10/27/2020

Pildikesi Hiiu eluvilosoohviast

 22. oktoobril 2020 Ruusa kultuurimajas

Foto: Harda Roosna

Vaatasin just siit samast blogist järele, et aasta siis oli 2017, kui mulle suvelavastuste postitust kirjutades jäid esimest korda silma Margus Tabori “Mamma lood”. Juba siis tundus see huvitav, kuid kuna piletid olid välja müüdud ja Hiiumaa natukene kaugel (kuigi kas Eestis on mõni koht üldse kaugel?). Ka järgmisel aastal kordus sama – kõikidele suvistele etendustele olid piletid juba kevadel välja müüdud. Ja siis nägin ma millalgi kevadel, et Margus Tabor tuleb oma lugudega Põlvamaale, päris minu maakodu lähedale. Aga siis tuli eriolukord ja teatrist võis ainult unistada. Nüüd nägin täiesti juhuslikult, et kevadel ära jäänud etendus toimub mõne päeva pärast. Ega ma kaua otsustama ei pidanud. Imekombel tuli kaua aega kadunud teatriisu ka tagasi.

Miks mind järsku ühe Hiiumaal elanud naise lood peaksid huvitama? Umbes sama küsis Tabor ka saali tulnud publiku käest. Ja ega ma konkreetselt vastata ei oskagi. Praegu tundub ainus põhjus olevat see, et ka mina kutsun enda vanaema Mammaks. Eks see loob ka juba mingi seose. Kui päris aus olla, siis eks ma ikka lootsin mingit elamust ka. Päris niisama vist keegi teatrisse ei lähe. Samas Tabori sõnul tegemist teatriga ei olnudki.

Ma pigem ütleksin, et tegemist oli vestlusringi või stand-up comedy-ga. Kui nüüd mõelda, mis perioodist Tabori lood pärinesid, siis julgeksin ma isegi väita, et tegemist on stand-up comedy-ga vanemaealistele. Peamiste teemadena leidsid käsitlemist lapsekasvatus, põlvkondade vahelised suhted, eluolu Nõukogude ajal ja natukene ka tänapäevasemat olustikku. Kõik see on läbi pikitud armastusega ja esitatud läbi huumoriprisma.

Lugude jutustamine kestab umbes 90 minutit ja kuigi ma tundsin, et ma pole päris selle lavastuse (kui nii võib nimetada) sihtgrupp, siis igav ei hakanud mul küll kordagi. Eks ma siis nautisin lihtsalt Tabori näitlejamesiterlikkust. Eks see ole kunst omaette, kui sa pead üksinda laval poolteist tundi ära sisustama. Olgugi, et füüsiliselt oli laval Margus Tabor üksinda, siis mina nägin veel väga mitmeid tegelasi sel õhtul Ruusa kultuurimajas. Otse loomulikult oli kohal käreda kuid otsekohese ütlemisega Mamma, siis veel naabrinaised, erinevad kooliõpetajad jne. Tabor suutis oma elava jutu, grimasside ja intonatsiooniga minu jaoks kõik tegelased reaalseteks luua.

Eks ma üht-teist olen selle ajastu elus-olust kuulnud ka. Seega päris arusaamatu sisu mulle ei olnud. Aga suhestuda nende olukordadega justkui ka ei suutnud. Randina võib välja tuua olukorra, kus Tabor kirjeldas ajalehtede tükkideks rebimist/lõikamist ja nende kasutamist wc-paberina. Sellist ilmaimet olen mina oma lapsepõlves maal enda Mamma juures ka näha ja kasutada saanud. Mis seal salata nii mõnegi Hiiu eluvilosoohvia peale sain südamest naerda.

Nagu ma juba ütlesin, siis ma polnud ilmselt sihtgrupp. Mu ema, kes on Tabori eakaaslane, hindas õhtut kindlasti minust meeleolukamaks. Samas mul pole ka midagi halba öelda. Naerda sai ja igav ei hakanud. Kindlasti, kui üritus oleks aset leidnd mõnel suurel laval, poleks see pooltki nii kaasahaarav olnud. Hetkel oligi pool võlust väikene saal ja intiimne õhkkond. Vähemalt minus tekitas kogu õhtu sellise tunde, et nüüd tahaks enda Mamma lood ja elufilosoofiad kirja panna.

0 kommentaari:

Postita kommentaar