Petserimaa igatsus

13. augustil 2021 Säpina küla heinaküünis Setomaal

Foto:Triinu Pungits

Triinu ja Setomaa, kes neid suudaks lahuta. Ei, ma pole seto ja mu esivanemate hulgas pole ilmselt grammigi seto verd, aga nii kaua kui ma end mäletan, olen ma tahtnud setoks saada. Kes tahtis lapsena saada poemüüjaks, kes maavanaemaks ja mina tahtsin setoks saada. See soov pole küll siiani täitunud, kuid lahti ma sellest soovist ka saanud ei ole, ja nii köidavadki Setomaa ja setod mind praeguseni. Seega pole midagi imestada, et ma seekordsest teatris käigust tõelise elamuse sain. On ju tegemist ikkagi Taarka Pärimusteatriga, kelle ülesanne on just hoida ja arendada seto kultuuri läbi pärimusteatri.

Esiteks olin ma valmis tõelisteks seiklusteks Setomaal, et õiget kohta üles leida. Peab tunnistama, et ma olin isegi veidi pettunud, kui kohale jõudes avastasin, et Heina küün on kohe Tartu-Koidula maantee ääres ja eksimisvõimalust polegi. Vähemalt minu jaoks polnud eksimisvõimalust, sest suurem osa teest oli mulle tuttav ja ka sellest samast küünist olen ma korduvalt mööda sõitnud (aga ega ma siis ei teadnud, et see ongi see sama küün).

Tõelise elamuse pakkusi ikkagi lavastus ise. Kuigi tegemist oli noore ja õhetava armastuse looga, siis said kõik saalisviibijad väga hästi aru (ja seda tegelikult öeldakse ka kavalehel ning etenduses välja), et tegelikult on tegemist poolitatud Setomaa looga. Ajalooliselt asus Setomaa praeguse Eesti Vabariigi kagunurgas ja Venemaa Petseri rajooni külade aladel. Eesti iseseisvumisega tekkis kahe riigi vahele piir ja Setomaa löödi pooleks. Nii on setod näiteks sugulaste külastamiseks või surnuaias käimiseks sunnitud viisat taotlema. Kusjuures mõningatel setodel läks lausa nii kehvasti, et piir jookseb otse nende maa pealt läbi. Nagu kunagi Vanemuise suvelavastuses „Peko“ öeldi, siis on sul viisat vaja selleks, et välikemmergusse minna. See oli muidugi väga mitmetähenduslikult mõeldud lause, aga iseloomustab setode praegust olukorda hästi. Kõige suurem kahju on ilmselt selles, et Petseri, mis praegu asub Venemaa territooriumil on ajalooliselt olnud Setomaa ja setode vaimseks keskuseks. Nüüd on vaimne keskus ühest osast Seto Kuningriigist lahutatud. Sellest kõigest lavastus räägibki. Ja muidugi igatsusest. Igatsusest armastuse ja Petseri järele.

Muidugi on võimalus vaadata ka lihtsalt Valli (Lauli Otsar) ja Pauli (Agur Seim) armastuse lugu. Kuidas igatsus kui tunne võib teinekord olla palju mõjusam, kui igatsetu kätte saamine. Oleme me ju kõik unistanud millestki ja kui unistus lõpuks täitub, tundub, et unistus ise oli ilusam, kui kätte saadud asi, millest me unistasime. Nii ütleb ka Valli, et Pauli luule meeldis talle palju rohkem siis, kui luuletustest oli igatsust tunda, mitte polnud igatsus konkreetse sõnana välja kirjutatud. Esialgu sain ma aru, et Valli ja Paul olid juba ammused tuttavad, kes on lapsest saadik koos mänginud ja siis aegade jooksul tekkinud territoriaalsete muudatuste tõttu jäänud elama teine teisel pool piiri. Seda ootamatum oli minu jaoks nende kahe kohtumise lugu. Ilmselt oli kohtumine ootamatu ka nende endi jaoks, sest nagu selgus, teise elust nad kuigi palju ei teadnud. Nende jaoks oli oluline ainult igatsus nende vahel. Sest olid nad ju teineteisele nii lähedal, aga samas nii kaugel. Just nagu Setomaa erinevad pooled. Valli ja Pauli igatsuses väljendus soov leida endale hingesugulane, keegi, kes sind mõistaks ilma sõnadeta. Eks seda soovi saab laiendada kogu setode kogukonnale. Nagu Valli ütleb, siis pole nad ei eestlased ega venelased. Nad on justkui eikeegi. Natukene tundub mulle, et see on üle pingutatud väide. Vähemalt Eestis, sest siin on setod ikka väga tugevalt oma traditsioone ja kultuuri edasi kandnud. Või vähemalt kõrvaltvaatajale tundub see nii. Ehk tunnevad setod end tõesti ohustatuna ja väljasureva liigina, sest on ju nende leelo kantud Unesco kaitse alla.

Kui nüüd eksitentsiaalsete murede juurest tulla tagasi lavastuse juurde, siis hoopis huvitav on see, millist lugu räägib meile lavakujundus. Kui üks lugu oli Setomaa poolitamisest ja teine armastusest, siis lavakujundus räägib meile veel kolmandagi loo. Näiteks annavad Valli poolt kuivama pandud riided meile (ja ka Paulile) üsnagi palju uut infot sellest, mis Valli elus toimub. Näiteks saab Paul just tänu nööril kuivavale meeste hamele teada, et Valli majas on ka mees. Mõte, mis pole Paulile kunagi pähe tulnud. Ausalt öeldes ei tulnud ka mulle kordagi pähe mõtet, et Valli elus võiks olla mõni teine mees peale Pauli. Just nöörile kuivavad riided on need, mis annavad märku, et Valli elus on ka üks pisikene poiss. Kuid kas kõik see, mida me näeme on alati just see, millena me teda näeme ja arvame teadvat kuidas kõik on? Tasub alati meeles pidada seda, et kõik mida me oma silmaga näeme ei pruugi olla täpselt nii nagu meie seda arvame. Ja tasuks leida endas see jõud, et asjaosalistelt üle küsida, kuidas lood tegelikult on. Sarnaselt enamikule, pole ka Paulil seda kannatust ja nii teeb ta Valli olukorra kohta järeldused ainult kuivavate riiete kohta. Nii ei saagi Paul teada, et Valli elus oli mees juba enne Pauli ja laps pole üldse Valli oma.

Lavakujundusest hakkab kõige enam silma valge, näiteks need samad linasest riided, mis on kuivama pandud ja mis katavad suure osa ühest lavapoolest. Valge on teada tuntud lootuse värv ja ka siin sümboliseerib valge lootust ja igatsust. Siiski ei saa öelda, et heledad toonid lavakujunduses domineeriksid. Hõre ilma akendeta heinaküün ning vanaaegne tumedates toonides mööbel tekitavad pigem süngeid emotsioone. Samuti võimendavad rusutust tegelaste valdavalt tumedatesse toonidesse (erinevat tooni hallid, prunid, lillad ja tumesinised) kalduvad kostüümid. Kuid kõige enam köidab pilku lava tagaseina moodustav suur valgetest kappidest sein. Kapid ja riiulid on erinevate kõrgustega ning neid katavad sinised sibulakupleid meenutavad kujutised. Pole kahtlustki, et tegemist on setode jaoks ühe oluliseima maamärgiga – Petseri kloostriga. Nagu ühele pühakojale omane, leiab kappide seest ikoone, mis moodustavad ühe suure altarimaali kui kapiuksed korraga lahti teha. Lisaks setode jaoks kõige olulisemale ehitisele leiame lavalt veel teisigi usu ja rituaalidega seotud stseene. Näiteks see, kuidas Paul Petseris surnuaiale läheb, et seal oma esivanemate haual oma vanaisa hingega rääkida ja temalt juhatust saada. Muidugi ei tule juhatus ilma kombekohase ohvriannita – muna ja mitu pitsi hansat.

Kusjuures see surnuaia stseen on üks mitmest kunstiliselt ja lavastuslikult väga huvitavalt lahendatud stseenist. Kusjuures see „huvitav“ pole üldse halva tähendusega. Päriselt oligi huvitav. Küüni ühes ääres on suur mullahunnik, mis pealt on juba rohumätastega kattunud. Selle mätta sees on näha üks armetu puust rist. Kui Paul selle risti kõrval puhta valge liniku laiali laotas ja sinna ohvriannid asetas, ilmus künka tagant välja tema vanaisa. See on kõige ägedam vaimudega suhtlemise stseen, mida ma näinud olen. Eks natukene ehmatav oli ka, et keegi niimoodi tasapisi sealt mullahunniku tagant paistma hakkab, sest seda poleks küll oodanud. Sama huvitav oli muidugi ka see hetk, kui vanaisa sama mullahunniku teisest küljest sinna hunniku sisse tagasi kadus. Nüüd ma olen niigi palju juba ette öelnud ja rohkem ei ütle midagi, sest nendel, kes pole lavastust veel näinud, kaob kogu uudsus muidu ära.

Ma ei tea, kas see oli mängupaiga, lavakujunduse või väga heade näitlejatööde tunnus, aga mulle tundus väga mitmel korral, et sarnaselt vanaisa kadumisega mulla alla, kadusid ka teised tegelased lavalt väga äkki. Või vähemalt nii mulle tundus. Näiteks jäin ma korduvalt pead murdma selle üle, millal Paul või Valli lavalt lahkusid ja kus nad end nö peidavad, sest ma ei näinud, et nad oleksid kappide taha läinud. Kuni ma ühel hetkel nägin, et tegelikult olid nad laval olemas, kuid lihtsalt voodis pikali. Ja mina ei näinud üldse seda hetke, kui üks neist voodisse pikali heitis. Sest laval toimus samal ajal teises nurgas nii palju tegevust, et ma olin täielikult süvenenud sellesse hetkesse ja ei näinud muud. Kõige vähem salapäraselt kadus lavalt ära piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko). Nimelt saabus ja lahkus tema enamuse ajast selle sama valge kapi kaudu. Selline lahendus võis viidata sellele, et mingil perioodil ei võinud setod iial teada, kes, kus ja millal sind jälgivad. Seda kinnitab ka Ljubovi lause, et ta rääkis piiril Pauliga vene keeles, kuigi tegemist oli samuti setoga, sest vaja oli Pauli kontrollida. Lisaks sellele või jälgimine toimuda kõige ootamatumas kohas, näiteks sinu enda magamistoa kapis. Kusjuures Ljubov väljus ja sisenes just nö Pauli poolel asuvast kapiuksest. Ja rääkis Paul ju Vallilegi, et tal on tunne, et tema telefoni kuulatakse pealt. Seega üsna ilmsed viited salaluure tegevusele.

Seoses telefoniga jäi mind häirima mõte, et kuigi Valli ja Pauli jutust käis korduvalt läbi see, et nad kasutavad mobiiltelefone, siis laval ühtegi mobiiltelefoni polnud. Selle asemel oli üks väga vana ja suur telefoniaparaat. Kusjuures ma ei mõtle vanu numbrilauaga või kettaga telefone, vaid ikka konkreetselt suurt telefoniaparaati. Samuti olid mõlemas toas raudvoodid ning Valli pesi pesu plekkvannis pesulauaga. Eestit ja Venemaad eraldav piir ja mobiiltelefonid on ju kaasaegsed nähtused. Seega vanaaegne lavakujundus mõjus väga vastuoluliselt. Kas oli selle mõte viidata sellele, et vanasti oli elu parem? Polnud piiri ja setod said vabalt ringi liikuda. Või näitas see seda, et aeg on setode jaoks justkui seisma jäänud ja moodsas maailmas mõjuvad nemad ikka kuidagi vanaaegsetena koos kõigi oma traditsioonidega?

Vanade ja paremate aegade meenutamisega haakusid ka lavastuse algus ja lõpp. Nimelt näidatakse nende samade valgete kapiuste pealt projektsiooni ühest väikesest poisist. See poiss on meie loo peategelane Paul, kelle lapsepõlvemälestus suveõhtul piima jahutamisest „avab“ lavastuse. Lõpus tuleb see sama väike Paul selle sama projektsioonina suurele Paulile järele. Väike paul sirutab projektsioonil käe ja suur Paul sirutab laval käe ning kõnnib kapiukseni. Sel hetkel kui ta kapiuksest sisse läheb, on projektsioonil näha kuidas ta on väikese Pauli juurde jõudnud. Nii nad kõnnivad koos päikesepaistelisel suveõhtul mööda heinamaad kaugusesse. See oli ehtne ühest maailmast teise hüppamine. Ja järjekordselt lahendatud väga ägedalt. Ma ütlen, selliseid lihtsaid kuid samas väga efektselt mõjuvaid lahendusi oli lavastuses nii palju, et lausa lust oli vaadata. Projektsioon erines tumedast lavakujundusest just oma soojuse ja helguse poolest. Justkui oleks vanasti kõik olnud palju parem kui praegu. Selline ühest maailmast teise hüppamine illustreerib setode lootust, et ühel päeval on neil jälle võimalik viisavabalt piiri ületada ja ilma bürokraatiata enda juurte juurde tagasi minna.

Muidugi ei saa ma rääkimata jätta Mari Kalkuni loodud muusikast. Nagu Wikipedia väidab, siis Kalkuni muusika on saanud inspiratsiooni eesti elust, regilauludest ning loodusest ja luulest. Seda kõike on ka lavastuse muusikalise kujunduse juures võimalik tajuda. Üheks põhjuseks, miks ma vahepeal laval näitlejad „ära kaotasin“ oligi muusika. Muusika haaras mind nii endasse, et ma ei pannd enam muud tähele, vaid jäin muusikast tuttavaid katkendeid kuulama. Näiteks tundus mulle, et ühes palas oli kasutatud setode rahvalaulu „Kergotamine“ motiive. Ning algus ja lõpu projektsiooni saatev muusika meenutas mulle tempokat rändamise muusikat, millesarnaseid võib sageli reisisaadete tunnusmeloodiates kuulda. Natukene kahju on mul ainult sellest, et Kalkunit nii vähe laulmas sai kuulda. Ma oleksin ühte mõnusat setokeelset laulu ka tahtnud kuulda. Eriti tore oleks olnud, kui Valli ema matuste ajal oleks traditsioonilist setode itkulaulu kuulnud. Aga see on vist ka ainus negatiivne mõte, mis mul seoses lavastusega pähe tekkis.

Kogu suurepärase loo, lavastuse ülesehituse, muusika ja lavakujunduse juures ei saa me ometigi kõige tähtsamat ära unustada. Ja selleks on otse loomulikult näitleja. Kõige rohkem kuulsin publiku hulgast kiidusõnu just näitlejate kohta. Näiteks Agur Seimi lavalise liikumise kohta tulid sellised kommentaarid: „Issand, kui tubli akrobaat!“, „Vaata, kui heas füüsilises vormis ta on, et niimoodi liikuda.“. Ja neid ohhetamisi ja ahhetamisi teiste näitlejate kohta võiksingi ma üles loetlema jääda. Jah, ma nõustun, et Agur Seim tegi kõige füüsilisema rolli selles lavastuses. Kõik ronimised ja tantsud olid äärmiselt nauditavad vaadata ning andsid väga hästi tema igatsust edasi. Kuid kindlasti polnud see ainult hea füüsiline sooritus, mille tõttu Seimi mäng nii nauditav oli. Tema mängus oli hingestatust, justkui olekski see tema igatsus ja tema lugu, mida ta laval edasi annab. Sama hingestatult mängis ka Lauli Otsar, kuid tema mäng ei olnud nii jõuline, vaid pigem andis tema Valli igatsust edasi vaimse tasandi kaudu ja teda ei näinud me suurest igatsusest tantsimas. Valli oli mõtlikum ja tasasem ning kindlasti kalkuleerivam pool. Duo Otsar ja Seim täiendasid teineteist laval suurepäraselt ja mul oli terve aeg väga nauditav vaadata, mis laval toimub. Mitte kordagi polnud tunnet, et ma olen seda juba kunagi kusagil näinud või et näitlejad mängivad üle. Selleks, et kogu lugu väga kurvaks ei muutuks, andsid igatsuse loole veidi karakterit ja värvi juurde Jekaterina Moskalenko karm kuid hooliv piirivalvur ja Siim Angerpikk veidi väikest härjapõlvlast meenutava vanaisa vaimuna. Kokku moodustavad need neli dünaamilise kvarteti, kelle mängimist laval on lausa lust vaadata. Kohati isegi ununeb lõbusamate stseenide juures ära see valu, mis tegelikult Valli ja Pauli ning kõikide teiste setode lugu saadab. Ausalt öeldes pole ma sellist harmooniat näitlejate vahel enam lavalaudadel mõnda aega kohanud. Jah, ma olen näinud suurepäraseid esitusi, kuid seda, et kogu trupp nii ühte jalga astub kogu etenduse vältel, seda oli tõeliselt nauditav vaadata.

Nagu ma juba alguses ütlesin, siis mina olen suur setode fänn. Aga ma ütlen täiesti ausalt, et tegemist on lihtsalt suurepärase lavastusega ning ma ei ole mitte kuidagi kõigutatud oma suure setode armastuse poolt. Jah, mu suurepärase lavastuse indikaator – märjad silmad olid ka sel korral kohal. Kuigi sel korral ma vist vesistasin mitte niivõrd konkreetse loo, kui setode ajaloo ja saatuse üle laiemalt. Lavastuse ümber pole suurt produktsiooni ja suurt meediavahtu, kuid ometigi tulevad inimesed lähemalt ja kaugemalt Eestimaa eri otstest kokku ning isegi teiselt poolt Vene riigipiiri oldi kohale tuldud. Vot nii südamesse läheb ühe väikese pärimusteatri tegevus inimestele. Seda ilmselt sellepärast, et nad ajavad oma kindlat asja ja teevad seda kogu südamega. Südamesoojust ja hingega tehtud lavastuse puhastavat mõju on tunda ka viimastesse ridadesse. Selliste teatrielamuste pärast ma teatris käingi. Ja kui keegi küsib, miks ma nii palju käin, siis seepärast käingi, et nende paljude keskpäraste ja heade lavastuste hulgast tuleb see üks eriline pärl üles leida. Ja minu jaoks tõesti on Taarka Pärimusteatri lavastus „Petserimaa igatsus“ teatripärl.

Igaks juhuks mainin ära, et suurem osa jutust räägitakse seto/võru keeles, sekka ka mõned eesti-, vene- ja inglisekeelsed väljendid. Kes sellest lõunaeesti keelest kohe midagi aru ei saa, siis teil pole ka midagi karta vaja. Kavalehel on sisukokkuvõte iga stseeni kohta olemas ja lavakujundust, muusikat ning näitlejatööd saate ikka nautida. Kes tunneb, et kõik need lavastused mida ta sel suvel siiani näinud on, pole talle suurt elamust pakkunud, siis minu soovitus on küll, et otsige Säpina küla üles ja minge tutvuge veidi setode igatsusega.

 

Autor: Ilmar Vananurm

Dramatiseering: Urmas lennuk

Lavastaja: Helena Kesonen

Lava- ja kostüümikunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Videokunstnik: Kärt Petser

Graafiline disainer: Rivo Mehilane

Laval:

Agur Seim – Paul

Lauli Otsar – Valli

Jekaterina Moskalenko – ­piirivalvur Ljubov

Siim Angerpikk – vanaisa

 

Rohkem infot Taarka Pärimusteatri ja lavastuse kohta saab nende kodulehelt ja pileteid saab Fientast.