Sirli, Siim ja saladused

 26. septembril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Eks me kõik oleme vahetevahel millestki unistanud. Täiskasvanutena ilmselt unistame veidi ratsionaalsematest asjadest kui lapsena ja ega me täiskasvanutena ei taha väga tunnistada ka, et me millestki unistame. Unistamine on ikka rohkem laste pärusmaa. Lastele on selles osas palju rohkem lubatud ja nemad võivad unistada sellest kuidas nad pilvebaleriinid või superkangelased on. Unistama peab, sest see annab jõudu ja motiveerib meid edasi tegutsema. Räägivad ju mitmedki elustiili gurud ja coach-id samuti, et oma tulevikku tuleb visualiseerida, et soovid täide läheksid. Mis see visualiseerimine muud on kui unistamine.

Just unistamisest ja sellest, et unistades on kõik võimalik, räägibki Rakvere Teatri koguperelavastus „Sirli, Siim ja saladused“, mis põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel raamatul. Kuigi tegemist on koguperelavastusega, jäi mulle mulje et pigem on lavastusest hästi palju õppida just lapsevanematel. Näiteks seda, kuidas mitte ära unustada seda millest täiskasvanud lapsena unistasid. Sest see unistus võib kahte põlvkonda ühendada ja aidata vanematel oma lapsi paremini mõista ja kuulata. Näiteks tahtis Siim (Imre Õunapuu) minna isaga (Peeter Rästas) kalale, kuid isal polnud selleks mitte kunagi aega. Nagu hiljem selgus, oli isa lapsena unistanud samuti sellest, et enda isaga kalale minna, kuid tema unistus ei täitunud. Kuigi isa oli lapsena lubanud, et tema viib enda poja tulevikus kalale, ta seda siiski teinud ei olnud, sest keegi polnud teda tema lapsepõlves kalale viinud ja seepärast ei teadnud ta kuidas kalalkäik täpsemalt toimuma peaks. Teadmatus põhjustas temas hirmu ja seetõttu lükkas ta enda pojaga kalale minekut samuti edasi. Kui me ei julge enda unistusi täide viia, siis võibki ühel päeval juhtuda, et mingid tegevused või oskused kaovad jäädavalt, sest täiskasvanud ei julge proovida ja laste unistamisest jääb väheks kui vanemad nende unistusi täita ei aita. Seega julget unistamist ja ärge kartke oma unistusi ellu viia!

Natukene jäi mind häirima ka see, et Sirli (Grete Jürgenson) siunas kogu aeg enda matemaatika õpetajat ja seda kui halb on matemaatikat õppida. Ühelt poolt saan ma sellest aru, sest kellele meeldiks lapsena matemaatikat õppida. Teisalt just seetõttu olekski võinud lavastus julgustada lapsi matemaatikat õppima. Praegu jäi lavastusest kõlama, et matemaatika on nõme ja palju parem on unistada kui matemaatikat õppida. Mina oleksin kuidagi matemaatika õppimise sidunud kojamehe (Elar Vahter) päästmisega vaimuhaiglast.

Mulle on kusagilt meelde jäänud, et lastele meeldimiseks tuleb kohe esimeste sekunditega nende tähelepanu endale püüda. Ma pole küll laps, aga mulle tundus et lavastuse esimesel minutil toimunud perekonna sõnatu edasi-tagasi sagimine oli saalis viibivate laste jaoks veidi igavavõitu. Isegi mina mõtlesin korraks, et huvitav milleks see vajalik on. Õnneks on lastel parem kannatus, kui ma oodanud olin ja kõik püsisid vagusi ning ootasid ära, mis edasi saama hakkab. Siiski tundus mulle, et lastele jäi lavastus veidi igavaks ja nad ei elanud laval toimuvale väga kaasa. Kui üks väike lasteaialaps välja arvata, kes tahtis etenduse lõppedes lavalt butafooriana kasutatavat kaneelisaia kaasa võtta.

Selleks, et postitus liiga negatiivsetes toonides ei tuleks, jagan midagi positiivset ka. Mulle meeldisid väga pallimeres olevad pallid, mis lõpuks lava täitsid. Lavastuses olid pallid mõeldud veemullidena kuna laste fantaasia järgi oli nende kojamees vetevalla prints ja vajas kojamehe ämbris olevat vett, et elus püsida. Eriti tavalistest pallimere pallidest suuremad ja läbipaistvad pallid, mis meenutasid veidi suuri seebimulle. Ma polnud muidugi ainus, kellele pallid ja butafooriana kasutatud kaneelisai ahvatlevatena tundusid. Päris mitu last üritas etenduse lõppedes lavalt lisaks kaneelisaiale just neid värvilisi palle kaasa haarata. Järelikult köitsid need asjad laste tähelepanu veidi rohkem kui laval toimunud tegevus. Vähemalt mulle jäi selline mulje.

Mina otseselt ei kahetse, sest mulle isiklikult lavastus täitsa meeldis. Kui arvestada seda, et tegemist oli lastelavastusega. Samas jäi mulle ikkagi mulje, et lastele oleks midagi sellist rohkem peale läinud, kus neid oleks rohkem kaasatud. Kava järgi pakkudes tundub, et lavastus on pigem eelkooliealistele lastele mõeldud, sest kavas on palju nuputamist ja peegelkirja jms mis pakub pigem väiksematele huvi. Samas lavastus oli üles ehitatud selliselt, et eelkooliealistel oli pigem igav etendust vaadata.

Autor: Andrus Kivirähk
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Mari Anton
Kunstnik: Mailiis Laur
Helilooja: Markus Robam
Liikumisjuht: Hanna Junti
Videokunstnik: Kerttu Kruusla
Valguskujundaja: Märt Sell
Osades:
Grete Jürgenson – Sirli
Imre Õunapuu – Siim
Elar Vahter – Kojamees
Liisa Aibel – Moonika; Moonika ema (vaimuhaigla õde)
Silja Miks – ema
Peeter Rästas – isa; härra Lammas
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.