Galilei elu

 9. novembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Ma ei oska öelda kui paljud nö “tavalised teatrikülastajad”, ehk siis need, kes käivad teatrit nautimas ajaviite eesmärgil ja ei ürita teatrit alati enda jaoks lahti mõtestada, on kuulnud Bertolt Brechtist ja tema võõristusefektist või eepilisest teatrist. Aga just Brecht ja see, mida ma temast teatriajaloo kontekstis tean, viiski mind sel korral Vanemuise teatrisse. Boonuseks oli muidugi ka lavastaja Karl Laumets kelle töödest samuti võrdlemisi palju teatriringkondades räägitakse. Jutt käib muidugi Bertolt Brechti kirjutatud näidendist „Galilei elu“, mille Karl Laumets sel sügisel Vanemuise teatris lavale tõi.

Nagu lavastuse pealkirigi viitab, on teemaks tuntud teadlase Galileo Galilei elu. Mind pole teadus ja ajalugu kunagi nii palju huvitanud, et ma ainult nende teemade pärast teatrisse tahaksin minna. Sel korral olid need ikkagi puhtalt näidendi autori ja lavastaja nimed, mis mind teatrisse meelitasid. Peab tunnistama, et teatrist tulin ma ära üsnagi kahetiste tunnetega. Olgu see postitus siis abiks neile, kes on kahevahel, kas minna Vanemuisesse „Galilei elu“ vaatama või mitte. Abiks saab minu postitus olla muidugi juhul, kui te otsite enne teatrisse minekut lavastuse kohta eelinfot. Mina ei otsi. Enamasti sellepärast, et muidu olen ma eelnevalt juba alateadlikult teiste arvamusest mõjutatud. Kuigi sel korral ma natukene ikkagi teadsin millest lavastuses räägitakse, aga ma olin nii kindel, et Laumets teeb sellest minu jaoks igavast teemast täiega ägeda lavastuse, mida ma ikkagi naudin.

Kui ma jätan selle kõrvale, et süžee mind väga ei huvitanud, kuigi eks mingil määral on teater ka hea ajalooliste teadmiste omandamiseks, pole ajalooline tõde sageli teatris esmatähtis ja ma ei lähe ajalooliste teadmiste saamise eesmärgil teatrisse. Ma kuulsin endast targemate teatrikülastajate aruteludest, et Brecht kirjutas selle näidendi sel ajal, kui natsid Saksamaal võimul olid ja seetõttu on näidendis väga palju viiteid natside tegudele. Minu meelest toimus lavastuse tegevus 16. sajandi teisel ja 17. sajandi esimesel poolel ning seal polnud mingit seost natsidega. Muidugi, kui ma seda vestlust vaheajal kuulnud olin, siis ma paratamatult hakkasin mõtlema, et ehk oli Rooma inkvisitsioon näidendis see, mis pidi edasi andma natside tegusid Saksamaal. Aga ise ma poleks seda küll kuidagi teadnud, kui ma poleks seda vestlust juhuslikult pealt kuulma juhtunud. Minu jaoks ei muutnud see fakt süžeed ka oluliselt huvitavamaks. Kuigi kindlasti mängis sellise sõnumiga lavastus äärmiselt olulist rolli sellel ajastul, kui Brecht näidendi kirjutas ja kui see esimest korda lavale otsustati tuua. Muidugi on ka tänapäevases Eestis palju poliitilisi olukordi, mida saaks lavastuse süžeega kõrvutada, kuid minu peas sel korral selliseid paralleele ei tekkinud.

Ometigi ma ei kahetse teatrisse minekut üldiselt. Ma isegi ei tea, mis fluidum see Sadamateatris õhus heljus, aga esimesed pool tundi olin ma teatrisaalis istudes väga õnnelik. Mulle tundus, et kõik näitlejad mängisid suure energiaga ja olid sel hetkel kogu täiega etenduses kohal. Ja siis hakkas see energia vähehaaval langema ja esimese vaatuse lõpuks hakkas mul tekkima tunne, et äkki ikka kõik polegi nii suurepärane nagu mulle alguses tundus. Teise vaatuse vaatasin juba suuresti selle mõtte saatel, et millal see kõik läbi saab. Mulle tundus, et esimeses vaatuses oli kõik uudne, teises vaatuses tekkis mulje justkui ma oleks seda kõike juba näinud ja kuulnud (kuigi tegelikult ei olnud, aga tunne oli selline). Lisaks tundus, et ka näitlejate leek oli vahepeal täielikult kustunud ja ma ei näinud enam seda vau-efekti, mis mind alguses neid vaadates tabas. Nad soperdasid tekstiga ja kohati jäi mulje justkui poleks tegelased veel näitlejatele omaseks muutunud.

Kõige eredamalt jäi meelde stseen, kus Riho Kütsar ja Marika Barabanštšikova laulsid ja sel ajal teised valgeid pabereid õhku viskasid. Esiteks oli see visuaalselt efektne, sest valgete paberite sadu meenutas ühelt poolt lumesadu, mis minu meelest teeb alati kogu olemise helgemaks ja puhtamaks. Teiseks oli heli laulu ajal päris korralikult võimendatud, aeg-ajalt said ka teised näitlejad mikrofoni midagi laulda, sest Barabanštšikova ja Kütsar liikusid ringiratast ümber laudade, pannes mikrofoni teiste näitlejate suu ette. Selle stseeni ajal tekkis mul teises vaatuses korraks jälle see tunne, mis mind etenduse alguses valdas – et teater on äge ja selles on elavat energiat. Kahjuks kadus see ülevoolav energia koos viimase noodiga. Ühtlasi on see stseen ka ainus, mida ma praeguseks veel etendusest mäletan.

Kahjuks on ainult üks stseen veidi vähe, et selle pärast teatrisse minna. Praegu siin neid ridu kirja pannes, sain ma aru, et mind ilmselt häiriski kogu etenduse juures teatav eepilisus ja võõritusefekt, mis Brechtile omased on ja mida Laumets on võimendanud. Kui loogiliselt mõelda, siis peaks 16. sajandi inimesed hoopis teisiti riides käima. Kohe kindlasti ei kandnud mehed sel ajal pintsakuid ja triiksärke. Aga lavastuses just nii kõik mehed ja ka Marika Barabanštšikova riides on. Nad kannavad triiksärke, viigipükse ja pintsakuid ning vahel ka lipsu. Pigem jätab selline riietus mulje kontoritöötajatest kusagil nullindate alguses. Seda sama aastatuhande vahetuse tunnet tekitab ka minus üks osa lavakujundusest. Nimelt ringi kujuliselt asetatud lauad ja toolid, mis minu meelest sobivad oma minimalistliku välimusega samuti nullindate alguse eraettevõtjate kontoritesse, mitte 16. sajandi teadusmaailma, milles Galiei kahtlemata viibis.

Muidugi leidus ka teadusmaailmale viitavaid elemente. Näiteks laual olev päikesesüsteemi mudel ning lava kohal kõrguv suur pronksjas kera, mis ilmselt oli maakera või gloobuse kujutis. Siiski peab tunnistama, et lavakujundus ja kostüümid ei häirinud mind teatrisaalis istudes. Praegu seda postitust kirjutades ja illustreerimiseks päisefotot otsides, hakkasin ma mõtlema, et süžee tegevusaeg ja lavakujundus on omavahel vastuolus. Täpselt nagu tahaks publikule öelda, et see mida te praegu näete pole päris, vaid mäng. Just selles seisnebki Brechti võõritusefekti idee. Ja tundub, et Laumets on selle siiski koos kunstnik Kristjan Suitsuga kenasti ära tabanud ja edasi andnud. Lihtsalt minu jaoks oli see piisavalt segadusttekitav ja ei muutnud lavastust huvitavamaks. Ehk näitlejate osas läheb ka lavastus ajapikku paremaks ja nad suudavad lõpuni välja mängida selle sama laetud energiaga, mida ma esimese pooltunni jooksul neis nägin ja mis minu nähtud etenduse ajal hakkas vaikselt kuhtuma. Aga kindlasti sobib lavastus vaatamiseks keskmisest suuremale ajaloo- ja teatrihuvilisele. Need, kes tahaksid aastas kord või paar käia teatris oma meelt lahutamas, võiksid siiski endale midagi muud vaatamiseks valida.

 

Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja:  Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Osades:
Hannes Kaljujärv – Galileo Galilei
Oskar Seeman – Andrea Sarti
Piret Laurimaa – proua Sarti (Andrea ema, Galilei majapidajanna)
Kaarel Pogga – Ludovico Marsili (rikas noormees)
Karol Kuntsel – härra Priuli (Padova ülikooli kuraator); õpetlane-munk
Marika Barabanštšikova – Sagredo (Galilei sõber); Firenze teadlane; õpetlane-munk; kardinal Barberini; paavst Urbanus VIII; ballaadilaulja naine; valvav munk
Maarja Johanna Mägi – Virginia (Galileo tütar)
Aivar Tommingas – doodž; Firenze teadlane; väga vana kardinal; rauavalaja Vanni
Riho Kütsar – raehärra; Firenze teadlane; paks prelaat; kardinal Bellarmin; ballaadilaulja
Robert Annus – raehärra; filosoof; õpetlane-munk
Priit Strandberg – raehärra; matemaatik; õpetlane-munk; tundmatu munk
Veiko Porkanen – raehärra; Firenze teadlane; suurhertsogi teener; väike munk
Jüri Lumiste – kardinal-inkvisiitor 

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN