teisipäev, 23. mai 2017

Saage tuttavaks - Köster

17.mail 2017 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses
Pilt pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt
Puhkus on ikka nii tore aeg. Muudkui saab teatris käia. Ma teen nüüd selle mai kuuga vist oma terve senise viie kuu teatrikülastused tagasi. Nagu ma eelmises postituses (SIIN) kirjutasin, siis viimasel ajal lõpeb mängukavade vaatamine teatrikülastusega. Nii ma siis avastasingi, et kõikvõimas Tallinna Linnateater tuleb Põlvasse külalisetendust andma. Ja nii uskumatu, kui see ka polnud, siis piletid olid täitsa saadaval. Mis siis muud, kui tuli pilet ära osta, autole hääled sisse panna ja Põlvasse teatrisse sõita. Nii siis juhtuski, et mais vaatasin järjest kolme lavastust, mis rääkisid ajaloolistest inimestest. Kes neist siis olid vähem ja kes rohkem tuntud. Ma ikkagi loen Köstri ka ajalooliseks isikuks, sest vaevalt, et Eestimaal on mõnda inimest, kes pole midagi kuulnud Oskar Lutsu raamatust "Kevade" (või filmist) ja ei teaks sealset Köstrit. Olgugi, et Köster on kirjanduslik tegelane, siis ikkagi Eestis on ta omamoodi ajalooline kuju.
Mina konkreetselt otsustasingi lavastust ainult sel põhjusel vaatama minna, et tegemist on Tallinna Linnateatri lavastusega. Ilmselt kõik vähem või rohkem teatrihuvilised on kuulnud kui võimatu on Tallinna Linnateatrisse pileteid saada ja kui häid lavastusi seal tehakse. Mu kõrval istuvad naised olid lausa arvamusel, et Tallinna Linnateatril on oma maffia, kes iga kord kõik piletid ära ostab ja seega pole tavalistel inimestel mingit võimalustki sinna pileteid saada. Ma siiski mingit maffia olemasolu ei usu. Aga ära tahtsin näha, et mida head see Tallinna Linnateater siis pakub. Seda enam, et teater tuuakse põhiliselt koju kätte.
Ma teadsin küll, et Danzumees on oma blogis (SIIN) sellest lavastusest kirjutanud, kuid mitte ei mäletanud, kas ta kiitis või laitis. No ja nii laisk olen ma ka, et ei viitsinud üle ka lugema minna, mida ta siis tol korral täpsemalt kirjutas. Nüüd kui olen lavastust näinud, julgesin üle vaadata, et kas siis kiitis või laitis. Pigem talle ei meeldinud, kuigi ma ei saanud aru, kas ei meeldinud selle häiriva piiksu pärast, mis segas etenduse nautimist, või oli seal veel midagi. Igatahes on see huvitav, sest tavaliselt kui mulle lavastus ei meeldi, siis talle on need lavastused ikka meeldinud. Aga seekord ei meeldinud mulle ka.
Kohe algusest peale ei suutnud ma mingil põhjusel etendusele keskenduda. Juba esimese paari repliigi järel sain aru, et tegemist on igava monoloogiga, kus köster ainult sõimab ja räägib, miks ta neid lapsi vihkab, keda ta õpetama peab. Igatahes täpselt sellise mulje mulle alguses etendus jättis. Eriti ebameeldiv oli kuulata, kuidas Köster soovis lastele auk pähe puurida, et nende rumalused siis sealt kaudu välja saaksid voolata. Või kui Arno Tali ja Raja-Teele läbi jää kukkusid, siis soovis Köster, et nad oleksid sinna ära külmunud. Või edasisest haigusest mitte eluga välja tulla. Vot sellised õudused tegid teksti minu jaoks vastuvõetamatuks. Eriti häiris see, kuidas Köster absoluutselt kõiki vihkas. Siiski oli seal paar head lauset ka. Näiteks: "Ma ei ole tegelikult paks. Lihtsalt see rätsepmeister Kiir ei oska riideid õmmelda. See Kiir on lihtsalt loll." 
Ma tegelikult ei teagi, kas põhjuseks, miks mulle etendus ei meeldinud, oligi eelkõige see, et üks inimene nii kuri on. Ma mõtlesin päris mitu korda, et nii kurja inimest ei saa olemas olla. Eriti ei saanud ma aru, et miks nii kuri inimene siis köstriks, ehk jumalasulaseks pidi hakkama. Või ei meeldinud etendus mulle seepärast, et see "Kevade" teema on juba nii ära leierdatud ja kõikidel inimestel on juba kooliajast saadik sellest küllastumus. Samas, kui kõik küllastunud oleksid, siis ei oleks inimesed vist seda teatris vaatamas. Minu jaoks võis etendus tegelikult igavaks jääda ka ainuüksi seetõttu, et tegemist oli monotükiga. Ma pole monolavastusi küll väga palju näinud, kuid need kipuvad sageli olema minu jaoks igavamad, kuna laval on ainult üks näitleja. Mingil hetkel muutub selle ühe näitleja vaatamine üksluiseks. Ma leian, et hea monitüki suudab välja mängida ainult väga suurepärane näitleja. 
Tegelikult pean ma nüüd iseendale vastu rääkima ja tunnistama, et Peeter Tammearu on väga hea näitleja ja tema mängimist oli tore vaadata. Ainus etteheide, mis mul lavastajale näitleja valikul oleks, on see, et köstrit oleks võinud keegi vanem mängida. Filmist mäletame me kõik ju köstrit kiilakana ja peaaegu valgeks kulunud juustega. Tammearu veel nii kiilakas ei ole ja juuksed olid tal ka tumedad. Aga see on puhtalt minu enda viga, et mina oleks kedagi vanemat köstrina näha tahtnud. Muus osas mul näitleja suhtes kriitikanooli pole. Tegelikult ma arvan, et Peeter Tammearu sai rolliga nii hästi hakkama, et see ongi põhjus miks mulle etendus ei meeldinud. Tammearu lihtsalt oli alguses nii vihane ja kuri, et ma tõsimeeli hakkasin teda vihkama (tegelikult ikka hakkasin vihkama Köstrit, mitte Peeter Tammearut). Kui alguses tundus mulle, et meile näidatakse ainult kurja köstrit ja nii polegi Tammearul midagi näidata (kogu etenduse ajal ainult karjuda pole väga eriline andekus), siis tegelikkuses oli monolavastus ikka nii osavalt ja hästi seatud, et Peeter Tammearu sai oma näitlejavõimeid väga mitmekülgselt demonstreerida. Lisaks kurjale laste(inimese)vihkajast köstrile sai näha köstri kurja moori, noorukest teenijatüdrukut ja isegi köstrit ennast väikese poisikesena. Ja seda kõik ühe inimese esituses. Vahepeal vahetusid registrid ja tunded lausa sekunditega, mis näitas ikka väga hästi Peeter Tammearu andekust.
Tegelikult loo lõpp oli minu jaoks üllatav ja kuigi ma korraks mingil hetkel kahtlustasin, et äkki Köster vihkab lapsi seetõttu, et ta on ise kunagi samasuguste lapsevihkajatega koos pidanud olema, siis ma päris sellist lõppu oodata ei osanud. Ma ei tahaks lõppu detailselt ette ära rääkida, aga ütleme nii, et mulle meeldis lõpp rohkem, kui algus. Etenduse lõpuks sain ma aru, et isegi Köster on lihtsalt inimene ja ta vihkab lapsi põhjusega. Kui tegelikult vihkab. Samuti sai õhtu lõpuks selgeks see, et tegelikult ei ole see päris klassikaline vihkamine, vaid pigem kadedus selle üle, mida Köster ise enam tunda ei saa. Või pigem valu, mida põhjustab kunagiste unistuste purunemine. Ja alati jääb oht või hirm, et kui minu elu läks nässu, siis mis siis, kui teistel ei lähe ja neil läheb paremini.
Ma isegi ei tea, kellele ma seda lavastust soovitaksin. Kui Teile "Kevade" film meeldib, siis võib-olla teile meeldib see lavastus ka. Samas, kuna me oleme filmis harjunud lastele kaasa elama ja pigem Köstrit kurjaks pidama, siis ei pruugi kõnealune lavastus meile meeldida. Ma arvan, et eelkõige kõik need, kes armastavad/naudivad Peeter Tammearu näitlemist, võiksid seda lavastust küll vaatama minna. Või need, kes üldse igasugust monolavastust naudivad. Saate tund ja 35 minutit puhast talenti nautida. Aga sellest, miks see Tallinna Linnateater nii populaarne on, ma selle lavastuse kontekstis küll aru ei saa. Polnud minu meelest nii väga eriline lavastus. Samas saalis mõned inimesed ikka naersid pidevalt. Mõni mees ikka naeris kõvasti ja üle saali. Äkki tundsid nad Köstris iseenda ära? Kes seda teab. Mina igatahes etenduse lõpuks teatrisse minekut nii palju ei kahetsenud kui alguses, aga pean siiski tunnistama, et lootsin Tallinna Linnateatrilt ja Andrus Kivirähkilt kordades rohkem, kui ma seda selle ühe tunni ja 35 minuti jooksul sain.

Autor ja lavastaja: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Valguskujundaja: Neeme Jõe
Mängib: Peeter Tammearu


Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar