Lavastaja: Urmas Lennuk
Näitlejad:
Liisa Pulk - Nirksilm
Maria Soomets - Dill
Andres Mähar - Jem
Hannes Kaljujärv - Atticus Finch
Liina Olmaru - Calpurnia ehk Cal
Seekordne teatrikülastus oli juba väga ammu ette planeeritud. Juhtusin kuidagi lugema Harper Lee raamatut "Tappa laulurästast" ja raamat meeldis mulle väga. Peale raamatu lugemist avastasin, et samanimeline etendus on ka Vanemuise mängukavas olemas. Kuulsin siit-sealt, et etendus pidi väga hea olema ja otsustasingi seda vaatama minna. Sel korral said isegi piletid juba varakult valmis ostetud, seega plaan oli kindel ja kauaküpsenud.
Muidugi ootasin ma seda etendust ikka väga pikalt. Kes ei ootaks, kui igalt poolt ainult kiidusõnu kuuleb. Korraks tekkis küll väike kahtlus sisse, et viimased teatrielamused Sadamateatrist pole just teab mis head olnud ja äkki ka sel korral läheb midagi nihu. Kava ostes (minu kiiks on see, et ma pean lausa igal etendusel endale kava ostma, isegi siis kui etenduses mängib ainult üks näitleja) tundus küll, et väga head elamust oodata pole. Mind jättis ka lavakujundus küllaltki külmaks ja ma olin päris pikalt skeptiline. Kui päris ausaks jääda, siis etenduse algades olin ma pikalt mõttel, et etendus on palju jamam kui raamat ja miks ma üldse pidin seda vaatama tulema. Kuidagi ei istunud mulle see Mähari rattaga tiirutamine seal saalis. Samas oma lapsepõlvega võrreldes oli äratundmisrõõmu oi kui palju.
Lugu ise räägib õest ja vennast Nirksilmast ja Jemist ning nende advokaadist isast Atticus Finch'st. Jem on vanem ja sai endale ratta, ning seepärast on Nirksilmal igav, kuna tal pole kellegiga mängida. Samas süüdistab ta isa, et see ei armasta teda nii palju kui venda, kuna ei osta talle ratast. Ühel hetkel saabub Nirksilma ja Jemi juurde Dill, kellega Nirksilmal väga lõbus on koos mängida. Kõige kummalisem kogu etenduse juures oligi minu jaoks see, et etenduses oli Dill tüdruk, kuigi raamatut lugedes olin ma 100% veendunud, et Dill on poiss. Tuleb vist raamat uuesti ja põhjalikult läbi lugeda. Veelgi kummalisem oli see, et etenduse lõpus otsustasid Nirksilm ja Dill abielluda. Ehtne näide kaasaegsetest vanemate probleemidest, kui lapsed neile sellise uudise teatavaks teevad. Põhiliselt keerlesid sündmused siiski täiskasvanute maailma ümber. Nimelt kaitses advokaat Atticus neeger Tom Robbinsit, keda süüdistati väidetavas vägistamises. Selle protsessi tõttu polnud ka Jemi ja Nirksilma elu lihtne, kuid olles lapsed, suutsid nad samal ajal sageli probleeme lahendada täiskasvanulikumalt kui nii mõnigi täiskasvanu. Ega lastel pole lihtne toime tulla elu pahupoolega, seda enam et selles ühiskonnas ei sallitud neegreid ja kõik, kes julgesid neegreid kaitsta, said äärmise halvakspanu osaliseks. Igatahes ühel hetkel avastasin ma end väga mõtlikult teatrisaalis istumas ja etendusele kaasa elamas. Kui etenduse lõpus mul silmad vägisi märjaks kippusid, siis järelikult oli tegemist vägagi väärt etendusega. Mainimata ei saa ma jätta ka seda väikest tüdrukut, kes lindilt raamatut luges. See oli lihtsalt nii armas ja iga kord, kui ta nimede või raskemate sõnade lugemisel komistas või veerima hakkas, tuli mul muie suule ja südame alt läks soojaks. Vahel juhtub ka minuga nii. Rääkimata sellest episoodist, mis leidis arestimaja juures aset, kui Atticus läks arestimaja juurde Tom Robbinsit kaitsma. Sinna tulid kohale ka mehed, kes soovisid Tom Robbinsi ära tappa ja selles stseenis mängis Andres Mähar ühte "pahadest". Ja need žestid, mis seal olid, panid kogu saali elama ja sel hetkel kui Kaljujärv oma puusanõksu tegi rõkkas kogu saal naerust. Imestama paneb ka see, kui palju mõjujõudu võib ühel väikesel tüdrukul olla täiskasvanud meeste üle.
Tagantjärele mõeldes oli etenduses kirjas päris palju seiku minu lapsepõlvest. Näiteks joonistused, mida Dill, Nirksilm ja Jem seinale joonistasid olid vägagi tuttavad. Näiteks palvetava vanamuti ja rattaga sõitva kauboi äraarvamine oli minule väga lihtne. Samuti õudusjutt sellest kuidas ühel mustal-mustal maal oli üks must-must linn. Selles musats-mustas linnas oli üks must-must maja ja selles mustas-mustas majas oli must-must tuba jne. Kogu minu lapsepõlve võttis kokku aga Nirksilm, kes otsustas keset etendust ära surra, kui ta arvas et Atticus teda elusana piisavalt ei armasta ning et kui ta ära sureb, siis Atticus kindlasti kurvastab, et ta Nirksilmale elusast peast piisavalt tähelepanu ei pööranud. See suremine oli ikka väga efektne. Ja oi selliseid suremiselaadseid stseene olen mina oma lapsepõlves mitmeid kordi etendanud. Minu ema reageeris nendele samuti nagu Atticus ja seega hindan ma Atticust veelgi rohkem. Meelde jäid ka lepingute kinnitamiseks üksteisele pihku sülitamise stseenid. Peale etendust on mul mitmel korral olnud tahtmine seda sama teha, ehk siis kellelegi midagi kinnitada, siis talle pihku sülitada ja öelda, et lubaduse täitmiseks ei tohi ta nüüd enne homset õhtut seda kätt puhtaks pesta. Äärmiselt positiivne oli ka etenduse lõpp, kus tegelased jõudsid üksmeelele, et elu on siiski ilus ja inimesed on head. Nii ongi.
Kui minult küsida, kas mulle etendus meeldis, siis ma ei pruugi otsekohe öelda, et see oli nii suurepärane etendus, nagu ma algselt ootasin, kuid tegelikkuses oli tegemist ikka väga-väga hea tükiga. Ma lihtsalt pean kõik pikalt läbi mõtlema ja praaegu saan ma alles aru, kui sügava mulje see etendus mulle jättis.
Tuleb välja, et Vanemuine on vahel suuteline ka minu maitsele teatritükke tootma. Suur tänu selle eest!
ERR uudisteportaali videot etendusest näeb siit: http://uudised.err.ee/index.php?06245474
Vanemuise leht etenduse kohta: http://www.vanemuine.ee/tappa-laulurstast
0 kommentaari:
Postita kommentaar