Kratt

Eesti Rahvusballeti külalisetendus Vanemuises 1.märtsil 2017

Pilt pärit Rahvusooper Estonia kodulehelt

Autor: Eduard Tubin
Dirigent: Kaspar Mänd
Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Tantsijad:
Oliver Jahelka - Peremees
Jevgeni Grib - Kurat
John Rhys Halliwell - Kratt
Sergei Upkin - Sulane
Marta Navasardyan - peretütar
Oksana Saar, Alexandre Konarev, Nanae Maruyama, Zachary Rogers, Elisabetta Formento, Aili Urata - kuradi käsilased
Heidi Kopti, Svetlana Danilova, Carlos Garcia, Adaam Ashcroft - Sulase sõbrad
Lisaks Eesti Rahvusballett ja Rahvusooper Estonia naiskoor

Uskumatu, et ma pole lausa kaks kuud teatrisse saanud. Ilmselt seepärast ma pileteid pikalt ette ei ostagi, sest ma ei tea miselu toob ja kas ma saan/tahan teatrisse minna. Samas ilmselt kui piletid oleksid olemas, oleks ma võib-olla ka teatrisse läinud. Hoolimata sellest, et mul on detsembri lõpust kaaslaseks olnud piinav köha, kurguvalu ja aeg-ajalt tekkiv palavik. Päris terve pole ma siiani, aga kuna ma enam nii kõvasti ei köhi, kui alguses ja mu köha ei ole nakkav, siis otsustasin, et tuleb see teatripaast lõpetada. Haiguslehe lõpetasin ka ära ja nüüd võib teatrisse minna. Siiski pean tunnistama, et see kahe tunnine teatrisaalis istumine väsitas mu korralikult ära. Ometigi käisin päevasel etendusel. Lootus oli, et õhtuks on blogipostitus valmis. Aga tegelikkus oli see, et tulin koju, valutasin veidi oma luid ja pead, võtsin paratsetamooli sisse ja üritasin kirjutada seni kuni silmad arvutiekraani ei suutnud enam vaadata ja peavalu väljakannatamatuks muutus. Selle ajaga olin suutnud täpselt postituse pealkirja ja tegelaste nimed ära kirjutada. Tundub, et pole see olek midagi niihea, kui ma ise arvata tahan.  Aga see selleks.

Eilsega algas ikkagi teatrikuu ka ja nii tuli see teatripaast lõpetada. Mida muud teatrikuu alguse ja teatripaastu lõpetamise puhul ikka vaadata, kui balletti. Ma pole nii ammu enam ühtegi balletti vaadanud, et natukene õudne on isegi. Aususe pärast peaks üles tunnistama, et ma olen oma elus vist tegelikult üldse ainult kahte balletti varem näinud. Üks neist oli „Pähklipureja“ ja teine „Casanova“. Ja mõlemat balletti kutsusid mind vaatama sõbrannad, seega ei tulnud algatus minult. Tegelikult ma olen vist ikka veidi rohkem sõna(muusika)teatri inimene, kui tantsuteatri inimene. Lihtsalt olen Krati kohta nii palju kiidusõnu kuulnud, et juba pikemat aega on soov seda näha. Kõige esimest korda lugesin Krati kohta Jete-Maria blogist (SIIN). Kuna Jete-Maria kiitis taevani, siis tekkis endal ka tahtmine see imeasi ära vaadata. Siiski pean tunnistama, et niigi palju olin balleti suhtes skeptiline, et Tallinnasse Rahvusooperisse kohe piletit ostma ei tormanud. Ei tundnud tookord vajadust balleti pärast Tallinnasse sõita. Ootamine tasus end ära. Nüüd toodi Kratt lausa koju kätte. No ja kui Kratt lausa koju kätte tuuakse, siis võib ju väikese palaviku, köha ja nõrkusega ikka teatrisse minna.

Kuna ma tean balletist praktiliselt mitte midagi (mitte, et ma teatrist üldiselt rohkem teaksin), siis ma sel korral ei oska isegi midagi analüüsida. Et kas tantsijatel tulid kõik liigutused perfektselt välja või mitte ja kas nad tantsisid muusikasse või mitte. Ma lihtsalt istusin Vanemuise rõdul ja vaatasin silmad pärani seda, mis laval toimus. Vaheaja saabudes ehmusin, et issand kui kiiresti aeg läinud on. Teine vaatus läks veel kiiremini. Seal nii palju ennast unustada ei saanud, sest vahepeal käis üks kõva pauk, mis mind balleti lummusest välja kiskus. Ma poleks eluski uskunud, et mina suudan ühte balleti nii ammulisui vaadata. Ja vaadata oli seal palju. Esiteks ilusad lihastes tantsijad. Ausalt ka ma tavaliselt ei vaata inimesi selle pilguga, aga kunagi üks sõbranna mainis, et balletiartistidel on nii võimsad lihased. Nii ma siis nüüd vahtisin ka neid lihaseid. Niipalju, kui neid kostüümist näha oli. Kostüümid ise olid muidugi ka vaatamist väärt. Kui enamasti kangastub inimestele balletiartisti kostüümina mehed sukkpükstes ja naised tutudes (balletiseelikutes), siis sel korral olid kostüümid hoopis teistsugused. Mehed olid ikka linastes talupojariietes ja naised kandsid ilusaid triibulisi rahvariideseelikuid. Kostüümikunstnik Gerly Tinn sooviski teha võimalikult autentseid kostüüme, kuid selliseid, milles siiski balletiartistidel oleks võimalik ka tantsida. Minu meelest on tulemus suurepärane. Mina vähemalt vaatasin neid rahvariideid väikese kadedusega. Endalgi võiks selline triibuline seelik olla, mis ei ole päris villasest riidest, vaid on mõnusalt õhuline ja kerge. Lisaks Kuradi ja tema käsilaste kostüümid olid ka väga efektsed. Lisaks kostüümidele oli ka lavakujundus väga efektne. Ma küll ei saanud päris hästi aru, miks vahepeal laest mingid puu siluetid alla rippusid, kuid see selleks. Tegelikult pole ma üldse kindel, kas need olid puud. Korraks tabasin end mõttelt, et need kujutised meenutavad seda uut eesti brändi „rändrahn“. Aga Estonia lavastus on enne esietendunud kui see rändrahnu asi välja tuli, seega ilmselt polnud tegu ikka brändinguga. Tagalaval olnud suur ja abstraktne kujutis oli minu meelest äge. Ma küll ei oska teda muudmoodi nimetada kui abstraktne kujutis, kuid see oli nii lahe, kuidas Kratt sealt seest ilmus ja kuidas Kuradi käsilased seal vahel tantsisid. Kõige ägedam oli lavastuse juures videokujundus. Küll põlesid taga taustal korralikud leegid, küll oli seal ilus pilvine taevas, millest paistis päikeseloojangu kuma jne. Kui taustaks oli sinakas kuma, mille ees rahvariietes tantsiti, siis mulle kangastus kohe pilt mere ääres toimuvast korralikust Eesti jaanitulest. Inimesed tantsivad tuljakut ja kaerajaani kuni koiduni välja. Vot selline Eesti teemaline ballett oli.

Eestlasele südamelähedaseks tegi lisaks kaerajaani ja tuljaku liigutustele, rahvariietele ka sauna stseen. Lavale toodigi päris saunalava, kus mehed end vihtlesid ja kerisele vett visates tekkis korralik aurupilv. Täpselt nii nagu päris saunas. Veidi häirisid mind meestel käes olevad klaasist õllepudelid. Mitte, et ma nüüd otseselt alkoholitarbimise vastane oleksin, aga mu meelest need klaaspudelid ei sobinud sinna. Pigem oleks võinud olla näiteks puust õllekapad. Kuigi ma saan aru, et lavastaja keskendus ikkagi rohkem tänapäevasele inimesele. Kuidas muidu seletada kasiinot. Ja mingis stseenis tundus mulle, et peremehel oli käes nutitelefon. Aga samas võis see olla minu enda fantaasia. Siiski jäi mind veidi häirima, et miks ei oleks võinud tantsijad siis kanda nö tänapäevaseid riideid. Minu jaoks lõid paratamatult rahvariided ja videotaust ettekujutuse, et tegemist on sajandi algusaastatega. Kui isegi mitte veel varasema ajaga. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et ma viimasel ajal olen sattunud jälle lugema raamatuid Eesti talupoegadest ja see tekitas sellise ettekujutuse. Ilmselt seepärast mind ka need klaasist õllepudelid häirisid. Samas tänapäeval on täiesti tavaline, et minnakse õllepudeliga sauna. Natukene häiris mind ka naiskoori kasutamine. Ma ausalt ei saanud jälle sõnagi aru, mida nad laulsid. Ja üleüldse tundus kuidagi kohatu see laulmine seal. Aga noh, see on minu probleem ilmselt. Samas oli see ka üks üllatusmomentidest. Laval tantsitakse ja järsku hakkab keegi laulma ja siis järgneb solistile veel terve koor.

Rohkem ei oska ma millegi kallal norida. Võib-olla ongi nii nagu Jete-Maria oma blogis kirjutas, et tegemist on koduse balletiga ja seepärast see meeldibki meile, eestlastele. Sest saalist lahkudes kuulsin ma teistelt külastajatelt ainult kiidusõnu. Muidugi need kaks bussitäit põhikooliõpilasi välja arvatud. Nende hulgas oli kuulda rohkem pahameelt, et miks orkester vahepeal kõvemini mängis ja miks vahepeal paugud käisid, et need äratasid nad üles. Mina igatahes olen siiralt üllatunud, et ma käisin balletti vaatamas täiesti enda soovil ja nii, et ma isegi ootasin balleti nägemist. Veelgi üllatavam oli minu jaoks see, et ma vaatasin seda ennastunustavalt ja pärani suurte silmadega. Seega julgen kõikidele soovitada, kes vähegi eestluse vastu huvi tunnevad. Uskuge mind, mingisugust suurt balletiarmastust pole selle balleti vaatamiseks vaja. Siiski päris väikesed lapsed võib koju jätta, sest neid võib-olla tõesti ehmatavad need paugud.

Ma avastasin alles nüüd postituse lõpus, et ma olen terve postituse ainult kiidulaulu kirjutanud ja mitte sõnagi sellest, millest ballett räägib. Laias laastus on balletil kaks sisuliini. Peamine sisuliin räägibki peremehest, kes pole oma firmaga rahul ja nii ta palub Kuradilt endale Kratti. Kratt hakkab peremehele raha tootma ja selle rahaga on nii nagu ikka. Raha on alati vähe, olgu seda kui palju tahes. See saabki peremehele saatuslikuks. Teine sisuliin räägib peretütre ja sulase (kellel veel tänapäeval sulased on?) vahelisest armastusest. Seega hallile argipäevale ja raha teenimisele vahele ka ilus armastuslugu. Mulle tundub, et armastuslugu on balleti kohustuslik element. Seda armastusloo liini vaadates tekkis mul paaril korral tunne, et balletis on armastuslood alati kuidagi dramaatilisemad ja efektsemad. Et miks ei võiks draamatükis näitlejad nii dramaatilisi liigutusi teha. Mu meelest oleks üldse huvitav kui keegi teeks ballettdraama. Et tantsitakse balletti ja samas on seal ka rekvisiidid, mida kasutatakse ja sõnaline osa. Samas pole seda vist võimalik teha, sest draamanäitlejaid balletti tantsima ilmselt ei õpeta ja balletiartistid jälle ei saaks ilmselt selle sõnalise poolega hakkama. Aga minu meelest oleks see nii huvitav vaadata.

Igatahes ma soovitan kõikidel, kellel vähegi võimalust on, minna Kratti vaatama. Kasvõi Tallinnasse. Ma usun, et te ei kahetse. 

Pildi autor: Reet Sau
Sellised nägid välja Kurat ja tema käsilased

Pildi autor: Reet Sau
See on see tagalaval olnud abstraktne kujutis. Suudab keegi seda kuidagi paremini nimetada?

Pildi autor: Reet Sau
Need on need ilusad seelikud, mis mulle meeldisid. Pildi põhjal küll ei ütleks, et tegemist on balletiga.

Pildi autor: Reet Sau
Üleval on näha need puusiluetid, mis mulle rändrahnu meenutavad. Jällegi pilt, mida vaadates ei ütles, et tegu on balletiga.

Rohkem infot balleti kohta saab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt SIIN