 |
| Pilt pärit Google pildiotsingust |
Dirigent: Lauri Sirp
Osades:
Janne Ševtšenko - Madeleine de Faublas (Aristide abikaasa)
Rene Soom - Markii Aristide de Faublas (elunäinud suurilmamees)
Hanna-Liina Võsa - Daisy Darlington (Madeleine koolikaaslane ja täditütar)
Märt Avandi - Mustafa Bei (Türgi saatkonna atašee)
Juuli Lill - Tangolita (Ladina-Ameerika tantsijanna, võrgutaja)
Tõnu Kilgas - Archibald (de Faublas´de teener)
Hedi Pundonen - Mizzi (Mustafa lahutatud naine)
Tuuli Peremees - Bianca (Mustafa lahutatud naine)
Airike Kolk - Lucia (Mustafa lahutatud naine)
Kati Jaanimäe - Trude (Mustafa lahutatud naine)
Valentina Taluma - Ilonka (Mustafa lahutatud naine)
Ksenia Bespalova - Sonja (Mustafa lahutatud naine)
Aare Kodasma - Celestin Formant (seiklusi otsiv noor advokaat)
Andres Kask - Pomerol (Savoy balli kogenud ülemteener)
Rene Alas - Harry Buonaventura (Uruguay poksija)
Jana Volke - Bebe (Madeleine teenija)
Olev kriisa - raadiodiktor
Maria Kais - Madam Alberta
Martin Urve - fotograaf
Rahvusooper Estonia koor ja orkester
Kuna mul on viimasel ajal soov näha ühte korralikku muusikalavastust, siis tundus operett väga hea valik olevat. Seda enam, kui rahvusooper Estonia oma ühe tuntuima opereti lausa koju kätte toob. Seega teatrikülastus, tuli jälle pooljuhuslikult, sest ma avastasin alles reedel, et Tartus täna Savoy balli mängitakse. Päevasele etendusele oli isegi pileteid saada ja ausalt öeldes tundub, et päeval on seda 3,5h kestvat etendust parem vaadata. Eks õhtul kipub ikka uni kimbutama ja mõtted lähevad vägisi homse tööpäeva juurde.
Operett rääkis värskelt abiellunud paarist, kes saabuvad oma pulmareisilt. Markii on enne abiellumist olnud suur elunautija, kes on igal aastal käinud heategevuslikul Savoy ballil ja seal erinevate naistega suhteid loonud. Just tema pulmareisilt saabumise õhtul leiab aset järjekordne Savoy ball, kuid markii on lubanud selle õhtu oma abikaasaga nende uues kodus veeta. Siis tuleb aga telegramm tema kunagiselt armukeselt la Tangolitalt ja markii hakkab välja mõtlema moodust, kuidas ilma abikaasta ballile minna. Appi tuleb markii parim sõber Mustafa Bei, kes keerab ühe korraliku vale kokku. Markii abikaasale tuleb külla aga tema täditütar, kes samuti ballile läheb, et teha teatavaks, et tema on kuulus helilooja Jose Pasadoble. Naised saavad, aga kohe aru, et markiil on ilmselt ballil mõni armuke, ja nii otsustab Madeleine ballile kurtisaanina ilmuda. Lõpuks tuleb sellest päris korralik segadus, kuid kolmanda vaatuse lõpuks on kõik paarid jälle kenasti koos. Ehk lõpp hea, kõik hea.
Mina oma heas usus arvasin siiski, et Savoy ball tähendab rohkem balli ja uhkeid kleite ning võib-olla ka mõnda ooperiaariat. Ma küll tean, et operett polegi puhtalt laulmine, vaid seal ka räägitakse, kuid minu jaoks oli hetkel rääkimist liiga palju. Mitte, et mul rääkimise vastu midagi oleks, aga minu ootused olid veidi teistsugused. Ma ei tea, kas viga oli selles, et ma istusin rõdul või on Vanemuise heliga midagi paigast ära või ongi see normaalne, et kõrgemate nootide laulmisel ei saanud ma absoluutselt mitte millestki aru. Selles suhtes oli hea, et sõnalist osa rohkem oli, sain vähemalt aru, mis toimus.
Kui tavaliselt ma pole selliste komöödiate fänn, kus toimub üks suur segapundar ning keegi enam ei saa õieti aru, kes on tegelikult kes, siis täna sain ma tõsiselt naerda. Põhiolemuselt oli süžee sama, mis kõige tüüpilisematel komöödiatel. Või tegi siis asja humoorikaks Märt Avandi, sest tema kehastatud Türgi atašee, lihtsalt pani naerma. Osalt oma aktsendi ning liigutuste, kui ka oma filosoofia pärast. Kahju ainult, et mulle suurem osa tema elutarkustest meelde ei jäänud. Peab hakkama ikka paberi ja pliiatsiga teatris käima.
Üldiselt pean ma Savoy balli kergeks meelelahutuseks. Seekord ei suutnud ma sealt mingisugust sügavamat alatooni leida, kui ainult ehk see, et naistele peab jääma alati viimane sõna. Kui Madeleine avastab, et teegelikult tema mees teda ballil ei petnud, siis tema on liialt uhke selleks, et seda tunnistada. Samal ajal räägib ta kõikidele, kuidas tema oma armukesega meeletu öö mööda saatis. Tegelikult muidugi mingit meeletut ööd ja armukest ei olnud. Aga põhiline on see, et teistele on vaja tõestada, milleks üks naine võimeline on.
Oli laulu ja kabareele iseloomulikke tantse, kuid mina jäin siiski igatsema uhkeid ballikleite. See on juba konkreetselt minu viga, et mul etenduse kohta teistsugune ootus oli, oleks pidanud end enne etendust hoolsamalt kurssi viima, et millest täpselt etendus räägib. Kui alguses tundus 3,5 tundi hirmuäratavalt pikk, siis saalis istudes olid vaatused kuidagi liiga lühikesed, oleks tahtnud veel rohkem seal istuda ja seda lugu vaadata. Mis sest, et kõik lõpuks endale kaaslased leidsid, kuid mina oleks tahtnud näha, et teener Archibald ja teenija Bebe oleksid ka teineteisesse armunud. Ning teener Archibaldile, keda täna kehastas Tõnu Kilgas, oleksin ma andnud rolli, mis nõuab rohkem laulmist. Sest Tõnu Kilgas ja Väino Puura (kes ka Archibaldi kehastab) oskavad suurepäraselt laulda ja mina oleksin tahtnud Kilgast rohkem laulmas kuulda. Samas la Tangolital oli üsna väike osa laulda ja seepärast oleksin mina seal rollis parema meelega näinud Merle Palmistet, kes ilmselt oleks osanud võrgutajat paremini kehastada, kui Juuli Lill. Aga sellised on minu arvamused.
Kuigi elamus oli hea ja ma ei kahetse teatrikülastust, sest aeg lendas nagu linnutiivul ja korralik kõhulihastetrenn oli samuti garanteeritud, jäi midagi kripeldama. Ilmselt uhked ooperiprimadonnad ukhete soengute ja kleitidega. Siiski järgmisel korral tuleb vist päris ooperit minna vaatama, et ainult laulmist kuulata. Kuid ilmselt tänapäeva ooper ei garanteeri veel uhkeid kleite.
Igatahes elamus oli suurepärane! Julgen soovitada ka kõikidele neile, kes end ooperi ja opereti fänniks ei pea.
Rohkem informatsiooni saab Estonia kodulehelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar