 |
| Pilt pärit Google pildiotsingust |
Dirigent: Kaspar Mänd
Osades:
Janne Ševtšenko - Eliza Doolittle (Govent Gardeni lilleneiu)
Rene Soom - Henry Higgins (foneetikaprofessor)
Väino Puura - Kolonel Pickering (erusõjaväelane ja lingvist)
Riina Airenne - Mrs Higgins (Henry Higginsi ema)
Ülle Tundla - Mrs Pearce (professor Higginsi majapidajanna)
Mart Laur - Alfred Doolittle (Eliza Doolittle isa)
Villu Valdmaa - Harry (Alfred Doolittle semu)
Rostislav Gurjev - Jamie (Alfred Doolittle semu)
Valentina Taluma - Mrs Hopkins (Alfred Doolittle elukaaslane)
Kädi Kosenkranius - Mrs Eynsford-Hill (vaesunud aadlidaam)
Jaak Jõekallas - Freddy Eynsford-Hill (Mrs Eynsford-Hilli muretu poeg)
Tõnu Tamm - Zoltan Karpathy (keeleteadlane)
Aare Kodasma - kõrtsmik Govent Gardenil, Mrs Higginsi autojuht
Olev Kriisa - Lord Boxington (jõukas aadlik)
Kristiina Under - Leedi Boxington (Lord Boxingtoni naine)
Kati Jaanimäe - lilleneiu, teenija Mr Higginsi juures
Sven Tarlap - kordnik, mees tänavalt
Olga Zaitseva - toatüdruk Mrs Higginsi juures, teenija Mr Higginsi juures
Mati Vaikmaa - Transilvaania kuningas
Maire Haava - Transilvaania kuninganna
Pille-Riin Rajavee - teenija Mr Higginsi juures
Priit Kruusement - teenija Mr Higginsi juures
Ricardo Guartero Vazquez - teenija Mr Higginsi juures
Ander Amadeus Tamm - mees tänavalt, vihane mees
Rene Alas - mees tänavalt
Ivo Onton - mees tänavalt, vihane mees
Martin Lume - mees tänavalt
Eva Rand - vihane naine
Eveli Heinapuu - vihane naine
Lisaks Rahvusooper Estonia koor ja Rahvusooper Estonia orkester
Viimasel ajal on juhtunud, et minu teatrikülastused on järjest mitmekesisemaks ja läbimõeldumaks muutumas. Pikemat aega idanes peas idee, et midagi võiks ka "Estoniasse" vaatama minna, sest kuidagi on hakanud tekkima isu ühe korraliku muusikalavastuse järgi. Miks just "Minu veetlev leedi" valituks osutus, on eraldi teema. Nimelt sattusin kunagi puhtjuhuslikult Youtubes video otsa, kus Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas esitavad sellest muusikalist pärit lugu "Kui läeb libedalt" ja see laul hakkas mulle meeldima. Kui tuju oli kehva, siis sai sellega ikka tuju tõstetud. Ja siis avastasin ma umbes 2013 aasta lõpus, et Estonias mängitakse ka "Minu veetlevat leedit", aga kahjuks kõik etendused olid välja müüdud. Samas olid välja toodud kuupäevad, millal on 2014 aastal võimalik etendust vaatama minna. Mina muidugi ei vaevunud pileteid nii kaugele ette ostma ja nii jäin ma ka siis piletitest ilma. Kuni ma avastasin, et 20.märtsiks 2015 on vaheaja eritellimus ja sinna on kohti. Nii saidki piletid ostetud. Pean tunnistama, et ootused olid ikka väga kõrged.
Vahepalaks panen siia selle Kaljujärve ja Tommingase laulu:
Kes ei tea, millest "Minu veetlev leedi" räägib, siis laias laastus on tegu ühe ilusa muinasjutuga. Eliza on lihtne lilleneiu, kes on pärit vaesest perest ja räägib väga vigast inglise keelt (kusjuures, ta on rahvuselt inglane). Teda jälgib kuulus keeleprofessor Higgins, kes lubab, et paneb Eliza 6 kuuga rääkima nagu leedi. Selle peale veavad kolonel Pickering ja Higgins kihla ning viimane hakkabki Elizat õpetama. Eliza on tubli ja suudab korralikult rääkima õppida, saades niimoodi seltskonnas kõikide lemmikuks. Seda ei oska aga Higgins, kes on veendunud vanapoiss, hinnata ning Eliza otsustab lõpuks tema juurest põgeneda. Tuleb välja, et mõlemad siiski igatsevad teineteise seltskonda, kuid Eliza on liiga uhke, et seda Higginsile tunnistada, ning Higgins on jälle liiga tahumatu, et naisele oma tõelisi tundeid avaldada. Viimasel minutil on siiski näha, et Eliza tuleb Higginsi juurde tagasi, sest see on ainus koht, kuhu ta tunneb end kuuluvat. Laias laastus on see väga üldistav sisukokkuvõte.
Ooperilauljate kohta on mul väga raske midagi arvata, sest ma pean tunnistama, et tuttavad nimed olid Rene Soom ja Väino Puura, teistest kuulsin esmakordselt. Kuna tegemist oli muusikaliga, on loogiline, et seal ka räägitakse, kuid mina oleksin eeldanud, et Rahvusooperis saab veidi rohkem laulmist kuulata. Janne Ševtšenko laulmise puhul sain siiski seda ilusat luluhäält kuulata, mis mulle meeldib ja isegi tuli ooperitunnet veidi sisse. Ja Väino Puurat oleksin tahtnud rohkem laulmas kuulda. Vahel oli ka raskusi Väino Puura jutust aru saamisega, või õigemini kuulmisega. Ma tahaks loota, et tegemist oli mikrofoniprobleemiga, sest mingitel hetkedel lihtsalt kadus hääl ära. Kui tavaliselt ma pean kiitma näitlejate lauluoskust, siis ooperiteatri näitlejate puhul tuleb vist rohkem kiita draamaoskusi, sest nede põhitöö on ikkagi laulmine. Päris palju oli neid rolle, kus näitleja pidi rohkem rääkima ja laulis ainult mõned üksikud read. Ja selline valdavalt sõnaline roll oli kahjuks ka Väino Puural, kes on suurepärane laulja. Seega, mina oleksin mõned valikud teistsugused teinud.
Kuigi tegemist oli lõbusa muusikaliga, mis ilmselt paljude inimeste jaoks on lihtsalt lihtne meelelahutus ilma igasuguse sügavama tagamõtteta, siis minule jäi seal nii mõnigi mõte kõlama. Põhiteemana siiski Eliza ja Higginsi suhetest läbi jooksev meeste ja naiste erinevus. Kuidas mõlemad mõtlevad ja tahavad ühte ning sama asja, kuid kuidas nad seda välja näitavad või ei näita. Minu meelest oli see lihtsalt nii hästi tabatud. Kogu see naiste tundemaailm ja meeste osavõtmatus ning mühaklikkus. Ja see, et kuigi mehed üritavad välja näidata, et nad on suured ja saavad üksinda hakkama ning ei vaja naist enda kõrvale, siis tegelikkuses nad on lihtsalt ilma naisteta abitud ja õnnetud. Kurvem teemaarendus oli aga isa-tütre suhted Eliza ja Alfredi vahel. Seni, kuni Eliza tänaval üksikuid penne teenis, ei olnud Alfredil mingit häbitunnet, et oma tütrelt kõrtsis joomiseks raha küsida, aga kui Alfred tänu Higginsile ootamatult rikkaks sai, siis ei olnud tema valmis Elizat, kes Higginsi juurest ära oli jooksnud, toetama. Tegelikkuses müüs ta Eliza Higginsile juba alguses maha, kui Higgins talle 5 penni andis Eliza eest. Kahjuks on ka tänapäeval väga palju neid inimesi, kes peavad raha ja omaenda õnne tähtsamaks kui perekonna olemasolu ja toetust ning on kogu oma perekonna valmis maha müüma, et ainult endale mõnusat elu kindlustada. Aga kas need inimesed ka tegelikult on õnnelikud, kui see konkreetne hetk möödas on? Mis saab Alfredist, kui ta joomakaaslased ja elukaaslane ära surevad? Mina kasutaksin selliste inimeste kohta oma ühe kunagise õppejõu poolt kasutusse võetud väljendit "sotsiaalne hälvik". Sest väljaspool oma elementi, ei saa need inimesed hakkama. Aga mis elu see selline siis on?
Nüüd läksin väga filosoofiliseks kätte ära, kuid sellised mõtted ja tunded tekkisid minul selle pealtnäha kerge, lõbusa meelelahutuse ajal.
Igatahes mina soovitan soojalt, saab ilusaid kleite vaadata, kõlavat ooperihäält kuulata ning ilusat lugu kuulata. Ahjaa etenduse alguses saab nautida ka lausa ahhetamapanevaid akrobaaditrikke ning etenduse alguses ja lõpus näeb koomiliselt šarmantseid lavamehi :)
Etenduse kohta saab rohkem infot Estoni kodulehelt.
Mitmekülgseid teatrielamusi!
0 kommentaari:
Postita kommentaar