reede, 22. juuni 2018

Sarah Bernhardt´i viimane suvi

19.juunil 2018 Rehe küünis



Ja ongi suvelavastuste hooaeg ametlikult avatud. Tegelikult on see mul juba mitmes suvelavastus, kuid minu jaoks on õiged suvelavastused ikka need, mida mängitakse väljaspool traditsioonilist teatrisaali. Seega, „Sarah Bernhardt´i viimane suvi“ on esimene väljaspool teatrisaali nähtud suvelavastus sel aastal.
Pean tunnistama, et kõnealust lavastust tahtsin vaadata ainult seepärast, et lavastaja Vilja Nyholm-Palmi viimane suvelavastus „Grace ja Glorie“ jättis mulle üsna suure elamuse ja nii ma siis lootsin ka sel korral head elamust saada. Vähemalt olen ma aru saanud, et Vilja Nyholm-Palm on vist seda tüüpi lavastaja, kelle nägemus minu nägemusega asjadest ühtib ja nii mulle tema lavastused ka meeldivad. Kui nii saab üldse kahe nähtud lavastuse põhjal öelda. Tegelikult on seda tunnet aidanud süvendada ka tema varasemad lavastused, mida ma näinud pole, kuid mille kohta ma olen tagasisidet kuulnud ja kahjutunnet tundnud, et ma neid lavastusi näinud pole.
Igatahes lavastaja ja näitlejad, või õigemini Kersti Kreismann olid need peamised põhjused, miks ma lavastust näha tahtsin. Pean tunnistama, et sisututvustus mind ei paelunud ja seda emotsiooni ei tekitanud, et nüüd ma tahan seda lavastust näha. Nagu pealkirjastki näha, siis räägib lavastus kunagisest maailmakuulsast näitlejast Sarah Bernhardt´st, kes tahab oma memuaaride teist osa valmis kirjutada. Kirjutamise juures on tal abiks tema sekretär Georges Pitou. Nende kahe inimese omavahelises vestluses tuuaksegi rahva ette Sarah Bernhardt´i elu ja tema jaoks olulised isikud.
Kui ma nüüd ühele tuttavale umbes samade sõnadega lavastust tutvustasin, teatas ta mulle kohe, et kuidas ma nii igavat asja vaatamas sain käia. Vaheajal kuulsin ka teisi teatrikülastajaid rääkimas, et suvelavastuse jaoks on tegemist veidi liiga raske sisuga. Ma olen sellega nõus, et võib-olla suvelavastuse jaoks jäi see sisu raskeks ja kuna räägiti nö reaalsest inimesest, siis paljud tõlgendasid seda kui ajaloolist jutustamist ja ei nautinud seetõttu kogu lavastust. Jah, ma tunnistan, et ka mul läks paaril korral mõte uitama, sest ma lihtsalt ei suutnud enam teksti jälgida. Kuigi teksti oli päris palju huumorit pikitud ja ma sain ikka mitmes kohas korralikult naerda. Siiski peab tunnistama, et naerda sai alguses rohkem ja lõpu poole hakkas asi veidi igavaks kiskuma. Mul oli tunne, et teksti ära vajumises on näidendi autor süüdi, kes oli lõpu kuidagi igavamalt kirjutanud. Või siis polnud suudetud kõiki huvitavaid nüansse eesti keelde tõlkida. Või oli asi selles, et ma olin just eelmisel õhtul Sarah Bernhardt´st rääkiva raamatu lugemise lõpetanud ja ma teadsin, mis laias laastus toimub.
Aga ma ei nurise, sest näitlejad tegid teksti puudujäägi mitmekordselt tagasi. Kui ma näitlejatest olin Kersti Kreismanni ikka paaril korral Eesti Draamateatri laval näinud, siis Meelis Rämmeldit õnnestus mul laval esimest korda näha. Olen teda varem vist televiisorist mõnel korral näinud veidi lihtsameelsete meeste rollides ja kohe lavastuse alguses tekkis mul tunne, et ka sel korral on tal veidi lihtsameelse sekretäri roll. Lihtsalt kõik see, kuidas ta pidevalt ära unustas, mida ta madam´le tooma pidi, tekitas minus sellise emotsiooni. Ja eks mul alguses olid need telekast nähtud tegelaskujud ka silme ees. Mida rohkem etendus edenes, seda enam ma sellest mõttest lahti lasin. Põhjuseks see, et sekretär Pitou pidi mitmel korral kehastuma nii Sarah emaks, nunnaks kui mitmeteks teisteks, kellega Sarah oma eluteel kokku on puutunud. Nii sain näha Meelis Rämmeldit mitmetes erinevates rollides. Hetkel olid need rollid üsna tagasihoidlikult mängitud, ma oleksin neid äkki isegi natukene üle võlli keeranud. Algselt tundus mulle, et Meelis Rämmeld jäi Pitou rollis küll igati Kersti Kreismanni varju, kuid nüüd paar päeva hiljem olen ma arvamusel, et see oli osa rollist – lasta suurel Näitlejannal särada. Ja enamasti oli just Rämmeld see, kelle tegelaskuju läbi koomikat lavastusse toodi.
Näitlejanna suure algustähega oli kindlasti omal ajal (ja hiljemgi) Sarah Bernhardt ja praegu julgen ma ka Kersti Kreismanni suure algustähega Näitlejannaks nimetada. Kersti Kreismann tegi laval kõike seda, mida ma olen nii ammu igatsenud näha, et ma vist vaatasin teda suu ammuli. Sõna kõige otsesemas mõttes. Ma ikka pidin endale vahel meelde tuletama, et pane nüüd see imestusest pärani vajunud suu kinni. Ma pole ammu nii perfektset osatäitmist näinud. Liigutused, miimika, intonatsioon – kõik oli paigas. Ma sain kristallselgelt kõikidest sõndest aru. Ja miimikast ma parem ei räägigi. Vahel suutis Kersti Kreismann lihtsalt oma pilguga kogu tegelaskuju nukruse, elevuse, rõõmu, viha jne edasi anda. Vot seda nimetaksin ma näitlemise meistriklassiks. Kuna enamuse ajast istus Kersti Kreismann diivanil, siis oli tal selle võrra raskem seda filigraanset sooritus teha. Mina sain aga rohkem nautida seda kui näitlejad ei anna tegelaskuju edasi liigutuste, vaid miimika ja intonatsiooniga. 
Ma vist vaatasin julgelt pool etendust lihtsalt seda, kuidas näitlejad mängisid. Eelkõige seda kuidas Meelis Rämmeld Kersti Kreismannile vastu mängib. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin näitlejate kehakeelt, nende intonatsioone ja liikumist laval. Äkki ma seepärast ei suutnudki vahel teksti süveneda ja asi polnudki ära vajunud näidendi tekstis või kehvas tõlkes? Või kui oligi tekst kehva ja sisu igav, siis minu jaoks kaalusid näitlejad selle puuduse üles.
Kui nüüd aga veidi lavakujundusest ka rääkida, siis ma pean tunnistama, et ma lootsin veidi uhkemat kujundust. Ma nimelt lugesin enne teatrisse minekut ühte Sarah Bernhardt´st rääkivat raamatut ja seal kirjeldati, et Sarah kodus oli palju uhkeid riideid, erinevaid karusnahkseid kasukaid ja kohati oli seal nii palju asju, et oli raske liikuda. Lavakujunduses oli küll kasutatud ühte kasukat ja taamal rippusid mõned kleidid, kuid üldiselt oli lava üsna lage. Kõige geniaalsem lahendus olid taamal rippuvad kleidid, mis moodustasid ühte nurka väikese sirmi laadse asja, mille taha said näitlejad vahel nö „lava taha“ minna. Kuid kõige rohkem tundsin ma puudust kirstust. Nimelt meeldis Sarah Bernhardt´le kirstus magada ja loetud raamatust sain ma aru, et kirst oli Sarah´le oluline pelgupaik. Käesolevalt mainiti ainult tekstis kirstu, seega sellest teemast päris mööda ei mindud, kuid mulle oleks siiski meeldinud kasvõi ühte kirstu otsa kusagil teiste mööbliesemete taga aimata.   
Lisaks kirstule ootasin ma seda, kuidas on lahendatud Sarah Bernhardt´i jala amputatsioon. Lavastuse pealkirjale tuginedes eeldasin ma, et tegevus toimub viimasel suvel, kui Sarah elas. Raamatule tuginedes teadsin, et jalg amputeeriti tal tunduvalt varem ära. Seega oli põnev, et kuidas see lahendatud on. Etenduse alguses vaatasin, et Kersti Kreismann tõstis istumise ajaks oma parema jala tumba najale ja mõtlesin, et see demonstreeribki seda haiget jalga. Kui ma aga Kersti Kreismanni laval longates kõndimas nägin, arvasin, et lonkamine demonstreeribki jala amputatsiooni. Kersti Kreismann lonkas isegi sama jalga, mis Sarah´l amputeeriti. Amputeerimist mainiti ka tekstis. Loeti isegi operatsiooniprotokoll ette. Mulle, kui tervishoiutöötajale meeldis see eriti. Kõik need meditsiinilised terminid nii selgelt välja öelda, aplaus. Siiski oleks ma tahtnud sel hetkel karjuda, kui mainiti konte. Inimestetel ja loomadel on luud, kont on see, mida koer närib. Aga tulles selle lonkamise juurde tagasi. Ma mõtlesin, et annab alles Kersti Kreismannil niimoodi lonkamist mängida, nii tõetruult. Lausa valus oli vaadata. Ja kui nad siis lõpuks kummardama tulid. Kersti Kreismann ikka lonkas. Mul hakkas veel valusam. See on see õe asi, et tahaks kogu aeg kõiki aidata. Igatahes ma loodan, et Kersti Kreismannil midagi tõsist viga pole ja ta paraneb kiiresti. Saadan siit poolt ka tervised tema suunas!
Üldiselt oli kogu lava kujundatud heledates toonides. Kõige värvikamad detailid oli  punasekirju vaip maas ja taamal rippuvad üksikud värvilised kleidid. Valdav oli siiski hele tonaalsus. Ka tegelaste kostüümid olid heledad (välja arvatud teises vaatuses Pitou´l heledate riiete peal olnud tume mantel). Kogu see heledus lõi veidi melanhoolse ja kurva õhkkonna. Samas polnud selles õhkkonnas tunda mingit meeleheidet või lähenevat surma (kui Pitou tume mantel välja arvata). Samas polnud selles loos ka ühtegi rõõmsamat värvi. Kogu lugu tundus ühtlase melanhoolia ja meenutuste hele segu olevat. Ma usun, et heledates toonides lavakujundus ongi selleks, et näitlejad saaksid need üksikud kujunduses kasutatud värvilaigud särama lüüa.
Näitlejad on sel korral samuti suurepärased. Ma väga loodan, et Kersti Kreismann selle rolli eest Eesti teatri aastaauhindadele nomineeritakse. Juba ainuüksi näitlejate pärast tasub teatrisse minna. Nendel, kes suvelavastusteks eelistavad veidi kergemat sisu ja tahavad rohkem naerda, nendele ei soovita. Lapsi ei soovita ka kaasa võtta, neil hakkab ilmselt sel korral teatris igav. Küll aga soovitan soojalt nendele, kes on väga suured teatrisõbrad ja tunnevad ehk huvi kunagiste suurte näitlejate vastu (või siis meie praeguste näitlejate vastu). Kui keegi arvab, et Eestis näitlejad mängivad halvasti, siis neile soovitan ka vaatama minna. Ma usun, et Kersti Kreismann toob oma mänguga teil usu Eesti näitlejatesse tagasi. Ja kindlasti ka Meelis Rämmeld, kes nii osavalt Kersti Kreismannil särada laseb.

Autor: John Murrell
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Kunstnik: Ann Lumiste
Osades:
Kersti Kreismann - Sarah Bernhardt
Meelis Rämmeld - Georges Pitou

Lavastuse pileteid saab osta SIIT ja SIIT ning rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki lehelt SIIN

* – Päisefoto on pärit Sarah Bernhardt´i viimane suvi Facebooki leheküljelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar