reede, 18. märts 2016

ooper "Reigi õpetaja"

17. märtsil 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt. Foto autor: Gabriela Liivamägi
Lavastaja: Roman Baskin
Muusikajuht: Paul Mägi
Dirigent: Taavi Kull
Laval olid:
Jassi Zahharov - Paavali Lempelius (Reigi õpetaja)
Karmen Puis - Catharina Vycken (Paavali naine)
Reigo Tamm - Jonas Kempe (Diakon)
Helen Nõmm - Viiu; Pürjelineiu
Annaliisa Pillak - Kristi
Valentina Kremen - Sauna-Ann
Rasmus Kull - Henn
Tamar Nugis - Moritadimüüja
Jüri Lumistee - Praeses
Priit Strandberg - Noorem kohtuteener
Raivo Adlas - Vanem kohtuteener
Rainer Aarsalu - Pagarisell
German Gholami - Pagarisell
Oliver Timmusk - Pagarisell
Ivar Saks - Pagarisell
Helen Hansberg - Pürjelineiu
Risto Orav - Pürjel
Endel Kroon - Pürjel
Luule Veziko - Uhke proua
Simo Breede - Linnavaht
Merle Jalakas - Vana naine
Katrin Kapinus - Pürjeliemand
Eve Kivisaar - Pürjeliemand
Vanemuise ooperikoor
Vanemuise sümfooniaorkester

Tundub, et sel aastal on märts mul muusikakuu. Kui ma nüüd veidi oma blogiajalugu vaatasin, siis olen ikka igal aastal märtsis muusikalavastusi vaadanud. Viimasest ooperikülastusest on küll nüüdseks kaks aastat möödas. Viimane ooper oli "Rehepapp", peale mida mul kadus ooperi isu pikaks ajaks ära. Või õigemini mulle pole ooperid eriti kunagi väga meeldinud. Rohkem ikka muusikalid ja operetid, sest seal ikka räägitakse ka vahel. Seega on ehk isegi kummaline, et ma nüüd läksin ooperit vaatama. Olgem ausad, ainus põhjus, miks ma seda vaatama läksin oli see sama koolitöö, mida ma Roman Baskinist kirjutada kavatsen. Ja selleks, et lavastajat analüüsida peab tema lavastusi olema näinud. Eks ma ikka üht-teist olen näinud ka, aga need on kõik komöödiad olnud ja seepärast tundus huvitav midagi täiesti teistsugust vaadata. Seda enam, et just eilseks oli mul võimalik väga soodsalt pilet saada. Vahemärkusena mainin lihtsalt ära, et ajan odavaid pileteid seepärast taga, et saaks rohkem teatris käia. Kui ma iga kuu mitu korda täispiletiga teatris käin, siis oleks mul raha ilmselt üsna varsti otsas.
Nagu ka Vanemuise kodulehelt võib lugeda, siis lugu ise toimub Hiiumaal Reigi külas aastal 1642 ja Tallinnas kohtumajas. Tegevus läheb lahti siis, kui Reiki saabub Stockholmist noor ja ilus diakon Jonas Kempe, kellesse Reigi õpetaja noor naine Catharina ära armub. Muidugi on see suur patt, et kirikumehe naine, kes on vaga kristlane niimoodi teise mehesse ära armub. Varsti hakkavad aga külas levima jutud, et Kempe on just seepärast Stockholmist pagendatud, et pani ka Rootsis sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma. Nii hakkab ka Reigi õpetaja Paavali arvama, et Kempe on tema naise peal samuti musta maagiat kasutanud ja nõuab kohtult Kempele kõige raskemat karistust. Catharinat on ta aga nõus tagasi enda juurde võtma, kuna kogu süü on Paavali arvates Kempel. Peale seda kui Catharina ja Kempe armulugu teatavaks saab, möödub kaks aastat, mil nad end kohtu ja avalikkuse eest peidavad. Kuna Paavali on minu arvates südames hea mees, kes ei soovi kellegi surma enda hingele, siis laseb ta kohtul enda äranägemise järgi Catharinale ja Jonasele karistuse määrata. Karistuseks määratakse kõrgeim võimalik karistus - surm. Minu meelest üsna seebiooperilik lugu, kuid lavastatud nii peenetundeliselt, et seebiooperist sai parajalt närvekõditav, psühholoogiline vaateemäng.
Kui ma nüüd mõtlen selle peale, et mis selles ooperis on Roman Baskinile iseloomulikku, siis mul ei tulegi esimese hooga midagi pähe. Sest siiani on Baskin minu teada rohkem komöödiaid lavastanud. Ja ma ei tea ühtegi muusikali, mida ta lavastanud oleks, rääkimata siis ooperist. Seega ei oskagi kohe millegagi võrrelda. Mul tekivad aga paratamatult seosed "Reigi õpetaja" ja "Rehepapi" vahel. Esiteks mõlemad on Eesti oma ooperid ja teiseks need on viimasel ajal ainsad ooperid, mida ma vaadanud olen. Kui ma siiani olen arvamusel olnud, et hea ooper peab olema itaalia või ladina keeles ja suurte uhkete kleitidega, siis eile pidin oma arvamust muutma. Tuleb välja, et ka eesti keelne ooper võib hea olla. Vot see arvamus on mulle endalegi üllatuseks, sest ma pole siiani ausalt eriline ooperisõber olnud.
Üks põhjus, miks lavastus mulle meeldis, oli ilmselt see teema. Selle sama loo põhjal saaks ooperi asemel väga hea ja sügavamõttelise draamaloo teha. Dramaatilisust andis ooperile juurde orkester. Sest ega ooperilauljad ausalt öeldes nii hästi emotsioone edasi ei anna, kui draamanäitlejad. Minu meelest kõnealuses lavastuses olid lauljad suhteliselt tuimad. Kõige kandvamad stseenid andis edasi just sümfooniaorkester, kes kruvis pinged ikka tõeliselt lakke. Osad emotsioonid andsid ikka muidugi lauljad ise ka edasi. Näiteks Catharina ja Jonase vahelised armustseenid olid väga elavad ja kirglikud. Ma võib-olla tundun klišeelisena, aga minu meelest ongi ooper ja operett enamasti armastusest rääkimiseks ja seepärast tulebki lauljatel see armastuse esitamine nii hästi välja. Aga kõik viha ja jõulisemate emotsioonide esitused olid orkestri õlul. Lisaks olid "Reigi õpetajas" olemas uhked kleidid (mis ei olnud küll teab, mis printsessikleidid), kuid ikkagi uhkemad riided, kui "Rehepapis". Ja nagu ma juba eespool mainisin, siis minu jaoks seostub ooper suurte puhvis kleitidega. No ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda imelist ooperilauljate häält. Eriti just Karmen Puisi häält. Ma vist võiksingi teda kuulama jääda, just neid kõrgeid noote. Kahjuks sai ta seekord minu meelest liiga vähe laulda. 
Sama kiitust ei saa ma kahjuks meeste kohta öelda. Ma pole küll Jassi Zahharovit ise varem laval näinud, kuid ometigi olen teda korduvalt laulmas kuulnud ja tean, et ta oskab hästi laulda. Kahjuks seekord mina seda ilusat meeste ooperit ei kuulnud. See pole küll ilmselt ei lavastaja ega muusikajuhi süü, sest kui noot on ette kirjutatud nii, siis tuleb ka selle järgi laulda. Üldiselt mulle tunduski, et naiste osad võimaldasid kõva ja kileda häälega laulda ja teha ooperit, kuid meeste osades jäi minu jaoks nagu seda ooperilikkust veidi puudu. Samas pole ma kõige õigem inimene seda hindama, sest mul puudub igasugune muusikaline haridus ja muusikaline kuulmine. Ja kui Jassi Zahharov on aastal 2015 selle sama rolli eest Eesti Teatriliidu aasta muusikaauhinna saanud, siis järelikult oli tegemist hea rolliga. Ma tegelikult ei väidagi, et roll ei olnud hea, vaid lihtsalt minu arusaam ooperist on selline, et kui on ooper, siis peaksid ikka kõik võimsaid aariaid laulma. Kuigi bassihäälne ooperiaaria oleks vist päris omaette elamus. Aga see selleks. Jassi Zahharovi ja lavastaja kiituseks pean ütlema, et mulle väga meeldis see tants, mida Paavali tantsis siis, kui Diakon neil külas oli ja nad end purju jõid. Tegelikult see tantsuga kaasas käiv laul oli ka hea. Samas rohkem seal lavastuses erilist tantsu ei olnud ja seega jäi mulle arusaamatuks, miks oli eraldi koreograafi vaja. Ehk selleks, et ooperikoori ja solistide liikumised sujuvalt paika panna, kuna rahvast oli laval ikka päris palju. 
Lisaks jäi mulle arusaamatuks ka kohtumajas toimunud stseen. Nimelt oli kohtunikuks ja kohtuteenriteks võetud kolm draamanäitlejat (Jüri Lumiste, Priit Strandberg ja Raivo Adlas). Kogu see stseen toimus rääkides. Samas oli kohtunikul ainult paar lauset öelda. Kontuteenrid vist ütlesid mõne üksiku sõna. Seepärast jäi mulle arusaamatuks, miks oli sinna rollidesse eraldi draamanäitlejaid vaja. Kas poleks seal saanud kasutada ooperikoori liikmeid? Samas oskab Lumiste ka piisavalt hästi laulda, et oleks saanud ka selle stseeni lauldes teha. Ehk oleks ka see stseen efektsem olnud, kui Jonas ja Catharina oleksid oma süüd lauldes tunnistanud? Mind igatahes jäi see kõne seal vahel häirima. Oleks siis, et ainult draamanäitlejad oleksid rääkinud, aga rääkisid ka ooperisolistid. Samas oligi ehk hea, sest siis said kõik inimesed saalis aru, millest jutt käis. Ooperites ja operettides ja muusikalides on tavaliselt see probleem, et publik saalis ei saa aru, millest parasjagu lauldakse. Ma olen ka korduvalt selle probleemiga silmitsi seisnud, et sõnadest lihtsalt ei saa aru. Õnneks on sõnad nii eesti kui inglise keelsete subtiitritega tavaliselt lae all olemas. Seekord oli aga mul nii terav kõrv või solistidel nii hea vorm, et ma sain kõigest aru ja subtiitreid vaatama ei pidanudki. Nii jäi rohkem aega süveneda ka sellesse, mis laval toimus. Kuigi ma ei usu, et see on nüüd see peapõhjus, miks mulle antud lavastus nii jubedasti meeldis.
Lavakujundus oli samuti mulle meelepärane. Üsna läbivaks teemaks olid tumedad värvid, mis minu meelest andsid ajastut ja kogu õhustikku hästi edasi. Ma ilmselt kõlan nüüd nii nagu ma arvaksin, et vanasti oligi kogu elu mustvalge, kuid mulle tõesti tundub, et erksaid värve on alles hiljuti kasutama hakatud. Eriti meeldis mulle see kalasoomuse sarnane muster lavadekoratsioonidel, mis siis valguse käes vastu helkis. Sellest samast kalasoomusest olid inspireeritud ka Catharina üks kostüüm ja külanaiste riided. Kalasoomusesarnane muster viitas aga peenelt sellele, et tegemist oli Hiiumaaga, kus inimeste peamiseks elatusallikaks oli kalapüük. See tuli ka tekstist välja, kui Catharina küsis Paavalilt, et miks see meestega kalale kaasa ei lähe. Tõsisele Eesti maahärrale viitas ka see, et õpetajahärra jõi savipeekritest, mitte ei olnud joomiseks kasutusel udupeened hõbedast ja kullast karikad. Selline priiskamine ei oleks selle tumedat värvi lavakujunduse ja maalähedusega kokku läinud. Vähemalt minule jäi mulje lavakujundusest, et tegemist on maalähedase ja üsna tagasihoidliku õpetajahärraga. Kuna ka mina pean end lihtsaks eestlaseks, siis oli ilmselt ka mingi eriti hea samastumine tegelastega see, mis etenduse nauditavaks tegi. Just see teadmine, et nii elasid ka meie esivanemad kunagi aastasadu tagasi.
Ma enne mainisin, et see kohtustseen mulle ei meeldinud, sest seal ei lauldud ja üldse kuidagi oli see kõik seal nii etteaimatav. Et mees on valmis naisele ükskõik mis hinnaga halastama ja andestama, kuid naine jääb oma armsama juurde, kuigi see tähendab talle surma. Siis kohe sellele vastukaaluks oli minu lemmikstseen see, kuidas Catharina ja Jonas võlla viiakse. Seda hetke meile kahjuks küll ei näidatud, kuid seal oli nii efektne muusika taga, et ma oleks veel valjemat ja tugevamat kongihelinat kuulda tahtnud. Ma nii lootsin, et ka Catharina ja Jonas tuleksid uuesti nähtavale, kuid seda ei juhtunud. Nimelt näidati Catharinat ja Jonast ainult siis, kui nad kohtusaalist välja viiakse peale süüdimõistvat otsust. See, mis nendega edasi juhtus jäi igaühe enda fantaasiaviljaks. Mina näiteks lootsin, et ehk veereb kusagilt nende maharaiutud pea lavale, kuid seda ei juhtunud. Lihtsalt ühel hetkel jäid kellad järsku vait. See vaikus oli tegelikult nii efektne ja kui siis veel Paavali keset lava pikali vajus. No ma oleks sellel hetkel selle etenduse ära lõpetanud. Kahjuks arvas Baskin, et võiks veel sinna lõppu panna natuke valgust ja Catharina hääle hüüdma. See kõik oleks võinud olemata olla. Lihtsalt need järjest valjenavad kellad, kuni publikul on tunne, et nende endi pea plahvatab otsas. Siis tuleb Paavali ja kui kellade helin jõuab haripunkti vajub Paavali maha, lava läheb pimedaks, kellad jäävad järsku vait ja eesriie sulgub. Öelge siis veel, et ma ei ole dramaatiline. 
Kui ma nüüd üritan selle pika jutu siin kuidagi kokku võtta, siis ma pean tõdema, et "Reigi õpetaja" oli midagi sellist, mida ma poleks Roman Baskinilt ja ühelt ooperilt oodata osanud. Ma sain üle pika aja jälle seda mõnusat teatritunnet tunda. Ikka seda tunnet, et nii tore oleks ise seal laval olla ja kuidas need inimesed seal laval nii andekad saavad olla. Ja mu usk ooperisse, veelgi enam eesti ooperisse taastus. Ma hakkan järjest enam veenduma, et Baskin on minu lavastaja ja meie maailmavaade kuidagi ühtib, sest siiani on tema lavastatud asjad ühed mu lemmikud. Kahjuks sel hooajal enam Vanemuises "Reigi õpetajat" vaadata ei saa, kuid ilmselt järgmisel hooajal on ta jälle mängukavas olemas. Mina igatahes soovitan! Olgu, neile kes on täielikud ooperivastased ja eelistavad korralikku komöödiat, siis neile ei soovita. Teistele aga küll. Mina sain sellise emotsiooni, mida ma ei oleks osanud oodata ka. 
Positiivseid teatrielamusi!

"Reigi õpetaja" kohta saab rohkem informatsiooni Vanemuise koduleheküljelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar