Pidu katku ajal

 23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis

Foto: Gabriela Urm

Kui sisuliselt sinu tagahoovi tuleb teater Must Kast kohale, siis oleks ju patt teatrisse minemata jätta. Eriti kui teater ise on lavastuse mustaks komöödiaks nimetanud. Teadupärast on tervishoiutöötajad need kõige suuremad musta huumori austajad. Seega polnud vaja eriti pikalt kaaluda, kas ma tahan katku ajal peole minna või mitte. Mis see katk siis ära ei ole. Pidu pole ammu saanud ju.

Maanteemuuseumisse kohale jõudes tekkis mul tõsine déjà vu-tunne, et täpselt sellist lava oleksin ma nagu juba varem kusagil näinud. Sarnaselt Musta Kasti lavastusele “Peks mõisatallis” oli ka sel korral lavaks mitmed tonnid liiva. Mõlemas lava otsas lisaks madalad puust pingid, mis minu ajal kaunistasid iga koolivõimla seinaääri. Võimla tunnet võimendas ka üksik võrkpall ühe pingi juures. Ilma liialdamata võib öelda, et mind valdasid sellist lava nähes veidi negatiivsed emotsioonid. Esiteks mäletasin ma, et “Peks mõisatallis” tekitas minus väga vastakaid tundeid ja ma kartsin, et äkki sel korral võimenduvad need eelmise korra negatiivsed emotsioonid. Ja see poleks üldse tore olnud, sest ma tegelikult tahtsin väga “Pidu katku ajal” lavastust näha ja olin suurte ootustega. Aga siis korraks tekkis mõte, et äkki ma ülehindasin Musta Kasti ja tegelikult pole lavastus üldse nii hea kui ma lootnud olin. No ja olgem ausad, tegelikult tõi see võimla tunne mulle kõik kooliaegsed ebameeldivused meelde, mis on seotud võimla ja pallidega.

Eriti tugevalt valdasid negatiivsed emotsioonid mind sel hetkel, kui laval hakati võrkpalli mängima ja mõnel korral lendas pall ka veidi lavalt välja. Kuna ma istusin esireas, siis ma olin üsna kindel, et ma saan ühel hetkel selle palliga kas vastu nägu või vastu pead. Ma tean ise ka, et see on täiesti ebaratsionaalne hirm, kuid just see hirm on mind jäänud saatma omaaegsetest ravastepalli mängudest kehalise kasvatuse tundides. Ja ma tunnen end alati ebakindlalt, kui keegi minu läheduses palli mängim ja ma olen kramplikult valmis palli kinni püüdma, et mitte sellega vastu vahtimist saada. Selle pingesse tõmbumise tõttu oli võrkpallistseen ainus stseen, mille lõppu ma etenduse jooksul kannatamatult ootasin.

Minu õnneks oli võrkpalli stseen ka üks väheseid tõrvatilku meepotis. Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis kohe kui palli mängimine lõppes ja selgus, miks palli mängiti, olin ma sekundiga oma hirmu unustanud ja naersin päris mõnuga. Nagu lavastuse tutvustusest aimu saab, siis tehaksegi lavastuses nalja praeguse kriisi ja sellest tekkinud killustatuse üle. Kas me praegu, aastal 2021 enam mäletame kuidas ja millest see kriis üldse alguse sai? Pole hullu, kui enam ei mäleta, sest Must Kast viib meid tagasi Wuhani linna, Saaremaa võrkpallimängule ning valitsuse tagatubadesse. Riburadamisi järgnevad distantsõppe võlud ja valud, meditsiinisüsteemi ülekoormatus, lähikontaktne olemine, kõige-kõigema eesliinitöötaja valimised, vaktsineerimine, vaktsiinivastased, teine laine, kolmas laine ja kõik see mis sinna vahele käib. Eks me kõik teame, mis meie ümber selle pooleteise aasta jooksul toimunud on.

Eriti elavalt tuli mul kogu kriisi algus meelde sellel hetkel, kui etenduses räägiti, et Võrus on kolle, mis sai alguse Saaremaa võrkpallimängult. See oli 2020. aasta esimene kolle Lõuna-Eestis ja eks siiani tundus ikka, et kogu see koroona on kusagil kaugemal (olgugi, et Eestis) ja meid siin nii väga ei puuduta. Aga Võru on mulle ikkagi väga lähedal ja siis sai kogu koroona ka minu jaoks reaalsuseks. Kõik need tunded, mis 2020 märtsis mind valdasid, tulid nüüd Maanteemuuseumis meelde. Õnneks tulid need emotsioonid Musta Kasti abil meelde läbi huumoriprisma.

Eks kõige paremini jäidki need stseenid meelde, mis ennast veidi isiklikumalt puudutavad. Jah, sellest distantsõppest ja veebikoosolekutest on ka meedias kirjutatud, aga kui sa ise ikka pidevalt sarnases olukorras oled, et kaamerast on näha ja kuulda seda, mida näha ja kuulda ei tohiks olla, siis on selle parodeerimist laval ka nauditav vaadata. Minu jaoks oli huvitav vaadata ka nn parima eesliinitöötaja valimist. Oli ju haiglaõde ka seal esindatud ja isegi võitis. Kuigi ma ei saa nüüd öelda, et trupp oleks tervishoiutöötajaid kuidagi teistele eesliinitöötajatele eelistanud. Kohati tundus mulle, et tervishoiutöötajate arvel tehti veel kõige rohkem musta huumorit. Ja see oli see hetk, kus ma kõige rohkem ilmselt kaasa naersin, sest ma suutsin nende olukordadega samastuda. Ilmselt keegi teine väljaspool tervishoiuvaldkonda isegi ei tea seda, mis need PAI-kaardid on, millest korduvalt räägiti ja mille üle nalja visati. Aga mind ajas iga kord muigama, kui PAI kaardid jutuks tulid. Ja muidugi kõik teised olukorrad ka. Välja arvatud see koht, kus Kaijale taheti kiirabi kutsuda. Ma sain aru küll, et tegemist on näitemänguga, aga sisemine meedik minus tahtis ikka appi tormama minna. Kusjuures ma olen ka koolis õppejõuna oma kolleegi praktikumi tahtnud appi joosta, kui ta tudengitega situatsioonülesandeid lahendab ja kõval häälel abi kutsub.

Vaadates ja kuulates seda, kuidas publik reageeris, julgen ma arvata, et iga inimene leidis just need endale tuttavad situatsioonid üles mis neid kõige rohkem puudutasid, sest naeru oli publiku hulgast pidevalt kuulda. Lisaks oli täiesti tajutav kuidas publik iga oma keharakuga etendusega kaasa läks. Mõned naljad olid muidugi sellised nö “kindla peale välja minek”, mis ajas vist kõik inimesed naerma. Näiteks Jüri Ratase joogiskandaal, Mart Helme soovitus külmetust hanerasvaga määrida, Uku Suviste jaoks ära jäänud Eurovisioon jne. Pärle oli nii palju, et mul ei jäänud ühe korraga kõik isegi meelde. Tahaksin rahulikult veel teist ja ehk ka kolmandat korda lavastust näha, et kõik nähtud ja kuuldud naljad pärale jõuaksid.

Mustale Kastile kohaselt on lavastuses keskmisest rohkem laulmist ja füüsilist pingutust nõudvad liikumisseaded, mis teevad lavastuse eriti nauditavaks. Näiteks on helilooja Siim Aimla loonud lavastuse jaoks päris mitmeid heliteoseid, millel üsna geniaalsed laulusõnad. Neid siin ümber jutustada pole mõtet, kuid soovitan kindlasti etenduse ajal laulusõnadele ka tähelepanu pöörata. Lisaks kuuleme (peamiselt) Kaarel Targo esituses ka mitmeid selliseid laule, mida muidu oleme harjunud teiste artistide esituses kuulma. Näiteks tulevad esitusele katkendid Uku Suviste kahest viimasest eurolaulust. Üks humoorikamatest lauluga stseenidest oli kindlasti stseen, kus Kaarel Targo kehastatud Mart Helme laulis oma abikaasale “Võõra linna tulesid”.

Liikumisseadete poolest jäi mulle (ja naeru valjususe järg otsustades, ka ülejäänud publikule) kõige rohkem meelde hommikuvõimlemine, kus treeningvahendina kasutati kirurgilist maski. Võimlemiskavas leidus nii kõigile tuttavaid puusaringe, kui ka veidi rohkem edasijõudnutele mõeldud harjutusi. Veel jäi mulle meelde Johannes Richard Seppingu suremise stseen. Tegemist pole otseselt liikumisega, kuid näitlejate füüsilise võimekusega on see ikkagi seotud. Stseenis kus Johannes Richard Sepping ära suri, moodustasid Laura Niils ja Rauno Polman talle surivoodi. Sisuliselt tähendas see seda, et Polman ja Niils olid vähiasendis ning Sepping lamas nende peal. Vahepeal see nn “surivoodi” liigutas seal peal olevat inimest (nt tõstis ülakeha ülespoole). Võib-olla see hetk polnud teistele meeldejääv, aga mul tekkis kohe mõte, et see on elektrooniline haiglavoodi, kus me pidevalt tõstame inimesi niimoodi poollamavasse asendisse ja seega see jäi mulle lihtsalt silma. Hiljem selguski, et tegemist on elektroonilise surivoodiga. Tänapäeval on kõik võimalik, ka surivoodid võivad olla elektroonilised.

Kohe on aru saada, et lavastus on valminud äärmiselt tugeva trupi koostöös ja sündinud improvisatsioonist. Sellist tiimitunnetust laval väga tihti ei näe, kus kõik näitlejad arvestavad teineteisega ja keegi pole teistest tähtsam. Eks trupi omavaheline sünergia on ka see, mis publiku nn “tööle” paneb. Mina tundsin küll, et publik oli trupil käpa all ja reageerisid täpselt nii nagu vaja ja seal, kus vaja. Eks mõni näitleja siiski eristus teistest mõne väikese nüansi poolest veidi rohkem. Kaarel Targo jäi näiteks silma selle poolest, et tema laulis kõige rohkem. Meestele jäi kindlasti silma Laura Niilsi rinnahoidja näitamine, mis minu meelest oli veidi liiga odav trikk populaarsuse võitmiseks, aga samas töötas hästi. Kaija M. Kalvet jäi mulle kõige rohkem meelde Ida-Virumaa kaevandustöölise monoloogiga. Jaanika Tammaru jäi silma kõige plastilisema liikumise poolest. Johannes Richard Sepping jäi meelde väga hea flöödimängu poolest. Rauno Polman jäi minu jaoks hetkel kõige vähem silmatorkavaks. Selles mõttes, et truppi sobitus ta suurepäraselt, kuid minu meelest ei olnud talle antud mingit sellist ekstra nüanssi, millega ta oleks silmnähtavalt teistest eristunud.

Trupi ühtsust suurendas veelgi kõikide näitlejate ühesugune riietus. Peole kohaselt kandsid kõik musti viigipükse, musta pintsakut ja valget triiksärki. Viisakale riietusele kontrastiks olid näitlejad paljajalu. Esmapilgul võis selline lahendus kummalisena paista, kuid liivas on paljajalu mugavam liikuda. Võiks küsida, et miks siis üldse nii viisakad riided selga panna, kui plaanis on liivas möllata? Vastus on väga lihtne. Kui üle pika aja saab pidu, siis tuleb end viisakalt riidesse sättida. Mõnes mõttes on selline stiil isegi koroonaga tekkinud mood. Kes meist ei oleks mõnes veebitunnis või -koosolekul olnud nii, et seljas on ainult viisakas pluus, mis kaamera vaatevälja jääb, samal ajal kui allpool on nt pidžaamapüksid või midagi muud mugavat. Kui jalad on liivas, siis pole ju mõtet uhkeid jalanõusid jalga panna, sest need niikuinii näha ei jää.

Siiani olen väga palju huvitavaid stseene juba ära maininud, millest võite omad järeldused teha, et nauditavaid hetki jagub üsnagi ohtralt. Siiski tundus mulle, et esimene vaatus oli tempokam ning rohkem konsentreeritum ja huvitavam kui teine. Esimene vaatus oli nagu koroona esimene laine, kus oligi rohkem sündmusi ja teadmatust, sest kõik oli uus ja keegi täpselt ei teadnud mida oodata. Teine vaatus oli just nagu teine laine, kus tulid küll mõned üllatused, kuid kohati jäi mulje justkui seda kõike oleks juba näinud ja üllatusi oli vähem. Teises vaatuses pakkus kõige rohkem naudingut vaatuse lõpus olnud reklaamide stseen. Ilmselt oleks ma rohkem naerda saanud, kui mul oleks kodus televiisor ja ma teaksin, mis reklaamidest paroodiaid tehti. Hetkel tundsin ära ainult Haribo, Barnie ja Old Spice reklaamid. Ja muidugi see legendaarne 2004. aasta Coca-Cola reklaam. Huvitav, et keegi varem nii geniaalset avastust teinud pole. Idee oli selles, et võeti mõni tuntud reklaam ja siis tehti see ümber vaktsiini reklaamiks. Selle stseeni peaks pärast lavastuse mänguperioodi meedias avalikukstama, äkki see motiveeriks inimesi vaktsineerima.

Kuigi ma alustasin postitust negatiivsete emotsioonidega, siis lõpetan ma ainult positiivsete nootidega. Ma pole terve suve jooksul ka nii palju head musta huumorit saanud, kui nüüd ühel õhtul paari tunni jooksul. Üks asi on nali, aga seda peab ka teha oskama, et see vajalikku emotsiooni tekitaks publikus. Ja Must Kast juba oskab huumorit nauditavalt esitada.

Kõik need, kes tunnevad et igasugused perekonnadraamad, armastuslood ja inimestevahelised sasipuntrad on neid teatrilaval ära tüüdanud, võiksid “Pidu katku ajal” vaatama minna. Musta huumorit armastavatele tervishoiutöötajatele (kusjuures meile kehtib ka soodushind) soovitan eriti. Muidugi ka kõikidele teistele, kes hindavad kõrgelt musta huumorit, huvitavaid liikumisseadeid ja muusikat või on lihtsalt varasemalt Musta Kasti austajad. Uskuge mind, elamus on garanteeritud. Minu jaoks oli “Pidu katku ajal” üks sõõm värsket õhku teiste suvelavastuste seas.

 

Lavastaja: Birgit Landberg

Dramaturg: Paul Piik

Kunstnik: Kristel Maamägi

Helilooja: Siim Aimla

Liikumisjuht: Raho Aadla

Valguskunstnik: Emil Kallas

Laval:

Laura Niils

Jaanika Tammaru

Kaarel Targo

Kaija M Kalvet

Rauno Polman

Johannes R. Sepping

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab SIIT