pühapäev, 29. märts 2015

Kagu-Eesti maateatrite päev

28.-29. märts 2015 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Mis saaks veel parem olla, kui kaks päeva täis teatrit. Tundub nagu ilus helesinine unistus. Ja lisaks sellele veel kaks teatriteemalist õpituba. Ja kõik täiesti tasuta. Siiski peab vist mainima, et tegemist oli harrastusteatritega. Programmis oli kahel päeval kokku 11 erinevat etendust ja kummalgi päeval üks koolitus. Minu kahte päeva mahtus siiski 10 etendust ja mitte ühtegi koolitust. Koolitused jätsin välja sel lihtsal põhjusel, et mulle koolitaja kahjuks ei sümpatiseerinud.
Kuna mul õnnestus 10 erinevat etendust vaadata, siis igaühe kohta eraldi blogipostitust ei tule. Lihtsalt väga pikale läheks asi ja kuna etendused tulid küllalti üksteise järgi, siis paratamatult pole mul kõikide etenduste kohta kõiki nüansse meeles. Kuigi ma üritasin endale märkmeid teha. Aga ma panen siia postitusse kõik etendused esinemisjärjekorras kirja ja iga pealkirja alla tuleb väike arvamus etendusest. Nüüd oleks vist õige aeg ära mainida, et kõiki etendusi vaatas ning hindas ka žürii, kelle koosseisu kuulusid näitleja Tanel Saar, teatripedagoog Virko Annus ja Võru Draamastuudio juhendaja Agur Seim. Minu jaoks oli üllatav see, et osales väga mitmenäolisi etendusi. Esindatud oli monoetendus, muusikal, komöödia kui ka terve hunnik draamalavastusi.
Esimest päeva alustas Lutsu Teatri Selts "Presidendi loož":
Selle etenduse kohta leiab vanemate blogipostituste hulgast isegi täitsa eraldi sissekande. Siiski oli teist korda vaadata ehk isegi parem, kuna ma teadsin mida oodata, ning seekord sain näiteks laulusõnadele rohkem tähelepanu pöörata. Eks esimesel korral tulid need laulud päris ootamatult. Seekord olin nendeks aga valmis juba. Samuti oli näha, et tüdrukud laulsid tunduvalt paremini. Siiski pean ära märkima, et peaministrit kehastav Uno Nagelmaa ajas seekord teksti üsna palju segamini. Ei tea, kas tegemist oli teadmisega, et saalis istub žürii, kes etendust hindab, või oli see millestki muust tingitud. Etendust vaatas ka Põlva vallavanem Georg Pelisaar ja seepärast oleks mulle meeldinud, kui etenduses oleks ka teda mainitud. Sest korduvalt käis jutt, et üks linnapea üritab presidendi kohta endale saada ja mul nagu meenub esimesest korrast, et siis mainiti konkreetselt ära Põlva linnapea. Oleks huvitav olnud vallavanema reaktsiooni näha. Selline veidi üle võlli keeratud huumor. Igatahes positiivne on see, et valdavalt kõik näitlejaid pidid lisaks näitlemisele ka laulma, ning lavalt ei puudunud ka tantsud. Igati korralik algus sellisele kahepäevasele teatriparaadile.
Edasi tuli Vana-Koiola näitering "Titaanide heitlus":
Ma sain aru, et tegemist on poksiringiga ja arvasin, et kogu etendus räägib poksijatest. Asi oli kergelt öeldes kummaline, kui lavale tuli pearaamatupidaja ja üks maamees, kes raamatupidajalt tõendit tahtis. Kõrgemal istus üks mees, kes andis raamatupidajale ja maamehele nende vestluse eest punkte, nagu oleksid nad poksiringis võistlevad poksijad. Samuti tulid iga veidikese aja tagant raamatupidaja ja maamehe juurde nö treenerid, kes neilt higi pühkisid, või huuli värvisid vms. Minu jaoks jäi nende treenerite roll üsna arusaamatuks. Püandina tuli kohtunik kõrgustest alla ja läks süntesaatori taga istuva mehe juurde ja ütles, et küll me korraldasime täna hea etenduse ning kõige lõpetuseks tegid nad koos ühe selfie. No ma sain aru juba etenduse ajal, et kohtunik nö jälgib seda mängu ja puldiga suunas sündmusi, kuid ma ei saa ikka üldse aru, et mis mõte sellel oli. Kas nas olid siis mingid teistest kõrgemal olevad inimesed, et nad teiste elusid korraldavad? Või mis moodi neil on võimalus niimoodi sellist showd teha? Kahju tunnistada, aga minu jaoks oli tegemist ühe nõrga etendusega. Ei meeldinud mulle see lava ülesehitus toolidest (mis jättis minu jaoks üsna odava ja kuidagi muuseas valmis tehtud lava mulje) ega ka see etenduse konseptsioon üldiselt. Aru ma ei saa, kuidas teise päeva lõpuks Vana-Koiola nii palju auhindasid kohtunikelt sai. Ilmselt pole ma moodsa kunstiga sinapeal.
Lasva Rahvamaja näitering Näitelust "Äärmiselt piinlik":
Peale minu jaoks olematu lavakujundusega etendust oli mul hea meel näha korraliku lavakujundust. Laval oli terve hunnik lilli, diivan, baarikapp ja mõned toolid. Ma pean tunnistama, et mulle päris meeldis etenduse algus, aga lõpp vajus minu jaoks kuidagi väga ära. Näitlejad hakkasid minu jaoks mingil hetkel liiga üle mängima ja sellega kaotas etendus oma väärtust minu jaoks. Ilmselt oli kuigi palju süüdi ka suhteliselt ebareaalne süžee. Nimelt rääkis etendus abielupaarist, kellele tuli nädalavahetuseks tütar koos oma peigmehega külla. Tulevane väimees aga avastas oma ämma ja äia suure saladuse. Nimelt juhtus seal perekonnas pidevalt erinevate inimestega õnnetusi, mille tõttu inimesed surma said. Näiteks olid surnud aknapesija, pitsakuller, teleriparandaja ja ma ei mäleta kes kõik veel. Ühesõnaga pidi perekonnaga tutvuma tulema vikaar, keda tuelvane väimees üritas iga hinnaga majast välja ajada, et vikaar surma ei saaks. Lõpuks tulid külla veel väimehe ema ja tädi, kelle eest siis hakati varjama surnud teleriparandajat (kes oli tiigis) ja lõpuks ikkagi surnud vikaari, kes aias toolis igavest und magas. Ilmselt oleks pidanud tegemist olema komöödiaga, kus keegi midagi varjab ja susserdab, kuid minu jaosk ei olnud see naljakas. Mida on naljakat selles, et surnud vikaari sõidutatakse mööda aeda aiakärus ringi? Või siis selles, et laibad peidetakse külaliste autosse, kes kahtlustavad midagi kahtlast? Ja selle laipade peitmisega lugu ka lõppes. Aga üldiselt oli tegemist kolmest etendusest kõige paremaga.
Lasva Rahvamaja näitering Häänali "Villa Pungerja":
See on siis see ainus etendus, mida ma ei näinud, seega ei oska midagi arvata. Aga kuidagi liiga ruttu sai etendus läbi. Seega ma julgen teha suure oletuse, et nii lühikese aja jooksul ei saanud seal laval midagi väga põrutavat juhtuda.
Kanepi harrastusteater "Klassipilt":
Ainus monoetendus. Ainus osaleja, Kent Joosep pälvis ka meespeaosa auhinna. Kui näitlejatööd hinnata, siis oli tegemist väga hea näitlejaga. Suutis mängida üsna paljusid erinevaid rolle, siiski käis tema jutust rohkem tegelasi läbi, keda ta näiteks mängida oleks võinud. Ma nüüd pole päris kindel, kas tegemist oli sellega, et ma olin just söömas käinud ja seetõttu kippus uni peale tulema, või oli asi selles, et terve hommik oli juba erinevaid etendusi vaadatud, aga ma ei suutnud enam mingil hetkel keskenduda. Näiteks pole ma siiani ära ühendanud, mis seos oli pealkirjal "Klassipilt" ja poisil olevatel kõhuussidel. Ma oleksin sellise pealkirjaga etendusest ilmselt eeldanud rohkem kooliga seonduvate mälestuste meenutamist. Või pole ma veel nii suur teatriinimene, et head monoetendust nautida. Sest paratamatult kipub inimestel mõte uitama minema, kui tekst neid ei köida. Ilmselt oleks piisanud ka selelst, kui näitleja oleks laval vahel kas mingit ehmatavat kolinat teinud või mingi huvitava liigutuse, mis publiku saalis sellest letargiast välja oleks toonud. Aga ikkagi on uskumatu, et harrastusteatrites suudedakse monotükki mängida. Aplaus ja kummardus selle eest.
Kanepi harrastusteater "Majakavahi tüdrukud":
Tegemist on minu vaieldamatu lemmikuga. Etendus rääkis kolmest õest, kes tulid oma isa majakasse testamendi järgi varandust jagama. Eriti tore oli see, et kõik õed olid äärmiselt erineva iseloomuga. Kõige noorem õdedest oli hästi klatsihimuline ja tõeline lobamokk. Seevastu kõigee vanem õdedest oli täielik korraarmastaja. Keskmine õde oli minu meelest selline omamoodi ja pigem vaikne. Varsti selgus ka, et keskmine õde pole üldsegi mitte majakavahi tütar, vaid ema salaarmastuse vili. See häiris kohutavalt kõige nooremat õde, kes arvas et keskmien õde ei tohiks üldse pärandusest osa saada. Ma ei tea, ma oleks sellele kõige nooremale õele kallale läinud. Ausalt kah. Ma ei saa aru, mida ja miks ta koguaeg pidi nii palju rääkima ja meelega halba soovima. Aga selles, kuidas see keskmine õde majaka põrandal sipelgaid jälgis oli midagi....midagi, mis mulle hinge läks. Päris tõsiselt kah, mul tulid pisarad silma. Ja mul oli täna nii hea meel, kui see naine naiskõrvaosa auhinna sai. Sest seda oli nii tore vaadata, kui siiras rõõm ja üllatus teda valdasid. Ilmselt oli tegemist lihtsalt minu masti etendusega, sest ma elasin nendele õdedel kaasa, kui nad oma probleeme üksteisele hakkasid paljastama. Sest selliseid probleeme on meil kõigil, millest keegi teine peale meie enda ei tea. Ja siis ühel hetkel on aeg küps, et neid teistega jagada. See võib teistele isegi lausa uskumatu tunduda, et nende lähedastel on sellised probleemid ja mured. Igatahes see lugu oli kuidagi väga südamlik. Ma ilmselt otsin selle näidendi originaalis ka üles ja loen läbi. Esimene päev lõppes vähemalt minu jaoks suurepäraselt. Kuigi pisaraid pidi palju pühkima.
Teist päeva alustas Alle-Saija teatristuudio "Leselised":
Lugu rääkis kolmest naisest, kes olid kõik lesestunud ja üks neist otsustas, et nad võiskid endale Internetist hakata uusi mehi otsima. Loo käigus sain ma aru, et need naised peaksid olema tunduvalt vanemad, kui näitlejad, kes neid kehastavad. Seda enam, et lugu on lavastajal endal kirjutatud. Oleks saanud lugu kas vastavalt näitlejate vanusele või näitlejaid vastavalt tükile valida. Sest see on veidi kummaline, et üks ja sama näitleja mängib ühes etenduses 23-aastast ja teises etenduses peaaegu 60-aastast. Kusjuures välja näeb ta mõlemas ühesugune. Samas oli etenduse positiivseks küljeks vahepaladena ilmuvad videoklipid. Need äratasid rahvast üles. Kuid nagu ma päeva lõpuks tarkadelt teatripedagoogidelt õppisin, siis oleks etenduses võinud keskendusa rohkem süžeele, mitte küpsiste ja veini toomisele. Kui kaks naist rääkisid, kuidas nende mehed surid läbi õnnetuste. Üks mees jäi auto alla ja teine jäi purjus peaga lumehange magama, siis saime etendusest teada, et kolmas mees suri haiglas, kuhu läks sapikivi operatsioonile. Siiski suri ta enne operatsioonile jõudmist. Ilmselt on see minu professionaalne kretinism, kuid ma oleks tahtnud täpsemalt teada, et kas ta suri vandusse või oli seal siis mõni muu põhjus. Mulle isegi täitsa sisulise poole pealt meeldis. Vähemalt suutsin ma mõttega kaasas käia ja kogu see Internetinduse teema ajas nii mõnelgi korral muigama. Üks vähestest etendustest, kus ma muigasin mitu korda. Muidu ma lihtsalt kuulasin, kuidas teised nagu meeletud saalis naeravad, aga mina naljale pihta ei saanud. Siis siin oli vastupidi.
Kungla muusikalitrupp "Robin Hood ja mehed sukkpükstes":
Tänase päeva publiku lemmik. Ma ei te, mulle väga sügavat muljet ei jätnud. Noored olid väga tublid ja laulsid ka kenasti, kuid mulle lihtsalt ei meeldinud. Ilmselt oli minu jaoks asi selles, et mulle meenutas see liialt mingisugust koolinäidendit. Ma arvan, et kõik teavad, millest Robin Hood räägib, kuigi selels suhtes oli minu jaoks huvitav, et mina polnud varem kunagi ei Robin Hoodi filmi vaadanud ega raamatut lugenud. Vähemalt läks päev asja ette. Sain jälle targemaks. Kuigi pean žüriiga nõustuma selles osas ,et etendus lõpeps jutkui mitu korda ära ja see oli väga häiriv. Nimelt tahtis publik plaksutama hakata, kuid siis läks etendus veel edasi ja nii mitu korda. Kui lõpuks päris lõpp käes oli, siis oli tükk aega vaikust, enne kui publik julges plaksutama hakata. Kuid ilmselt rahvale meeldis, sest miks muidu publik püsti tõusis. Siiski ainus etendus, kus publik tõusis.
Karisilla Külateater "Heldur haiglas":
Kui ma pealkirja nägin, oli mul kohe lootus, et näen midagi enda töövaldkonnast. Kahjuks pidin ikka totaalselt pettuma. Ma saan aru, et tegemist on väikese külateatriga, kuid siiski oleksin ma midagi enamat oodanud, kui pink, haigla silt ja neli naist. Põhimõtteliselt oleksid need naised nagu teksti lihtsalt pähe õppinud ja parukad pähe pannud, ning esitasid seda teksti seal. Ma oleks tahtnud rohkem tegevust ja emotsioone näha. Samuti oleks siis võinud juba mõne stseeni rohkem haiglaga seonduva teha, kui nad sellest haiglast koguaeg rääkisid ja kui see haigla silt mängu oli toodud. Ilmselt ei olnud naiste jaoks midagi keerulist ka võro murrakus rääkida, mis tegi etenduse veelgi rohkem tavaliseks naiste klatšimiseks. Ehtne harrastusteater minu silmis.
Otepää teater "Lambaliha":
Kui eelmise etendusega oli pealkirja järgi ootused kõrgemad, kui tegelikkus, siis siin oli vastupidi. No mida ikka oodata etenduselt, mille pealkiri on "Lambaliha"? Aga tükk oli päris huvitav. Ja viis vaatajad ammusesse Eesti aega, nii umbes 1920datesse. Vähemalt mulle tundus nii. Lugu räägib ühest mehest ja naisest, kelle vanemad on lambakasvatajad ning usuvad, et lambalihas peitub tervis. Mees poel oma naisega abiellumisest saadik muud söönud kui ainult lambaliha ja nii kaks aastat järjest. Naiseõde aga tahab abielluda arstiga, kuid arstid on nende peres tabuteema. Siiski tuleb tulevane abikaasa end armastatu õele ja tolle mehele tutvustama. Tuleb aga välja, et mehed on endised koolivennad ja hauvad välja suurepärase plaani, kuidas lambaliha söömisest pääseda. Lõpuks lepitakse kokku, et tervise jaoks on kõige tähtsam, kui süüa võimalikult erinevat liha. Näitlejad mängisid minu arvates päris hästi ja ka dekoratsioonid olid minu jaoks piisavad. Sellist tekstiga koperdamist ka ei tulnud ette, mida paljudel esines. Isegi nimed öeldi õigesti. Igatahes minu top 3 hulka kuulus see etendus kohe kindlasti. Lihtsalt see lambaliha lugu ei tekitanud minus igapäevaeluga seoseid ja paralleele nagu mõni teine etendus.
Ja teatrite päeva lõpetas Alle-Saija teatristuudio "Nad tulid linna":
Vist kõige pikem ja ilmselt ka kõige keerulisem etendus. Aga mulle meeldis. Kuigi ma pean tunnistama, et ma pole siiani päris kindel, kas ma sain etenduses toimuvast päris täpselt aru. Siiski paaril korral kippus mõte rändama minema ja isegi silm kinni minema. See on see, kui pikk päev on selja taga ja kõht täis ja sa ei saa päris täpselt aru, mis seal laval toimub. Ma isegi ei oska päris täpselt kirjeldada seda, milelst etendus räägib. Ühesõnaga seal oli terve hunnik erinevas vanuses inimesi, kes olid pärit erinevatest kohtadest, kuid said kõik ühe müüri juures kokku. Keegi neist ei teadnus, kus nad on ja kuida nad sinna sattusid. Seal müüri taga oli üks linn. Kuid uks, millest linna pääseb oli kinni. Uks läks päikesetõusu ajal lahti ja kõik läksid alla linna. Mõned tulid üsna kiiresti sealt linnast tagasi, sest neile seal ei meeldinud. Teistele meeldis seal aga hullupööra ja nad läksid tagasi. Oli ka neid, kellele seal linnas meeldis, kuid kes sinna tagasi ei läinud. Kes ei läinud seepärast, et armastas liiga tugevalt oma abikaasat, kes vihkas seda linna, kuid oli ka neid, kes tahtsid seal linnas olla, kuid otsustasid oma suures armastuses sellest linnast hakata rääkima neile, kes ei usuks ealeski, et selline linn on olemas. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas ja miks need inimesed seal kokku said. Korraks ma mõtlesin, et ehk nad on kõik surnud ja seal müüri taga asub paradiis või nende uus elu, kuid ilmselt see päris nii polnud. Kuid selels olen ma täiesti kindel, et etendus näitas seda, kui erinevad võivad inimesed olla ja milleks nad on valmis või milleks ei ole. Kõige parem oleks seda etnedust vaadata puhanud peaga ja mõeldes ainult selle etenduse peale, kuid väärt tükiga on kindlasti tegemist. Minu top 2 ja originaalteksti otsin ma jälle üles. Ehk siis saan lõpuks aru ka, millest seal tegelikult juttu on.

Ja saigi kaks päeva sisukat teatrit otsa. Ma pean tunnistama, et ma poleks ausalt uskunud, et harrastusteatrite tase on nii kõrge ja ma sealt selliseid elamusi saan.

PS! Ilmselt homme lisan veidi pildimaterjali ka. Ja kontrollin kirjavead üle.

2 kommentaari:

  1. Aitäh ausa tagasiside eest! Selgituseks niipalju, et lavastus "Leselised" ei ole siiski lavastaja enda kirjutatud - teksti auto Janno Puusepp, lavastaja Ingrid Ulst :) Tegelaste prototüüpideks olevad inimesed ei ole tegelikult vanemad kui neid mänginud näitlejad, lihtsalt selle konkreetse trupi näitlejad näevad oma east kõvasti nooremad välja :) Sama teksti on lavastanud umbes aasta tagasi ka autor ise (tookord oli teatriks Rannu EMU) ja siis mängisid prototüübid tõesti iseennast, kuid seekord oli siis tegu ikkagi sama materjalid hoopis teise lavastuse ja käsitlusega. Mis puutub sisusse süvenemist veini valamise ja arvutiekraani asemel, siis sisu väljatoomine oligi mõeldud eeskätt kõrvaltegevuste kaudu, mis viisid meenutusteni kadunud armastusest ja kaotusvalust. Selles mõttes austet Virko Annusega, kelle arusaama on kajastatud, üldse ei nõustu :) Aga niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Igatahes veelkord aitäh ausa ja positiivse hinnangu eest, see oli meie jaoks kohati sisukam, kui züriilt saadud mõtted. P.S. Väga tore blogi, hea meel, et selle leidsime :)

    VastaKustuta
  2. Ma väga siiralt vabandan selliste faktivigade pärast. Lihtsalt mulle jäi tekstist kõlama, et tegelased olid üle 50 eluaasta vanad, kuid kõik kolm näitlejannat ei näinud kohe kindlasti nii vanad välja.
    Tore, et Teile mu blogi meeldib. Ja ka see teeb meele rõõmsaks, et minu tagasiside Teile žürii omast sisukam tundus :)

    VastaKustuta