SÜDAMEPEITJATE PLANEET

21. mail 2016 Raadi lennuangaaris Tartus

Pilt pärit Facebookist

Lavastaja: Jaanus Tepomees

Muusikajuht ja dirigent: Triin Koch

Mängivad:

Tõnu Oja

Saara Nüganen

Argo Vals

Tartu Ülikooli Kammerkoori lauljad

Seekord sattusin jälle veidi teistsugusele lavastusele, kui ma harjunud käima olen. Nimelt kutsus Tartu Ülikooli Kammerkoor mind oma 45.juubeli üritusele. Ma pean tunnistama, et üritus oli mulle juba veidi enne kutse saabumist silma jäänud. Esiteks jooksis info läbi Facebookist ja mõne aja pärast leidsin oma postkastist kirja, kus pakuti Tartu Ülikooli üliõpilastele võimalust lavastust soodushinnaga vaadata, kui grupi kokku saab. Ja just siis, kui ma mõtlesin, et kuidas neljaliikmelist gruppi kokku saada, leidsin postkastist kutse. Asi oli otsustatud. Mis sest, et tegemist on koori juubeliga. Mul pole koorilaulu vastu midagi. Ja armastuse teema on samuti alati populaarne. Ning sinna lisada veel Tõnu Oja ja andekate näitlejate laps Saara Nüganen. Lisaks koorilaulule näeb veel erinevaid etenduskunsitde vorme. Minule tundus asi huvitav. Oijah, unustasin et kogu üritus toimub Raadi lennuangaaris, millest tahetakse kujundada Tartu Noblessnerit. No ei saanud ju sellist suurepärast võimalust kasutamata jätta.

Nii ma siis ilma igasuguste eelarvamusteta sinna kohale läksin. Seekord otsustasin bussiga ja jalgsi mineku kasuks, sest ma ei tunne end Raadi linnaosas eriti pädeva autojuhina ning samas ei teadnud ma kuidas seal see parkimine korraldatud on. Kõigile teistele julgen aga soovitada, et autode jaoks on olemas suur parkla (tegemist on ju lennuangaariga, mis tähendab et seal ümber on tükk tühja maad). Seega võite julgelt autoga minna. Ja kõigile kes kohale lähevad, on tee ääres viidad ka olemas, et te ikka õige angaari juurde läheksite. Angaar ise nägi väljas ja ka seest väga kulunud ja niru välja. Täpselt selline veidi lagunema hakkav koht, kus lapsena turnida tahaks. No mis seal salata, ma oleks täna ka seal turnida tahtnud. Ja kuna tegemist on vana angaariga, siis seal puudub küte. Seega on soovitatav külastajatel endale soojad riided selga panna, või pleed kaasa võtta.

Kui nüüd lavastuse sisu juurde tulla, siis ma pean tunnistama, et sisututvustuse põhjal sain aru sellest, et räägitakse südamest ja seega armastusest. Kusagilt käis läbi ka lause, et tegemist on vana Eesti muinasjutuga. Ja siis ma üritasin välja mõelda, et kuidas see kammerkoori sünnipäev siia juurde sobib. Ma poleks eluski uskunud, et tegemist on nii laheda asjaga. Kui ma nüüd ei liialda, siis see oli vist mul selle aasta üks parimatest elamustest, kui mitte täiesti parim. Siinkohal on sobilik veel kord tänada Tartu Ülikooli Kammerkoori, et nad mind oma sünnipäevale kutsusid ja mulle seda elamust pakkusid. Hoolimata sellest, et tegemist on nö sponsoreeritud postitusega, et ma ei pidanud midagi maksma, pole minu arvamus kübetki kallutatud. 

Nagu nimigi ütleb, oli tegemist südamepeitjate planeediga. Seal oli väga pikalt elanud üks kuri ja kibestunud vanamees (Tõnu Oja), kes oli oma südame ära peitnud. Vanamehe meelehärmiks oli seal planeedil ka üks neiu (Saara Nüganen), kelle jalg oli tantsimiseks nõtke ja kelle rinnas helises laul. Vanamees muidugi üritas neiule selgeks teha, et see naer ja laul ei ole elus vajalik ning märksa parem on end tundetuks muuta, ehk oma süda ära peita. Neiu muidugi arvas vastupidist ja oli valmis vanamehe südame üles otsima. Kõike seda nende tegevust ilmestaski Tartu Ülikooli Kammerkoor oma laulmisega. Tegelikult on vähe öeldud, et nad ainult laulsid. Minu meelest oli täiesti uskumatu, kui hästi nad liikusid ja samal ajal laulsid. Ning teegelikult oli koor täiesti näitlejameisterlikkuse tasemel, sest sageli tuli kooril end nö külmutada ja liikumatult ühes asendis seista. Või tellingutel ronida ja laulda. Näitlejatest ma ei hakka rääkimagi. Minu meelest olid mõlemad näitlejad oma rollidesse väga hästi valitud ja sisse elanud. Minul tuli igatahes järjekordselt pisar silmanurka, kui neiu lõpuks vanamehe südame üles leidis. Just see siirus ja lapsemeelsus, mis neius oli. Ja sinna vastandus kohe vanamehe kibestumus ja võib-olla elus pettunud olek. Kahjuks oleme me kõik sellised, et ühel hetkel me oleme kibestunud ja tõsised ja ei naera ja ei tantsi enam nii nagu me tegime seda süütute lastena. Siiralt. Nii nagu neiu etenduses ütles, siis tegelikult meis kõigis, ükskõik kui halvad või kurjad me ka poleks, on olemas midagi head ja me peame lihtsalt selle oskama üles leida. Ehk siis unustaks mõneks ajaks kogu selle kiiruse ja tehnoloogia, mis tänapäeval meiega kaasneb ja läheks lihtsalt õue, naudiks kevadet, kuulaks linnulaulu ja jookseks aasal lillede keskel või istuks linnas kasvõi botaanikaaeda maha ja mõtleks. Mõtleks sellele, mis meie elus meile rõõmu teeb ja kui tõesti tundubki, et elus pole midagi rõõmsat, siis kuhu me oma südame peitsime ja millal ning miks, et me enam elust rõõmu ei suuda tunda.

Kui selle filosoofilise jutu juurest nüüd konkreetsemalt etenduse juurde tagasi tulla, siis minul jooksis peas mitmeid paralleele. Esiteks olid koori näod ja juuksed kaetud saviga, mis meenutas mulle kohe Tartu Uue Teatri suvelavastust Odysseia, kus olid ka tegelaste näod ja juuksed saviga kaetud. Odysseia oli muuseas mu eelmise suve üks lemmikuid. Lisaks oli koori repertuaaris Veljo Tormise "Raua needmine", mille taustaks läädi trummi, taoti suuri plekktünne ja lõpuks lendas ka sädemeid. Konkreetselt selle lauluga seostus mul kohe Von Krahlis mängitud "Eesti meeste laulud". Igatahes emotsioone sai lauludega mitmeid. Osad laulud küll minu meelest temaatikaga ei haakunud, aga no koori esitus oli super ja ma oleks neid võinud niisama ilma igasuguse etenduseta ka kuulata. 

Igatahes lisaks sellele, et koori nägu ja juuksed olid saviga kaetud, olid lavastuses kasutusel ka saepuru, liiv, vesi ja tuli. Minu meelest olid need väga kujundlikud. Sügavust lisasid ka koori mustad riided, millele olid lisatud kahkivärvi jakid. Lisaks vanamehe hallides värvides riided. Need sobisid minu meelest sinna vanasse sõjaväe lennuangaari suurepäraselt. Lisaks värviline valguskujundus ja video. Kui alguses tundus angaar minu jaoks lagunenud ja tühi, kuid koos valguse, video ja inimestega ärkas see angaar justkui ellu. Mina juba suutsin ette kujutada, kuidas erinevate suurte teatrite lavastused võiksid seal angaaris välja näha. Ma igatahes loodan, et tulevikus õnnestub sinna angaari veel sattuda ja nautida. 

Mul on siiralt hea meel, et Eestis leidub julgeid inimesi, kes julgevad võtta tühja lennuangaari, kaks näitlejat, kammerkoori, natukene liiva, saepuru ja vett ning sellest panna kokku nii suurepärase vaatemängu. Ja mul on tõsiselt kahju sellest, et seda lavastust on ainult üks kord veel võimalik näha. Seega, kõik kellel tekkis huvi, kiirustage. Teie viimane võimalus seda ainulaadset lavastust näha on homme (22.mai). Minge, nautige ja laske oma hinge puhastada veel, tulel, ja laulul.

Ärge oma südant maha unustage ja leidke aega naeratada. Iga päev!