Lahti lõikamata sidruni nuusutamine

 5. detsembril 2021 vintage poes Kopli Couture 

Foto: Veiko Tubin

Mul on üks sõbranna, kes aeg-ajalt soovitab mul teatrisse minna avatud meeltega. See siis tähendab seda, et ma ei hakkaks enne eeltööd tegema ja mingeid eelarvamusi kujundama. Tavaliselt käib see ütlus muidugi nišiteatri (kas selline termin on üldse olemas?) kohta. Nüüd sattusin jälle ühte omamoodi huvitavat lavastust vaatama. Jah, ma olen eelkõige klassikalise (ja ilmselt paljude jaoks igava või vanamoodsa) teatri austaja, aga aeg-ajalt ikka viin end muude lavastustega ka kurssi ja siis tulevadki avatud meeled vägagi kasuks. Iial ei või teada, mida huvitavat kusagilt leida võib.

Sel korral viis teater mu Tallinnasse Telliskivi loomelinnakusse, täpsemalt vintage poodi Kopli Couture, kus Christopher Rajaveer tõi välja enda autorilavastuse „Lahti lõikamata sidruni nuusutamine“. Olgem ausad, eks mängupaik võib esmapilgul tunduda kummaline. Samas olen ma see inimene, kes üsna sageli käib teisi ringi poodides ja ma olen sealt igasuguseid huvitavaid asju leidnud. Miks ma ei võiks siis kasutatud riiete poest huvitavat teatrielamust leida. Ega lavastuse pealkirigi mängupaigast väga palju atraktiivsem pole. Õigem oleks vist öelda, et pealkiri on atraktiivne küll, aga pigem absurdne, sest miks peaks keegi lahti lõikamata sidrunit nuusutama. Kui palju on neid, kes julgevad tunnistada, et nad on lahti lõikamata sidrunit nuusutanud või üldse tulnud sellise mõtte peale, et oeaks lahti lõikamata sidrunit nuusutama? Mina näiteks olen lahti lõikamata sidrunit nuusutanud.

Üldse olen ma oma elus igasuguseid kummalisi asju teinud ja igasuguste kummaliste asjade peale mõtelnud. Näiteks, kas nädalapäevadel on mingi kindel kuju või värv? Või miks on punane näiteks just punane, mitte sinine? Suurem hulk inimesi ilmselt leiab, et need on täiesti tobedad ja mõttetud küsimused ja mõni julgem võib isegi mõelda, et ma ei ole päris tervemõistuslik, et ma selliseid mõtteid mõtlen. Kui kõik nüüd enda vastu päris ausad oleksid, siis meil kõigil on aeg-ajalt sarnaseid mõttetuid mõtteid. Ja just sellistest mõtetest Rajaveeri lavastus räägibki. Tundub täieliku mõttetusena? Elu üldiselt kipubki mõttetu olema ja vahepeal on sellist meelelahutust ka vaja. Minu jaoks oli igal juhul väga tervendav näha ja kuulda, et keegi veel mõtleb selliste abstraktsete asjade peale nagu seda on näiteks C-tähe olemus.

Nagu ma ütlesin, siis ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja ma päris sellist kunstilist teatrit ei armasta. Siiski oli see hea meeldetuletus, et näitlejad tahavad ka vahel end vabaks lasta ja teha seda, mida nad ise tahavad, mitte seda mida suur riiklik teater neil teha käseb. Eks meil kõigil ole selliseid hetki, kus tahaks lihtsalt end vabaks lasta ja midagi toredat teha. Ja olgema ausad, vahel võib meie jaoks tore tegevus teiste jaoks täiesti ajuvaba ja mõttetu tegevusena tunduda. Kui käesolev lavastus tundus Christopher Rajaveerile ja Märten Metsaviirile vajalik ja nauditav tegemine, siis kahtlemata seda see oli ja nende tegutsemist tuleb ainult kiita.

Mina sain pooleteise tunni jooksul mõned korrad isegi naeru kihistada (mida päris sageli teatris ei juhtu). Kõige rohkem meeldis mulle siiski see, et keegi julgeb oma (teiste jaoks jaburana tunduvad) mõtted avalikkuse ette tuua. Näiteks arutleti väga põhjalikult läbi kogu tähestiku tähed ja iseloomustati igat tähte. Kas teie olete kunagi selle peale mõelnud milline täht alfabeedist teie lemmik on ja miks? Mina hakkasin etenduse ajal selle peale mõtlema. Üldse pani etendus mind maailma veidi teises valguses nägema. Näiteks sain veelkord kinnitust sellele kui imeline on meie psühholoogia. Kui sa oled täielikus vaikuses ja su kaaslane sinu käest ootamatult küsib „Kas kuulsid?“ ja sulle tundub, et sa ei kuulnud midagi, siis mingil hetkel pole sa enam selles nii kindel ja hakkadki juba arvama, et ehk seal vaikuses tõesti oli mingi heli. Just selliseid hetki on lavastuses üsna palju ja omamoodi on neid huvitav vaadata.

Mängupaik keset vanu värivilisi riideid täis poodi on samuti omamoodi huvitav. Arvestades seda, et külastajatel on palutud riietuda üleni musta, tekkis huvitav kontrast värvikireva poe atmosfääri ja musta riietatud teatriinimeste vahel. Ühelt poolt ei saanud ma väga hästi aru, miks see must riietus vajalik oli, kuid teisalt on must kõige praktilisem ja aitab sul paremini tühjusesse sulanduda. Kas inimelu pole siis sama mõttetu kui tumedasse universumisse sulav musta riietatud inimene? Mina pole õige inimene, et selle üle filosofeerida, kuid ma usun, et filosoofidele see lavastus meeldiks, sest mõtlemisainet on seal väga palju.

Kindlasti tekitab lavastus vaatajatele palju küsimusi ja pärast etendust võib tõesti esimene mõte olla „mis asi see nüüd siis oli?“, kuid tegelikult on lavastuses oma võlu täitsa olemas. Eks ma polnud erapoolik ka, sest minu emotsioone mõjutas väga paljuski muusikaline kujundus. Nimelt lastakse etenduse alguses, lõpus ja ka etenduse ajal Fools Gardeni laulu „Lemon tree“. Mingil põhjusel on see laul mulle juba vist 20 aastat meeldinud ja teeb alati tuju heaks. Kes laulu sõnadesse veel süveneda viitsib, siis minu meelest võtavad laulu sõnad ka suurepäraselt kokku selle, mida lavastusega öelda tahetakse. Ja nagu juba mainitud, siis minu jaoks oli mingi võlu ka selles jaburas mängu ilus ja näilises kaootilisuses. Kuid kui palju sellest positiivsest emotsioonist oli tingitud muusikalisest kujundusest ja kui palju lavastusest endast? Ma usun, et mõlemal oli oma osa ja nad toetasid tugevalt teineteist. Vähemalt minu jaoks.

Kui nüüd lõpuni ausaks jääda, siis aasta parimat teatrielamust ma ei saanud, aga olen see aasta (ja ka varem) juhtunud kehvemaid lavastusi vaatama. Siiski pean igaks juhuks hoiatama, et ilmselt on lavastus teile sobilik vaatamine, kui teie jaoks tavaline teater on igav ja tahaksite midagi otsingulisemat. Ja kui teile meeldib mõelda inimelu üürikese kestuse ja tühisuse üle, siis on see lavastus teile nagu rusikas silmaauku. Aga tasub kiirustada, sest etendusi on jäänud ainult mõni üksik ja korraga väga palju rahvast ühte etendust vaatama ei mahu. Aga see tekitab jällegi omamoodi hubase ja personaalse õhkkonna, mis aitab publikul näitlejatega sammu pidada ja kõik nende mõtted iseenda peal läbi elada ja tunnetada. Eks sellele aitab kaasa ka see, et näitlejad liiguvad mööda poodi palju ringi ja võivad päris tihti otse publiku kõrvale istuma tulla ning seega tekib veelgi intiimsem tunne, et kõik mida räägitakse on mõeldud ainult väga vähestele väljavalitutele. Justkui oleks tegu ühe lahti lõikamata sidruni nuusutajate sektiga, kes arutleb vintage poe kattevarjus inimeksistentsi olulisis küsimusi.

Autor ja lavastaja: Christopher Rajaveer
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Valguskunstnik:  Petri Parrik
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Laval:
Märten Metsaviir (Eesti Draamateater)
Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater)

Kui keegi tunneb nüüd, et ta tahab lavastust vaatama minna, siis mänguajad ja piletiinfo on leitavad SIIT.