esmaspäev, 10. november 2014

Muusikal "Evita" Vanemuises

08.november 2014 Vanemuise suures majas

Pilt pärineb Google´st
Dirigent: Martin Sildos
Lavastaja: Georg Malvius

Osades:
Evelin Võigemast - Eva Peron
Kalle Sepp - Juan Peron
Vaiko Eplik - Che
Aivar Tommingas - Magaldi
Kristiina Renser - Peroni armuke
Rasmus Kull - Eva Peroni armuke
Erkki Rebane - Eva Peroni armuke
Indrek Ventmann - Eva Peroni vend
Tobias Herman Jürgens - Laps
Lisaks veel Vanemuise ooperikoor ja balletitrupp.


Nagu mul juba kombeks on, siis sattusin teatrisse järjekordselt pooljuhuslikult. Lihtsalt oli tegemist ühe vaba laupäevaga ja vaatasin, mida Vanemuine pakub. Nähes nimekirjas Evitat, mõtlesin kohe, et kui pileteid on, tuleb minna. Varasemast on meelde jäänud, et Evita puhul on tegemist ühe tippmuusikaliga ja seepärast olin ma väga õnnelik, et mul õnnestub seda vaatama minna.
Kahjuks pole teatrikogemus jälle nii suurepärane, nagu mu ettekujutus muusikalist eeldada lubas. Muidugi oli väga tore paar tundi seda erilist teatriatmosfääri nautida ja lõõgastuda, kuid ilmselt hakkab Vanemuine minu jaoks end ammendama. Kõige kõnekam fakt sellest, et etendus polnud kõige parem on see, et ma ei mäleta etenduse detailidest väga paljutki. Järelikult polnud mul isu detailidesse süveneda. Ja selleks polnud ka aega, sest mingil hetkel avastasin ma end sümfooniaorkestri trummimängijat jälgimast.
Üldiselt pean mainima, et teine vaatus oli oluliselt parem ja seal tundsin ma end päris mitmelgi korral pingesse minevat ja väriseva südamega kaasa mõtlevat. Eriti lõpuosas, kui Eva surema hakkas. Siis oli isegi pisar kohe-kohe silmanurka tekkimas. Ja mind selliselt kaasa haarata on üldiselt raske. Mulle tundub, et väikesed stseenid olid palju paremad kui nö klassikalised ja kõigile teada-tuntud kohad. Näiteks kohad kus Eva laulis "Ära leina mind, Argentiina" olid ikka väga nõrgad. Võib-olla taheti laulu tuntusele rõhuda, kuid minu meelest kõlab see laul  inglise keeles oluliselt jõulisemalt, rääkimata hispaania keelsest versioonist. Seega kohe kui kuulsin tuttavat sümfooniat mängima hakkamas, läksid lootused kõrgele, et nüüd tuleb see hea laul, kuid kahjuks oli laul ikka väga lahja. Mõtetes laulsin ma kaasa "Don´t cry for me Argentina" ja see oli parem.
Mulle meeldis näiteks väga see stseen, kui Eva Juani armukese majast välja viskas. Mitte, et stseen ilus oleks olnud, kuid vähemalt oli sellel armukesel ilus ja kõlav hääl ning ma sain tema laulu nautida. Ning see hetk, kui Eva armukesed teda lohutama tulid, oli samuti liiga hea, just laulu osas. Ja mina nägin seal mingit varjatud sõnumit, et ühed armukesed lohutavad teist. Samuti ei saa ma mainimata jätta Aivar Tommingase laulmist. Mis sest, et ma pooltest sõnadest vahel aru ei saanud, aga see oli lihtsalt nii tommingalik, et kutsus muige esile. Ja see laulu lõpp tõi külmavärinad esile.
Orbudekodustseen oli ka hästi tore, kuna sellel väikesel poisil oli nii ilus hääl. Ja kui ma oleks saanud, siis ma oleks kohe läinud ja teda sellest kargust vabastanud. Järelikult ikka mingitel hetkedel suutis Evita mind liigutada ka. Kuigi enamasti liigutasid mind laulud või õigemini lauluhääled, kui see lugu mida räägiti.
Häirivaks jäi aga kogu etenduse juures see, et julgelt poole ajast ei saanud ma lihtsalt aru, millest lauldakse. Ma ei tea, milles asi on, sest Vanemuises pidi olema Eestis ainuke helivõimendussüsteem, mis muudab kuuldeaparaatidega inimeste jaoks heli paremaks. Ilmselt pean mina endale ka sellise kuuldeaparaadi soetama, sest kui raha on välja käidud tahaks nagu kogu raha eest teatrit nautida. Ma isegi ei saa istekohta süüdistada, sest ma olen ka parteris istunud nii, et mitte millestki aru ei saa, mida lauldakse, seega polnud rõdul istumine süüdi. Lisaks sellele et ooperikoorist ei saanud ma praktiliselt kunagi aru, ei saanud ma sageli Evelin Võigemasti laulust aru. Häirima jäi ka see, kui nais- ja meesosalised samaaegselt erinevat laulu laulsid. Õnneks olid olemas inglise ja soome keelsed subtiitrid, kust sai vajadusel abi otsida, kui ikka mitte millesti laulus aru ei saanud. Ja ma pean ütlema, et neid kohti polnud mitte vähe.
Ma pean tunnistama, et ma ei teinud enne teatrisse minekut erilist eeltööd. Eva Peronist polnud ma varem midagi kuulnud. Ainult nii palju, kui Vanemuise kodulehel muusikali sisuna kirjas oli. Õhtul teatrist koju tulles tegin kohe kiire guugeldamise, et vaadata kes see Eva Peron siis ikka oli. Selles suhtes peab ütlema, et muusikalist sai kõige olulisema teada ja tuli välja, et kuigi ma poole ajast ei saanud aru, millest lauldakse, sain ma sisust ikka täielikult aru. Ilmselt aitas palju kaasa Che olemasolu, kes kogu etenduse jooksul juhtis publikut läbi Eva elu. Ilmselt guugeldasin ma Eva Peroni rohkem selleks, et selgusele jõuda, kas teda siiski armastati või vihati ja milline naine ta ikkagi oli. Sellega seoses on mul vastastikused tunded, kuna töölisklass armastas teda tema päritolu tõttu ja sõjavägi vihkas teda tema ambitsioonikuse pärast. Samuti toetas ta vaeseid, kuid mulle jäi mulje, et sageli polnud see vaeste toetamine just kõige ausam kuna Eva oli ka väga omakasupüüdlik. Eva kahjuks rääkis ka see, kuidas ta tippu jõudis ning üleüldse jäi mulle temast mulje, kui pigem negatiivsest inimesest. Seega mõtlemisainet jätkub mul ilmselt pikemaks.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist polnud minu kõige hullema teatrikülastusega ja lõppude lõpuks jäin ma isegi etendusega rahule, kuid ilmselt pole see etendus nii kallist piletihinda küll väärt, nagu rahvalt küsitakse. Mina oma tudengistaatusega sain kella 6 piletiga õnneks väga soodsalt teatrisse :)

Kellel etenduse vastu suurem huvi tekkis, siis YouTubes on päris mitu videot üleval, mis etendusest aimu aitavad saada. Tõe huvides olgu mainitud, et videodel on kordades parem kvaliteet, kui teatris kohal olles neid samu laule kuulates.


Vanemuise leheküljelt saab vaadata fotosid ja saab infot järgmiste toimumiste kohta.

Järgmise teatrielamuseni!

0 kommentaari:

Postita kommentaar