 |
| Pilt pärit Draamateatri kodulehelt |
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades:
Ülle Kaljuste - Gertrude Eastman Cuevas
Kersti Heinloo - Molly (Gertrude tütar)
Jaan Rekkor - härra Solares (Gertrude uus abikaasa)
Maria Klenskaja - proua Lopez (härra Solarese õde)
Marta Laan - Frederica (proua Lopezi tütar)
Mari Lill - Alta Gracia (härra Solarese teenijanna)
Ester Pajusoo - Quintina (härra Solarese teenijanna)
Taavi Teplenkov - Lionel (Molly abikaasa)
Hilje Murel - Vivian Constable (Gertrude üürnik)
Laine Mägi - proua Constable (Viviani ema)
Viire Valdma - Inez (homaarirestorani omanik)
Draamateatris käimine hakkab juba mulle vaikselt tavaliseks saama. Nii saigi otsustatud, et aprilli etenduseks saab "Aiamajas". Kas saab midagi halvasti minna, kui laval on kokku saanud minu arvates suurepärased näitlejad. Seda enam, et küllaltki suur osa näitlejatest mängis ka "Augustikuu" eteenduses ja ka lavastaja oli kahel etendusel sama. Kuna "Augustikuust" olen ma siiani lummuses, siis olid ka selle etenduse suhtes suured ootused. Siiski olid need etendused nagu öö ja päev. "Augustikuus" sai meeletult naerda, kuigi tegemist oli draamatükiga, siin ei saanud üldse naerda, kuigi tegu oli samuti draamaga.
Lühidalt öeldes rääkis etendus ühest rahaprobleemides vaevlevast emast, kes oli otsustanud rikka Mehhiko ärimehega abielluda ja tema omamoodi tütrest. Mollyle meeldis aega veeta aiamajas unistades, see aga ei meeldinud üldse tema emale. Molly ema Gertrude plaanis abielluda Mehhiko ärimehe härra Solaresega, kellega käis kaasas alati tema suur saatjaskond (õde koos oma tütrega ning kaks teenijannat). Nende kahe pere elud olid täiesti erinevad. Ühed olid harjunud lõunaks sööma ainult kerget salatit ja seejärel tegema väikse jalutuskäigu, kui samal ajal teised sõid lõunaks rammusa mitmekäigulise eine ning heitsid seejärel magama. Lisaks on Gerturde oma rahaliste probleemide lahendamiseks võtnud oma ookeaniäärsesse majja üürniku, kelleks on noor Vivian. Vivian nimelt ihkab olla vaba ning ema silma alt ära ja talle hakkab kohe Gertrude meeldima. Samuti otsib ta Molly sõprust, kuid Molly pigem väldib teda. Hiljem näeme, kuidas Molly sõbrustab rohkem Lioneliga, kes on kohalikus homaarirestoranis tööl. Gertrudel on plaanis härra Solaresega abiellumise järgselt saata Molly ärikooli õppima, sel ajal kui ta ise Mehhikos elab. Lionel palub Molly kätt, et teda sellest saatusest päästa ja Molly nõustub. Gertrude sõidab Mehhikosse ja Lionel ning Molly asuvad elama homaarirestorani pealsesse väiksesse tuppa. Lisaks restorani omanikule Inezile on koguaeg kohal ja nii Molly kui Lioneli eluga kursis ka proua Constable. Proua Constable väidab, et Molly ja Lionel on ainsad, kes talle on alles jäänud ja keda ta armastab, peale seda kui tema tütar Vivian kaljudelt alla kukkus ning surma sai. Lionel tahab Mollyga peale aastast homaarirestoranis töötamist kaugemale ära kolida, et oma venna firmas tööle asuda. Lisapõhjuseks see, et Mollyle mõjuks hästi uude keskkonda sattumine. Just sellel hetkel tuleb tagasi koju Gertrude, kes on avastanud, et ta ei suuda elada Mehhikos koos härra Solarese ning tema suure suguvõsaga. Gertrude tahab Mollyle kaotatud aega tagasi teha, ning lubab Mollyle täita kõik tema soovid, sest peale abiellumist anus Molly, et Gertrude teda maha ei jätaks. Siiski jääb lõpuks peale Liolneli soov ja Molly suudab teha iseseisva otsuse, et ta ei jää ema juurde, vaid läheb koos Lioneliga.
Nagu ütleb lavastaja Priti Pedajas, siis tegemist on emade-tütarde looga, ja lavastuses on kolm emade-tütarde paari. Kuigi kõik emad on isemoodi ja mingil määral elavad oma elu läbi tütarde, siis kandev roll on Ülle Kaljuste mängitud Gertrudel ja Kersti Heinloo poolt mängitud Mollyl. Alguses ei osanud ma sellest ema-tütre suhtest midagi arvata, kuid kui ema lubas rikka ärimehega abielluda ja tütre sel ajal ärikooli saata, hakkasin ma tajuma, et ema tahab tütrele paremat tulevikku, kui tal endal oli. Lisaks oli Gertrude näol tegemist väga tugev isiksusega, kes teiste üle domineeris, samas oli talle tähtis ainult tema enda heaolu. Alguses oli talle oluline, et ta ookeaniäärsest majast minema saaks koos uue abikaasaga, kuid kui sellest kooselust midagi välja ei tulnud, tuli ta tagasi ja tahtis et tütar tema juurde jääks, sest temal oli seda kindlustunnet vaja. Tsiteerides Gertrude: "Ma ei jäta sind enam kunagi maha, kullake. Sa oled minu, ainus kes mul on... minu oma liha ja veri... ainus asi, milles ma siin maailmas kindel olen." Molly oli ühesõnaga Gertrude jaoks lihtsalt üks asi, nagu uus kleit või uued kingad, millega oma enesetunnet parandada. Eks see näitab juba ühe ema ja tema emaarmastuse kohta päris palju, kui ta oma liha ja verd Asjaks kutsub.
Lisaks olid seal proua Constable, kes muretses alatasa oma tütre Viviani pärast ja käis salaja tütart jälgimas. Samal ajal oli Vivian täis seiklusjanu ja soovis kodust põgeneda, et pääseda oma liialt muretseva ema eest. Ilmselt see seiklusjanu ja trots emale näidata kui iseseisev ta on, saigi Vivianile saatuslikuks. Ka proua Constable ei saanudki pärisalt kunagi üle oma tütre surmast, kuna ta armastas teda nii väga, et ei suutnud ilma tütreta oma elule muud eesmärki leida.
Ja siis olid veel Frederica ja proua Lopez. Nende kohta ma ei oskagi muud öelda, kui et üks ema poolt ära hellitatud laps, kes näis välja lapsikum, kui tema vanuse kohta sobilik oleks olnud. Samas ema lubas ja isegi innustas sellist käitumist, kuna ilmselt oli tema pidanud liiga vara täiskasvanuks saama.
Kokkuvõtteks oli tegemist igati naiste looga. Eks seda näitab ka see, et laval oli ainult kaks meest. Nagu Molly ütles, siis temale tüdrukud ei meeldi, sest seal kus on tüdrukud, seal on alati intriige. Eks see vastab 100% tõele. Ma arvan, et igaüks kes seda etendust läheb vaatama, suudab nendes kolmes emas-tütres mõne enda tuttava ära tunda, sest selliseid naisi on kõikjal meie ümber. Ilmselt oleks suurepärane, kui me oskaksime end ise ära tunda ja oma käitumist muuta, et mitte oma lähedastele haiget teha ja neist seeläbi ilma jääda.
Siiski mõne sõna peaks näitlejatöö kohta ka ütlema. Nüüd, kus ma olen juba mõnda üksikut Draamateaatri lavastust näinud, jääb mulje et Ülle Kaljuste on äärmiselt võimekas näitleja ja ilmselt see on ka põhjus, miks talle antakse mängida domineerivaid naisi (Barbara "Augustikuus" ja nüüd Gertrude). Kuid need hoiakud ja liigutused on kahel rollil täpselt üks ühele, seega oleks huvitav midagi teistsugust vaadata. Samas ei saa ma mainimata jätta, et ta on lihtsalt suurepärane näitlejanna. Isegi kui ta on üksinda laval, on lava teda täis. Minu jaoks oli muidugi täiesti positiivne üllatus Kersti Heinloo, sest teda ma poleks osanud sellise vaikse ja tagasihoidliku tüdruku rollis ette kujutada. Ja see tume parukas sobis nagu rusikas silmaauku. No paremini ilmselt ei saaks Mollyt mängida, kõik pisikesed žestid ja miimika oli paigas. Kiidaksin ka Laine Mägit, kes mängis väga suurepäraselt purjus proua Constablet. Täpselt sellised need napsitajad ongi. Kiidulaulule tuleb tasakaaluks ka veidi rohkem kriitikat. Just Hilje Mureli ja Taavi Teplenkovi osas. Tahaks neid kunagi ka tõsisemates rollides näha, kui kergemeelsed või lollikesed, samas need rollid tulevad neil alati hästi välja. Kuigi see on juba rohkem lavastaja rida, kui näitlejate süü. Lavastajale heidaksin võib-olla ka ette Inezi tegelaskuju. Ma saan aru, et näidendis on selline tegelane sees, kuid ilmselt oleks piisanud, kui Lionel, Molly ja teised temast räägivad. Minu jaoks jäi Viire Valdma roll praegu kuidagi kummaliseks. Ei andnud nagu etendusele midagi juurde, samas oleks etendust sanud pidada ka ilma austrikokteili tegemiseta. Mitte, et ma Viire Valdmale midagi ette heidaksin, kuid minu meelest polnud seda kisa-kära ja neid nägusid sinna vaja.
Aga see on puhtalt minu arvamus.
Igatahes kes tahab teada milliseid naisi meie ümber leidub, siis soovitan vaatama minna. Saate väikese õppetunni.
Nagu ikka, siis rohkem infot saab Draamateatri kodulehelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar