Arst

 22. märtsil 2022 Ugala Teatri suures saalis

Foto: Gabriela Urm

Ilmselt on paljud teist kursis, et igapäevaselt tegutsen ma tervishoiusüsteemis õena. Teater tuli minu ellu palju hiljem kui meditsiin. Aga ometigi armastan ma mõlemat (vahelduva eduga on kaalukauss emma-kumma suunas rohkem kaldu). Seega pole midagi imestada, et ma lähen elevile kui leian mõne lavastuse, mille tegevus on vähemal või rohkemal määral meditsiiniga seotud. Ugala värskeim uuslavastus tegi mulle teatrisse mineku lausa nii kergeks, et juba pealkirjast oli aru saada, et seda ma tahan näha. No nii igaks juhuks lugesin sisututvustuse ka ära, et ikka päris kindla peale minek oleks, aga üldiselt piisas mulle ainuüksi sellest, et lavastuse pealkirjaks oli “Arst”. 

Kindlustunnet suurendas veelgi enam teatrisse mineku päeval loetud artikkel ERR kultuuriportaalis, kus Pille-Riin Purje andis mõista, et tegemist on suurepärase lavastusega, kus Garmen Tabor teeb võimsa rolli. Kui Pille-Riin Purje juba niimoodi kiidab, siis järelikult on tegemist tõsiselt hea lavastusega. Ma pole küll nii suur teatri ekspert kui Purje, aga tõesti oli võimas lavastus. Ühelt poolt oligi lavastus võimas just kaasaegsete probleemide täpsuse poolest. Teemad nagu rassism, usuküsimused, vaktsiinivastasus, naiste ja meeste võrdsus, sooline identiteet, #metoo jms, mis viimase paari aasta jooksul on üle maailma kirgi kütnud, leiavad väga tugevat kõlapinda ka lavastuses. Lisaks veel meditsiini valdkonnast tuntud teemad nagu haiglate rahastamine, dementsusega seotud teadustööd, patsientide õigused ja meditsiinieetika ning minu isiklik lemmikteema - õdede puudus. Nagu öeldakse tuntud telereklaamides, siis ka see pole veel kõik. Nagu lavastuse pealkiri ja sisu tutvustus lubavad, siis üritab lavastus anda ülevaadet ka sellest, kes arst on. Kui arst ravib patsienti, siis mille põhjal ta otsuseid teeb? Kas arsti otsused on mõjutatud tema usulistest veendumustest, tema maailmavaadetest, elukogemusest, peresuhetest või lähtub ta raviotsustes patsientide soovist ja heaolust? Ehk siis tegelikult on lavastuses nii palju raskeid ja mõtlema panevaid teemasid, et ühest vaatamiskorrast jääb kindlasti väheks, et kõigest detailselt aru saada ja kogu laval toimuv korralikult enda jaoks lahti mõtestada. Kindel on see, et igaüks leiab mingi teema, mis talle südamelähedane on.

Loo peategelaseks on erakliiniku juhataja ning peaarst professor Ruth Wolff (Garmen Tabor), kes satub ravima 14-aastast surevat tüdrukut. Selgub, et tüdruku vanemad on katoliiklased ning kuna nad on teises maailma otsas, saadavad nad tütre juurde vaimuliku, et see teeks nende tütrele viimse võidmise. See soov jäetakse aga professoriga kooskõlastamata ja kuna tüdruku haigusloos puudub märge tema usuliste tõekspidamiste kohta, ei luba professor vaimulikku tüdruku juurde. Samal ajal tüdruk sureb ning sellest lahvatab skandaal. Ühel hetkel leiab professor Wolff end üksinda seismas vastamisi nii enda kolleegide, tüdruku vanemate, kui kogu ülejäänud maailmaga. Tundub justkui kõigil oleks professorile midagi ette heita ja mängu tuuakse kõikvõimalikud usu-, rassi-, sooidentiteedi jms küsimused. Kuigi professor jääb endale kindlaks ja väidab, et tema keskendus oma otsuses ainult patsiendi heaolule, leiavad kõik teised siiski tema otsuste põhjendamiseks miljoneid teisi maailmavaatelisi põhjuseid. 

Sarnaselt käituvad ka professori kolleegid, kes leiavad, et uueks farmakoloogia õppejõuks võiks valida kandidaadi, kes on tumedanahaline ja katoliku usku meesterahvas, kuna see näitaks ühiskonnale, et nende kliinikus tolereeritakse igasuguseid inimesi ja loodetavasti vaigistaks see tekkinud skandaali. Professor Wolff eelistab sellele positsioonile juudist naisterahvast. Kuna professor Wolff on ka ise naisterahvas ja tema vanemad olid juudid, siis näevad professori kolleegid sellise otsuse taga diskrimineerimist, samas kui professor Wolff tegi otsuse kandidaatide paremuse järgi ja juhtumisi oli juudist naisterahvas lihtsalt sellele ametikohale oma teadmiste poolest parem kandidaat kui tumedanahaline katoliku usku meesterahvas. See oli ainult üks näide sellest, kuidas arst peab võitlema ühiskonnas toimuvate poliitiliste mahhinatsioonidega, selle asemel, et rahus tegeleda sellega, millega ta tahaks tegeleda – ravida haigeid.

Mis saaks meie tervishoiusüsteemist siis, kui seal valitseks näiline õiglus ja võrdsus. Sellisel juhul raviksid juute juutidest arstid, moslemeid moslemitest arstid, transsoolisi transsoolised arstid, narkomaane narkomaanidest arstid, dementsusündroomiga patsiente dementsussündroomiga arstid jne. Sellisel juhul poleks tervishoiusüsteem enam endine ja patsiendid ei saaks neile parimat ravi, sest keegi ei saa garanteerida, et sinu poliitiliste, sooliste ja muude maailmavaateliste parameetritega sobilik arst (või miks mitte ka õde, hooldaja, logopeed, füsioterapeut) on oma ala parim spetsialist. Ometigi me kõik tahame ju, et meiega tegeleksid parimad spetsialistid ja me saaksime võimalikku parimat ravi. Aga miks me siis ei lase arstidel teha lihtsalt nende tööd hoolimata sellest, milline on nende sooline orientatsioon või usuline veendumus?

Tegelikkuses pole üldse oluline see, kas hea arst on gei, lesbi, moslem, tumedanahaline või hoopis midagi muud. Sellise maailmavaatega oli ka professor Wolff, kes soovis et tema meeskonda kuuluksid ainult parimatest parimad arstid, et leida dementsusele ravi. Selleks oli tal väga isiklik põhjus, nimelt oli tema elukaaslane Charlie (Terje Pennie) dementsussündroomiga. Eks professor mõistis, et tema teadustöö tema kõige kallimat inimest enam ei aita, kuid tal on võimalik tulevikus kedagi teist ja nende kõige kallimaid inimesi oma teadustöö tulemustega aidata. Muidugi ei teadnud keegi professori kolleegidest ega tema patsientidest, sellest midagi, et professori elukaaslane on naine ja professor on lesbi. Seda ei tunnistanud professor avalikult isegi mitte siis, kui see oleks teda avalikkuse ees näidanud kui seksuaalvähemust ja seeläbi oleks professoril õnnestunud ehk oma arstikarjäär päästa. Tema jäi kuni lõpuni endale kindlaks, et arsti töös on oluline ainult see, kes sa oled arstina, mitte see, kes sa oled inimesena.

Kusjuures väga oskuslikult andis professori suhtumist edasi lavastuse valguskujundus. Nimelt oli haiglas ja teistes avalikes ruumides, kuhu Ruth sattus silmi pimestavalt ere valgus, mis näitas, et Ruth Wolff teadis, et ta on rambivalguses ja teiste inimeste pilgu all ning peab hoolega säilitama range ja auväärse professori kuvandit. Ühelt poolt olid valged haigla seinad ja valge mööbel steriilselt puhtad, kuid samas tekitasid ka isikupäratult külma tunde, andes mõista, et selles ruumis siin loevad ainult teadmised, mitte kellegi isikupära. Hoopis teine oli valguskujundus siis, kui Ruth oli oma kaitsvate koduseinte vahel koos talle kallite inimestega. Sel hetkel oli lava intiimselt hämar ja selles hämaruses saigi publik teada väga isiklikke detaile Ruthi kui inimese kohta. Sel hetkel polnud mitte mingitki küsimust, et see info mõeldud ainult kõige lähedasemate inimestega jagamiseks ja kui stseen vahetus ning hubaselt ning intiimselt mõjunud soe hämarus asendus jäiselt külma ja ereda valgusega, oli näha kuidas Ruth selja sirgu ning pea püsti ajas ja astus kolleegide ette, et täita oma kohust - olla arst. Need valguse vahetused olid minu jaoks kõige raskemad. Esiteks oli hämarusega harjunud silmadel eredat valgust nähes lausa füüsiliselt valus ja sama valus oli mul ka hingeliselt, kui ma nägin, mis toimub Ruthiga laval.

Garmen Tabor tegi professor Ruth Wolffina kõigi aegade kõige tugevama naisrolli, mida ma laval näinud olen. Eriti muljetavaldav on see, et Tabor teeb sellise rolli, olles igapäevaselt teatrijuht, mitte näitleja. Lausa muljetavaldav. Meil võiks kõikides teatrites sellised teatrijuhid olla. Muidugi võiks nii tugevaid rolle ka rohkem näha, siis oleks lausa lust teatris käia. Kõige enam meeldis mulle stseen, kus Ruth koos elukaaslase Charlie'ga laulsid Radiohead-i hitti "I promise" ja tantsisid. Alguses laulis Tabor vaikselt kaasa, kuid lõpuks oli ta juba laulust nii haaratud, et rokkis laval täiega. Selles stseenis olid nii Tabor kui Pennie 120% kohal ja ülejäänud etenduse mängis Tabor vähemalt 100% energiaga ja mingil hetkel avastasin ma, et ma keskendun ainult tema vaatamisele. Kõik teised näitlejad jäid minust tähelepanuta, sest Tabori rollisooritus oli lihtsalt nii võimas. Mitte, et teised näitlejad oleksid kuidagi halvasti mänginud, ilma nendeta poleks Tabor särada saanud. Kuigi Johanna Vaiksoo teismelise Sami rollis oli ka huvitav leid. Ehtne tänapäeva nooruk, kes räägib sellises keeles, mida ainult tema eakaaslased mõistavad ja mis paneb vanemate inimeste ihukarvad õudusest püsti tõusma. Isegi mina oleksin tahtnud Samit veidi sakutada ja öelda, et räägi ometi inimese moodi. Üldse oli Samis midagi ürgset ja nurgelist, mida polnud veel ümbritsevate inimeste maailmavaade suutnud ära rikkuda. Ehk oli see ka põhjus, miks nad Ruthiga nii lähedased olid. Kuni ühel hetkel Ruth telesaates murdus ja Sami kõige salajasema saladuse kõigile kaamerate ees teatavaks tegi.

Ma saan aru, et ma ise olen väga tugevalt stereotüüpide küljes kinni ja rikutud maailmavaatega, mis pole alati teatri vaatamiseks parim kombinatsioon. Näiteks häiris mind väga, et nt Vilma Luik mängis tumedanahalist meesarsti. Mingitel hetkedel ma küll mõtlesin, et miks Luik nii mehelikult käsi püksitaskus hoiab ja madalate tänavakingadega on samal ajal kui teised naised kontsakingi kannavad. Eestis mustanahalisi meesnäitlejaid muidugi väga palju pole, kes seda rolli oleksid mängida saanud. Eks selline rollide jaotus (oli hiljemgi sarnaseid olukordi, kus näitleja välimus ja nahavärv ei ühtinud sellega, kellena ta väitis end olevat) oli muidugi lavastaja teadlik valik ja pidi näitama, et kõik pole alati päris nii nagu meile näib. Samas oleks päris huvitav teada, kas lavastuse vastuvõtt oleks olnud erinev, kui tumedanahalisi tegelasi oleksid ka päriselt tumedanahalised näitlejad mänginud? Praegu jäi siiski mulje, et kõik näitlejad on võrdsed, sest nad kuuluvad samasse rassi, on samast rahvusest ning nende kostüümid olid samuti sarnased.

Kõikide inimeste võrdsust ja seeläbi halli massi kuulumist võimendasid haiglatöötajate hallid kostüümid. Ainult telesaates osalemise stseenis kandis Ruth punast pintsakut ja punaseid kingi. Kui uskuda ühte värvipsühholoogia teooriat, on punase värvi eesmärgiks vastased panna hirmu tundma. Seega julgen väita, et selles stseenis on punastel kingadel ja pintsakut kindel tähendus, märkimaks Ruth Wolffi põhimõttekindlust ja ülejäänud ühiskonnale vastandumist. Hallist erinevates toonides riideid kandsid ka Ruthile lähedased Sami ja Charlie ning isa Jacob, kellega Ruth lõpuks ühise keele leidis. 

Kui kõik etenduses leiduvad märgid ära analüüsida, siis saaks sellest juba päris mahuka teadustöö. Selleks, et kõik lavastuse nüansid ära näha ja peidetud tähendused üles leida, on kindlasti lavastust vaja mitmeid kordi vaadata. Praeguse arvamuse lugejatele võib tunduda, et lugu on väga filosoofiline ja igapäevaseks meelelahutuseks ei sobi. Jah, teemad mida lavastus käsitleb, on tõsised ja me tahaks need pigem maha vaikida, kui neid peale väsitavat tööpäeva teatrilaval näha, aga ometigi möödub aeg teatrisaalis lennates. Päris mitmes kohas saab isegi naerda. Kuigi mulle tundus, et arsti eluga kursis olevad inimesed olid eelisseisus ja said veidi rohkem naerda. Siiski usun ma, et tänapäevased teemad ei suuda kedagi külmaks jätta ja panevad nii mõnegi inimese ehk maailma teisiti nägema. Ja kui sellest kõigest peaks veel vähe olema, siis tasub juba ainuüksi Garmen Taborit vaatama minna. Uskuge mind, te ei kahetse. Kui sellest rollist teatriajalugu 50 või 100 aasta pärast vaikib, siis on küll midagi maailmas väga valesti. Kuna mina käisin vaatamas alles teist etendust, siis ilmselt edaspidi saavad etendused veelgi enam hoogu juurde ja kogu tervik muutub veelgi nauditavamaks.

NB! Lavastuse vaatamine on rangelt soovituslik kõikidele meditsiinis tegutsevatele inimestele. Kindlasti leiab igaüks professor Ruth Wolffis killukese iseennast. Mina igatahes tundsin end pärast etendust nagu uuestisündinuna ja olin tõeliselt mitmekesiste emotsioonide meelevallas. Ühelt poolt valdas mind piiritu rõõm, et me elame sellises ühiskonnas, kus tehakse nii suurepärast teatrit. Samas valdas mind tõsine äng selles osas kui killustunud on meie maailm ja kuidas me kõik arvame end teadvat, mis kellelegi teisele parem on. Igasugustest vähemuste diskrimineerimisest ma parem ei räägigi. Aususe huvides olgu öeldud, et minu puhul võitsid ikkagi positiivsed emotsioonid. Peamiselt siiski tänu Garmen Taborile, kes suutis kõiges selles negatiivses, mis praegu meie ümber toimub, tekitada minus siiski selle sooja tunde, et maailm on ilus paik, hoolimata sellest, mis meie ümber toimub. 

Tegelikult on mul tunne, et nähtud etenduses oli veel nii palju nüansse, mida tahaks läbi mõelda ja kirja panna, aga kuna see postitus on juba niigi häbiväärselt pikaks muutunud, siis soovitan tungivalt kõikidel huvilistel ise teatrisse minna. Oma silm pidi see kõige parem kuningas olema. Saate ise järele vaadata, kas minu ja Pille-Riin Purje kiidusõnad peavad paika või mitte.

Autor: Robert Icke
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Vootele Ruusmaa
Muusikaline kujundaja: Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margo Siimon
Laval:
Garmen Tabor - Professor Ruth Wolff
Terje Pennie - Charlie
Johanna Vaiksoo - Sami
Tanel Ingi - dr Robert Harsiman; külaline telesaates
Andres Tabun - dr Brian Cyprian; külaline telesaates
Tanel Jonas - dr Michael Copley; saatejuht
Vilma Luik - dr Paul Murphy; külaline telesaates
Lauli Koppelmaa - PR Rebecca Roberts; külaline telesaates
Rait Õunapuu - intern; külaline telesaates
Vallo Kirs - Isa Jacob; Emily Ronani isa
Ilo-Ann Saarepera - tervishoiuminister Flint

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala Teatri kodulehelt SIIN