Kes on Zarah Leander?

20.detsembril 2016 Karlova teatris

Foto: Tiina Viirelaid

Ma arvan, et enamustel inimestel ei tekigi seda küsimust, et kes see Zarah Leander on. Nooremad inimesed ilmselt ei ole temast midagi kuulnud. Ja need, kes on temast kuulnud, ilmselt teavad kes on Zarah Leander. Mina pean käsi südamel tunnistama, et umbes kuu tagasi polnud mina sellisest inimesest mitte midagi kuulnud. Siis aga hakkasin ma ühel hetkel nägema igal pool reklaame, et Karlova Teatris etendub "Zarah Leander. Ühe legendi meloodiad ja mälestused". Ega ma siis ka veel väga huvi ei tundund, et kellega tegemist on. Lihtsalt kusagilt reklaamist oli silma jäänud, et tegemist on Rootsi päritolu laulja ja näitlejaga, kes pikalt elanud ja töötanud ka Saksamaal ning suuresti seal tuntuks saanud. Mina siiski seda temaatikat enda jaoks nii huvitavaks ei pidanud, et kohe kiirustada teatrisse piletit ostma. Nagu öeldakse, siis tark ei torma. Nii kirjutatigi mulle mõned päevad tagasi Karlova Teatrist ja uuriti kas ma oleksin huvitatud etenduse vaatamisest. Tavaliselt ma väga pikalt ei mõtle enne, kui ma "jah" ütlen, sest enamasti kutsutaksegi mind just nendele etendustele, mis on ehk veidi teistmoodi ja kuhu ma niisama ei läheks. Siiani olen aga nendest etendustest väga positiivse üllatuse saanud. Näiteks minu 2016 aasta teatrikülastuste topis on SÜDAMEPEITJATE PLANEET, mis on just üks nendest lavastustest, millest ma enne kuulnudki ei olnud, kui lavastuse produtsent mind seda vaatama kutsus. Samas sain ma sellest lavastusest väga hea emotsiooni ja tunne oli peale teatrit väga hea. Seega võiksin ma juba õppida, et teatrikülastustega võib ka veidi eksperimenteerida. Alati ei pea draamat või komöödiat vaatama kusagil suures teatrimajas. Sel korral ma aga mõtlesin paar tundi enne, kui vastasin. Esiteks tundus mulle, et teema ei paku mulle absoluutselt huvi ja teiseks tundus, et mul on ikka nii kiire ja väga palju teisi asju veel vaja ära teha (tüüpiline aastalõpp). Lõpuks ma ikkagi otsustasin, et tuleb aeg maha võtta ja pakkumine vastu võtta ning teatrisse minna. Seega minu suurim tänu Karlova Teatrile, et te mind endale külla kutsusite ja sellega mu maailma veidi avardasite.

Ma pean tunnistama, et ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline, kuna ma pole Ingrid Isotamme teatris näinud ja mingisuguste filmide ja seriaalide põhjal ta mulle väga meeldinud ei ole. Nõnda olin ma ka tema lauluoskuse suhtes veidi skeptiline. Samas ma teadsin, et lavastuses on palju laulmist. Lisaks ei tundunud kuigi ahvatlev terve etenduse aja ainult kahte näitlejat laval vaadata. Nii ma siis suhteliselt ilma igasuguste suuremate lootuste ja ootusteta teatrisse sisenesin. Ütlen kohe üsna alguses ära, et teatrist väljusin ma hoopis suuremate emotsioonidega. Pole mingeid eelarvamusi vaja. Enamasti need eelarvamused kipuvad meile väga vale pildi asjadest looma.

Kõige suurem üllatus kõnealuse lavastuse puhul minu jaoks oli see, et Ingrid Isotamm nii hästi laulab. Mul ilmselt oli mingi eelarvamus, et sellise käreda häälega ei saa hästi laulda. Ma eeldasin, et ma kuulen etenduses ainult mingit kriiskavat ja viisi mitte pidavat häält. Praegu on see koht, kus ma pean piinlikkust tundes tunnistama, et rohkem puusse annab panna. Kõige parem näide selle puusse paneku kohta on see, et etenduse ajal leidsin end mitmel korral mõttelt, et Ingrid Isotamm võiks oma plaadi välja anda. Kasvõi  Zarah Leanderi lauludega. Ma tahaksin kohe selle plaadi omanikuks saada. Kas on veel paremat näidet vaja selle kohta kui valele teele eelarvamused meid viia võivad? Nüüd ma saan aru, et Zarah Leander oli kontra-alt ja seega tema rolli sobis Ingrid Isotamme veidi käredam hääl nagu valatult. Kuna lavastuses oli laulmist palju, siis vahel oligi tunne, et ma istun kusagil hubases lounge´s ja kuulan mõnusat muusikat. Või istun ma mõnusas jazz-klubis ja kuulan head muusikat. Ma arvan, et Karlova Teatri väike ja mõnus atmosfäär andis etendusele nii palju juurde. Näiteks Vanemuise suures saalis poleks etendus pooltki nii hubasena tundunud. Või vaatan revüüteatrit. Teate, ma pole mitte kunagi oma elus revüüteatrit näinud oma silmaga. Kuni eilseni. See revüüteatri  koht oli vist üks mu lemmikutest. Sest nii tore on oma silmaga näha kuidas uhketes riietes inimesed laval laulavad ja tantsivad. Kes ei tea, mida see revüüteater endast kujutab, siis guugeldage. Mulle meenutas see natukene nagu viisakat kabareed. Viisakat selles mõttes, et kostüümid ei olnud nii paljastavad. Mulle on alati kabaree stiilis etteasted meeldinud, seega pole midagi imestada, et mulle see väike tantsu- ja laulunumber nii hirmsasti meeldis. Teine mu lemmik stseen oli Waldemardi laul, sest minu meelest oli see kõige võimsam laul kogu lavastuses. Kahju, et see eesti keeles oli. Minu meelest kõlavad laulud saksa keeles paremini kui eesti keeles, olgu siis mis laulud iganes. Siiski pean ma siinkohal tõdema, et ma olen liiga noor ja polnud  ühtegi lavastuses kõlanud laulu veel  varem kuulnud. Vähemalt nii lavastust reklaamiti, et kõlavad nii vähemtuntud kui ka tuntud laulud. Minu jaoks polnud ühtegi tuttavat laulu ega meloodiat. Nii ma siis arvangi, et ma olen nende laulude jaoks lihtsalt liiga noor. Eesti keeles kõlasid aga laulud minu jaoks kuidagi mahedamalt või mitte nii võimsalt. Saksa keeles oleks laulud minu jaoks võimsamad olnud ja Ingrid Isotamm oleks saanud veidi rohkem oma häält käristada. Aga see on juba minu viga, et mulle meeldivad võimsad laulud ja saksa keelsetes lauludes võiks rohkem dramaatilisust olla. Tegelikult oli laule ka niisama nauditav kuulata. Kuigi ma pean tõdema, et esimesed kaks laulu ma küll sõnadest aru ei saanud, kuigi laulud olid täitsa eesti  keeles.

Rohkem ma vist etenduse kallal nuriseda ei oskagi. Ma ausalt olin etenduse ajal juba lummatud. Olgugi, et laval olid Jaanus Teppomees ja Ingrid Isotamm kahekesi, siis põhiroll oli ikkagi Isotammel ja vabalt oleks võinud Zarah Leanderi lugu ka tema monoetendus olla. Jah, Jaanus Tepomees oli laval vajalik, et meeste rolle täita, kuid täiesti vabalt oleks Isotamm nendega ise ka hakkama saanud. Sest suurema osa ajast mängis ta mitut rolli korraga. Mulle meeldis just see, et selleks, et mängida mitut erinevat inimest ei olnud vaja meeletut kostüümide vahetamist või parukate või ma ei tea mille kasutamist. Piisas veidi hääle muutmisest ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval teine tegelane. Näiteks päris etenduse lõpus rääkis keskealine Zarah oma elust ja järgmisel hetkel oli Zarah veidi küüru jäänud ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval 70 aastane Zarah. Ma ei teagi, kas Isotamm on nii andekas seetõttu, et ta on nukunäitleja olnud ja sealt on arenenud oskus väikese vaevaga erinevaid tegelasi mängida või milles asi on. Piisas väikesest puusanõksust või kergest miimika muutusest ja kohe oli laval teine inimene. Ma olen lausa lummatud. Ausalt ka. Samas pean ma ka Jaanus Tepomeest kiitma, sest tema rollid vaheldusid ka üsna kiiresti. Kuna tal oli nö abistaja roll, siis tema oli laval vähem ja ei pidanud  nii palju erinevaid rolle mängima. Mingil hetkel tuli mulle tema nägu väga tuttav ette, aga ma ei suutnud välja mõelda, kust ma seda nägu tean. Suutsin ainult välja mõelda, et see oli mingi koomiline roll.  Sel korral olid tal tõsisemad rollid, kuid see-eest oli neid nauditav vaadata. Võib-olla mõningaid teatrikülastajaid Hitleri roll natukene häiris, kuid minul ei olnud selle rolli vastu midagi. Ega me siis ajalugu muuta ei saa, kui Hitler on osa ajaloost ja ta Zarah Leanderiga kokku puutus omal ajal. 

Lisaks äärmiselt andekatele näitlejatele oli ka lavakujundus hästi lahendatud. Põhimõtteliselt oli ühes lava nurgas Zarah garderoob ja teises nurgas väike diivan ja laud, mis kujutasid Zarah erinevaid kodusid ja ka teiste inimeste kodusid. Lisaks oli lava tagaosas stange kostüümidega, mida Ingrid Isotamm laval vahetas. Kogu kostüümivahetus oligi etendusse sisse kirjutatud ja sel ajal kui näitleja kostüüme vahetas, andis ta ka teksti edasi. Tavaliselt olen ma näinud lavastusi, kus näitlejad laval kostüüme vahetavad, kuid samal ajal on taustaks muusika või räägib keegi teine. Ühesõnaga juhitakse tähelepanu kostüümi vahetavalt näitlejalt eemale, et jumala eest keegi ei näeks,kuidas näitleja kostüümi  vahetab. Seega oli vahelduseks päris tore vaadata, kuidas kostüümivahetusi ei varjata ja need on oskuslikult lavastuse osaks kujundatud. Siinkohal au ja kiitus lavastaja Andres Dvinjaninovile. Lisaks äärmiselt toredale lavakujundusele olid ka Zarah Leanderi kostüümid säravad ja võimsad. Nii nagu ühele õigele diivale kohane. Kindlasti andsid kostüümid ka seda ajastu hõngu edasi. Mulle on koguaeg tundunud, et hoolimata sellest et oli sõda, olidinimesed sel ajal lõbusamad ja kandsid uhkeid  kostüüme. Tänapäeval me naljalt selliseid uhkeid kostüüme lavalaudadel ei näe ja sellist lõbutsemist. 

Ilmselt sobib lavastust vaadata nii nendel inimestel, kes on kunagi Zarah Leanderi muusika austajad olnud, kui ka noorematel. Näiteks mina võtsin lavastust kui head lugu sellest kuhu on võimalik välja jõuda, kui sa midagi väga tahad. Kuidas püüelda oma unistuste poole ka siis, kui isegi sinu enda lähedased sinusse ei usu. Kes meist siis ei oleks kunagi tahtnud kuulsaks näitlejaks või lauljaks saada? Ma vist ei pea sellele küsimusele vastama, sest miks ma muidu seda blogi pean. Selles osas oli lugu väga mõtlemapanev. Teisest küljest ei olnud tegemist aga mingi väga keerulise ja sügavamõttelise lavastusega vaid piisavalt kerge ja vaimuka lavastusega, mis sobis suurepäraselt lõõgastumiseks. Mina soovitan soojalt kõigil vaatama minna, sest nagu minu näitest näha, siis mina jäin etendusega väga rahule. Jäin lausa nii rahule, et soovitan etenduse pileteid jõulukingituseks osta. Kindlasti tärkas minus ka huvi Zarah Leanderi enda kohta ja ma panin tema elust rääkiva raamatu enda lugemisloendisse. Loeks juba jõulude ajal, kui ma ei peaks oma magistritööga tegelema. Igatahes ühel heal päeval ma selle raamatu ära loen. Kõik, kes nüüd lavastuse vastu huvi hakkasid tundma, peavad kiirustama, sest etendused toimuvad ainult detsembris ja järgi on jäänud ainult üksikud etendused 22., 23., 28. ja 29. detsembril algusega kell 19.00 Karlova Teatris. 

Veel kord suured tänud Karlova Teatrile, kes mind külla kutsus ja mulle sellise positiivse üllatuse valmistas!

PS! Kõik need, kes tahtsid teada, kes see Zarah Leander selline on, peavad küsimusele vastuse saamiseks teatrisse minema.

Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Dvinjaninov

Kunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Sven Kullerkupp ja Indrek Kalda

Koreograaf: Marika Aidla

Mängisid:

Ingrid Isotamm

Jaanus Tepomees

Klaveril saatis: Taaniel Pogga

Rohkem infot saab Karlova teatri kodulehelt SIIN