Ooper, muusikal või hoopis rokk-kontsert?

 6. augustil 2021 Tartu laululaval

Foto: Sohvi Viik

Kui Tartu laululaval plaanitakse suvelavastust teha, siis ilmselt ei kahtle keegi, et tegemist saab olema väga mastaapse ettevõtmisega. Kahtlemata on rokkooper “Johnny” mastaapne lavastus. Nii võimsa lavastuse jaoks ehitati laululavale spetsiaalne lava, mis on 64 meetrit pikk ja näitlejad mängivad lausa kolmel korrusel. Kusjuures selline suvelavastuse jaoks tehtud lava on suurim Eestis. Selleks, et kogu tegevust laval näha, on mõlemas lava ääres kaks suurt ekraani. Kusjuures minu jaoks olid ekraanid häirivad, sest paratamatult nägin ma ekraani vahendusel ainult ühte murdosa sellest, mida ma muidu laval näinud oleksin. Aga lava oli nii suur ja liigendatud mitmeks erinevaks väikseks ruumiks, et ainult lavale vaadates oli üsna keeruline üldse midagi aru saada. Küll jäid näitlejad kahe ruumi vahelisse alasse, mida polnudki muudmoodi võimalik näha, kui ainult ekraanilt. Lisaks olid näitlejad nii suure lava kõrval nii pisikesed, et mingit näitlejatööd väga küll näha ei olnud. Seega selliste lavamõõtmete juures ekraanid hädavajalikud.

Iseenesest on mul kahju, et näitlejad niimoodi lavale “ära kadusid”, sest kui näitlejate nimekirja vaadata, oli lootust, et nautida saab palju, sest kokku on kutsutud väga erineva taustaga näitlejaid erinevatest teatritest. Tundub, et vana asja pole mõtet torkida, sest Ain Mäeots, kes muidu on väga häid lavastusi teinud, oli sel korral võrdlemisi lahja lavastuse teinud. Iseenesest oli algus paljulubav ja näha oli, et siit saab materjali heaks perekonnadraamaks, mis ühtlasi lahkab ka mitmeid ühiskonna valupunkte. Kuid mida edasi lugu hargnema hakkas, seda rohkem tundus, et loo selgrool polnud piisavalt liha ümber ning lavastuse narratiiv hakkas lagunema. Kohati tundus, et lavale olid toodud 1980. aastatel hiilgeaegu näinud “Johnny” parimad laulud ja laulude vahele oli aja täiteks ühiskonnakriitilist teksti kirjutatud. Iseenesest probleemid täiskasvanute ja laste vahel ning ühiskonnakriitilisus on tänapäeval sama aktuaalsed teemad kui need olin 40 aastat tagasi, kuid minu jaoks kadus probleemikäsitlus kogu muu taustamüra vahele ära. Üheks läbivaks mureks, millega süžee tegeles, oli see, et isa ei kuulanud Johnnyt (ega ka tegelikult teisi). Mulle oleks väga meeldinud, kui lavastuse lõpuks oleks see probleem mingi konkreetse lahenduse saanud. Hetkel oli küll näha, et vanemad lohutasid Johnnyt pärast seda, mis temaga sel päeval juhtus, kuid minu jaoks jäi ikkagi õhku küsimus, et kuidas Johnny ja ta vanemate elu edasi kulgeb.

Siiski oli erinevas vanuses inimestel võimalik tekstist leida midagi, millega end samastada. Näiteks noorem põlvkond ilmselt sai väga hästi aru, mis see suunamudimine instas on, mille abil saab lihtsasti raha teha. Kõik naised tundsid kindlasti ära selle hetke, kus naabrinaine või sugulane kiitleb sellega, kuidas tema on õige perenaine, sest kõik sünnipäevalaual olevad söögid on ise tehtud, mitte kusagilt tellitud. Perepead ilmselt tundsid seda tuttavat ängi kui töölt koju jõudes pole naine veel sooja toitu jõudnud valmis teha. Kuna loo peategelane on ülikoolis õppiv Johnny, siis vaieldamatult leiavad kõige rohkem ära tundmist just samas vanuses inimesed, kuid publiku hulgas ringi vaadates, oli neid võrdlemisi vähe.

Kusjuures Johnny isa sünnipäevastseen oli üks vähestest stseenidest, mida mul oli nauditav vaadata. Vähemalt siis, kui sa oled eestlane ja oled koos sugulastega samuti ühise sünnipäevalaua taga istunud. Ilmselt on kõik suguvõsa nooremad liikmed kogenud seda, kuidas suguvõsa vanemad liikmed hakkavad sinu elu kohta uurima ja siis võrdlema sind enda laste või lastelastega. Ainus, mis mulle selle stseeni juures veidi häirivaks muutus, olid tegelaste nimed. Kui ema, isa, Johnny ja Elo olid tegelaste väljamõeldud nimed, siis kõik sugulased olid neid kehastanud näitlejate nimedega. Selline nimede kasutamine tekitab paratamatult seda, et publik hakkab näiteks Johnny tädi Lainet samastama tädi kehastanud Laine Mägiga isikuga. Ma leian, et kui juba ühed nimed olid muudetud ja tegemist oli fiktiivse looga, oleks võinud kõikide tegelaste nimed olla muudetud.

Sama palju kui sünnipäevastseen, jäi mulle meelde loengu stseen. Mitte sellepärast, et stseen oleks väga tõetruu olnud, vaid peaasjalikult Margus Jaanovitsi kehastatud professori tõttu. Esiteks nägi see professor välimuselt välja täpselt nagu üks minu psühholoogia õppejõududest ja teiseks, ta käitus ka täpselt samamoodi. Kõik kõne- ja liikumismaneerid olid Jaanovitsil nii selle õppejõu moodi, et ma juba hakkasin kahtlustama, et Jaanovits on samas loengus käinud ja on oma rolli selle sama õppejõu pealt teinud. Eks kohti, mis meelde jäid oli veel teisigi, kuid need kaks stseeni jäid just mulle kõige paremini meelde ja nende ajal ma vist isegi naersin paar korda.

Lavastuse kõige nauditavam osa oli sel korral muusikaline kujundus. Olgem ausad, ilmselt suurem enamus publikust oligi lavastust just Olav Ehala muusika pärast vaatama tulnud ja muusikas tõesti pettuma ei pidanud. Nii palju kui ma siiani olen lavastuse kohta kiidusõnu kuulnud, siis vaieldamatult on kõik kiidusõnad olnud just muusikalise kujunduse osas. Siinkohal au ja kiitus vanameister Olav Ehalale ja bändile koosseisus Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Ain Varts, Priit Kuulberg ja Toomas Rull. Nii palju kui mina aru olen saanud, oligi peaprodutsent Mihkel Trumani soov omal ajal „Johnnys“ kõlanud muusikat laiemale publikule tutvustada. See  eesmärk sai lavastusega kindasti täidetud. Kahjuks mõnel hetkel oleksin ma tahtnud, et muusika oleks veidi vaiksem olnud, sest laulude sõnu polnud muusika taustal kuulda ning vahel oli sõnadest ka raske aru saada. Ja kui tegemist on ooperiga, siis võiks ikka veidi laulusõnadest aru saada, et taibata, mis laval toimub. Kui arvestada seda, et lavastus oli välja kuulutatud rokkooperina, siis kõige lähedasem esitus ooperile oli minu meelest Maria Annuse esitatud “Paabulinnu laul”, mis hea kujutlusvõime korral isegi meenutas ooperiaariat. Kuigi ma ei tea, kas rokkooper ja ooperiaaria on sobilikud ühte lausesse kokku panna. Kahjuks tundus mulle, et Annuse hääl vedas teda pikkade kõrgete noontide juures veidi alt. Aga ma võin ka eksida, kuna mul puudub igasugune muusikaline kuulmine, lihtsalt mulle tundusid need pikad kõrged noodid veidi mitte nii võimsalt esitatud kui kogu ülejäänud laul. Kuid mis seal salata, eks Ehala looming ongi väga pretensioonikas ja seda perfektselt esitada on üsna keeruline ülesanne ka lauljatele, laulvatest näitlejatest siis rääkimata.

Kui nüüd küsida, et kas tegemist oli väljakuulutatud rokkooperiga, siis ma pigem julgeksin väita, et tegemist ei olnud ei rokkooperi ega muusikaliga, vaid tegemist oli kontserdiga. Kuna lavastus haaras, ilma liialdamata, kogu laululava territooriumi, oli tegevust üsna keeruline jälgida ja nii juhtuski, et sageli kuulasin ma ainult muusikat ja laule, mis on minu meelest kontserdile iseloomulik tegevus. Ooperist või muusikalist, eeldaksin ma veidi rohkem teatraalsust ja seda, et ma saaksin näitlejaid laval jälgida. Paraku jäi praegu teatraalsus minu jaoks olematuks. Ilmselt sulas teatraalsus tänu suurele lavale ja liiga paljudele tehnilistele võimalustele lihtsalt ära. Kõike, mida vaadata oli korraga nii palju, et silm ja aju ei püüdnud kõike kinni.

Kuigi järjest enam hakatakse ka teatris kasutama video ja kaamerata võimalust, siis sellist lahendust pole ma veel nägema juhtunud, et operaatorid on kogu aeg kaameratega näitlejate nina all ja liiguvad ümber näitlejate. Iseenesest saab sellisest teguviisist veidi aimu, kuidas filme tehakse. Aga kui ma tahaksin filmi tegemist vaadata, siis ma läheksin taustanäitlejana filmivõtetele, mitte teatrisse. Võib-olla olen ma veidi vanamoodne, et igatsen taga klassikalist teatrit, kuid mulle meeldib vaadata näitlejaid laval tervikuna koos lavakujunduse, kostüümide ja liikumisega. Vaadata seda, mida teevad need näitlejad kes parasjagu laval esiplaanil pole, vaadata lavakujunduses olevaid detaile, näitlejat pealaest jalatallani. Praegu võeti see võimalus minult täiesti ära, sest enamasti pidin ma vaatama seda, mida operaator mulle parasjagu näitas. Olgu selleks siis näitleja nägu, või liikumise ajal näiteks ainult jalad. Ja kuigi ma püüdsin vaadata suurt ekraani selliselt, et ma näen ka reaalselt laval toimuvat, õnnestus see ainult nendel hetkedel, kus näitlejad lava eesmises osas tegutsesid. Kui tegevus toimus näiteks publiku vahel või külgedel, siis oligi võimalus toimuvat ekraanilt vaadata, sest sageli polnud lihtsalt publiku vahelt näitlejaid võimalik näha.

Vaieldamatult on tore, et produtsent Mihkel Truman soovis Ehala muusikat ja kunagist kultusbändi Ruja taas rahva ette tuua, kuid mulle tundub, et kontsert oleks selleks sobilikum moodus olnud. Praegu tundus mulle, et kõike oli liiga palju tahetud korraga kokku panna ja teadupärast liiga palju häid asju koos ei pruugi anda head tulemust. Näitlejad olid head ja tundus, et nende valikul on mõeldud erinevates vanuses inimestele, et igaüks leiaks mõne endale meeldiva näitleja ja tuleks teda vaatama. Lavakujunduse ja tehniliste vahendite kasutamise kohta sobib väga hästi ütlus, et vähem on rohkem. Ma usun, et väiksem lava ja vähem kaamerate ringi liigutamist oleksid lavastuse palju sügavamõttelisemaks muutnud. Eks Tartu laululava ole veidi sümboolne koht, kuid praegu ei andnud koht lavastusele midagi juurde. Just otse vastupidi, tekitas sellise tunde, et valitud on kõige suurem koht, kuhu võimalikult palju publikut mahutada ja selle pealt võimalikult palju raha teenida. Teatri puhul pole sellised kapitalistlikud assotsiatsioonid kunagi head teinud. Paratamatult tekitas laululava minus veelgi rohkem seda tunnet, et ma olen tulnud Ruja kontserdile, mitte teatrisse. Eks seda kontserdi tunnet võimendas veelgi lavastuse algusaeg. On üsna klassikaline, et teatrietendused algavad kell 19 ja pigem on kontserdid need mis algavad kell 21. Ainus põhjendus nii hilisele algusajale oli minu silmis see, et siis on väljas pime ja valgusefektid tulevad paremini esile. Tõesti, vaheajal lava kaunistanud valgus oli väga ilus. Kuid selline valgusmäng on minu silmis jällegi sobilikum õhtusele kontserdile, mitte lavastusele.

Lava valguskujundus vaheajal. Siit saab veidi aimu ka lavakaujundusest. Foto: Triinu Kurvits

Üldiselt mulle tundub, et kõik need, kes läksid laululavale kontserdi eeldustega, jäid nähtuga väga rahule. Ma tunnistan ausalt, kui ma oleks sellist kontserti näinud, siis ma oleksin samuti väga õnnelik olnud. Kahjuks reklaamiti „Johnnyt“ suvelavastuse ja rokkooperina ja minu jaoks jäi ta teatri mõttes lavastusena nõrgaks. Natukene liiga palju oli vahtu ümber, mis segas loo jälgimist ning mõned nüansid jäid mulle üldse arusaamatuks. Näiteks keda Mikk Tammepõld kehastas. Üldiselt olid tema kanda kõik suuremad soolod, kuid kes ta loo seisukohast oli, sellest ma aru ei saanudki. Lavastuslikus mõttes peaks kõigel ja kõigil, kes laval on, olema põhjus. Aga ilmselt olen mina lihtsalt liiga rumal, et sellest aru saada, keda või mida Tammepõld laval kehastas. Kui teda oli vaja ainult selleks, et soolosid laulda kuna Franz Malmsten ei oleks suutnud neid ise nii hästi esitada, siis oleks võinud selle muusikalise ja lavastusliku poole veidi paremini omavahel põimida ja sinna mingi liini juurde tekitada mis seletaks seda, et nüüd keegi teine laulma tuleb. Praegu jäigi mulje, et lavastuslik osa ja muusikaline osa pole omavahel väga ühte sulandunud ja seetõttu oli kogu lavastus üsnagi hektiline.

Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda ja see siin oli ainult minu arvamus. Mulle endale tundub, et ma olen üle keskmise kriitilisem teatrivaataja ja mulle ongi raske meeldida. Seega ma soovitan kõikidel ikkagi enda sisetunet kuulata. Kui keegi on mõelnud, et kas minna rokkooperit vaatama või mitte, siis olge enda vastu ausad ja mõelge esmalt sellele, miks te seda vaatama tahate minna. Mina näiteks tahtsin näha head lavastust, sest „Johnny“ oli 40 aastat tagasi tõeline hitt. See soov mul kahjuks ei täitunud. Aga veel tahtsin ma laval näha Olav Ehalat ja Margus Kappelit ning kuulata Ehala muusikat. See soov sai mul täidetud ja selles osas ma ei kahetse midagi. Kui te soovite ka peaasjalikult muusika pärast minna, siis seda ma soovitan julgelt. Kes soovib sügavat teatrielamust saada, siis teil soovitan pigem mõni muu lavastus leida.

 

Libreto: Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja: Ain Mäeots

Peakunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht: Olav Ehala

Koreograaf: Marika Aidla

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval:

Franz Malmsten – Johnny

Liis Remmel – Elo

Jan Uuspõld – Isa

Maria Annus – Ema

Liisa Pulk – Kertu, bussireisija

Marta Laan – Maria, kontoritöötaja, bussireisija

Jaanus Tepomees – Tom, kontoritöötaja, bussireisija

Ott Raidmets – Roland, sünnipäevaline

Margus Jaanovits – õppejõud, vanaisa, bussireisija, sünnipäevaline, politseinik

Lauri Liiv – Oskar, staar, kontoritöötaja, sünnipäevaline

Kaarel Pogga – Mikk, bussijuht, sünnipäevaline

Laura Kalle – Linda, kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Laine Mägi – kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Lennart Mäeots – vend

Noora Annus – õde

Mikk Tammepõld – inimene

Tantsijad - Maria Engel ja Julia Kaškovskaja

Videos osalesid:

Telereporter – Heleri All

Intervjueeritavad – Georg Kaasik, Mart Noorma, Johanna Liiv, Margus Prangel, Caroly Päkk, Juho Porila

Muusikud:

Margus Kappel

Jaanus Nõgisto

Priit Kuulberg

Ain Varts

Toomas Rull

ja Tartu Noortekoor

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab vaadata lavastuse koduleheküljelt SIIN