Komöödia "Kalendritüdrukud" Vanemuises

9.veebruaril 2014 Vanemuise suures majas

Lavastaja: Ott Sepp

Näitlejad:

Külliki Saldre - Chris

Veikko Täär - Rod

Kais Adlas - Annie

Raivo Adlas - John

Ene Järvis - Jessie

Terje Pennie - Ruth

Liina Tennossaar - Celia

Merle Jääger - Cora

Marika Barabanštšikova - Marie

Ragne Pekarev - meikar

Ott Sepp - Lawrence, produtsent

Eda Hinno

Mai Jägala

Sattusin jälle üle päris pika aja teatrisse. Sel aastal lausa esimene kord. Õnneks ma aastavahetusel ei andnud endale lubadust, et vähemalt kord kuus tuleb teatrisse jõuda. Pole süümepiinu. Kui päris ausalt kõik ära rääkida, siis olen Kalendritüdrukute etendust juba kord varem näinud (minu puhul pole see tegelikult ime, et ma ühte etendust kaks korda vaatan). Seekord oli tegemist erandiga, kuna kõnealune etendus ei kuulunud just mu lemmikute hulka, kuigi filmi põhjal olid ootused etendusele ka suured. Seekord läksin teatrisse ainult seepärast, et töökaaslane tahtis minna ja ma mõtlesin, et noh mis siis ikka, lähen vaatan veel kord. Ikkagi minu jaoks piisavalt head näitlejad mängivad. Või õigemini Külliki Saldre ja Ene Järvis kuuluvad siit mu lemmikute hulka ja Margus Jaanovits ka (kes tegelikult selles etenduses fotograaf Lawrencit peaks mänigma).

Etendus ise põhineb tõestisündinud lool ja räägib kuuest naisest, kes kuuluvad kohalikku naisteühingusse. Kõik naised kuuluvad naisteühingusse erinevatel põhjustel ja keegi neist just ei naudi loenguid brokkoli ajaloost ja heategevusliku kalendri koostamist maakonna sildadest. Kui Annie abikaasa John leukeemiasse sureb, otsustavad naised tema mälestuseks kohalikku haiglasse korraliku sohva osta. Naistele saab selgeks, et sildadega kalender ei teeniks iialgi nii palju raha, et sohvat osta ja nii tekib neil idee ise kalendri jaoks poseerida.....alasti. Rohkem ma etenduse sisust ei räägi, kuna minu meelest seal süžeest rohkem polegi midagi rääkida. Midagi peab ikka vaatamise mõnuks ka jätma.

Igatahes on mul kahe erineva etenduse võrdlusmoment olemas. Eelmine kord käisin etendust vaatamas 31. jaanuar 2013, seega on külastustest aasta vahet ja minu meelest nii mõndagi oli muutunud. Kõige rohkem kahju on mul sellest, et seekord mängis natukene ullikest fotograafi lavastaja Ott Sepp ise, mitte Margus Jaanovits. Pean tõdema, et Jaanovits mängis selle fotograafi kuju paremini välja, sest tal lihtsalt tulevad need ullikeste rollid nii superhästi välja (mitte, et ta teisi rolle hästi ei teeks), Sepp oli selles rollis aga kuidagi kunstlik ja see tegelaskuju meenutas pigem mõnda Tujurikkuja tegelast, aga mitte seda fotograafi, keda mina näha tahtsin. Teine muutus, mis vahepealse ajaga oli toimunud, oli see, et näitlejad olid julgemaks muutunud. Või oli asi mu istekohas, kuna eelmine kord istusin parteris küllaltki ees (kas oli 4 või 5 rida) ja nüüd rõdul, siis tundus, et näitlejad jooksid laval palju rohkem alasti ringi, kui eelmisel korral. Üleüldse ei pugenud nad nii palju rekvisiitide taha peitu. Aga ma tegelikult pole kindel, et see polnud mu asukohast tingitud, sest teatavasti rõdu on üleval ja rekvisiidid katsid näitlejaid pigem eestpoolt, kui ülevalt. Oli kuidas oli, igatahes suur austus näitlejannadele, et nad sellise julgustükiga hakkama said.

Üleüldiselt kiitus ka lavastajale, sest näitlejad olid oma rollidesse väga hästi valitud. Merca tegelane oli täpselt selline, nagu mina Mercat ette kujutan - kohati ropu suuvärgiga vabameelne kohaliku pastoraadi kontsertmeister. Terje Pennie tegelaskuju oli seevastu aga hästi rõõmsameelne ja üritas alati kõigile meeldida, ka naisteühingu presidendile Marie'le, keda teised naised eriti ei sallinud. Ma ei oska seda kirjeldada, aga see tegelaskuju tüpaaž on minu meelest täpselt Terje Pennie olemusega (vähemalt minu vaatevinklist). Liina Tennossaare tegelane Celia oli rikkuri abikaasa, kes tahtis mehelt tähelepanu, kuid mees leidis aega ainult golfile. Mulle on viimasel ajal Tennossaar just sarnaste tegelaskujude mängimisega meelde jäänud, seega ma kedagi teist sinna rolli ette kujutada ei oskagi. Ene Järvis kehastas endist kooliõpetajat Jessiet, kes on küllaltki konservatiivne, kuid samas läheb sõbrannade hullumeelse plaaniga kaasa. Samuti tundus mulle, et temas lõi tüüpiline õpetaja välja ja nii ta üritaski aeg-ajalt oma sõbrannasid kontrollida ja ohjeldada. Nii palju kui ma Järvisega kokku olen elus puutunud, siis esmamulje temast ongi kui konservatiivsest naisest, kuid samas on ka temas see teine pool olemas, mis lubab aeg-ajalt selliste hullumeelsustega kaasa minna. Kais Adlas oli Annie, kelle mees John ära suri ja seega oli tema kõige rohkem kurvameelsem ja ma väga vabandan, kui ma kedagi solvan, aga see pole ausalt mu kavatsus, siis seniste rollide ja oma oleku põhjal on Kais Adlas mulle ka inimesena sellise kurvameelse inimese mulje jätnud. Võib-olla on tegemist tema häälega, mille kõla lihtsalt meenutab mulle kurva inimese häält. Ja siis lõpuks Külliki Saldre Chrisina. Chris oli see, kes naisi igasugustele hullumeelsetele ettevõtmistele juhtis ja kes tahtis esineda. Siin ma pean tõdema, et Saldre on ainus, kes minu meelest oma tegelaskujuga ei sarnane, kuna talle tähelepanu eriti ei meeldi ja samuti ka mitte igasugused hullumeelsed ideed ja tegevused. Aga selles suhtes oli Saldre hea, kuna ta suutis selle enegilisuse välja mängida ja pidevalt laval ringi joosta, isegi kõrgete kontsadega. Ja kuna ma olen Kalendritüdrukute filmi näinud, siis seal mängis Chrisi Helen Mirren, kes on välimuse poolest minu meelest Saldrega sarnane ja seega mulle Saldre selles rollis meeldis. Võib-olla seda keksimist ja koketeerimist oli natukene liiga palju minu jaoks, aga see võib ainult minu kiiks olla.

Kuna ma olen filmi näinud ja film oli minu meelest suurepärane, siis olid mul etendusele ka suured ootused esimesel korral ja siis ma pidin veidi pettuma, sest filmis juhtus kuidagi rohkem ja sai rohkem naerda. Nüüd läksin juba madalamate ootustega etendusele ja see toimis, kuna tagasi tulin teatrist positiivsemate elamustega, kui eelmisel korral. Naerda sai nii mitmelgi korral ja minu jaoks oli oluline see, et mul tekkis see seletamatu teatritunne, et siin on nii hea olla ja oi kuidas tahaks ise seal laval mängida.

Ilmselt etendus päris jama pole, sest muidu poleks saalid pidevalt rahvast täis ja poleks lisaetendusi tehtud.

Igatahes rohkem saab etenduse kohta lugeda vanemuise kodulehelt.

Näitlejannade endi mõtteid lavastusest vahendab ERR-i saade Ringvaade

Lemmiktsitaate etendusest:

"Naised, ärge erutuge mehe peale!"

"Mul ei ole vanusega probleeme. Vanusel minuga on."

"Kui kõik inimesed kuuluksid naisteühingusse, siis poleks hallutsinogeenset narkotsi üldse vaja."

"Naised, minge friikaid sööma!"

Head teatrielamust!