esmaspäev, 16. märts 2015

"Kahe isanda teener" Ugalas

13. märts 2015 Ugala teatris

Pilt pärit Ugala teatri kodulehelt
Lavastaja: Vallo Kirs
Osades:
Martin Mill - Pantalone (Veneetsia kaupmees)
Adeele Sepp - Clarice (Pantalone tütar)
Rait Õunapuu - Silvio (Clarice peigmees)
Klaudia Tiitsmaa - Smeraldina (Clarice toatüdruk)
Marika Palm - Beatrice
Kristian Põldma - Florindo (Beatrice armastatu)
Uku Uusberg - Truffaldino (Beatrice teener)
Vallo Kirs - Brighella (võõrastemajapidaja Veneetsias)

Ma ei suuda ise ka ära imestada, et ma olen teatrikuul juba 4 korda teatrisse jõudnud ja mitte ükski etendus pole olnud just päris minu maitsele. Ka seekordne etendus liigitus komöödia alla, kandes nimetust Commedia dell'arte. Lugedes etenduse tutvustust, tekkis mul kohe seos kunagise Ugala menuetendusega "Armastus kolme apelsini vastu". Kuidagi ei saanud aga aega paika pandud, et millal teatrisse minna. Õnneks on mul selliseid sõbrannasid, kellega saab täiesti spontaanselt teatrikülastust planeerida. 13 ja reede, 13. rida ja koht 13 ja saabki teatrisse minna. Etteruttavalt pean mainima, et "Armastusega kolme apelsini vastu" oli sarnasust ainult tegelaste nimedes ja selles, et mõlemad etendused toimusid Ugalas.
Etenduse lühikokkuvõtte copysin Ugala kodulehelt:
Austatud sinjoorid ja sinjoriinad,
Kõik sai alguse sellest, minu kalli tütre Clarice kihlatu, sinjoor Federigo Rasponi Toriinost, sai kõige õnnetumal kombel surma. Et tellitud toitu ja tütart mitte raisku lasta, otsustasin siis Clarice anda naiseks Silviole, oma kadunud sõbra doktor Lombardi keevaverelisele pojale.  Tagantjärgi tark olles, võib tõesti ütelda, et võibolla ei olnud see kõige targem otsus, aga ma ei ole sugugi kindel, et keegi teie seast minu olukorda (ja joodud veinipudeleid) arvesse võttes, ise teisiti oleks osanud käituda. Siis aga ilmus too surnud toriinolane koos oma kohtlase teenri Truffaldinoga ühtäkki lagedale, elus ja terve ning hakkamist täis. Ja mis mul üle jäi? Tuli halva mängu juures head nägu teha ning nutva tütre käsi Silvio peost välja kiskuda ja uuesti tollele Federigole anda. Kust mina pidin ette nägema, et too uustulnuk üldsegi see ei ole, kelle nime all ta esines? Ega kõik teised said sellest ka alles kuskil teise vaatuse  keskel aru, eks ole!! Naine mehe riietes, kes oleks võinud seda uskuda?
Ja nagu kõigest sellest veel vähe oleks. Siis tuleb ka sinjoor Goldoni, suur näitekirjanik, ja heidab meile ette, et me olla tema meistriteose pea peale keeranud, osa tegelasi välja kärpinud ja tema kirjutatud ridadega liiga suure vabadusega ringi käinud. No mis ma oskan selle peale kosta? Näidendis oli kolmeteist tegelast ja meil trupis kõigest seitse näitlejat. Mis meil siis üle jäi? Ega lavastaja kõiki vakantseid rolle ka enda kanda võtta ei jõua, eks ole. Pealegi elame me ajastul, kus valitseb suur loomiguline vabadus ja (loetakse teiste inimeste kirju). Kui tahame räägime teie teksti, kui ei taha, räägime enda oma ja kui kohe üldse ei meeldi, võime ka lihtsalt vait olla või hoopis laulma hakata.
Ah jaa, oleks peaaegu unustanud, lisaks Ugala noortele näitlejatele on meil ju sel korral seltskonnas ka auväärt sinjoor Külalisnäitleja Pealinnast. On see vast mees! Kargab siia-sinna nagu põrguline. Ma ei taha mõeldagi, et mis etendustel veel saama hakkab, kui juba proovides sellised tuurid peal on. Peab vist oma vanad jalad ka kõhu alt ja kuulmisaparaadi lauasahtlist välja võtma, muidu ei jaksa noortega sammu pidada ja pooled naljad jäävad kuulmata. Kuigi ma pean teile saladuskatte all ütlema, et vahel tundub, et nende naljad just minu pihta käivadki. Aga võibolla ma ainult kujutan seda endale ette.

Teie alandlik teener
sinjoor Pantalone de' Bisognosi Veneetsiast

ps. Kui keegi juhtumisi ühte korralikku toatüdrukut soovitada oskab, siis oleksin kõikide pakkumiste eest väga tänulik. Minu oma nimelt otsustas kogu selle komejandi lõpuks mehele minna. Ja oleks siis veel, et mõnele auväärt sinjoorile. Aga ei! Hoopis ühele kummalisele Bergamost pärit naljavennale, kes korraga kahte isandat teenis - Truffaldino Battochiole.

Ma ei oska muud öelda, kui seda, et etendus oli lihtsalt jabur. Samas keegi pole öelnud, et jabur on halb. Ma arvan, et mulle kulus peale kiiret ja tõsist tööpäeva mõni tund jaburust igati ära. Minule jäi mulje, nagu vaataks mingisugust keskaegset õukonnale korraldatud etendust. Kõik need kostüümid ja olustik jättis kuidagi sellise mulje. Samas kostüümide põhjal oleks tegu võinud olla ka mingisuguse ehtsa lastele suunatud muinasjutuga. Jaburaks tegi asja aga näitlejate ülemängimine. Kohati tekkis mulje, nagu tegemist oleks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejate diplomietendusega, kus tuleb rahvale näidata kõike seda, mida nad selles koolis on õppinud. Oli nii laulmist, vehklemist, kui ka kukkumist. Need kukkumised jäid mulle kõige rohkem meelde, sest ma kujutan ette, et täie hooga lavalt alla kukkuda pole just eriti meeldiv. Ja neid kukkumisi oli palju, just Pantalonel (Martin Mill). Selle eest suur kummardus Martinile. Üleüldse oli Pantalone üks minu lemmikutest, sest kogu see tema olek ja liikumine avaldas muljet. See oli lausa uskumatu, kuidas ühel hetkel on Pantalone hädine vanainimene, kes vaevaliselt mööda lava liigub ja järgmisel hetkel suure kolinaga kusagilt alla kukkub. Ja Pantalone oskas ka karjuda, joosta ja muid trikke teha.
Teine lemmik oli muidugi Truffaldino (Uku Uusberg), kelle ümber tegelikult kogu lugu käis. Ilmselgelt üritas ta rahvast igati etendusse kaasa haarata ja õnneks istus saali eesotsas lapsi, kes mõnusasti kaasa tulid sellega. Peab tõdema, et Uku laval oleku ajal sain ma kõige rohkem naerda ka. Au ja kiitus lavastajale, et Uku sellesse rolli valiti.
Kahjuks ei meeldinud mulle kuidagi Smeraldina (Klaudia Tiitsmaa), kuna tema liikumisest ja žestidest paistis ülepaisutatus kõige rohkem välja ja mind see häiris. Ilmselt pole ma lihtsalt enam sellise komöödiaga harjunud. Kuna minu jaoks oli kogu etendus nii üle mängitud, siis ma ei oskagi midagi rohkemat või põhjalikumat selle kohta öelda.
Ma arvan, et tegemist on väga hea etendusega, aga mind jäi häirima minu ootus ja lootus, et nüüd tuleb nö järg "Armastusele kolme apelsini vastu" ja see et seda järge ei tulnud, oligi minu jaoks pettumuse valmistajaks. Sest saalis tundus, et publik naeris pidevalt ja paistis, et neile meeldis.
Kuna see oli minu esimene kord Ugalas, siis hetkel olen ma teatris veidi pettunud, kuid ilmselt peaks mõnda enda masti etendust, ehk siis draamat ka vaatama minema. Igatahes Ugala külastustega on ka ots lahti tehtud.
Nagu mulle sel teatrikuul osaks on saanud, siis jälle üks uus ja huvitav teatrikogemus juures. Sest ma pole elus varem ühtegi Commedia dell'arte näinud.
Etendust on jäänud ainult loetud korrad ja siis on kõik.

Rohkem infot Ugala kodulehelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar