihhail, kuid midagi on justkui ikka puudu ja jätkatakse ettevalmistustega. Terve selle ettevalmistuse aja räägitakse publikule Mihhaili ja Raissa lõpsepõlvest ning sel hetkel, kui näitlejad on täielikult kehastunud Mihhailiks ja Raissaks, on kätte jõudnud see hetk, kus nad ülikoolis kohtuvad. Sellest hetkest läheb käima tõeline teatrietendus. Kuid aastad mööduvad ja vaja on vahetada nii kostüüme kui parukaid ja korrigeerida grimmi. Kogu selle tegevuse jooksul ei lahku näitlejad kordagi lavalt. Küll aga kustub punane tuli tablool, mis annab märku justkui hetkel ei toimukski enam etendust. Kohe, kui näitlejad on uuesti valmis saanud, süttib tuluke ja etendus jätkub sama energiliselt. Või kas etendus üldse katkes vahepeal, sest näitlejad olid ju laval ja tegutsesid seal? See mitmeplaanilisus nagu oleks laval korraga käimas kaks lavastust oligi see mis mulle juba veebis huvi pakkus, kuid mis nüüd avaldus täies hiilguses ja pakkus minu sees pesitsevale teatriteadlasele tõelist naudingut.

Ma kujutan ette, et see lavastus oleks suurepärane õppevahend teatrietenduse analüüsiks. Ja muidugi ka näitlejaõppeks. Eks seepärast oligi nii palju lavaka tudengeid teatrisaalis vaatamas. Lisaks sellele, et analüüsida kas näitleja on laval iseendana või kehastab ta parasjagu rolli, saaks seal analüüsida veel nii mõndagi. Näiteks lavakujundust. Sest kuigi ühest küljest on laval väga palju rekvisiite, siis paljusid neist ei kasutata ning reaalse loo jutustamise seisukohast saadakse pigem hakkama väheste vahenditega. Lava ise on kujundatud selliselt, et tegemist on pigem proovisaali või garderoobiga. Nii on seal lisaks lavale suunduvale uksele ja selle kõrval olevale tabloole, veel lavakujunduse osaks vastasseinas asuv suur aken, millest paistab valgust sisse. Ühelt poolt on kindlasti see sisse paistev valgus ka süüdi selles helges meeleolus. Sest kuigi väljas valitses pime Eesti sügisõhtu, siis saalis viibides oli tunne justkui akna taga paistaks ainult ere päike. Juba mainitud peeglitele, mille ees grimmi tehti, oli laval näha rohkelt erinevaid parukaid, kosmeetikavahendeid ning väga paljusid fotosid Gorbatšovidest eri situatsioonides. Lisaks riidestange erinevate kostüümidega. See kõik lõi siis selle proovisaali meeleolu. Sest oli näha, kuidas näitlejad aeg-ajalt peegli ümber paigutatud fotosid uurisid ja sealt tegelaskuju loomiseks malli võtsid.

Päris etenduses kasutati ühte lauda, tugitooli, kõrgema peaalusega kušetti ning kahte puidust taburetti. Kusjuures kušett oli nii voodi ülikooli ühiselamus kui ka hiljem näiteks loodus, kus Gorbatšovid jalutamas käisid ja pikali heitsid. Samuti võis tugitool olla ühel hetkel Gorbatšovide kodus ja teisel hetkel asuda telestuudios. Tegelikult oli lava tinglik ja tegevuskohtade muutusest andsid märku uus stseen koos tekstiga. Tegevuskohti sai iga inimene endale oma äranägemise järgi ette kujutada. Eks igaüks oskab ise mõelda, milline võis välja näha 16 voodiga ühiselamutuba 50ndatel või ühiskorter või telestuudio kus need esemed parasjagu paiknesid. Mulle tundub, et see tinglikkus ja iga inimese enda fantaasia muutis samuti lavastuse kõigile südamelähedaseks, sest sa said just endale sobiva maailma tegelastele ümber mõelda.

Ühelt poolt on tegemist hästi tingliku lavastusega, kuid teiselt poolt on näitlejad niivõrd head, et nad loovad oma tekstiga suurepäraselt selle keskkonna, et sa saad nendega läbi Gorbatšovide elu igal pool kaasas käia. Kuigi ma nägin laval alguses näitlejaid sellisena nagu nad on, siis kolme tunni möödudes kui etendus lõppes, ei suutnud ma enam meenutada, millised näitlejad alguses välja nägid, sest ma olin näinud nende muundumist ja seega tundus täiesti loogiline, et lavale tulid kummardama hoopis teised inimesed, kui need, kes kolm tundi tagasi lavale saabusid. Midagi oli muutunud nii näitlejates, kui ka minus. Me kõik olime väga emotsionaalse teekonna koos läbi käinud ja see jättis jälje meisse kõigisse.

Kui etendust vaadata nii lähedalt nagu minul see võimalus oli, siis sa näed väga hästi ära, kuidas näitlejad rolli sisse elavad ja kuidas nad oma tegelase emotsioone ise läbi elavad. Ausalt, seda ei ole võimalik kirjeldada. Seda peab lihtsalt ise nägema. Mul läksid endal silmad ainuüksi selle pärast märjaks, et ma nägin, kuidas Raissat kehastanud Hamatova silmad järjest rohkem ja rohkem läikima hakkasid, kuni silmist voolasid välja ehtsad pisarad. Kusjuures ma kuulasin nüüd ühte Vene telekanali intervjuud Tšulpan Hamatovaga, kus ta ütles, et need pisarad ei olnud lavastaja nõue, vaid ta oligi nii rolli sisse elanud, et need pisarad olid täiesti ehtsad ja tulid tema sees valitsevatest emotsioonidest. Kõik emotsioonid olid nii Hamatoval kui Mironovil nii ehtsad, et seal ei olnud näha kübetki võltsi, sest ilmselt on tegemist nii suurte näitlejatega ja nii hea tekstiga, et nad läksid rolli nii sisse, et kõik emotsioonid, mida laval näidati olidki ehedad. Kõige võltsim asi oli ilmselt päris etenduse lõpus kogu Mironovi nägu kattev Gorbatšovi mask, kuid ma usun, et kaugemalt vaadates nägi ka see üsna tõetruu välja.

Et nüüd mitte jätta muljet, et kogu kolme tunni pikkune etendus on ainult üks suur nutuorkester, kus nii publik kui ka ka näitlejad kogu aja nutavad, on igati õiglane välja tuua ka mõned humoorikamad kohad. Nagu ma juba mainisin, siis tegelikult kogu lavakujundus loob pigem helge meeleolu, milles neid pisaraid on kergem taluda. Aga tegelikkuses teeb lavastuse positiivseks just Gorbatšovide äärmiselt positiivne hoiak ja huumorimeel. Näiteks stseen, kus Gorbatšovid on ühes suvilas, mis pole enam kõige värskem ja mille asukoht pole samuti kiite. Raissa ütleb, et ta ei taha selles suvilas olla, sest seal on külm ja seal laua taga on keegi surnud. Mille peale ütleb Mihhail üsna rõõmsalt, et selle laua taga ei surnud keegi ja Raissa hingab kergendatult. Mille peale näitab Mihhail teisele ruumis asuvale lauale ja teatab, et hoopis selle laua taga suri eelmine omanik, misjärel hakkavad mõlemad naerma. Selliseid naeruks muutuvaid pisaraid leiab lavastusest väga palju ja ma usun, et sellist ellusuhtumist võiksime me kõik Gorbatšovidelt õppida.

Kindlasti on lavastus õppimise koht ka selles osas, et ta aitab meil mitmeski mõttes oma hinnanguid teiste inimeste osas ümber kujundada. Näiteks meeldis mulle väga stseen, mill pealkiri oli „Raissa ja fašistid“. Tegemist on Raissa mälestusega II Maailmasõjast, kus nende koduhoovi satub üks saksa sõdur, kes jääb õues mängivat Raissa nooremat õde vaatama. Kuna Raissa õde on ilus heledapäine tüdruk, kardab Raissa kohe, et sõduril on tema õega kurjad plaanid ja jookseb kiiresti õde päästma. Õe juurde jõudes näeb ta, et sõdur lihtsalt vaatab tema õde ja nutab. Ju oli sellel sõduril koju maha jäänud samasugune heledapäine õde või isegi laps. Minu jaoks oli see stseen ehe näide sellest, et tegelikult on kõik inimesed võrdsed ja neis kõigis on inimlikkust. Ka nendes, keda me kõige õudsemateks inimesteks oleme harjunud pidama. Me lihtsalt kipume seda ära unustama ja selles osas oligi Hermanise lavastus, mis näitab ühte maailma mõjuvõimsamat poliitilist juhtfiguuri hoopis inimlikumas valguses, hea meeldetuletus kõigile.

Lavastus esietendus Moskvas 2020 oktoobris, mis tähendab seda, et suuresti on lavastuse prooviperiood jäänud pandeemia ajale. Seda enam on tähelepanuväärne, et veebivahendusel tehtud proovidest (sest riigipiirid olid suletud ja Hermanis ei pääsenud Lätis Venemaale ning ka näitlejad ei saanud mingil perioodil proovisaalis koos käia) on selline suurepärane koostöö sündinud. Nähes seda sünergiat, mis laval näitlejate vahel ning etenduse lõppedes ka näitlejate ja lavastaja vahel toimus, siis ma tegelikult pole üllatunud, et see lavastus nii suure edu on saavutanud ja kõik sellest räägivad. Ma võiks vanduda, et ma nägin aplausi ajal näitlejate silmis rõõmupisaraid. Aga samas võisid need olla ka minu enda kurbusepisarad, läbi mille ma kummardamist vaatasin, sest ma sain aru, et see etendus on nüüd läbi ja ma pean sellest helgust täis maailmast lahkuma ja astuma pimedasse ning sobusesse sügisesse.

See oli ehtne kurbus, mis mind etenduse lõpepdes tabas. Kusjuures sarnast kurbust tundsin ma siis, kui ma 2015. aastal esimest korda „Grace ja Glorie“ etendust käisin vaatamas Rehe küünis. Ainult, et siis oli tegemist Eestis valminud lavastusega ja ma teadsin, et mul on võimalus seda uuesti vaatama minna. Nagu ka 2015. aastal, oleks ma ka sel korral tahtnud näitlejaid kallistada ja neid selle suurepärase emotsioonide karusselli eest tänada. Ma olin veel terve õhtu etenduse meelevallas ja ei suutnud öösel uinuda. Praeguseks on paar päeva möödunud, kuid ma mõtlen ikka ja jälle sellele, kui nauditavad need kolm tundi teatrisaalis olid ja kuidas ma tundsin, et maailm on üks väga soe ja ilus paik. See tunne on praeguses vihkamist täis ühiskonnas lausa hindamatu. Seega olen ma südamest tänulik, et festivali korraldajad mulle seda elamust pakkusid. Vaieldamatult oli tegemist minu teatriaasta tähtsündmusega. Nii teatriteadlasena, kellele meeldib nähtut analüüsida kui ka tavalise teatriarmastajana, kes naudib head näitlejatööd ning huvitavat lugu. Just selliste ilusate hetkede pärast ma teatrit armastangi.

Lisaks sellele, et ma sain ajaloos esimest korda Rahvusooper Estonia orkestriaugus etendust vaadata, oli tegemist ka meeldejääva sündmusega selles osas, et ma tegin esimest korda etenduse lõppedes kummardavatest näitlejatest pilti. Lihtsalt, et seda emotsiooni paremini endale mällu talletada. Enda tehtud foto on ikka ju midagi muud kui teatri kodulehelt alla laetud foto. Siiski siia postituse algusesse panin teatri kodulehelt pärit foto. Postituse lõppu oleks igati sobilik panna enda tehtud foto kummardavatest näitlejatest, kes pildistamise hetkel tegelikult ei kummardanud.

Foto: Triinu Kurvits. Siin siis lubatud foto kummardavatest näitlejatest, kes tegelikult ei kummarda

Dramatiseeringu autor, lavastaja, lavastuskunstnik: Alvis Hermanis
Lavastaja assistent: Leonid Timtsunik
Kostüümikunstnik: Viktoria Sevrjukova
Valguskunstnik: Gleb Filštinski
Grimmikunstnik: Anna Nikulina
Näitlejad:
Jevgeni Mironov - Mihhail
Tšulpan Hamatova - Raisa

Kes vene keelt valdab, siis saab lavastuse kodulehelt vaadata erinevaid videoklippe lavastusest.