JAIK

15. septembril 2019 Eesti Rahva Muuseumis (Draama 2019 raames)

Ma arvan, et praegu on teatriringkondades kõige rohkem kõneainet pakkunud Von Krahli teatri lavastus “Jaik”. Nii ei saa minagi sellest vaikida. Kuigi ma saan aru, et ma pole selle lavastuse kohta arvamuse avaldamiseks piisavalt pädev inimene. Nimelt oli see mu esimene kokkupuude Von Krahli teatriga üldse.

Olen kuulnud, et mõnedki kriitikud on “Jaiki” nimetanud Von Krahli fännikaks. Just seetõttu, et lavastuses jookseb läbi kogu Krahli ajalugu. Etendust vaadates, tekkis mul endal ka selline kahtlus, et ilmselt on siin viiteid varasematele lavastustele, kuid kuna ma olen ainult mõne lavastuse salvestusest katkendeid näinud, siis ei saanud ma seda päris kindlalt väita. Nüüd saan, sest olen endast targematelt sellele mõttele kinnitust saanud. Järelikult ma ei saanud pooltest viidetest lavastuses aru.

Üleüldse käisin mina etendust vaatamas ERM-s, mida ei saa väga Krahliga võrrelda. Olles jälle kuulnud siit-sealt milline nägi etendus Krahlis välja, tekib mul vägisi tahtmine ka Krahli minna, et tõelist etendust näha. Nimelt on kogu Von Krahli teatrimaja pandud lavastuse jaoks tööle, mis lisab nähtule hoopis teise dimensiooni. ERM-s jäi see kiht tähendusest puudu. Näiteks tean ma, et Von Krahli majas võtab inimesed vastu nende legendaarne publikuteenindaja, keda ERM-s ei olnud. Kuigi kuna ma pole kordagi Krahlis käinud, oleks minu pärast võinud see teenindaja ka ERM-s olemas olla, ma poleks ikka aru saanud, et see mingi teistsuguse õhkkonna loob. Oleks tegemist Draamateatriga, siis küll, sest sealseid teenindajajd ma tean nägupidi. Ma tahaks lihtsalt teada, mida kogu Krahli maja ja sealsed inimesed sellele lavastusele juurde annaksid. Sest ma olen kindel, et „Jaik“ on lavastus, millest inimesed veel pikalt räägivad. Oleks siis ju tore ise ka veidi asjast midagi teada.

Umbes nii nagu omal ajal räägiti NO99 lavastustest. Ma arvasin, et ma olen ainus, kes NO99-ga paralleele tõmbas, kuid tänaseks tean, et ka teistel tekkisid sarnased seosed. Üheks põhjuseks sellise paralleeli tõmbamisel oli kindlasti erinevus traditsioonilisest teatrietendusest, millega inimesed on harjunud. Ma vabandan nüüd ette ära, kui ma kellegi jaoks kogu elevuse ära rikun. Sest suurim üllatusmoment ongi vist see, et näitlejaid füüsiliselt laval ei näe vaid kogu etendus tuleb videolt. Kuigi tehnoloogilisi lavastusi on ka varem tehtud, siis ma ei tea, et varem oleks tehtud lavastust, mida näidatakse ainult ekraani vahendusel nagu filmi. Samas nimetavad tegijad seda ikkagi teatrilavastuseks, mitte kinofilmiks. Aga kui te teatrisse lähete, siis olge valmis selleks, et te lähete vaatama viis tundi kestvat filmi. Kuna mina vaatasin etendust ERM-s, siis mina võin isegi öelda, et ma käisin kinos, sest mul puudub teadmine Krahli majast mis muudaks kogemuse teatriks. Samas, kui sa ikkagi lähed juba teatrimajja füüsiliselt sisse ja istud saali, kus sa oled harjunud etendusi vaatama, siis lavastuse filmilikkus kindlasti sinu jaoks väheneb.

Süžee ise räägib tulevikust ja sellest milline võiks olla meie tulevik liitreaalsuses ja kuidas liitreaalsus meid mõjutaks. Liitreaalsus on reaalse ja virtuaalse keskkonna ristamine. Lavastuses näeb see välja nii, et inimesed saavad teatud äppide abil reaalses maailmas enda välimust muuta. Umbes nii, et valid endale mingisuguse profiilipildi ja sellisena siis käidki reaalses maailmas ringi. Näiteks Donald Trumpi või Anne Veskina. Aga te kujutage nüüd ette mis maailmas juhtuks, kui me oma enda isikupära ära kaotaksime ja me kõik Donald Trumpide või Anne Veskitena kogu aeg ringi liiguksime.

Kuigi teema võib tunduda ulmeline, siis ei tea keegi, mis meid mõnekümne aasta pärast ees ootab. Paarkümmend aastat tagasi tundus täieliku ulmena ka see, et sa saad igale poole helistada ja telefonil pole isegi mitte nuppe vaja helistamiseks. Praegu räägitakse lihtsalt sotsiaalmeedia sõltuvusest, kuid ehk ongi tulevikus võimalik end liitreaalsuse abil ka reaalses maailmas näidata selle inimesena, kellena me sotsiaalmeedias esineme. Liitreaalsusmängud on juba praegu järjest arenev valdkond, miks ei või siis sotsiaalmeedia liitreaalsuseks areneda?

Teisalt räägiti lavastuses looduse invasioonist ja sellest kuidas seened lõpuks maailma üle võtavad. Eks igasugused kliimaprobleemid on praegu väga aktuaalne teema. Ja me võime küll ennustada, mis aastakümnete pärast meie looduses juhtub, kuid ilmselt ei tea keegi päris täpselt milline see loodus näiteks kahekümne aasta pärast on. Äkki tõesti vohavadki seened igal pool ja võtavad maailma juhtimise üle. Looduse kätes on maailm ja võime meid sotsiaalmeediast välja tõmmata. Paratamatult tuli mul selle paralleeliga meelde Valdur Mikita ja tema soome-ugrilastest kui viimasest metsarahvast rääkivad raamatud.

Kõige selle taustal näidati miitinguid, mis kehtiva liitreaalsuse vastu võitlesid. Eks tänapäevalgi korraldatakse miitinguid igasuguste asjade vastu ja poolt. Lavastuses mindi liitreaalsuse vastu võitlemises lausa nii kaugele, et korraldati plahvatusi ja inimrööve. Eks neidki tuleb tänapäeval väga palju ette. Kuigi tundub, et reaalsuses on röövijad ja pommipanijad ikkagi kavalamad, kui nad seda lavastuses olid.

Veel võib lavastusest leida tehisintellekti liini. Kuidas teha vahet tehisintellektil ja päris inimesel. Kas tõesti on võimalik, et tehisintellekt on lõpuks nii inimese sarnaseks disainitud, et teda eristab inimesest ainult see, et ta pole suuteline arvutis tegema linnukest kasti: „ma ei ole robot“ või trükkima vastavaid tähe ja numbri kombinatsioone, mis tõestavad, et tegu pole robotiga? Kas tõesti võib ka tehisintellekt tunda armastust ja soovida kellegi hulka kuuluda? Tehisintellektid Eva ja Andres võivad viidata ka Piiblist tuntud Aadamale ja Eevale (on ju nende nimedki sarnased) ja esimeste inimeste (tehisintellektide) armastusele. Sellisel juhul oleks tehisintellektid loonud Marko ja Jaak justkui Jumala staatuses. Selline Piiblist lähtuv lähenemine annaks aga kogu loole hoopis teise lähtepunkti.

Nagu juba eespool sai mainitud saab lavastust ka puhtalt Von Krahli teatri ajaloojutustusena käsitleda. Keerleb kogu tegevus ikkagi Sigismund Von Krahli üles otsimise ümber. Ehk siis võib piltlikult öelda, et läbi ajaloomeenutuste otsitakse Von Krahli teatri hinge ja südant. Kindlasti on Krahli tulihingelistel fännidel saalis huvitav istuda ja kunagisi parimaid teatrielamusi uuesti meenutada. „Jaik“ võiks olla Von Krahli enda Kalevipoeg, kes muistseid vägitegusid teeb. 

Nagu näha siis mõtlemisainet jagub küllaga. Kindlasti on siin välja pakutud teemad minu piiratud mõttetegevuse vili ja keegi teine tõlgendaks lavastust hoopis teisiti. Mu mõte on hoopis selles, et ühte asja võib tõlgendada väga erinevalt ja nii võiks igaüks endale mõne meelepärase teema leida, mis lavastuse talle omasemaks ja huvitavaks muudab. Fakt on see, et lavastus meeldib meile siis, kui me suudame sellega samastuda. "Jaiki" puhul pigem on see oht, et need teemad on nii sügavale ära peidetud, et inimesed ei pruugi neid esmapilgul üles leida ja lasevad end hirmutada etenduse pikkusest ja sellest, et kogu tegevus toimub ainult ekraani vahendusel. Kes see ikka tahaks 25, 35 või 45 eurot maksta kinopileti eest. Ja mõelge vaid, kui palju asju saaks kodus 5 tunniga tehtud. Äkki keegi teist saab siit mõne niidiotsa, millele teatris olles toetuda.

Kaasa teeb kogu Krahli trupp ja veel palju näitlejaid teistest teatritest. Lisaks veel mitmed tuntud näod teistelt erialadelt. Selles mõttes on seda lavastust kindlasti aastakümnete pärast hea vaadata ja meenutada, kes tuntud inimestest meil praeguses Eestis tegijad olid. Teisest küljest pakub tuntud saatejuhtide, dirigentide, poliitikute ja muusikute kasutamine ka teatavat võõritusefekti ning paneb publiku korraks muigama, sest oleme harjunud neid inimesi hoopis teisel elualal ja teises keskkonnas tegutsemas nägema. Mulle tundub, et siin on Krahl eeskuju võtnud mõne aasta tagusest Kinoteatri aastavahetusprogrammist ERR-s, milles tegid muuhulgas kaasa Kaja Kallas ja Rein Lang.

Kui seda vaadata lihtsalt kui ühte lavastust ja mitte väga mõelda mida lavastusega öelda tahetakse, siis võib lavastus tõesti igav tunduda. Eriti kui sa pole ulmekate fänn. Või kui sa arvad, et tulid mitmemiljonilise eelarvega kassahitti vaatama kinno. Sest mitmed monteerimised on sellised, et ega nad väga tõetruult tehtud pole. Plahvatus on näiteks sama koomiline nagu kunagises ERR-i sarjas „Mustad lesed“ (see plahvatus, mida kunagi ka „Tujurikkuja“ ära mainis). Seega võivad need asjad häirima hakata. Mina ikkagi olin selle teadmisega saalis, et tegemist on teatriga ja mind need monteerimised ei häirinud. Pigem võtsid just muigama ja panid mõtlema, et huvitav paljud saalisolijatest sellise montaaži peale hambaid kiristavad. Või mõtlesin sellele, et kuidas meie tehnoloogia on arenenud, et teatris saab sellist montaaži pakkuda ja enam ei pea kõike paberile joonistama.

Kuigi ma pole kohe mitte üldse ulmekate fänn, siis „Jaik“ mulle huvitaval kombel isegi meeldis. Ja ma ei teadnud sellest mitte mingit eellugu. Nüüd olen kindlasti targem ja vaataksin teise pilguga. Äkki meeldiks veel rohkem. Aga hoolimata sellest, et ma pole kunagi Krahlis käinud ja ma ei saanud aru, et kogu tegevus toimuski Krahli majas, siis midagi mulle selles lavastuses meeldis. Ma ei tundnud selle 5 tunni jooksul kordagi igavust ja nii mõnelgi korral oli lausa kahju, et vaheaeg tuli, sest oleks tahtnud kohe edasi vaadata. Nutta ma ei saanud, aga naerda sain küll päris palju. Eks need, kellel oli rohkem äratundmist, naersid veel rohkem ja häälekamalt. Igasugused mõtted hakkasid küll peas ringi jooksma. Eelkõige need probleemid, mida lavastusest võimalik leida on.

Ma ei tea, kuidas ERM-s toimunud etenduste piletitega oli, aga Krahli enda majas toimuvatele etendustele on võimalik osta pilet nii toitlustusega kui ilma. Vaadates kui palju sööke alles jäi, siis ilmselt paljud ei teadnud seda, et vaheajal oli söök ka ette nähtud. Söök pidi ka lavastusega kokku käima, kuid siinkohal pean ma küll oma rumalust tunnistama ja ütlema, et mina ei saanud küll aru, mis erinüansi see toit oleks andma pidanud. Äkki ma magasin selle koha lavastuses maha. Ma ei näinud ühtegi viidet toidule. Oleks seeni pakutud, siis ma oleks seosest aru saanud. Kes selle söögi osas targemad on, võivad mind ka informeerida.

Igatahes ühel õigel teatrihuvilisel soovitan teekonna Von Krahli teatrisse ette võtta. Ma arvan, et midagi sellist pole te veel varem näinud ja ma ei tea, kas tulevikus veel näete ka. Kõik need, kes NO99-st puudust tundsid, peaksid kindlasti rõõmustama. Äkki Von Krahl võtab NO99-st jäänud tühimiku üle. Eks seda näitab aeg.

Autor ja lavastaja: Peeter Jalakas

Kunstnik: Kristel Saan

Videokunstnik: Emer Värk

Monteerijad: Moonika Põdersalu, Jette Keedus

Eriefektid: Sander Tuvikene

Mängisid: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Ingmar Jõela, Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Steffi Pähn, Ivo Reinok, Raivo E. Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak

Kuna lavastuse valmimises on kaasa löönud väga palju tehnilise meeskonna liikmeid ja ka näitlejaid on tegelikult rohkem, siis ülejäänud inimeste nimesid, kes lavastuses kaasa lõid näeb teatri koduleheküljelt SIIN.

* – postituse päisepilt on pärit Von Krahli facebooki lehelt

Loe edasi

Väike prints

13. septembril 2019 Tartu Elektriteatris (Festivali Draama 2019 raames)

Kunagi, kui ma veel gümnaasiumis õppisin ja vaikselt näitlejaametist unistasin, teadsin ma vist kõiki üliõpilasi, kes Lavakas näitlejaks õpivad. Mõned aastad hiljem olin ma samuti sealsete nimedega kursis ja kui üliõpilastest said diplomeeritud näitlejad, ei olnud nende nimed ja näod mulle teatris enam võõrad. Viimastel aastatel on juhtunud, et ma kohtan noori, äsja Lavaka lõpetanud näitlejaid siis kui nad on juba teatrisse tööle asunud ja mõtlen, et miks ma neist varem midagi kuulnud pole. Enda viga, ma tean. Aga nüüd õnnestus see viga mul parandada. Sattusin Draama 2019 festivali ajal vaatama Lavaka 29. lennu diplomilavastust (lavastajaks Elmo Nüganen) „Väike prints“, kus sain kõigi selle lennu üliõpilastest põgusa ülevaate.

Hetkel on veel kõiki nimesid ja nägusid raske kokku viia, kuna saalis on etenduse ajal ikkagi pime ja neil olid kõigil samasugused riided seljas. Lisaks tüdrukutel veel sarnased soengud ka. Vähemalt oma kahe tekkinud lemmiku näo ja nime suutsin ma kokku panna. Nimelt meeldis mulle kõige rohkem väikest printsi kehastanud Maarja Johanna Mägi. Aususe mõttes peab tõdema, et väikest printsi mängisid mitmed teisid veel, kuid Maarja Johanna Mägi oli nn see „põhiprints“, kes loo alustas ja lõpetas. Tema suutis minu jaoks printsi kõige kaasahaaravamaks mängida. Kohati oli mul isegi printsist kahju. Eks sellele aitas kaasa see, et Mägi mängis printsi mingi seletamatu lapseliku uudishimu ja soojusega. Kuigi „Väike prints“ pole kunagi mu lemmikraamat olnud, siis just sellisena ma raamatu põhjal väikest printsi ette kujutasingi.

Sel korral jäid teised printside kehastamised minu jaoks veidi parodeerimiseks või nalja tegemiseks. Ma saan aru, et kursusel on üliõpilasi rohkem, kui lavastuses osasid ja Elmo Nüganen oli tegelikult selle probleemi oskuslikult lahendanud. Nii mängisid mitmed poisid vaheldumisi alla kukkunud lendurit ja teised printsi. Iga näitleja andis kas printsile või lendurile oma uue kihi, mida siis avastada. Kuigi põhilise näo ja teo andsid lendurile ja printsile ikka põhinäitlejad. Näiteks printsi puhul tundus mulle, et teised osatäitjad pidid muidu pigem melanhoolsele printsile naljakamaid varjundeid andma ja tegid printsi koomilisemaks, kui ma raamatust mäletasin.

Nagu ma ennist mainisin, siis eriliselt jäid silma kaks inimest. Kui üks oli Maarja Johanna Mägi, siis ka teine silmapaistev inimene oli tütarlaps, nimelt Kristiin Räägel. Eriti geniaalne oli tema rebase osatäitmine. Kuigi ta oli samasugustes pruunides sõjaväeriideid meenutavates riietes, kui teised, siis kogu tema miimika ja liikumine oli rebane mis rebane. Sellise rebase lõksu langeksin minagi ja hakkaksin rebasega sõbraks. Kui ma ei eksi, siis oli Räägel ka see neiu, kes väga võluvalt laulis. Ja kui ma siiski eksin, siis palun vabandust, sest tänu samasugustele riietele nägid kõik nii sarnased välja.

Poiste nimesid ja nägusid ma kokku viia ei suutnud. Kuigi kavalehel on kõikide pildid koos nimedega välja toodud, siis etenduse ajal ma nina pidi kavas ei istunud ja nii jäidki poiste nimed ja näod kokku viimata. Vabandan ennast sellega, et poisse oli veidi rohkem ka. Seetõttu ei oskagi ma ühegi poisi kohta personaalselt midagi eraldi välja tuua. Aga kõige enam meeldisid mulle need poisid, kes staare mängisid ja nõudsid, et prints neid jumaldaks. Minu jaoks oli see kogu lavastuse kõige energilisem stseen. Mikrofonid ja taustamuusika andsid kogu stseenile erilise energia. Kuigi ma pole filmi „Maailma suurim showmees“ näinud, olen selle treilerit näinud. Ja minu jaoks tundus staaride stseen sama energiaga ja kuulsusejanuga, mis läbib „Maailma suurim showmees“ filmi.

Kuna ma läksin jälle ettevalmistamata teatrisse, siis üllatas mind eelkõige lavakujundus. Ma saan aru, et Elektriteatris mängiti lavastust umbes kümme korda suuremale publikuhulgale, kui seda Tallinna Linnateatri Stuudios tehakse, kuid ometigi ei kaotanud lavastus oma intiimsust. Kuna näitlejad ja publik istusid läbisegi poodiumi ümber, siis ei teadnud sa kunagi kes järgmiseks püsti tõuseb ja mida ta parasjagu tegema hakkab. Osaliselt lõi selline paigutus suurema ühtsustunde, kuid samas oli tunda, et mõni inimene oli liigselt krampis sellest, et näitlejad nii lähedal on. Ma kujutan ette, et paljud mõtlesid sellele, kuidas õige oleks reageerida ja mida näitlejad neist arvavad, kui nad mingile situatsioonile kuidagi reageerivad.

Ehk siis keset saali oli kõrge poodium, mis pealt oli liivaga kaetud ja mille ümber olid toolid. Näitlejad toimetasid peamiselt poodiumil, kuid ka poodiumi ümber ja publiku vahel. Poodiumi ühes otsas oli väike poodium millel oli laud igasuguste mutrite ja mingi aparaadiga. Selle laua taga istus lendus ja parandas oma lennukit. Kogu ülejäänud tegevus toimus teise poodiumi ümbruses. Erinevaid planeete aitasid luua valgusefektid, poodiumil olev liiv ja taskulambid. Lavakujunduse poolest igati lihtne lahendus. Aga nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu.

Sel korral pääseski just tänu lihtsale lavakujundusele ja lihtsatele kostüümidele esile näitlejate mänguoskus. Ja see ongi diplomilavastuse puhul ilmselt kõige olulisem. Lihtsa lavakujunduse all pean silmas seda, et lava polnud erinevate rekvisiitidega üle koormatud. Samuti ei tea ma seda, kas kostüümid olid õmblejatel lihtsad või keerulsied õmmelda, aga nad oli selles mõttes lihtsad, et kõik olid samasugused ja ühte tooni. Nii ei väsinud silm liigselt kirjudel kostüümidel ja samuti ei hakanud ükski kostüüm domineerima. Nii poodium, laud koos seal olevate masinatega kui kostüümid olid toon-toonis ja täiendasid teineteist. Minus tekkis paratamatult tunne justkui ma vaataks lugu, mis räägib maailma algusest või selle loomisest ja elust enne värvide tekkimist. Natuke ikka oli juba maailma värve loodud ka, sest väikeseks kirsik tordil olid tütarlaste punased huuled.

Nagu ma juba mainisin, siis mina pole eriline „Väikse printsi“ austaja kunagi olnud. Seega olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline. Aga kui võimalus avaneb, siis tuleb lavastus ära vaadata. Ma natukene kartsin liigset muinasjutulikkust ja heledapäist lokkis juustega printsi ja helgeid värve. Reaalsus oli aga hoopis minu ettekujutusele vastupidine. Ja see pani mind huviga vaatama. Tekstile ma kahjuks küll väga ei süvenenud, aga mulle meeldis just vaadata lavastuse füüsilisemat ja tehnilist poolt. Näiteks lennuki alla kukkumine ja hiljem õhku tõusmine jättis väga kustumatu elamuse. Ja need valguse ja varjude mängud, mida taskulampidega loodi, olid samuti äärmiselt nauditavad.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et Elmo Nüganen lavastuse otsustas ilma liigse „vahuta“ üles ehitada. On ju 29. lennu juhendajaks lisaks Elmo Nüganenile ka Anu Lamp, kes mõlemad on suurepärased näitlejad ja lavastajad, kellel on palju õpetada. Praegu said üliõpilased suurepäraselt demonstreerida oma näitlejameisterlikkust ja rolli loomiseks vajalikku tehnilist oskust.

Kuigi tegemist on muinasjutuga, siis lastele ma ikkagi lavastust ei soovitaks. Neil võib nii tumedas keskkonnast lihtsalt igav hakata.

Autor: Antoine de Saint-Exupéry

Dramatiseerija ja lavastaja: Elmo Nüganen

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Helikujundaja: Arbo Maran

Mängisid:

Jan Erik Ehrenberg

Ekke Hekles

Simo Andre Kadastu

Martin Kork

Maria Liive

Lena Barbara Luhse

Maris Lüüs

Märten Metsaviir

Maarja Johanna Mägi

Kaarel Pogga

Oskar Punga

Ken Rüütel

Kristiin Räägel

Oskar Seeman

Andreas Aadel

Markus Helmut Ilves

Mihkel Kohava

Elise Metsanurk

* – Päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt

Loe edasi