Septembris ja Oktoobris 2021 loetud raamatud

Viimane raamatupostitus ilmus septembris. Nüüd on kahe kuuga saanud blogist jälle natukene teatri kohta lugeda ning on viimane aeg jälle väike kokkuvõte teha loetud raamatutest. Kuidagi juhtus nii, et sel korral sai eriti palju põnevikke loetud. Siiski tundub mulle, et ma olen põnevike osas veidi kriitiline, aga kuna mulle põnevusfilmid meeldivad, siis mulle tundub, et raamatutes võiks ka rohkem põnevust ja just psühholoogilist põnevust olla. Muidugi leiab teatrihuvilisele omaselt lugemisnimekirjast ka mõned teatriga seotud raamatud. Ei puudu ka meditsiiniga seotud raamatud, sest teater on mu hobi ja armastus, meditsiin on mu töö, kuid see kuidas meditsiini kirjanduses ja kultuuris kajastatakse on mu erihuvi.

1. Lucy Foley "Kutsutud külalised" - Tegemist on krimilooga, kus rikkad ja kuulsad hakkavad ühel mahajäetud ja tormisel saarel pulmapidu pidama. Peo käigus hakkavad selguma mitmete külaliste elus aset leidnud ebameeldivad juhtumised. Lõpuks selgub muidugi, et kõik juhtumid on omavahel kuidagi seotud ning neid ühendav inimene tapetakse. Loo teebki huvitavaks just see, et peaaegu kõikidel külalistel on väga erinevaid põhjuseid ohvri tapmiseks, kuid nagu ikka, on tapja see, kellest seda kõige vähem oodata oskaks. Esimesed mitukümmend lehekülge tundusid väga igavad ja ma tõsimeeli kaalusin raamatu pooleli jätmist. Aga kui külalised olid juba saarele jõudnud ja seal hakkas sündmusi toimuma, siis läks ka raamat põnevamaks. Siiski nii põnev ei olnud, et poleks raamatut tahtnud käest panna. Üsna keskpärane ajaviitelugemine minu meelest. Võib-olla krimilugude autorid vaidlevad mulle vastu, kuigi ma usun, et tõsiste krimilugude austajate jaoks jääb raamat veidi lahjaks.

2. Jo Nesbø "Lumememm" - Järjekordne krimilugu, kus lumememmeks nimetatud sarimõrvar tapab Norras noori naisi. Sel korral oli mõrvari tuvastamine minu jaoks lihtne ja oli üsnagi läbinähtav, et kõik need, kellele vihjati kui sarimõrvarile, ei olnud tegelikult sarimõrvarid. Sarnaselt eelmisele loetud raamatule oli mul ka sel korral tahtmine raamat pooleli jätta, sest ma ei saanud aru miks inimesed seda raamatut nii heaks peavad. Ju mul on siis lihtsalt teistsugune maitse lugemise osas. Lõpus läks isegi veidi huvitavaks, aga osad mõrvade tehnilised kirjeldused olid nii keerulised, et ma pidin kümme korda ühte lauset lugema ja siis ka ei suutnud täpselt ette kujutada, kuidas see laip ikkagi ruumis asetses ja mis moodi ta täpselt tapeti. Ja mulle meeldib sellistest asjadest aru saada. Krimilugude austajatele ilmselt hea ajaviitelugemine, kuid minu jaoks suuremat lugemiselamust see raamat siiski ei pakkunud. Kusjuures mulle tuleb meelde, et ma kunagi mitu aastat tagasi vaatasin selle raamatu põhjal tehtud filmi ja peab tunnistama, et film pakkus mu jaoks rohkem põnevust kui raamat.Või oli asi selles, et ma vaatasin filmi öises bussis kottpimedal Tallinn-Tartu maanteel sõites.

3. Stefano Massini "Lehman Brothers" - Kõik teatrihuvilised ilmselt teavad "Lehman Brothers" lavastust, mis Eesti Draamateatris mängukavas on. Nii pidin kohe raamatu ostma, kui seda Varraku kodulehel müügis nägin. Plaan oli enne lavastuse nägemist kindlasti raamat läbi lugeda. Kusjuures alguses tundus, et raamatut on imelik lugeda, kuna see on vabavärsis. Aga sellega harjub kiirelt ära. Ainus, mis raamatu juures häiris, olid hulgalised võõrkeelsed (muuhulgas kreeka ja heebrea keelsed) väljendid. Raamatu lõpus on siiski tõlkija märkused olemas, kuidas neid väljendeid hääldada, samuti ka seletused, et mida need väljendid tähendavad. Nii ma lugesingi kahe järjehoidjaga. Üks järjehoidja oli sisu osas ja teine oli taga kommentaaride osas, et kohe leiakse õige märkuse üles. Muidu mulle lugu meeldis ja raamat läks ruttu edasi. Natukene isegi liiga ruttu. Siiski lavastusega ei anna raamatut võrrelda. Kuna raamatu tekst on üks-ühele lavastuse tekstiga, siis sel korral on lavastus tunduvalt parem kui raamat, sest lavastuses annab muusika, valgus ning näitlejad tekstile nii palju juurde.

4. Rait Avestik "Urmas Kibuspuu. 31 aastat" - Mulle eluooraamatud meeldivad, eriti tuntud inimeste omad. Huvitav on meile meedia, televisiooni, teatri, muusika vms kaudu tuttavate inimeste kohta hoopis midagi teistsugust teada saada. Tavaliselt elulooraamatutest ikka saab päris palju uut infot inimeste kohta. Ja just adekvaatset infot või sellist infot, mida inimene ja tema lähedased lubavad enda kohta avaldada. Kollane meedia avaldab seda teistsugust infot. Mina olen veel see põlvkond, kes Jüri Krjukovit ja Urmas Kibuspuud teab. Ma küll sündisin pärast Kibuspuu surma, kuid ma olen ohtralt näinud telelavastusi, kus ta mänginud on. Seega haarasin tema eluloo lugemiseks. Ja kuigi raamat on postuumselt kirjutatud, siis oli ikkagi huvitav lugeda. Muidugi huvitavam on siis, kui inimene ise on enda mälestustega raamatu kirjutamisele kaasa aidanud. Samas sellist emotsiooni mul lugedes ei tekkinud, et tahaks samal ajastul ise elada ja neid lavastusi näha. Igav ei olnud, aga polnud ka kõige kaasahaaravam elulooraamat. Näiteks Avestiku kirjutatud raamat Aarne Ükskülast meeldis mulle palju rohkem. 

5. Miska Rantanen "Kalsarikänni. Mõnus elu Soome moodi" - Selle raamatu ostsin nende kuulsate Taani hygge elustiilist rääkivate raamatute põhjal. Mõtlesin, et äkki on soomlastelt ka midagi õppida, sest nad on ju ikkagi meie sugulusrahvas. Ütleme nii, et ma oleks võinud poes raamatut enne ostmist sirvida ka. Tegemist on paroodiaraamatuga, milles parodeeritakse justnimelt neid samu kuulsaid Taani elustiili raamatuid. Kuigi raamatut illustreerivad fotod olid sama kenad nagu ilusates sisustusportaalides, ei sobinud jutt aluspesu väel krõpse mugivast ja diivanil õlut või veini joovast soomlasest nende piltidega kokku. Mõnes mõttes oli isegi huvitav lugeda, kuidas soomlased oskavad enda alkoholi tarbimise üle nalja visata ja eks selles osas oligi mul õigus, et eestlased ja soomlased ongi sarnased. Võiks vist öelda, et meil on ka väga palju kalsarikännit harrastavaid inimesi, kes istuvad peale tööpäeva kodus diivanile, võtavad ebamugavad riided seljast, panevad teleka tööle ja hakkavad siis jooma. Ja mis seal salata, eks lugedes tuleb kõigil vähemalt see üks kord meelde, kus ise sai samuti käitutud. Ometigi ma lootsin raamatust natukene rohkem inspireeritud saada, aga seda ei juhtunud. Tuleb taanlaste kombel küünlaid edasi põletada ja nautida pleedi all mõnusasti raamatu lugemist. Ja siis korra kuus võib soomlaste kombel üksinda kodus alkoholi juua ja ohjeldamatult netist erinevaid seriaale vaadata.

6. Claire McGowan "Teine naine" - Selle raamatu lugemisega oli mul täielik deja vu hetk. Hakkasin raamatut lugema ja peale paari esimese lehekülje lugemist olin kindel, et ma olen seda raamatut varem lugenud. Peab ütlema, et ma olin selle avastuse peale üsna pahane, sest ma polnud raamatut raamatukogust laenutanud, vaid olin selle ise ostnud. Soodushinnaga, aga siiski olin raha selle eest välja käinud. Vaatasin kogu oma lugemisajaloo läbi (küll on hea, et ma blogis raamatuid ka kajastan) ja ei leidnud, et ma seda raamatut lugenud oleksin. Lugesin veel mõned lehed edasi ja siis raamat enam nii tuttav ei tundunud. Ju ma siis olin seda raamatut varem kas raamatukogus või -poes sirvinud ja sealt need esimesed lehed tuttavad tundusidki. Esimese poole peal tundus küll, et mida seal nii põnevat on. Ma olin üsna kindel, kes see surnud inimene on, kes lume sulamise käigus kraavist leiti. Minu meelest polnud selleks väga erilist mõttetööd vaja. Samas, mida edasi ma raamatut lugesin, seda keerulisemaks süžeepöörded muutusid ja kõik see, mis ühel hetkel tundus tõde olevat, oli nüüd juba kahtluse alla seatud. Lõpus tuli veel selline püänt, mida ma oodatagi ei osanud. Kuigi keerdkäike oli, ei jätnud raamat minu jaoks piisavalt psühholoogilise põneviku muljet. Ma oleks veel rohkem keerulisi sündmusi tahtnud, mis lugedes närvid pingule tõmbavad. Sellist sisu, et sa ei suuda raamatut käest ära panna, kuigi see mida sa loed, on su närvid juba pingule tõmmanud ja sul on veidi kõhe tunne kui hämaras toas raamatut loed, aga ikka tahaks edasi lugeda ja teada saada mis juhtub. No seda kõike selles raamatus ei ole. On ainult palju petmist ja mõned mõrvad ka. Ajaviiteks sobib siiski hästi, aga väga suurt lugemiselamust põnevike austajatel oodata ei tasu.

7. Janek Oblikas "Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks" - See raamat jõudis minuni läbi loosiõnne. Olen viimasel ajal näinud Facebookis reklaami, mis väidab et see raamat läheb sama kiiresti edasi ja on sama põnev nagu krimiromaan, mida ei saa käest ära panna. Jah, ma nõustun sellega, et raamat sai kiiresti läbi loetud. Mul kulus vähem kui 24h. Algab raamat ka krimiloole omaselt ja korraks tekkis mul isegi tunne, et kui tegemist on jooksmisest rääkiva raamatuga, siis miks algab raamat tüüpilisele inglise krimiseriaalile omase sündmuse kirjeldusega. Päris sama põnevalt raamat siiski edasi ei läinud. Raamatus annab Janek Oblikas ülevaate sellest, kuidas temast, ebasportlikust 30ndates mehest sai maratoonar. Ma oleksin natukene konkreetsemaid soovitusi tahtnud lugeda, et kui raamatut loeb täiesti jooksuvõhikust lugeja (khm-khm, nagu mina), et kuidas siis oleks mõistlik jooksmisega alustada. Muidu pigem on raamat väga spetsiifiliselt ikkagi mõeldud nendele, kellele maratonid, sport ja jooksmine huvi pakuvad. Üsna konkreetne jutustus, et mis juhtus ja milliseid tundeid tekitas ja oleks võinud hoopis teisiti teha. Aga seda teisiti tegemist, millest teised saaksid õppida, raamat ei kajastanud. Niisama ajaviiteks ilmselt väga lugemiselamust ei paku. Samas ega tegemist väga halva raamatuga ka polnud. Ehk oleks võinud innustamist rohkem olla. Või siis olen mina nii tuim inimene, et mind ei suutnud raamat jooksma innustada.

8. Aleksandr Solženitsõn "Vähktõvekorpus" - Kui päris ausaks jääda, siis hakkasin raamatut lugema ainult pealkirja pärast. Kõik mingilgi määral meditsiini puudutavad ilukirjandusteosed on alati minu jaoks huvitavad. Raamatut on ka meditsiiniromaanina tutvustatud. Raamatu tegevus toimub laia Nõukogude Liidu ühes nimetus lõunapoolse linna haigla vähktõvekorpuses. Väga palju räägitakse raamatus lisaks vähile ka poliitilistest muudatustest Venemaal ja Siberisse küüditamistest ning sunnitööst. Seega sobib raamat kindlasti nii ajaloo- kui ka meditsiinihuvilistele. Kuigi raamatu sündmused leiavad aset umbes 50ndatel aastatel, siis on palju äratundmist ka tänapäevases kontekstis. Näiteks see, kuidas vähktõvekorpuse patsiendid musta pässikut proovivad leida, et end sellega ravida. Minu meelest on praegusel ajal must pässik väga sage kõneaine. Aga kõige rohkem meeldis mulle raamat selle poolest, et see avas mu silmad selles osas, kui palju meditsiin 60 aastaga arenenud on. Eelkõige suhtumise osas. Raamatus järgisid onkoloogid seda põhimõtet, et patsiendil pole oma tervise kohta vaja midagi teada ja nii ei räägitud inimesele kunagi, kas tal on kasvaja, kui kaugele arenenud see on ja anti inimesele haiglast välja kirjutades mõista, justkui oleks ta tervenenud, kuigi tegelikkuses on tal ainult mõned päevad elada jäänud. Ja siis räägime meie tänapäeval inimkesksest meditsiinist, kus patsiendil on õigus kõike teada ja ise otsuseid teha ning enda ravis kaasa rääkida. Ja see kontrast tegigi raamatu minu jaoks huvitavaks. Kuna raamat räägib ikkagi rohkem patsientide vaatest, siis pani raamat mind väga palju sellele mõtlema, kuidas saaks patsientide elu haiglas veelgi paremaks teha. Kui te ise olete patsiendid ja teile tundub, et praegu on haiglas kõik halvasti, siis lugege seda raamatut ja saate veenduda, et tegelikult on meil praegu ikka üsna hea see olukord haiglates.

9. Karmen Kozma "Hull. Otse ja ausalt" - Ainus põhjus, miks ma seda raamatut lugeda tahtsin oli see, et ma olen oma psühholoogiaõpingute jooksul Karmeniga põgusalt kohtunud. Mõnes loengus oleme isegi kõrvuti istuma juhtunud ja seega oli seda raamatut justkui nagu veidi isiklikum lugeda. Minu jaoks oli kõige huvitavam osa raamatust see, kus Karmen enda psühhoosi kirjeldas. Seal oli nii palju ära tundmist just sellest, mida ma koolis õppinud olen. Aga raamat pole ainult huvitav seetõttu, et tegemist on ühe inimese ausa ülestunnistusega, kuidas ta hulluks läks ja nüüd üritab oma elu korda sättida. Tegemist on äärmiselt inspireeriva looga ühest ääretult tugevast noorest naisest, kellel on suured unistused ja ambitsioonid ning erakordselt suur distsipliin enda unistused ellu viia. Hoolimata teda saatvatest vaimse tervise probleemidest. Esimese poole lugemise ajal ma nutsin. Teist poolt lugesin juba suure imetlusega ning mõtlesin, et tahaks ka ise nii sihikindel olla ja nii palju saavutada. Soovitan kõikidele, kellel on vaimse tervisega probleeme või kes arvavad et neil on raske oma elus kusagile jõuda.

10. Christian Unge "Terake tõtt" - Kevadel lugesin selle raamatu esimest osa ja kohe hakkasin kannatamatult teist osa taga ajama, aga see oli kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Nüüd siis sain raamatu lõpuks kätte. Esimene mõte oli, et esimesest raamatust ei mäleta ma enam midagi ja nii oli raske sellele raamatule keskenduda. Tegelikkuses oli siiski tegemist eraldi looga, ainult tegelased olid samad. Seega väga hullu ei olnud, et ma esimest raamatut ei mäletanud. Minu jaoks isiklikult jäi selles raamatus põnevusest puudu. Ja erinevate tegelaste silmist edasi antud tegevused hakkasid ka lõpuks häirima, sest tegelasi oli palju ja nad kippusid segamini minema. Siiski põneviku austajatele on ilmselt tegemist mõnusa ajaviitekirjandusega. Paraku meeldis mulle sel korral meditsiiniline kirjeldus ja nüansid rohkem, kui põneviku osa.

11. Annela Laaneots "Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks" - Ma olen juba lapsest saadik tundnud tõmmet setode poole. Seega pani mind veidi imestama, et ma veel seda raamatut lugenud ei ole ja nii oligi viimane aeg see viga parandada. Iseenesest oli huvitav lugeda sellest, kuidas setod mõtlevad ja millised inimesed nad on. Mingeid traditsioone ma teadsin, kuid samas oli raamatus ka väga palju huvitavat. Näiteks ma selle peale polnud üldse tulnud, kui oluline on setode jaoks Setomaa valla olemasolu. Igatahes tekitas raamat minus veel suurema huvi setode ja Setomaa vastu. Tahaks kasvõi kohe mõnda nende tähtpäeva vaatama minna. Või mööda kontrolljoone äärt autoga sõita. Olen paaril korral mööda seda teed sõitnud, kuid nüüd teaks veidi rohkem lahtiste silmadega seal sõites ringi vaadata. Kindlasti väga hea lugemine neile, keda huvitavad erinevad kombed ja traditsioonid. Natukekene leiab looduse ja reisikirjeldusi ka, aga peamiselt kajastab raamat siiski ühe väikese rahva eluolu, mõtteid, kombeid ja kultuuri.

12. Ingo Normet "Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits" - Sügisel loetakse ikka aabitsat. Ma võtsin sel korral käsile teatrikooli aabitsa. Ingo Normet annab raamatus ülevaate sellest, kuidas lavakasse kandideerimine käib ja millised on põhilised harjutused, mida lavakas esimese semestri jooksul tudengitega tehakse. Ma saan aru, miks seda raamatut soovitatakse enne lavakasse minekut lugeda. See raamat võtab igasuguse soovi lavakasse minekust ära, kui sa loed väga konkreetseid harjutusi, mida koolis tegema tuleb hakata. Vähemalt minusugusel andetul inimesel. Samas teisest küljest aitab raamat enda kooliks paremini ette valmistada. Mina lugesin raamatut siiski lihtsalt huvist, et teada saada kuidas see lavaka elu välja näeb. Kuigi sellest raamatust saab vast ülevaate ainult väga väikese murdosa kohta. Sest raamat ei räägi üldse loengutest, kõne-, laulu-, hääleseade- ja tantsutundidest. Kes selle maailma vastu huvi tunneb, siis kindlasti on tegemist huvitava lugemisega. Ja eks need harjutused annavad ka teadlikule teatrivaatajale veidi õpetussõnu, mida ühe hea näitleja juures tuleks tähele panna. 

Järgmine raamatupostitus peaks plaanide kohaselt ilmuma detsembri lõpus. Ma ei tea, kui palju ma vahepeal raamatuid lugeda jõuan, sest tegelikult tahavad kirjutamist üks psühholoogia uurimistöö ja üks teatriteaduse bakalaureusetöö. Kuna ma siiani olen tubli olnud ja suutnud oma aasta alguses välja mõeldud lubadust pidada, et nädalas loen ühe raamatu, siis ehk seda eesmärki suudan ikka aasta lõpuni täita. Olgem ausad, bakalaureusetöö jaoks on ka vaja mõni raamat läbi lugeda. Kuigi arvestades seda, et aastas on 52 nädalat ja mul praeguseks loetud 71 raamatut, siis mõningate mööndustega võiks ju eesmärgi justkui täidetuks lugeda… Aga eks seda näitab aeg, palju ma järgmise kahe kuuga lugeda jõuan. Ja kas ja kui palju teatrissegi jõuab. Loodetavasti ikka mõni teatripostitus ka ilmub järgneva kahe kuu jooksul.